Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Iko Nõmm, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav 06.september 2012, Tallinn 2-11-25339
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Harju Maakohtu 02.aprilli 2012 otsus R Ki apellatsioonkaebus 4720,75 eurot Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140), esindaja Reelika Tagaväli Kostja R K (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu Kirjalik menetlus
Menetluse liik
AS Nordea Finance Estonia hagi R Ki vastu võla ja viivise saamiseks
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02.aprilli 2012 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik menetluskulud jäävad kostja, R Ki kanda.
TÕENDITE TAGASTAMINE
Tagastada R Kile apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.AS Nordea Finance Estonia esitas Harju Maakohtule 31.05.2011 hagi R Ki vastu võla 4720,75 euro ja viivise 4720,75 euro saamiseks.
2.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja (liisinguandja), liisinguvõtja Remeteks Trade OÜ (endise nimega Hillarino OÜ) ja müüja sõlmisid liisingulepingu nr 520071450, mille alusel hageja liisis liisinguvõtjale sõiduauto Toyota Land Cruiser xx xxxx, väljalaskeaasta 2007. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Kuna liisinguvõtja jättis tähtaegselt igakuised liisingumakse arved tasumata, ütles hageja liisingulepingu 15.10.2008 üles ja liisinguese tagastati hagejale. Tagastamise hetkel oli vara jääkmaksumuseks 23 534,07 eurot. Seejärel hageja realiseeris liisingueseme hinnaga 20 040,09 eurot (ilma käibemaksuta). Liisinguvõtja on kohustatud tasuma müügikahju, mis on vara jääkmaksumuse ja müügihinna vahe, milleks on 3493,98 eurot. Kuivõrd liisinguvõtjal oli ettemaks 759,23 eurot ja hageja tasaarvestas müügikahju ettemaksu 759,23 euro võrra võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-le 1 tuginedes, siis on kostja kohustatud hagejale hüvitama müügikahju 2734,75 eurot. Lisaks müügikahjule jäi hagejal saamata liisingulepingu lõpetamisega kaasnenud kulud: liikluskindlustuse kulu 82,96 eurot perioodi 05.11.2008 kuni 04.04.2009 eest; kaskokindlustuse kulu 678,43 eurot perioodi 05.11.2008 kuni 04.04.2009 eest; müügikulu 1182,37 eurot; remondikulu 42,24 eurot. Liisingulepingu alusel on nõue kokku 4720,75 eurot. Võlgnevusele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis vastavalt lepingule (0,25% päevas). Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest vähendas hageja viivist kuni põhisummani. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Käendatava liisingulepingu allkirjastas liisinguvõtja nimel kostja, kuid tal ei olnud volitust Hillarino OÜ esindajana lepingut allkirjastada. Kostjat kui käendajat ei teavitatud 15.04.2009 esitatud nõudest tasuda Hillarino OÜ võlgnevus hageja ees summas 85 313,56 krooni. Kostja sai nõudest teada 08.06.2011. Kostja andis 15.10.2008 nõusoleku liisingulepingu ennistamiseks ja kinnitas, et Hillarino OÜ tasus võlgnevuse, kuid hageja liisingulepingut ei ennistatud. Kostjal ei olnud enam võimalik liisingueset kasutada. Kostjale tekitati kahju sellega, et vaatamata tema soovile ei vormistatud liisingueset ümber temale või tema poolt nimetatud kolmandale isikule ja liisinguese müüdi hageja poolt ära oluliselt alla liisingueseme tegeliku väärtuse. Hageja tekitas oma käitumisega endale kahju. Hageja venitas liisingueseme müügiga põhjendamatult kaua (ca kuus kuud), mis kahjustas põhivõlgniku huve. Sõiduki turuhind liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli oluliselt suurem. Kostja ei pea hüvitama hagejale tekitatud müügikahju 2734,75 eurot. Kostja ei ole nõus käibemaksu väljajätmisega müügikahjust. Hageja ei esitanud kostjale teadet tema kohustuse kohta täita käendajana liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja kohustused. Puuduvad andmed, kas hageja esitas Hillarino OÜ pankrotimenetluses oma nõude ja kas ta teatas sellest käendajat. Ebaõige on viivise arvutamise metoodika ja viivise suurust arvestati vääralt. Hageja esitas viivisnõude enam kui 2 aastat peale kohustuse sissenõutavaks muutumist, mis on käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena. Hageja esitatud aktis anti sõidukile väärtus arvestusega, et tegemist on bensiinimootoriga sõidukiga, kuid käesolevas asjas oli
sõiduk diiselmootoriga. On üldteada asjaolu, et bensiinimootoriga maasturid on oluliselt odavamad kui diiselmootoriga sõidukid. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi. Kohus tuvastas, et hageja (liisinguandja), Remeteks Trade OÜ (endise nimega Hillarino OÜ, liisinguvõtja) ja müüja sõlmisid liisingulepingu nr 520071450 koos maksegraafikuga (liisinguleping), mille alusel hageja liisis liisinguvõtjale sõiduauto Toyota Land Cruiser xxx xxx, väljalaskeaasta 2007. Liisinguandja allkirjastas lepingu 10.10.2007 ja liisinguvõtja 05.10.2007. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses, kusjuures käendaja vastutuse maksimumsumma oli 626 000 krooni.
