Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Iko Nõmm, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav 06.september 2012, Tallinn 2-10-63382 Swedbank Liising AS hagi OÜ Total Services vastu võla saamiseks Pärnu Maakohtu 06.märtsi 2012 otsus OÜ Total Services apellatsioonkaebus 191,73 eurot Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248), volitatud esindaja Anneli Arusalu Kostja OÜ Total Services (registrikood 10931449), lepinguline esindaja Monika Meerents-Luberg Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 06.märtsi 2012 otsuse resolutsioon muutmata ja rahuldada hagi osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
Menetluskulud jäävad kostja, OÜ Total Services kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui
nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.Swedbank Liising AS esitas Pärnu Maakohtule 16.12.2010 maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Total Services 239,66 euro saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite, maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas maakohtule 22.06.2011 hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista võla 191,73 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1. sätestatud määras (0,25% päevas).
3.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 20.10.2006 liisingulepingu nr 0142826L, mille esemeks oli kaubik Mercedes-Benz 208 D Kombi (vara). Vastavalt lepingu p-le 14.1 oli kostjal lepingus toodud tingimuste kohase ja tähtaegse täitmise korral ning liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel pärast lepingu tähtaja lõppemist liisingueseme väljaostu eesõigus. Soovist kasutada liisingueseme väljaostu eesõigust oli kostja kohustatud informeerima hagejat hiljemalt 3 kuud enne lepingu tähtaja lõppemist. Vastavalt lepingu p-le 19 oli lepingu lõppemise tähtajaks 15.10.2009. Kostja teavitas hagejat oma soovist osta lepingu esemeks oleva vara välja. Sellest tulenevalt esitas hageja kostjale 15.10.2009 vara väljaostuarve summas 44 194,92 krooni (käibemaksuta) ehk 2824,57 eurot (vastavalt lepingu p-le 1.3). Arve tasumise tähtaeg oli 22.10.2009.
4.Kuivõrd kostja väljaostuarvet ei tasunud ja hagejaga ühendust ei võtnud, eeldas hageja, et kostja ei soovi vara väljaostu võimalust kasutada. Lepingu p-te 14.2 ja 14.3 koosmõjust tuleneb, et kui kostja ei kasuta vara väljaostu õigust, tuleb tal lepingu lõppedes vara hagejale tagastada. Kuivõrd kostja küll teavitas hagejat soovist kasutada vara väljaostuõigust, kuid seda võimalust ei realiseerinud, oli tal kohustus hagejale vara tagastada. Hageja püüdis korduvalt ebaõnnestunult kostjaga ühendust saada. Kuivõrd kostja vara hagejale ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastusteenust pakkuva ettevõtte OÜ Hansa Inkasso Agentuur poole.
5.OÜ Hansa Inkasso Agentuur esitas hagejale tagastusteenuse eest arve summas 3000 krooni ehk 191,73 eurot, mille hageja tasus. Peale vara tagastusteenuse kasutamist tasus kostja 30.11.2009 vara väljaostuarve. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 7.5.1 kui kostja ei täida nõuetekohaselt lepingu üldtingimuste p-s 7.5 sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust ning hageja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused hagejale hüvitama. Üldtingimuste p-s 7.5 sätestati lepingu ülesütlemisest tulenev vara tagastamiskohustus. Analoogia korras võib nimetatud punkti asemel kohaldada ka lepingu lõppemisest ja VÕS § 363 p-st 3 tulenevat liisingueseme tagastamise kohustust. Eeltoodust tulenevalt on kostjal kohustus hüvitada hagejale tagastusteenuse maksumus summas 191,73 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Pooled sõlmisid 20.10.2006 liisinguleping nr 0142826L, mille alusel andis hageja kostja kasutusse kaubiku Mercedes-Benz 208D Kombi, riikliku registreerimismärgiga 311AVY. Kostja teatas hagejale 13.10.2009 oma soovist teostada liisingulepingu p 1.3 alusel liisingueseme väljaostuõigust hinnaga 44 194,92 krooni (ilma käibemaksuta). Vastavalt eeltoodule väljastas hageja kostjale 13.10.2009 arve nr 8558994314. Arve kohaselt kuulusid peale arvel näidatud summa laekumist hageja kontole kostjale väljastamisele liisinglepingu lõpetamise
dokumendid. Kostja tasus hageja poolt esitatud arve alusel liisingueseme väljaostumaksumuse, kuid hageja liisingulepingu lõpetamise dokumente kostjale ei väljastanud. Oma keeldumist põhjendas hageja asjaoluga, et lisaks liisingueseme väljaostumaksumusele tuleb kostjal tasuda hagejale tagastusteenuse tasu 3000 krooni. Kostja nimetatud tagastusteenuse tasu hüvitamise nõuet ei tunnistanud, kuivõrd hageja ei esitanud kostjale enne liisingueseme väljaostumaksumuse esitamist liisingueseme tagastamise nõuet ega andnud teada oma kavatsusest liisinguese kostja valdusest välja nõuda.
