BIGBANK AS-i hagi KKvastu võlgnevuse 92 840.16 euro ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
46 420.08 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757, asukoht
esindajad
Rüütli 23, 51006 Tartu) Hageja lepinguline esindaja Artur Maljukov (Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ, Rüütli 23, 51006 Tartu, elektronpost [email protected]) Kostja KK(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja esindaja riigi õigusabi korras advokaat Urmas Kukk (Advokaadibüroo Kraavi ja Partnerid, Tatari 25, 10116 Tallinn, elektronpost [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
25. juuni 2012.a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta BIGBANK AS-i hagi KK vastu võlgnevuse 92 840.16 euro ja lisanduva viivise nõudes rahuldamata.
2.Jätta kostja esindaja 26.06.2012 taotlus protokolli parandamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetlusosaliste menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse
kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (07.09.2012). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud
1.BIGBANK AS (hageja) esitas 07.11.2011 maakohtule hagi KK(kostja) vastu võlgnevuse 92 840.16 euro ja lisanduva viivise nõudes. Hageja sõlmis Osaühinguga OE(kustutatud, edaspidi äriühing) 08.03.2007 krediidiliini lepingu nr XXX(edaspidi leping), mida muudeti ühe kokkuleppega. Kokkuleppega nr 1 lükati krediidiliini lepingust tuleneva krediidisumma tasumise tähtpäeva edasi kuni 08.04.2009. Hageja ja Osaühingu OE(kustutatud) vahel on 08.03.2007 sõlmitud krediidiliini lepingu nr XXX krediidi väljastamise kokkulepe. Eeltoodud lepingute alusel andis hageja äriühingule laenu 63 911.65 eurot. Lepingu järgi oli äriühing kohustatud maksma intressi 19 % krediidisummast aastas krediidilimiidi kasutatud osalt. Lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused nr KR (edaspidi üldtingimused). 08.04.2009 kuulutas Harju Maakohus välja äriühingu pankroti. Põhivõlgniku suhtes pankroti välja kuulutamisest on hageja kostjat teavitanud 27.04.2009 saadetud kirjaga. Pankrotimenetluse käigus toimus hüpoteegiga koormatud vara realiseerimine. Pankrotimenetlus lõpetati 08.12.2011 lõpparuande kinnitamisega. Seega on käesoleva nõude suuruse arvutamisel arvestatud pankrotimenetluses saaduga. Hageja sõlmis kostjaga 08.03.2007 käenduslepingu tähtajaga 01.05.2010. Kostja vastutuse rahaliseks maksimummääraks on 127 822.80 eurot. Käenduslepinguga võttis kostja kohustuse vastutada kõigi hageja ja äriühingu vahelisest krediidilepingust nr XXX ja võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest lepingus toodud ulatuses. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Käenduslepinguga on kokku lepitud, et tähtaja möödumisel vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest. Üldtingimuste p 6.2.1 kohaselt on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui maksekohustuse täitmisega on viivitatud kokku vähemalt 30 päeva. Hageja hoiatas 23.10.2008 teatega kostjat lepingu ülesütlemisest. Hageja ütles 16.12.2008 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist. Nimetatud teated saatis hageja kostjale käenduslepingus märgitud aadressile tähitud kirjadena. Pärast lepingu ülesütlemist on hageja 02.01.2009 suhelnud kostjaga telefoni teel ning teavitanud kostjat täiendavalt lepingu ülesütlemisest. Krediidi väljastamise kokkuleppe ja kokkuleppe nr 1 järgi kohustus äriühing tasuma intressi 19 % krediidisummast aastas alates 08.03.2007 kuni 08.04.2009. Seega on ajavahemiku 08.03.2007 – 16.12.2008 eest arvutatud intressi 21 591.63 eurot. Krediidiliini lepingu ja kokkuleppe nr 1 sõlmimise eest tuli tasuda lepingu sõlmimise tasu kokku 1 917.35 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud on 153.36 eurot. Üldtingimuste p 2.10 kohaselt on
