Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

hinna langetamine umbes 3% vara tagastamise hinnast ei ole ebamõistlik. Ka Riigikohtu lahendi 3-2-1-33-08 järgi võib poolte kokkuleppel lähtuda liisingueseme müügihinnast, mitte väärtusest tagastamise hetkel, kui need ei erine oluliselt. Kostja müügiprotsessi mittekaasamine ei mõjutanud vara realiseerimise hinda. Samuti ei olnud kostjal takistust peale vara üleandmist hageja esindajaga ühenduse võtmiseks ja omapoolse ostja väljapakkumiseks. Sõiduk müüdi turuhinnaga. A OÜ on hageja koostööpartner, kes vastutab liisingueseme säilimise eest ja kannab müüjavastutust liisingueseme uue omanik ees. A OÜ saab müügi eest ainult vahendustasu. Liisinguese võõrandati Venemaa kodanikule, mille tõendamiseks esitab hageja arve. Müügiteenuse tasu on õigustatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-112-06 leidnud, kulud kaasnevad võõrandamistegevusega igal juhul ja olenevalt asjaoludest võivad kulud olla suuremad siis, kui liisinguandja müüks liisinguesemeid ise, selle asemel, et kasutada müügiteenust. Hageja leiab, et kostja esitatud nõude arvutuskäik on arusaamatu. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna tegemist on korduvate kohustustega, millele kohaldub TsÜS § 154. Liisingumaksete aegumistähtaeg algas 01.01.2009, hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 17.10.2011. Väide, et hageja on võtnud ise riski liisingulepingu alusel antava krediidi tagatuse osas on arusaamatu. Kostja tutvus maksegraafikuga enne lepingu allkirjastamist. Õlirõhuanduri vahetus oli põhjendatud, et hoida ära sõiduki mootori kokkujooksmist ja seeläbi suuremaid kulutusi. 11.06.2012 esitatud vastuses eelistungil esitatud küsimustele vähendas hageja viivisenõuet 3 sendi võrra. Muus osas kordas hageja oma varasemaid seisukohti nõude moodustumise üle. Hageja on kostjale selgitanud rendimakse kujunemist, mis nähtub kostjale tehtud pakkumisest. Liisinguandja tegevuse suunatus kasumi teenimisele on üldtuntud. Rendimakse muutus seoses sellega, et kostja taotles täiendavat kütusekaarti. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud: liisinguleping nr XXX (lk 34-39), müügileping (lk 40-41), arve (lk 42), üleandmise-vastuvõtmise akt (lk 43), kindlustuspoliis (lk 44-46), lisakokkulepe nr 1 (lk 47-48), võlas olevate arvete kokkuvõte (lk 49-50), liisinguvõtjale esitatud arved (lk 51-56, 60, 63, 68, 69), kütusekaardi väljavõte (lk 57), teatis lepingu lõpetamise kohta (lk 58), laekumised (lk 59), üleandmise-vastuvõtmise akt (lk 61), A OÜ arve (lk 62, 67), hinnakomitee protokoll (lk 64), müügileping (lk 65-66), nõue liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (lk 70-71), viivisearvestus (lk 72), võlaarvestus (lk 75), müügihindade kinnitamise protokoll (lk 95), sõiduki hinnapäring (lk 9697), müügileping (lk 98-99), üleandmise-vastuvõtmise akt (lk 100), liisingueseme hüvitamata osa arvestus (lk 101), lepingueelne pakkumine (lk 125-126).