7.Liisingulepingu üldtingimuste kohaselt on liisingulepingu ülesülesütlemine liisinguandja poolt lubatud liisingulepingu p-s 7.1 sätestatud alustel, kusjuures p 7.2 kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepingu ülesütlemisest liisinguvõtjale vähemalt 14 kalendripäeva ette teatama. Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust tulenevad tähtajaks täitmata kohustused, mille korral loetakse liisinguleping ennistatuks esialgsetel tingimustel. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt kohustus liisingusvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral liisingueseme valduse liisinguandja volitatud esindajale liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras üle andma. Juhul kui liisingusaaja ei täida eelnimetatud punkti kohaselt ning liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud need kulutused liisinguandjale hüvitama (p 7.5.1).
8.Hageja ei teavitanud kostjat enne liisingueseme väljaostumaksumuse tasumist liisingulepingu ülesütlemise ja/või liisingueseme kostjalt väljanõudmise kavatsusest. Ka hagiavaldusele ei lisanud hageja ühtegi tõendit, millelt nähtuks hageja poolt kostjaga sõlmitud lepingu ülesütlemine ja hageja poolt kostjale liisingueseme tagastamise nõude esitamine. Hageja ei tõendanud, milliseks kuupäevaks ja kuhu kohustus kostja liisingueseme väidetavalt tagastama. Hageja nõudis kostjalt nn tagastamisteenuse kulude hüvitamist juba alates 2009. aasta lõpust, kuid kostja vaidles sellele vastu. Hagiavaldusele lisas hageja lõpuks Hansa Inkasso Agentuuri OÜ arve nr 21022, milline kannab daatumit 29.06.2010. Nimetatu kummutab hageja väited selle kohta, nagu oleks kostja liisingueseme väljaostumaksumuse tasunud alles pärast tagastusteenuse kasutamist, kuivõrd kostja tasus liisingueseme väljaostuarve 30.11.2009, kuid hagiavaldusele lisatud arve kohaselt osutati tagastusteenust alles juunis 2010. Hageja ei põhistanud, mil viisil ja kelle poolt tagastusteenust osutati ning milles nimetatud väidetav teenus seisnes. Peale hageja esindaja ei pöördunud seoses liisinguesemega enne ega peale 30.11.2009 kostja poole ükski kolmas isik.
9.Kostja esitas 25.02.2010 hagejale nõude liisingulepingu lõpetamisega seonduvate dokumentide väljastamiseks. Hageja nimetatud nõudele ei reageerinud, millest tulenevalt kordas kostja 19.03.2010 oma nõuet. Pärast korduvat pöördumist vastas hageja kostja nõudele 23.03.2010, kuid vastuses hageja nn tagastusteenust ei kommenteerinud ega tagastusteenuse osutamist tõendavaid dokumente ei esitanud.
10.Arvestades VÕS § 363 p-s 3 sätestatut ja asjaolu, et kostja kasutas liisingueseme omandamise õigust, ei kuulunud tema kasutuses olnud liisinguese hagejale tagastamisele. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
11.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 191,73 eurot. Viivisenõude jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
12.Arvestades, et kostja kasutas liisingueseme omandamise õigust, ei kuulunud tema kasutuses olnud liisinguese hagejale tagastamisele (VÕS § 363 p 3).