5.Kohtule esitatud juriidilise isiku autoliisingu 11.09.2007 taotlusest nähtuvalt märgiti Hillarino OÜ liisingulepingu allkirjastajaks R K, juhatuse liige. 24.10.2007 Hillarino OÜ juhatuse liikme Hillar Peetsi poolt allkirjastatud volikirja kohaselt volitas viimane kostjat AS-s Nordea Finance Estonia allkirjastama Toyota Land Cruiser xxxxxxx liisingulepingut ning teisi nimetatud tehinguga seotud dokumente. Kui selgus, et lepingut ei sõlminud selleks õigustatud isik, võttis hageja Hillarino OÜ-ga ühendust ja Hillarino OÜ saatis volituse faksi teel. Tulenevalt liisingulepingu p-st 9.2 tuleb kiireloomulistel juhtudel teated esitada faksi või elektronposti teel. Hagejale faksi teel saadetud volikirjast piisas ja Hillarino OÜ hakkas lepingut täitma. Arvestades TsÜS § 129 lg-tes 1 ja 3 sätestatut, kiitis Hillarino OÜ tehingu heaks, kuna saatis hagejale 24.10.2007 volikirja ja hakkas liisingulepingut täitma. Seega on tehing kehtiv.
6.Puudub vaidlus, et kostja oli perioodil 29.08.2007 kuni 03.05.2011 49% osalusega Hillarino OÜ osanik. Liisingulepingu sõlmis Hillarino OÜ nimel kostja, kes käenduslepingusse aadressi ei märkinud. Puudub vaidlus, et käenduslepingul kostja aadress puudub ja et kostja oleks hagejale hiljem aadressi teatanud. Kuivõrd liisingulepingu sõlmis Hillarino OÜ nimel kostja ja kuna ta käenduslepingus selleks ettenähtud kohale aadressi ei kirjutanud ning mingit muud aadressi kostja hagejale kirjalikult ei teatanud, oli hageja õigustatud eeldama, et kostjal on liisingulepinguga ja käenduslepinguga seotud teadete jaoks Hillarino OÜ-ga sama postiaadress, so Laki 9A, Tallinn.
7.Puudub vaidlus, et Hillarino OÜ tegi taotluse liisingulepingu ennistamiseks ja kostja andis nõusoleku, kuid liisingulepingut ei ennistatud. Hagejal on õigus otsustada, kas liisinguleping ennistatakse või mitte ja liisingulepingu mitteennistamist ei saa lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega.
8.Hageja ütles liisingulepingu üles 15.10.2008, saates teate Hillarino OÜ-le ja kostjale aadressil Laki 9A, Tallinn. Kostja tagastas sõiduki 19.03.2009, mille kohta koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Vara vastuvõtjaks oli OÜ Reeborn ja vara hoiustajas AS Mustakivi Auto. Viimane vaatas sõiduki üle 23.03.2009 ja vormistas sõiduki müükisuunamise hindamisakti. Akti kohaselt oli sõiduki soovituslikuks turuhinnaks 25 564,66 eurot (koos käibemaksuga). Kostja poolt kohtule esitatud tõendid ei tõenda sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, so 19.03.2009. AS Mustakivi Auto aktiga on tõendatud, et sõiduki turuväärtus sõiduki tagastamise hetkel oli 25 564,66 eurot (koos käibemaksuga). 07.04.2009 võõrandas hageja sõiduki hinnaga 23 647,31 eurot (koos käibemaksuga). Hageja võõrandas sõiduki 7,5% odavamalt kui AS Mustakivi Auto sõiduki turuhinnaks määras ja 7,85% madalamalt kui keskmine müügipakkumise hind. Kuna hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav, tegi hageja kõik endast oleneva, et saavutada tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Arvestades eespooltoodut ja VÕS § 367 lg-tes 1 ja 3 ning § 145 lg-s 1
sätestatut, siis tuleb kostjal hagejale hüvitada vara jääkmaksumus (millest on maha arvestatud ettemaks) ja sõiduki turuväärtuse vahe ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele müügikahju 2734,75 eurot.