müügihinnaga OÜ-le A . Seega ei ole hageja õigustatud tuginema hageja ja OÜ A vahel 19.12.2008 sõlmitud müügilepingule kui sõiduki turuväärtust näitavale tõendile. Kuna lepingu lõppemisel jäi sõiduki omandiõigus hagejale, säilitas ta nii sõiduki kui omandas ka tasutud väljaostumaksed. Seega jäi hagejale kogu sõiduki jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada sõiduki väärtusega tagastamise ajal. Sõidukite võõrandamise hinnariski kandis hageja, sest kostja ei saanud mõjutada müügiprotsessi ega hinna kujunemist, kostjale ei antud võimalust osaleda ka sõiduki hindamisel. Hageja ei hinnanud sõidukite väärtust nende tagastamise hetkel ega ole tõendanud ka sõidukite väärtust tagastamise hetke seisuga ühegi asjakohase või usaldusväärse tõendiga. Usaldusväärseks ega asjakohaseks ei saa pidada hagiavaldusele lisana 13 esitatud hinnakomitee 21.11.2008 protokolli, sest komitee liikmed on hageja enda töötajad. Lisaks eeltoodule ei nähtu viidatud dokumendist, millal ja kus läbiviidud hindamisele tuginedes hindu kinnitatakse. Samuti ei nähtu sellest nimekirjast, kas ja milliseid asjaolusid hindamisel kaaluti, kas ja millist võrdlusmaterjali kasutati. Ei nähtu isegi seda, et komitee oleks vaidlusaluse sõidukiga tutvunud või teostanud sellele ülevaatuse. Lisaks eelnevale ei ole arusaadav kas protokollis märgitud nn hinnad on käibemaksuga või ilma. Võib vaid oletada, et tegemist on sõidukite väärtusega ilma käibemaksuta. Hageja ei teavitanud ka kostjat, milliseks hindab tema tagastatud sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, millest lähtudes oleks olnud kostjal veel võimalus sekkuda hindamisprotsessi. Seega näitas hageja üles rasket hooletust VÕS § 367 lg 3 sätestatud kahjude kindlaksmääramisel, samas võttes kostjatelt sõidukite kiire võõrandamisega võimaluse sõidukite hindamisprotsessi sekkuda. Müügihinda ega isegi selle müüki suunamise hinda ei kooskõlastatud kostjaga - seega kostjal puudus võimalus ette näha või minimiseerida hageja kahjude suurust. Sellise käitumisega rikkus hageja ka VÕS §-st 23 tulenevat informeerimis- ja koostöökohustust ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet, mida peab lepingupool järgima. Sellise käitumisega võttis hageja ka kogu riski võimaliku ebaõige hinnaga müügi osas enda kanda. Liisingueseme väärtus oli oluliselt suurem selle võõrandamishinnast ning hageja ei näidanud üles piisavat hoolt müügi korraldamisel, võõrandades selle oma koostööpartnerile, sõiduki hindajale ning remondi teostajale edasimüügiks. sõiduki ostjaks oli hageja koostööpartner, sõidukite jaemüügiga tegelev OÜ A . Seega on selge, et sõiduk müüdi piisavalt alla turuhinna, et OÜ A saaks nimetatud sõiduki edasimüügil teenida ka kasumit. Arusaamatu ning põhjendamata on ka hageja lähtumine müügihinnast olukorras, kus alla ühe kuu kestnud väidetava müügiperioodi jooksul on vähendatud hinnakomitee poolt määratud hinda (145000 krooni, eeldatavalt ilma käibemaksuta) 140000 kroonini koos käibemaksuga. Selline nii lühikese aja jooksul toimuv ümberhindamine peaks olema põhistatud. Seda eriti olukorras, kus pärast väidetavat hinnakomitee otsust 21.11.2008 on 28.11.2008 teostatud autole nii pesu kui pisiremonti. Heas usus toimimise korral oleks hageja pidanud sellisest hinna alandamisest kostjat teavitama. Kostjal puudub hetkel võimalus ka sõidukite reaalse väärtuse määramiseks sõidukite tagastamise hetke s.o. oktoober 2008.a. seisuga, kuivõrd sõidukit ei ole tema valduses ega vasta tänaseks ka enam 2008.a. oktoobris olnud seisukorrale. Kuivõrd sõidukite tegeliku väärtuse määramine on muutunud võimatuks hagejast tingitud asjaoludest, tuleb eeldada, et sõidukite väärtus tagastamise hetkel kattis kõik hageja kulud ja kahjud. Hageja ei ole tõendanud, et autode väärtus ei katnud autode jääkväärtust ning kostja poolt võlgnetavaid liisingumakseid. Hageja ei ole tõendanud liisinguesemete väärtust tagastamisel. Hageja on vääralt summeerinud kostja kohustused ning määranud valesti liisingueseme hüvitamata osa (ehk siis liisingueseme liisinguandja poolt ostmise kulu, mida ei ole kaetud liisingumaksetega). Kostja jaoks on arusaamatu, kust on võtnud hageja, et