13.Tuvastatud on, et kostja esitas liisinglepingu lõpetamisel liisingueseme omandamise avalduse. Vaidlus puudub, et hageja võttis nimetatud avalduse vastu ja liisinguese jäi
kostja omandisse. Sellest tulenevalt ei ole hageja õigustatud liisingueset tagasi nõudma.
14.Kostja muutus peale avalduse tegemist tegevusetuks ja ei näidanud oma käitumisega üles soovi avaldust tegelikult realiseerida. Tegevusetus väljendus selles, et ajavahemikul avalduse tegemisest kuni hageja pöördumiseni kolmanda isiku poole auto tagastamiseks, ei võtnud kostja hagejaga ühendust ega vastanud talle. Otsustavalt tegutses kostja alles seejärel, kui hageja palgatud kolmas isik hakkas kostjalt autot ära võtma. Alles seejärel maksis kostja oma eelpool nimetatud avaldusest tuleneva summa ja asus autot oma nimele vormistama. Kui kostja oleks hagejaga kontakteerunud ja ei oleks tema poolt esitatud avalduse täitmisega viivitanud, ei oleks hageja pidanud kulutusi tegema. Arvestades teenuse osutamise aega ja arve väljastamise aega, esitati hagejale fiktiivne arve. Hageja siiski tegutses ja sellest tulenevalt tasus kostja arve. Arve maksetähtaeg oli 22.10.2009, kuid kostja tasus arve alles 30.11.2009. Hageja võis peale makstähtaja saabumist eeldada, et kostja loobus liisingueseme omandamisest ja kuna liisingueset ei tagastatud, pidi hageja selle tagastamiseks pöörduma inkassoteenuseid osundava ettevõtte poole.
15.Tulenevalt kostja käitumisest sai hageja kahju, mis tuleb kahjunõude üldistel alustel kostjal hüvitada, kuid kuna vaidlusalune summa ei ole suur, aga poolte vaheline vaidlus on põhimõtteline, ei ole õiglane kostjalt viivist välja mõista. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, millega kohus hagi rahuldas ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Kohus oleks pidanud jätma hageja nõude rahuldamata, kuivõrd olukorras, kus liisingueseme tagastamise kohustus puudus, oli põhjendamatu ka nn tagastusteenuse osutamine või juhul, kui hageja nimetatud teenuse tellis, ei ole kostjal kohustust selle teenusega kaasnenud väidetavaid kulusid hüvitada. Eeltoodule vaatamata leidis kohus ekslikult, et otsustavalt tegutses kostja alles siis, kui hageja palgatud kolmas isik hakkas kostjalt autot ära võtma. Nimetatud järeldusest tulenevalt hindas kohus hageja nõude aluseks olevat kulu hoopis kui nn võla sissenõudmisega seonduvat kulu ja seda vaatamata asjaolule, et kumbki pool ei sisustanud kohtumenetluses nõude aluseks olevat kulu eelkirjeldatud sisuga. Asjaolule pooltest erineva hinnangu andmisega, ilma, et kohus oleks eelnevalt vastavale võimalusele tähelepanu juhtinud, rikkus kohus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatut.
18.Hageja märkis hagiavalduses, et peale tagastusteenuse kasutamist tasus kostja 30.11.2009 vara väljaostuarve. Kostja avaldas kohtule järjepidevalt, et enne väljaostuarve tasumist ei pöördunud kostja poole liisingueseme või selle tagastamisega seoses ükski kolmas isik. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et enne 30.11.2009 oleks kolmas isik hagejale vaidlusaluse liisingulepingu alusel tagastusteenust osutanud, sh hageja ei tõendanud, milles tagastusteenus seisnes ning milliseid toiminguid seoses tagastusteenusega kolmanda isiku poolt tehti. Kostja eitas enne väljaostuarve tasumist OÜ Hansa Inkasso Agentuur poolt kostjaga kontakteerumist ja juhtis tähelepanu, et hageja ei tõendanud, et OÜ Hansa Inkasso Agentuur oleks enne 30.11.2009 kostjaga kontakteerunud.