9.Kuigi sõiduki müüki suunamise aktis märgiti sõna diisel asemel bensiin, tuleneb aktist, et tegemist on sõidukiga Toyota Land Cruiser xxxxxxx, väljalaske aasta 2007, sõiduk on üle vaadatud. Akti teksti ebatäpsus ei ole määrav muutmaks sõiduki turuväärtust. Puudub vaidlus, et kostja tagastas auto hageja esindajale isiklikult. Seega oli kostja lepingu ülesütlemisest teadlik ning müügiprotsessi ja sõiduki hinna kujunemist oli kostjal võimalik järgida interneti kaudu.
10.Kuivõrd müügikahju arvutamisel aluseks võetud vara jääkmaksumus 23 534,07 eurot on käibemaksuvaba summa, siis tuleb müügikahju arvestamisel sõiduki müügi hinda arvestada ilma käibemaksuta. Vara jääkmaksumus võeti liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi ja vastavalt liisingulepingu esilehel 3. punktis märgitule on vara jääkväärtus ilma käibemaksuta.
11.Poolte vahel sõlmitud käendusleping ei näe ette, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Puudub vaidlus, et Hillarino OÜ pankrotimenetluse alustamise (17.04.2009) ja raugemise (04.03.2011) ajal oli kostja Hillarino OÜ osanik. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja olema teadlik Hillarino OÜ pankrotimenetlusest.
12.Liisingulepingust tulenes liisinguvõtja kohustus tasuda kindlustusmakseid ja kuna hageja täitis kostja kohustuse, peab kostja selle hagejale hüvitama VÕS § 78 lg 4 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liikluskindlustuse kulu summas 82,96 eurot ja kaskokindlustuse kulu 678,43 eurot.
13.VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hageja kantud müügikulu 1182,37 eurot on mõistlik kulu ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Kohtuistungil märkis hageja, et tegemist ei ole tegelikult remondikuluga, kuna remonti ei teostatud, vaid müügiga kaasneva kuluga (sõiduki kontroll, käsipesu ja ostetud pisitarvikud). Kuna müügiga kaasnev kulu on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kuulub kostjalt väljamõistmisele 42,25 eurot.
14.Liisingulepingu kohaselt kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Liisingulepingu eritingimuste kohaselt on viivisemäär 0,25% päevas. Hageja palus välja mõista viivise perioodi 23.04.2009 kuni 27.05.2011 eest. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist arvestati rohkem kui seadusjärgses suuruses. Hageja vähendas juba viivisenõuet põhinõude summani ja põhisumma ulatuses nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud üldist tähtaega, samuti ei eelda hagi esitamine kohtusse täiendavate toimingute tegemist. Seega ei ole viivisenõudel üldist nõuet lõpetavat tähtaega. Ainsaks võlausaldajat piiravaks tähtajaks on nõude aegumine, mis annab võlgnikule vastuväitena õiguse viivise maksmisest keelduda. TsÜS-s ei ole viivisenõude aegumiseks eraldi aegumistähtaega ette nähtud. TsÜS § 144 järgi aegub viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Eeltoodust tulenevalt on aegumistähtaja jooksul
nõuete maksmapanek hea usu põhimõttega kooskõlas. Viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud määras välja mõista. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub ta kohtuotsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.
16.Kohus leidis ekslikult, et kuivõrd liisingulepingus puudus kostja aadress, siis oli hageja õigustatud eeldama, et kostjal on käenduslepinguga seotud teadete jaoks Hillarino OÜ-ga sama postiaadress, so Laki 9A, Tallinn. Kohus jättis tähelepanuta ja hindamata, et peale liisingulepingu ülesütlemist suhtlesid pooled aktiivselt e-posti teel.