määratud lepingu täitmise kord, mille kohaselt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress ning lõpuks krediidisumma. Võlgnevuse katteks on hageja saanud kokku 41 160.17 eurot, millest VÕS § 88 lg 8 ja üldtingimuste p 2.10 kohaselt arvestati 153.36 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude, 1 917.35 eurot lepingu sõlmimise tasu, 21 591.63 eurot intressi, 6.26 eurot viivise ja 17 491.57 eurot krediidisumma katteks. Seega on tagastamata laenu põhiosa 46 420.08 eurot. Hageja on arvestanud võlgnevuselt viivist üldtingimuste p 7.1 kohaselt 0.25 % võlgnetavalt summalt päevas. Viivisemäära osas oli viide hinnakirjale ning seadus ei keela kokku leppida viivisemääras viiteliselt. Seisuga 11.04.2012 on arvestatud viivis 171 270 eurot, kuid hageja nõuab kostjalt viivist osaliselt summas 46 420.08 eurot ning viivist 0.25 % põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Viivise arvestus jätkub käendaja suhtes ka pärast põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist. Hageja vaidleb vastu viivise vähendamise taotlusele, kuna kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eeldusi. Ainuüksi isiku majanduslik olukord ei saa olla viivise vähendamise aluseks. Kostja oli teadlik ja pidi arvestama lepingu rikkumise tagajärgedega. Lepingud on kehtivad ning ei ole vastuolus heade kommetega. Käendusleping tagab ka kokkuleppest nr 1 tulenevaid nõudeid ning seega on sellest tulenev kohustus kostjale täitmiseks kohustuslik. Hageja informeeris kostjat krediidiliini lepingu muutmisest. Kuid isegi kui hageja pole seda teinud, et mõjuta see käenduslepingu kehtivust ega kostja vastutuse ulatust hageja ees. Kokkulepe nr 1 ja selles sätestatud kohustuste täitmise tähtaja edasilükkamine kehtib ka käendaja suhtes. Hageja leiab, et krediidiliini lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on käendaja suhtes kokkuleppe nr 1 kehtivuse ajaks vähemalt peatunud. Hageja ei ole rikkunud head pangandustava põhimõtet. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Nõude aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on 16.12.2011. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Käenduslepingu kohaselt on käenduslepingu kehtivus kuni 01.05.2010. Hageja oleks pidanud nõude esitama enne käenduslepingu kehtivuse lõppemist. Kostja leiab, et tegemist on aegumisega. Lisaks leiab kostja, et kuna laenu tagastamise tähtaeg krediidiliini lepingu kohaselt oli 08.04.2008, siis esitatud nõue aegus kostja suhtes 08.04.2011. Tegemist oli sihipärase laenuga Lõuendi 2 asuva kinnistu ostmisega ning laen tagati hüpoteegiga. Kostja on füüsiline isik ja seega on tegemist tarbijakäendusega. Käenduslepingus on tema suhtes kohaldatud tüüptingimusi. Hageja rikkus kostja suhtes teavitamiskohustust. Kostja ei ole hageja poolt saadetud kirju ega lepingu ülesütlemise teadet kätte saanud. Hageja ei teavitanud kostjat äriühingu pankrotimenetlusest. Krediidiliini lepingut on kostja nõusolekuta muudetud ning enne hagi esitamist ei teadnud kostja kokkuleppest nr 1. Kostja kinnitab, et ta ei oleks olnud sellega nõus. Kostja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 ja leiab, et kokkulepe nr 1 ja käendusleping on kostja suhtes tühised. Hageja ei ole kokkulepet nr 1 kostjale edastanud, mistõttu on sellest tulenevad kohustused kostja suhtes tühised. Kostja tugineb VÕS § 145 lg 4 ja leiab, et pärast käenduslepingu sõlmimist sõlmitud tehing ei laienda käendaja kohustust.