19.Kohus märkis otsuses, et otsustavalt tegutses kostja alles seejärel, kui hageja palgatud kolmas isik hakkas kostjalt autot ära võtma. Siis maksis kostja oma eelpool nimetatud avaldusest tuleneva summa. Kohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes kohus eelnimetatud järeldusele jõudis, millega kohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja 03.10.2011 seisukohale lisatud programmi Overman väljavõtte kohaselt andis hageja sõiduki nn tagastusse alles 26.11.2009, so 4 päeva enne
väljaostuarve kostja poolt tasumist. Nimetatud väljavõttel kuupäevaga 03.12.2009 kandest nähtub, et enne väljaostuarve tasumist väidetava tagastusteenuse osutaja kostjaga kontakti ei saanud. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka hageja väide ja kohtu järeldus, nagu oleks kostja tasunud arve pärast seda, kui kostja poole pöördus nn tagastusteenuse osutaja.
20.Kostja märkis 01.11.2011, et hagiavaldusele lisatud OÜ Hansa Inkasso Agentuuri 29.06.2010 arvelt nr 21022 ei nähtu väidetava teenuse osutamise aeg. Hageja nõudis kostjalt esmakordselt juba 02.12.2009 kulude tasumist, millised tekkisid alles 29.06.2010 arve alusel. Samale asjaolule juhtis kostja kohtu tähelepanu ka 22.02.2012 kohtuistungil. Kuna kohus leidis, et hagejale esitatud arve oli fiktiivne, siis asus kohus sisuliselt seisukohale, et hageja nõude suurust tõendava dokumendina esitatud OÜ Hansa Inkasso Agentuur 29.06.2010 arve nr 210224 ei tõenda 2009. aasta novembrikuus väidetava tagastusteenuse osutamist ja teenuse kulu, kuid eeltoodule vaatamata rahuldas kohus hagi. Kohus ei põhjendanud, miks ta fiktiivseks loetud arve alusel hagi rahuldas. Lisaks jättis kohus analüüsimata kostja alternatiivsed vastuväited seoses sellega, et isegi juhul, kui hageja nõue oleks põhjendatud, saaks hageja nõue piirduda kuluga käibemaksuta osas (vastuväite esitas kostja 22.02.2012 istungil), so maksimaalselt summas 159,78 eurot.
21.Kohus asus seisukohale, et arvel oli maksetähtaeg 22.10.2009 ja kostja tasus arve 30.11.2009, seega peale maksetähtaja saabumist võis hageja eeldada, et kostja loobus liisingueseme omandamisest. Kohus nimetatud seisukohta ei põhjendanud ega märkinud sätet, millise alusel oleks võlausaldajal pärast kohustuse täitmise tähtaja möödumist alus eeldada kohustatud poole tehingust loobumist. Hageja poolt kostjale väljastatud arvel puudub mistahes märge selle kohta, et väljaostuarve mittetähtaegsel tasumisel kaotab kostja õiguse liisingueseme väljaostmiseks või et arve kehtib ainult selle tasumisel kindlaks kuupäevaks. Vastupidi – kohtumenetluse kestel kinnitas hageja, et ta ei taganenud liisingueseme väljaostu eesõiguse andmisest kostjale.
22.Kohus ei analüüsinud kostja väiteid seoses sellega, et väljaostuarve esitamisega tekkis poolte vahel sisuliselt VÕS § 233 lg-s 1 sätestatud omandireservatsiooniga müügi tunnustele vastav õigussuhe ehk siis kuni ostuhinna tasumiseni jäi liisingueseme omand hagejale. Kuivõrd pooled kinnitasid, et hageja ei taganenud liisingueseme kostjale müümisest, ei olnud hagejal ka õigust seda välja nõuda (§ 233 lg 2). Otsusest ei nähtu, miks kohus kostja eelnimetatud väitega ei nõustunud. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei märkinud kohus ühtegi kohaldatud seaduse sätet peale VÕS § 363 p 3, mille alusel luges kohus hageja nõude põhjendamatuks. Seega jättis kohus otsuse olulises osas õiguslikult põhjendamata Vastus apellatsioonkaebusele
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid nõustub 20.06.2012 menetlusdokumendis sellega, et kohtuotsuse põhjendav osa on osaliselt ebaõige. Ringkonnakohtu otsus
24.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas, so osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 191,73 eurot.
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid hagi tuleb osaliselt rahuldada käesolevas otsuses märgitud põhjendustega.