17.Vaatamata sellele, et kostja andis käendajana 15.10.2008 hagejale nõusoleku liisingulepingu ennistamiseks ja kinnitas, et põhivõlgnik Hillarino OÜ tasus võlgnevuse, hageja liisingulepingut ei ennistatud. Hageja ei nõudnud ligikaudu viie kuu jooksul kostjalt liisingueseme üleandmist ja ei andnud kostjale kuni 19.03.2009 teavet liisingulepingu ennistamata jätmise kohta. Nimetatud tegevuse (tegevusetuse) tulemusena tekitas hageja ise endale kahju. Ainult selle tõttu müüdi liisinguese mitte 2008. aasta oktoobris, vaid 2009. aasta aprillis. Selle aja jooksul alanes oluliselt ka liisingueseme müügihind. Kostja ei saa vastutada selle eest, et hageja viivitas liisingueseme müügiga, kuna ei võtnud liisingueset kostjalt tagasi. Hageja menetles ligikaudu viis kuud kostja poolt antud nõusolekut liisingulepingu ennistamiseks. Selline hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6). Maakohus mõistis vääralt kostja etteheiteid hagejale hea usu põhimõtete eiramisel, käsitledes sellena hageja õigust liisingulepingut ennistada või lõpetada. Kostja pidas hea usu põhimõtte rikkumise all silmas hageja poolset käitumist selles, et võttes vastu kostjalt nõusoleku liisingulepingu ennistamiseks, menetleti seda nõusolekut ligikaudu viis kuud.
18.Maakohus ei andnud hinnangut hagejale tekitatud müügikahju sisule. Teatise nr 520071450, 07.04.2009 kohaselt laekus hagejale liisingueseme müügist koos käibemaksuga 370 000 krooni (ilma käibemaksuta 313 559,32 krooni). Hageja venitas liisingueseme müügiga põhjendamatult kaua, mis kahjustas põhivõlgniku huve. Hageja ei korraldanud liisingueseme müüki mõistliku aja jooksul. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja tegeles aktiivselt liisingueseme müügiga. Hageja ei teavitanud põhivõlgnikku ega ka kostjat auto müügiprotsessi kulgemisest ja võimalikust kahjust, mis hagejale võib tekkida ning edasine müük oli juba hageja risk. Kohus ei põhjendanud, kuidas oli kostjal võimalik mõjutada liisingueseme müügiprotsessi internetiportaali vahendusel.
19.Auto turuhind liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli oluliselt suurem. Asjast ei nähtu, et liisingueseme liisinguandjale üleandmise hetkel koostati vara hindamisakt. Hageja ei tõendanud ka teiste tõenditega vara väärtust hetkel, millal liisinguvõtja andis vara üle liisinguandjale. Auto oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel üks aasta vana. Kostja tegi 23.12.2011 hinnapäringu auto24.ee-le, millisest vastusest nähtus, et antud marki diiselmootoriga maasturite müügihinnad müügiperioodil 09.12.2007 kuni 28.11.2008 olid vahemikus 28 760 – 46 336 eurot. Seega müüs hageja sõiduki oluliselt alla selle hariliku väärtuse ja sellest tulenevalt tekitas hageja ise oma käitumisega endale müügikahju. Maakohus jättis põhjendamatult ülaltoodu arvesse võtmata põhjusel, et hinnangut ei tehtud selle perioodi kohta, millal liisinguese hagejale üle anti, vaid liisingulepingu ülesütlemise perioodi kohta. Siinkohal on oluline, et viivitus liisingulepingu ülesütlemisest kuni liisingueseme üleandmiseni oli tingitud ainuüksi hagejast, mitte aga kostjast. Seepärast ei saa kostja selle eest vastutada.
20.Maakohus leidis, et hageja poolt sõiduki müüki suunamise hindamise aktis märgiti sõna diisel asemel sõna bensiin ja et akti teksti ebatäpsus ei ole määrav muutmaks sõiduki turuväärtust. Arusaamatuks jääb, millele maakohus oma järelduse rajas, et tegemist on teksti ebatäpsusega, mitte aga sisulise asjaoluga. Aktis anti hinnang siiski bensiinimootoriga sõidukile ja seetõttu on akt kohut eksitav. Akt ei ole usaldusväärne ja antud tõendile ei saa tugineda. On üldteada asjaolu, et bensiinimootoriga maasturid on oluliselt odavamad kui diiselmootoriga sõidukid.