Kostja põhistab heade kommete vastasust järgnevaga. Kostja puhul on tegemist tarbijaga. Kostja sõlmis käenduslepingu, et oma häid tuttavaid AS’t ja GG’i aidata. Käendusleping sõlmiti notari juures kiirustades ning seda läbi lugemata. Kostja nimetatud tehingust mingit kasu ei saanud. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal regulaarseid sissetulekuid ning ta ei kuulunud äriühingu omanike ringi ega juhatusse. Hageja pidi teadma, et sõlmitava käenduslepingu tingimused on kostja jaoks äärmiselt ebasoodsad ning lepingupoolte kohustused on tasakaalust väljas kostja kahjuks. Hageja ei küsinud kostjalt ei enne ega pärast käenduslepingu sõlmimist andmeid tema varalise seisu kohta, tema kogemusi ja teadmisi käenduslepingute ja rahastamistehingute kohta ning kostja suutlikkuse kohta sellise rahalise kohustuse kandmiseks. Hageja on rikkunud head pangandustava, mis näitab, et hageja käitus heade kommete vastaselt. Samuti viitab kostja pahatahtlikule käitumisele, kuna: kostjat ei teavitatud äriühingu lepingu rikkumisest, kostjale ei ole edastatud krediidilepingu üldtingimusi, hageja ei ole tõendanud äriühingu poolt intresside tasumist, hageja ei teavitanud kostjat kokkuleppe nr 1 olemasolust. Kostja esitab sisulisi vastuväiteid ka nõudele. Kostja vaidleb vastu viivisekokkuleppe olemasolule ning taotleb viivise vähendamist. Hilisemas menetluses on kostja loobunud väidetest seoses pankrotimenetluses tehtud kinnistu enampakkumisega. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamata jätmisele nõude aegumise tõttu.
4.Hageja on esitanud nõude kostja vastu tulenevalt 08.03.2007 sõlmitud käenduslepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
5.Käesolevas asjas on dokumentaalsete tõenditega tõendatud järgmised asjaolud: • 08.03.2007 sõlmiti hageja ja Osaühingu OE (pankrotis) vahel krediidiliini leping nr XXX(edaspidi laenuleping) krediidilimiidiga 1 000 000 krooni, intressimääraga 19 % aastas lepingu lõpptähtpäevaga 08.04.2008 (I kd tl 14-15); • Laenulepingu tagatiseks on käendusleping kostjaga ja kinnistule asukohaga XXX, Tartu seatud hüpoteek; • 08.03.2007 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping (I kd tl 17-18); • 08.03.2007 on sõlmitud hageja ja Osaühingu OE (pankrotis) vahel krediidiliini lepingu nr XXX krediidi väljastamise kokkulepe, mille kohaselt on krediidisaaja kasutusse antav summa 1 000 000 krooni ning see kantakse üle AS arveldusarvele (I kd tl 16); • Väljamakse AS arvelduskontole on tehtud 15.03.2007 (I kd tl 105); • 18.04.2008 sõlmiti hageja ja Osaühingu OE (pankrotis) vahel krediidiliini lepingu nr XXX kokkulepe nr 1, millega pikendati krediidilimiidi tagastamise lõpptähtaega kuni 08.04.2009 (I kd tl 10); • Harju Maakohus on 08.04.2009 määrusega välja kuulutanud Osaühingu OE pankroti ning pankrotimenetlus on lõpetatud lõpparuande kinnitamisega (I kd tl 98-104).
6.Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Esmalt peab kohus otstarbekaks hinnata aegumise vastuväidet, seejärel käenduslepingu kehtivust ning pärast seda nõude suurust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 tulenevalt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses
sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
7.Selleks, et hinnata nõude aegumist, tuleb kohtul tuvastada, kas kostja suhtes on kokkulepe nr 1 krediidisumma tagasimaksmise tähtaja muutmise osas siduv. VÕS § 143 lg 1 (kohaldatavas redaktsioonis) kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Käesoleval juhul on tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuna hageja pole tõendanud vastupidist. Kostja ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal äriühingu osanikuks ega juhatuse liikmeks. Väljakujunenud praktika kohaselt äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted (vt Riigikohtu lahend nr 3-21-148-11 p 13, 3-2-1-8-06).
8.Käenduslepinguga on kokku lepitud käendatavad kohustused, milleks on: vastutus krediidiandja ees kõigi krediidiandja ja Osaühinguga OE vahelisest krediidilepingust nr XXX ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Käenduslepinguga võib kokku leppida, et käendus laieneb ka tulevastele nõuetele, mis tekivad krediidiandja ja krediidisaaja vaheliste kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatud nõuet. VÕS § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kokkuleppe nr 1 näol on tegemist krediidiliini lepingu nr XXX lisaga, millega pikendatakse krediidisumma tagasimaksmise tähtaega.