liisingulepingu lõpetamise seisuga oli auto jääkmaksumuseks 7 896,51 eurot. Hageja ei ole nõude suuruse kalkuleerimisel arvestanud, et kostja on vastavalt liisingulepingule ning sellele lisatud maksegraafikule tasunud liisingumaksetena 11 135,66 eurot, mitte aga 9 120,24 eurot nagu väidab hageja. Seega on esitanud hageja oma nõude lepingu ja seaduse alusel nõutavast 2015,43 euro võrra suuremana. Liisingumaksete ja kulude nõue summas 1894,24 eurot ning nendelt arvestatud viiviste nõue summas 851,85 eurot on aegunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 on tehingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 3 aastat. 01.07.2008 arve nr xxx, maksetähtaeg oli 15.07.2008, 01.08.2008 arve nr Xxx, maksetähtaeg oli 15.08.2008, 01.09.2008 arve nr Xxx, maksetähtaeg oli 15.09.2008. Tõendamata ja põhjendamata ning ilmselt alusetud on hageja poolt nõutavad kulud vara realiseerimisele. Arusaamatu on vahendustasu maksmine OÜ-le A vaidlusaluse sõiduki võõrandamise eest olukorras, kus sõiduki ostjaks hagiavaldusele lisana 14 lisatud müügilepingu kohaselt on seesama „vahendaja“ OÜ A . Tõendatud ei ole vahendustasu maksmise õiguslikku alust ega selle arvestamise metoodikat. Paljasõnaline ning tõendamata on ka hageja poolt märgitud pesu- ning remondivajadus. Liisinguandja poolt VÕS § 367 lg 4 alusel lisakulude nõudmisel peab kohus tuvastama otsese põhjusliku seose liisingulepingu erakorralise ülesütlemise ning kulude vahel. Sellist seisukohta on rõhutanud ka Riigikohus oma 20.06.2011 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5211. Kuivõrd tegemist oli poolt vahel kasutusrendi lepinguga, siis oleksid vastustaja jaoks sõiduki müügiks ettevalmistamise ja ka edasimüügi kulud paratamatud kulud isegi kui ta oleks need kandnud. Paratamatuid kulusid, kus liisingulepingu ülesütlemise ajast sõltub vaid kulude tegemise ajaline faktor, ei saa käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes, seega puudub alus ka nende väljanõudmiseks. Hageja on võtnud endale ise riski liisingulepingu alusel antava krediidi mittetagatuse osas, kuna hageja ei järginud liisingulepingu sõlmimisel vastustundliku krediteerimise põhimõtet. Kuivõrd hageja puhul on tegemist krediidiasutusega, siis laieneb ka temale nn vastutustundliku krediteerimise põhimõtte järgimise kohustus. Nimetatu sisaldab muuhulgas seda, et krediidiandja, antud juhul seega hageja, peab krediidi andmisel järgima, et tagatise väärtus oleks vastavuses selle alusel antava krediidiga. Ehk antud juhul oleks hageja pidanud hindama tagatise väärtust ning koostama liisingumaksete graafiku selliselt, et liisingulepingute erakorralisel ülesütlemisel oleks liisingueseme väärtusega kaetud kõik krediteerimise kulud VÕS § 367 lg 3 kohaselt. Kui hageja oma kohustust ei täitnud, siis kannab hageja ka sellest tulenevad kahjud ise – lepinguga, sealhulgas liisingulepinguga ei saa panna kõiki riske liisinguvõtja kanda.

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Liisinguvõtja HOÜ kohustust ei täitnud ja hageja ütles lepingu üles. Poolte vahel puudub vaidlus lepingu ülesütlemises. VÕS § 367 lg1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS §367 3.lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS §367 4.lõike kohaselt, liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS §113 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist. Pooled on lepingu p 6.8 kokku leppinud viivisemääras 0,3 % päevas. Hageja on viivist arvestanud alates 15.07.2008 kuni 22.01.2009. Hageja nõue koosneb järgmistest positsioonidest: debitoorne võlgnevus summas 2797,88 eurot, , remondi- ning müügiteenus 535,32 eurot, leppetrahv 319,56, jääkmaksumus 7896,51 eurot ning viivis 1179,98 eurot. Kohus on seisukohal, et nõue on põhjendatud järgmistes positsioonides: debitoorne võlgnevus, jääkmaksumus, leppetrahv. Müügiteenus on põhjendatud 379,12 euro suuruses summas. Viie protsendilist vahendustasu ei saa pidada liigkõrgeks. Hageja tegevus on krediidi andmine, mitte sõidukite müük. Põhjendatud pole remonditeenused. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt (vt ka RKL 3-2-1-52-11). Kuivõrd kohus ei pea põhjendatuks remondikulutusi, kuulub viivis vähendamisele 4,82 euro suuruses summas. Seega on hageja nõue kokku 12 568,23 (7896,51 + 2797,88 +319,56 + 379,12 + 1175,16) eurot. Pooled on kohtuistungil jõudnud kokkuleppele, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli 145 000 krooni koos käibemaksuga e 7 853,55 eurot ilma käibemaksuta. Seega jääb hageja lõplikuks nõudeks 4 714,68 eurot (12 568,23 -7 853,55), milline kuulub kostjalt väljamõistmisele. Vastuseks hageja seisukohale sõiduki tagastamisväärtuse 3% alandamise suhtes märgib kohus et pooled on kohtuistungil leppinud kokku tagastamisväärtuse suuruses 145 000 krooni. Vastuseks kostja seisukohtadele märgib kohus järgmist. Hagi ei ole aegunud arvete E08016539k, Xxx ja Xxx osas. Vastavalt TsÜS §147 lg3 kohaselt algab aegumistähtaeg 1.01.2009. Seega pole nõue selles osas aegunud, kuivõrd maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud 17.10.2011. Kostja on avaldanud ka seisukohta, et ta on tasunud arveid suuremas summas kui hageja seda näidanud on. Kuigi poolte vahel sõlmitud maksegraafikust ei nähti intress, on kohus seisukohal, et krediidilepinguna on liisinguleping tasuline (VÕS §401 lg1 ja 2) ja hagejal oli õigus intressile. Seega sisaldus liisingumakses ka intress. Kohus on teinud kostjale ettepaneku oma arvestust täpsustada, kuid kostja pole seda teinud.

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.