21.Kostja ei nõustunud, et ta peab hüvitama hagejale tekitatud müügikahju 2734,75 eurot. Hageja lähtus haginõude arvestamise alusena ebaõigesti müügikahjust. Hageja tugines oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus ja samast sättest lähtudes tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed auto jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, säilitas ta nii auto kui omandas ka tasutud väljaostumaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu auto jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Siinkohal tuleb arvestada TsÜS §-s 65 sätestatut. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas ei vasta seadusele liisingulepingu üldtingimuste p 6.7, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada "vara võõrandamisest saadud hinnaga". Liisinguleping eeldab seega erinevalt seadusest auto tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Kuna tegemist oli tüüptingimustega lepinguga, tuleb arvestada VÕS reegleid tüüptingimuste kohta. Seoses eeltooduga on liisingulepingu üldtingimuste p 6.7 tühine, kuna tüüptingimused rikuvad oluliselt teise lepingupoole õiguste ja kohustuste tasakaalu ning ei vasta headele kommetele. Maakohus jättis aga eeltoodule oma hinnangu andmata.
22.Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat (ja ka majandus- või kutsetegevuses tegutsevat isikut) ebamõistlikult kahjustav ning seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa müügiprotsessi mõjutada. Kuna üldtingimuste p 6.7. kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44
kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, on üldtingimuste p 5.17 tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Maakohus jättis ka sellele kostja seisukohale hinnangu andmata.
23.Käenduslepingu p.6 kohaselt täidab käendaja lepingu p-s 2 sätestatud kohustused, kui liisinguvõtja ei ole täitnud neid liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. Käendaja kohustub sellised kohustused täitma seitsme päeva jooksul vastava kirjaliku teate saamisest liisingfirmalt. Hageja ei esitanud käesolevas asjas kostjale vastavat teadet tema kohustuse kohta täita käendajana liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja kohustused. Sellega rikkus hageja VÕS §-s 145 sätestatud käendaja vastutuse eeldusi ja käendaja vastutus hageja ees on välistatud. Kostja märkis juba eespool, miks ta ei nõustunud kohtuga selles, et hageja oli õigustatud esitama kostjale teateid OÜ Hillarino aadressil. Hageja ei teavitanud kostjat liisingueseme võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Maakohus ei viidanud ühelgi tõendile, millest ta järeldas, et hageja teavitas kostjat liisingueseme müügist ja müügihinna alandamisest. Asjaolu, et kostja andis hagejale liisingueseme üle, ei kinnita asjaolusid müügihinna alandamise kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
26.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja põhiliselt maakohtus esitatud väiteid ja seisukohti, millistele kohus on otsuses juba hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Maakohus tuvastas õigesti liisingulepingu kehtivuse. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et hageja oli õigustatud eeldama, et kostja saab liisinguvõtjaga samal aadressil kätte käenduslepinguga seotud teated, kuna kostja sõlmis ka liisingulepingu Hillarino OÜ nimel ning muud aadressi käenduslepingusse ta oma aadressina ei märkinud. Väidetav poolte e-kirjavahetus ei oma tähtsust, kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks mõnes e-kirjas teatanud hagejale oma muu postiaadressi, kuhu teateid saata.
29.Maakohus leidis õigesti ka seda, et hagejal ei olnud kohustust liisingulepingut ennistada ja kostjal ei olnud alust eeldada, et hageja seda teeb. Kohus tuvastas, et kostja pärast lepingu ennistamiseks nõusoleku andmist ise hageja poole ei pöördunud. Asjaolu, et hageja lepingut ei ennistanud, ei saa käsitleda hea usu põhimõtte rikkumisena ka siis, kui hageja vastava otsustuse tegemisega viivitas, nagu kostja leiab. See ei vabasta kostja käenduslepingu järgsete liisinguandja kohustuste täitmisest. Kuna hageja ütles liisingulepingu 15.10.2008 üles (t lk 12), pidid nii liisinguvõtja kui ka käendaja teadma oma lepingujärgsest kohustusest liisinguese liisinguandjale tagastada. Samasuguse kohustuse sätestab VÕS § 363 p 3. Olukorras, kus kostja oli teadlik liisingulepingu
lõpetamisest, liisinguvõtjale ei esitatud enam arveid liisingumaksete tasumise kohta, kuid ta jätkas liisingueseme kasutamist, kostja ei võtnud hagejaga ühendust, et välja selgitada, kas leping ennistatakse või mitte, oli pigem kostja käitumine ebakorrektne. Seetõttu on alusetud ka kostja etteheited, et kui liisinguese oleks müüdud 2008.a oktoobris, mil leping üles öeldi, oleks selle müügist saadud rohkem raha. Kostja tagastas sõiduki alles 19.03.2009 (t lk 61). See müüdi 07.04.2009 (t lk 14). Seega on alusetu kostja etteheide, et hageja viivitas liisingueseme müügiga.