9.Kostja leiab, et kokkulepe nr 1 ei ole kostjale siduv, kuna käendusleping on heade kommete vastane ja seega tühine. 06.06.2012 kohtuistungil on kostja esindaja avaldanud, et: „Käendusleping on heade kommete vastane ja seetõttu tühine ning tüüptingimuste kontrolli selles osas kostja ei taotle“. Kuna aga tegemist on tarbijakäenduslepinguga, siis peab kohus omal algatusel kontrollima tüüptingimuste tühisust. VÕS § 42 lg 1 (kohaldatavas redaktsioonis) kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama sätte lg 2 kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks nn globaalse käenduslepingu puhul tarbijalepingute puhul eeldada ja vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Tüüptingimus ei pea olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes vaid selleks loetakse ka muu läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-12, p 35). Kostja väitel ei toimunud käenduslepingu sõlmimisel nende tingimuste osas pooltevahelisi läbirääkimisi (II kd tl 28-29).
10.Kostja on menetlusdokumentides tuginenud tüüptingimuste tühisusele. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Hageja on seisukohal, et käenduslepingu sõlmimise asjaolud ei mõjuta kuidagi kostja kohustusi hageja ees ega käenduslepingu kehtivust (II kd tl 38).
11.Kohtu ette toodud asjaoludel leiab kohus, et käenduslepingus sätestatud kostja kohustus tagada krediidilepingu nr XXX lisadest ning tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevaid nõudeid on tühine tüüptingimus. Seega on käendusleping selles osas osaliselt tühine. Hageja pole tõendanud, et krediidisumma tagastamise tähtaja pikendamine oli kostjale ettenähtav. Käesolevas asjas tuleb asjaolude hindamisel võtta arvesse käendatava kohustuse suurust (1 000 000 krooni) ja vastutuse maksimumsummat (2 000 000 krooni). Kostja on oma seisukohas märkinud, et ta ei oleks olnud krediidisumma tasumise tähtaja muutmisega nõus. Nimetatud laen oli võetud kinnistu asukohaga XXX, Tartu ostmiseks ning laenu tagatiseks seati kinnistule hüpoteek. Tõendamata on kostja majanduslik seos krediidiliini lepingu ja põhivõlgnikuga, mistõttu saab lugeda kostja väide põhjendatuks, et tema majanduslikult kasu krediidiliini lepingust ei saanud. Kostja esitatud väidete kohaselt aitas ta sõpru. Isegi juhul, kui tegemist oli kostja tööandja võimalike äripartneritega, saab kostja isikliku majandusliku kasu saamise võimalust hinnata vähetõenäoliseks. Käenduslepingu sõlmimisel esitas kostja hagejale isikuandmed (II kd tl 1). Käesolevas menetluses on hageja välja toonud, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostjal rahalisi vahendeid kohustuse täitmiseks (II kd tl 50-53). Samas ei nähtu käenduslepingu sõlmimise ajal, et hageja oleks kostja majanduslikku seisu kontrollinud või sellekohaste andmete esitamist nõudnud. Kohtu hinnangul ei saa eeltoodud põhjustel lugeda sellist käenduslepingut kostja suhtes majanduslikult mõistlikuks. Asjaolu, et kokkuleppega nr 1 ei muudetud käendatava kohustuse suurust, ei tähenda, et sellega ei laiendatud kostja kohustusi hageja ees (täiendavad kõrvalkohustused intresside ja viiviste näol, lepingu sõlmimise tasu). Kostja on välja toonud, et kohustuse täitmise tähtaeg oli tema jaoks oluline ning selle pikendamine halvendas tema olukorda. Kostja väidete kohaselt sai ta kokkuleppest nr 1 teada alles hagimaterjalidest ning hageja ei ole vastupidist tõendanud.
12.Samuti saab eeltoodud põhjustel lugeda käendusleping TsÜS § 85 tulenevalt osaliselt tühiseks TsÜS § 86 alusel. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kostja käendas äriühingu laenu ning tegemist ei olnud tema enda kontrolli all oleva äriühinguga. Kostja on kirjalikes seisukohtades avaldanud, et käendas laenu, teades, et selle tagasimaksmise tähtaeg on ühe aasta pärast ning see tähtaeg oli tema jaoks oluline.
13.VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Võlausaldaja saab põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-12-10, p 11). Üldjuhul aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal. Kuna käesoleval juhul on hageja sõlminud põhivõlgnikuga kokkuleppe nr 1 krediidisumma tagastamise tähtaja pikendamiseks, siis ei saa olla hageja nõue põhivõlgniku vastu aegunud. Käendaja on esitanud käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud.