26.Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 20.10.2006 liisingulepingu nr 0142826L, mille esemeks oli kaubik Mercedes-Benz 208 D Kombi (vara). Kostjal oli lepingu korrektse täitmise korral pärast lepingu tähtaja lõppemist liisingueseme väljaostu eesõigus. Leping lõppes 15.10.2009. Kostja teavitas hagejat oma soovist osta lepingu esemeks oleva vara välja. Hageja esitas kostjale 15.10.2009 vara väljaostuarve summas 44 194,92 krooni (käibemaksuta) ehk 2824,57 eurot, määrates tasumise tähtajaks 22.10.2009. Kostja tasus arve 30.11.2009.
27.Vaidlus on selle üle, kas hageja kasutas lepingu lõppemise ja kostja poolt arve tasumise vahelisel ajal kolmanda isiku, OÜ Hansa Inkasso Agentuuri tasulisi teenuseid ja kas kostja on kohustatud need hagejale hüvitama.
28.Maakohus tuvastas õigesti, et pärast sõiduki väljaostusoovi avaldamist ei näidanud kostja oma käitumisega soovi avaldust tegelikult realiseerida. Arvet ta määratud tähtajaks ei tasunud, ei võtnud ise hagejaga kontakti ega vastanud hageja pöördumistele. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et eeltoodud asjaoludel oli hagejal alus arvata, et kostja on loobunud sõiduki omandamise soovist, hageja pidi pöörduma kolmanda isiku poole sõiduki tagastamiseks ja kostja on kohustatud hüvitama sellega hagejale põhjustatud kulud. Ringkonnakohtu hinnangul mõistis maakohus kostjalt 191,73 eurot välja lõppjärelduses õigesti.
29.Samas on ebaõige maakohtu põhjendus, et kostja kasutuses olnud liisinguese ei kuulunud VÕS § 363 p 3 alusel hagejale tagastamisele, kuna kostja kasutas liisingueseme omandamise õigust. Kohtu põhjendusest jääb mulje, nagu ei oleks kostjal kunagi olnud kohustust sõidukit hagejale tagastada, mis ei ole õige.
30.Liisingulepingu üldtingimuste p 5.1 kohaselt kuulus liisinguese hagejale omandiõiguse alusel, kostjal oli lepingu järgi üksnes õigus seda kasutada ja lepingu lõppemisel sõiduk välja osta. Kostja avaldas hagejale küll soovi sõiduk välja osta, kuid tegelikult ta pärast lepingu lõppemist hageja määratud tähtajaks (arvel märgitud maksetähtaeg 22.10.2009) sõidukit välja ei ostnud, mis tähendab, et sõiduki omanik oli pärast lepingu lõppemist jätkuvalt hageja.
31.Kostjal puudus pärast 22.10.2009 vaidlusaluse sõiduki valdamiseks õiguslik alus. Lepingu üldtingimuste p 8.2 ja VÕS § 363 p 3 järgi oli kostjal kohustus lepingu lõppemisel liisinguese liisinguandjale tagastada, kui ta ei kasuta liisingueseme omandamise õigust. Kostjal lõppes VÕS § 363 p-s 3 järgne sõiduki tagastamise kohustus alles pärast 30.11.2009, mil ta väljaostuhinna hagejale tasus ja hageja aktsepteeris tema omandamise õiguse hilinenult kasutamist.
32.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et OÜ Hansa Inkasso Agentuuri arve on fiktiivne. Arve väljastamine 7 kuud pärast teenuse osutamist ei anna iseenesest alust pidada arvet fiktiivseks. Kostja kinnitab ka ise apellatsioonkaebuses, et hageja nõudis temalt juba 02.12.2009 vaidlusaluste kulude tasumist ja seda tõendab ka 02.12.2009 kostjale saadetud e-kiri (t lk 76). Oluline on teha kindlaks, kas hagejale arvel märgitud teenust osutati. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teenuse tellimist ja kasutamist tõendanud. Programmi Overman väljavõtetega on tõendatud, et hageja pöördus tagastusteenust pakkuva inkassoettevõtte poole 26.11.2009 pärast korduvaid püüdeid saada kostjaga ühendust. Inkassoettevõte on teinud toiminguid, sh kõnesid kostja esindajale ning teavitanud 03.12.2009 tehtust ka hagejat (t lk 74). Arvelt nähtub selgelt, millise lepinguga seoses on teenust osutatud. Asjaolu, et inkassoettevõte teavitas hagejat tehtust 03.12.2009, ei tähenda iseenesest seda, et ka toiminguid tehti sel kuupäeval. Väljavõttes kajastuvad toimingud on tehtud enne väljaostuarve tasumist kostja poolt.