30.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohus andnud hinnangut hageja müügikahju sisule. Kohus käsitles seda otsuse lk 6. Samuti on ebaõige väide, et hageja venitas liisingueseme müügiga põhjendamatult kaua. Sõiduki müümine 19 päeva jooksul selle tagastamisest tähendab, et hageja täitis oma kohustust müüa liisinguese mõistliku aja jooksul ja selline müügiaeg ei saanud kahjustada põhivõlgniku huve, nagu kostja apellatsioonkaebuses paljasõnaliselt väidab. Maakohus ei leidnud otsuses, et kostja oleks võinud mõjutada liisingueseme müügiprotsessi internetiportaali vahendusel, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Kohus leidis, et kostjal oli selle kaudu võimalik jälgida müügiprotsessi ja teada saada müügihind. Arvestades asjaolu, et kostja tagastas hagejale liisingueseme, pidi ta olema teadlik sellest, et sõiduk suunatakse müüki. Kuigi asja materjalist ei nähtu, et liisinguvõtjat ja käendajat oleks teavitatud hinnast, millega sõiduk müüki pandi või hinna alandamistest müügiprotsessi kestel, oli kostjal võimalik saada selles osas teavet sõidukite müügiportaali kaudu. Samas oleks võinud ka kostja ise tunda huvi liisingueseme müügiprotsessi vastu ja küsida hagejalt sellekohast teavet. Asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks mingitki huvi ilmutanud.
31.Kostja leiab ekslikult, et arvestada tuleb liisingueseme turuhinda liisingulepingu ülesütlemise hetkel. VÕS § 367 lg 3 järgi on oluline liisingueseme väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) selle tagastamise ajal. Sõiduki tagastamise aja väärtuse määras 23.03.2009 AS Mustakivi Auto (t lk 62) ja selles hinnas puudub alus kahelda. Kostja poolt esitatud tõendeid sama tüüpi sõidukite hindade kohta ajavahemikul 01.10.2008-31.11.2008 ei saanud kohus arvestada, sest need ei kajasta müügihindu 2009.a märtsis, mil vaidlusalune sõiduk liisinguandjale tagastati. Arvestades asjaolu, et sõiduki väärtuseks määrati selle tagastamise ajal 400 000 krooni (käibemaksuga) ja see müüdi 370 000 krooni eest (käibemaksuga), ei saa teha järeldust, et sõiduk müüdi oluliselt väiksema hinnaga, kui oli selle harilik väärtus ja et hageja tekitas endale ise müügikahju, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Kuna nii sõiduki tagastamise ajal määratud turuväärtus kui ka selle müügihind oluliselt ei erinenud, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et aktis märgitud ebaõige sõna „bensiin“ antud juhul sõiduki õige turuväärtuse määramist ei mõjutanud. Kohtul oli õigus akti tõendina arvestada.
32.Riigikohus on oma lahendites märkinud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Maakohus tuvastas, et antud juhul oli müügihinna ja turuväärtuse vahe väiksem kui 10% ja leidis põhjendatult, et hageja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Arvestades
sõiduki müügisoleku aega, on selline järeldus õige. Antud juhul ei ole kostja huve müügiprotsessi ja saavutatud tulemiga kahjustatud.
33.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks hageja teavitanud kostjat kohustusest täita käendajana liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja kohustusi. Nii liisingulepingu ülesütlemise teade kui ka nõudekiri (t lk 19) saadeti kostjale aadressil, mille kostja hagejale liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimisel andis. Kostja poolt on pahatahtlik väita, et see ei ole aadress, kuhu saadetud kirjad ta kätte saaks. Ringkonnakohus käsitles kostja antud aadressiga seonduvat juba käesoleva otsuse p-s 28.
34.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
35.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Tõendite tagastamine Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta ja tagastab kostjale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid, kuna kostja ei taotlenud nende asja juurde võtmist ega põhjendanud apellatsioonkaebuses nende esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.