14.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et käendusleping tagab üksnes 08.03.2007 krediidiliini lepingust nr XXX tulenevat kohustust ja sellest tulenevaid kõrvalnõudeid. Seega tuleb tuvastada, millal sellest lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks, sest VÕS § 145 lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist (käesoleval juhul kokkulepe nr 1), ei laienda käendaja kohustust.
15.Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna tegemist oli tähtajalise käenduslepinguga, mille tähtaeg oli 01.05.2010, siis pärast seda esitatud nõuete eest ta ei vastuta. VÕS § 153 lg 3 kohaselt tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtja möödumist tekkinud kohustuse eest. Pooled on käenduslepinguga kokku leppinud, et käenduslepingu tähtaja möödumisel vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Tegemist ei ole ebamõistliku tingimusega, kuna selline eeldus on sätestatud ka seaduses. Kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt on kohustus tekkinud enne 01.05.2010, siis ei ole käendaja vastutus välistatud.
16.Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, millal nõue käendaja vastu muutus sissenõutavaks ja hakkas aeguma. Käendaja vastutus on oma tekkimiselt, oma kestuse poolest, oma sisult ja oma sissenõutavuse ja vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Põhikohustuse aluseks on krediidileping. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
17.Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu tagastamata krediidisumma ja viivise nõude. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavalt 08.03.2007 krediidiliini lepingule tuli krediidisumma tagastada 08.04.2008. Seega muutus nõue sissenõutavaks 09.04.2008 ning sellest algas kolme aastane nõude aegumistähtaeg. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kokkulepe nr 1 peatas käendaja vastu esitatud nõude aegumise. Aegumise peatumise alused
on sätestatud TsÜS § 160 lg 1 ja 2 ning ükski nendest alustest käesoleval juhul ei esine. VÕS § 68 lg 3 kohaselt seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt muutus käendaja vastu esitatud nõue sissenõutavaks 09.04.2008 ning aegus 08.04.2011 kell 24:00. Hagi on esitatud kohtule 07.11.2011 ning seega on hagis esitatud nõue kostja vastu aegunud. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on aegunud ka kostja vastu esitatud viivisenõue.
18.Kuna kostja vastu esitatud nõue on aegunud, siis puudub kohtul vajadus anda hinnang teistele kostja poolt esitatud väidetele, mis kostja hinnangul välistaksid tema vastutuse hageja ees (hageja informeerimiskohustuse täitmata jätmine seoses lepingu ülesütlemise ja põhivõlgniku pankrotiga, kostja kogemused rahastamistehingutes, hea pangandustava põhimõtete rikkumine). Kohus jätab nende asjaolude suhtes esitatud väited ja tõendid hindamata.
19.Hageja on asjaoludes välja toonud, et kostja on käitunud hageja suhtes pahauskselt, e käitunud vastuolus VÕS § 6 lg 1 tuleneva hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte rikkumise alusel võib olla tõkestatud erinevate õiguste kasutamine kostja poolt. Asjaolu, et kostja kohustust vabatahtlikult ei täitnud, ei tähenda iseenesest pahauskset käitumist. Esitatud hagi ja sellele esitatud vastuväited näitavad, et pooltel on õiguslik vaidlus nõude olemasolu ja maksmapaneku osas. Kohtu ette toodud asjaoludel ei ole kostja hageja suhtes käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning seega ei saa välistada tema õigust tugineda nõude aegumisele.
20.Kostja esindaja on 26.06.2012 esitanud protokolli parandamise taotluse (II kd tl 15-16). Kostja esindaja taotleb, et protokolli lisatakse lause: „Kohus juhib hageja esindaja tähelepanu asjaolule, et volikirja esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata.“ Kohus leiab, et kostja esindaja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 sätestab, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokolli märgitakse: p 8 kohaselt poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides ning p 10 kohaselt istungil tehtud korraldused ja lahendid. Nimetatud lause ei ole kohtu poolt tehtud korraldus, lahend, ei kajasta oma sisult menetlustoimingu olulist käiku ega ole asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluline. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm vaid üksnes kohtuistungil käsitletud oluliste asjaolude lühikokkuvõte. Menetluskulud
21.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, siis menetlusosaliste menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule,
käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.