33.Kostja leiab apellatsioonkaebuses ekslikult, et antud juhul oli tegemist omandireservatsiooniga müügiga. Kasutusrendilepingu tüüpi liisinguleping sõlmitakse
liisingueseme kasutamiseks kindlaksmääratud perioodi jooksul. Kasutusperioodi lõppedes tuleb sõiduk tagastada (eesmärgiks ei ole sõiduki omandamine, vaid kasutamine). Juhul, kui liisinguvõtja soovib sõidukit omandada, on tal õigus seda teha. Erinevalt kapitalirendi tüüpi liisingulepingust, mille puhul kõikide osamaksete tasumisega läheb liisinguvõtjale liisingueseme omand üle (mis on sarnane omandireservatsiooniga müügiga), kasutusrendi tüüpi liisinguleping seda ette ei näe ja liisinguandja jääb lepingu tähtaegsel lõppemisel jätkuvalt selle omanikuks. Antud juhul oli müügilepingu sõlmimiseks määratud tähtaeg - 22.10.2009 (arve tasumise tähtaeg). Müügitehingut omandireservatsiooniga VÕS § 233 järgi või ka ilma selleta enne kostja poolt arve tasumist ei tehtud.
34.Kuna kostjal ei olnud ajavahemikul 22.10.2009 kuni 30.11.2009 õigust sõidukit vallata (kasutada) ja ta rikkus sel perioodil VÕS § 100 tähenduses liisingulepingust ja seadusest (VÕS § 363 p 3) tulenevat kohustust sõiduk hagejale tagastada, põhjustas ta hagejale sellega täiendavaid kulusid suuruses 191,73 eurot. VÕS § 103 lg 3 järgi eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis selle eelduse ümber lükkaks. Kostja pidi ette nägema, et olukorras, kus ta väljaostuhinda määratud tähtajaks ei tasu ega võta hagejaga ühendust selleks, et teavitada arve hilinemisega maksmisest või paluda pikendada tasumise tähtaega, ei saanud ta eeldada, et hageja ei astu samme vara tagasisaamiseks ega kanna sellega seoses kulusid. Kostjat teavitati 03.11.2009 e-kirjaga, et kui ta ei tasu arvet hiljemalt 06.11.2009, on ta kohustatud sõiduki hagejale tagastama (t lk 75). Hagejal ei oleks vaidlusaluseid kulusid tekkinud, kui kostja oleks korrektselt käitunud. Kostja on kohustatud hagejale kohustuse rikkumisega tekitatud kahju VÕS § 101 lg 1 p 3, § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi hüvitama.
35.Asja materjalist ei nähtu, et kostja oleks esitanud maakohtu menetluses alternatiivse vastuväite, et juhul, kui hageja nõue oleks põhjendatud, saaks see piirduda kuluga käibemaksuta osas, so summas 159,78 eurot. 22.02.2012 kohtuistungi protokollis, millele kostja apellatsioonkaebuses viitab on küll lause, et kostjal on nõudesumma osas üks vastuväide, kuid milles see täpsemalt seisneb, ei ole protokollis märgitud (t lk 113 ülevalt 11 rida). Kostja ei esitanud maakohtule taotlust protokolli parandamiseks (täpsustamiseks) selle väite osas. Kuna protokollis märgitud kostja väide on ebakonkreetne, ei saa selle alusel teha järeldust alternatiivse vastuväite esitamise ja selle sisu kohta. Väite ebakonkreetsuse tõttu ei saanud ka maakohus otsust tehes sellega arvestada. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väite võlasumma käibemaksustamise kohta jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 4 alusel tähelepanuta.
36.Maakohtu menetluskulud jäävad kostja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab kohtuotsuse vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
37.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.