Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hagiavalduse kohaselt hageja Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja), liisinguvõtja RT OÜ (endise nimega H OÜ) ning müüja sõlmisid liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga (edaspidi liisinguleping), mille alusel hageja liisis liisinguvõtjale sõiduauto Toyota Land Cruiser 3,0 D4D, väljaslaske aasta 2007. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga RK käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Põhjusel, et liisinguvõtja jättis tähtaegselt igakuised liisingumakse arved tasumata ütles hageja liisingulepingu üles 15.10.2008 ning liisinguese tagastati hagejale. Tagastamise hetkel oli vara jääkmaksumuseks 23534,07 eurot (368228,17 krooni). Seejärel hageja realiseeris liisingueseme hinnaga 20040,09 eurot (ilma käibemaksuta). Liisinguvõtja on kohustatud tasuma müügikahju, mis on vara jääkmaksumuse 23534,07 euro ja müügihinna 20040,09 euro vahe, milleks on 3493,98 eurot. Kuivõrd liisinguvõtjal oli ettemaks 759,23 eurot ja tuginedes VÕS § 197 lg-le 1 hageja tasaarvestas müügikahju ettemaksu 759,23 euro võrra, siis on kostja kohustatud hagejale hüvitama müügikahju summas 2734,75 eurot. Lisaks müügikahjule jäi hagejal saamata liisingulepingu lõpetamisega kaasnenud kulud: liikluskindlustuse kulu summas 82,96 eurot perioodi 05.11.2008 - 04.04.2009 eest; kaskokindlustuse kulu 678,43 eurot perioodi 05.11.2008 - 04.04.2009 eest; müügiprotsessis kantud täiendav kulu ehk müügikulu summas 1182,37 eurot; remondikulu summas 42,24 eurot. Liisingulepingu nr. XXX alusel on nõue kokku 4720,75 EUR. Võlgnevusele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis vastavalt lepingule, mille kohaselt kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 0,25% päevas. Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest vähendab hageja viivist kuni põhisummani. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 4720,75 eurot; välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis 4720,75 eurot; jätta kõik menetluskulud, sealhulgas riigilõiv 543,24 eurot, kostja kanda. 04.08.2011 esitatud seisukohas kostja vastusele märgib hageja, et OÜ H poolt oli RK antud volikiri. Hageja teavitas kostjat kõnealusest nõudest. Lepingu järgsete põhimaksete võlgnevused tasuti 27.10.2008.a. Hageja ei ole hea usu põhimõtet rikkunud. Hagejal on õigus otsustada, kas liisinguleping ennistatakse või mitte. Liisinguleping öeldi üles 15.10.2008.a, kuid kostja isiklikult tagastas sõiduki alles 19.03.2009.a. Peale vara valduse taastamist lasi hageja 23.03.2009.a. hinnata sõiduki omaala spetsialistil, AS MA’l, kes on Toyota edasimüüja Eestis ning kes vaatas sõiduki üle ja vormistati ka sõiduki müüki-suunamise hindamisakt. Vastavalt antud aktile oli spetsialisti poolt antud soovituslikuks turuhinnaks 400000 EEK / 25564,66 EUR (koos käibemaksuga). Hagejal õnnestus võõrandada sõiduk 07.04.2009.a. hinnaga 370000 EEK / 23647,31 EUR (koos käibemaksuga). Seega 7,5 % odavamalt kui oli omaala spetsialist sõiduki turuhinnaks määranud. Hageja on teinud kõik endast võimaliku, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud sõiduki uuel võõrandamisel parim ja kiirem tulemus. Kuivõrd kostja oli isiklikult sõiduki tagastamisel üleandjaks hageja esindajale, siis oli kostja lepingu ülesütlemisest teadlik. Lisaks on ilmselge, et kui liisingulepingu ülesütlemisel sõiduki valdus taastatakse, siis suunatakse sõiduk müüki. Müügiprotsessi ja sõiduki müügihinna kujunemist oli kostjal võimalik jälgida interneti aadressil: XXX.

Kuivõrd müügikahju arvutamisel aluseks võetud vara jääkmaksumus 23534,07 EUR on käibemaksuvaba summa, siis tuleb müügikahju arvestamisel sõiduki müügi hinda samuti arvestada ilma käibemaksuta. Vara jääkmaksumus on võetud liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi (13 makse – 368228,61 EEK) ning vastavalt liisingulepingu esilehel 3. punktis märgitule on vara jääkväärtus ilma käibemaksuta. Hageja ei teadnud H OÜ pankrotimenetlusest. Juhul kui hageja oleks sellest teadnud ja pankrotimenetlusse ka nõudeavalduse esitanud, ka siis ei oleks hageja nõue saanud rahuldatud. Kuivõrd H OÜ pankrotimenetlus rauges, siis ei ole hageja poolt pankrotimenetlusse nõudeavalduse esitamata jätmine ja pankrotimenetlusest kostja teavitamata jätmine saanud kuidagi kostjale kahju tekitada. Sõlmitud käendusleping ei näe ette, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Lisaks oli H OÜ pankrotimenetluse alustamise (17.04.2009) ja ka raugemise (04.03.2011) ajal RK ettevõtte osanik, siis ilmselgelt oli ta teadlik ka ettevõtte suhtes toimuvast pankrotimenetlusest. Kostja ei ole hageja poole pöördunud nõudega anda talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Hagejas möönab, et on esitanud viivise arvestuse ekslikult alates liisingulepingu ülesütlemisest. Samas müügikahju ja muud liisingulepingu ülesütlemisega kaasnenud kulud ei olnud selleks hetkeks veel tekkinud. Hageja esitab uue viivise arvestuse alloleva tabeli näol. Hageja arvestab viivist alates kostjale saadetud nõudekirjas märgitud tasumise tähtaja järgnevast päevast s.o alates 23.04.2009.a. alates

23.04.2009

seisuga

27.05.2011

vahe päevades

Võlgnevuse summa

viivise määr

4720.75

0.25%

päevas

11.80

summaarne viivis eur

9016.63

Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest vähendab hageja viivist kuni põhisummani. Nii kuulub kostja poolt hagejale tasumisele viivis 4720,75 eurot. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et viivis on ebamõistlikult suur. Kostja oleks saanud viivise nõuet vältida, kui ta oleks hageja poolt 15.04.2009 saadetud nõuet täitnud. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Aegumistähtaja jooksul nõuete maksmapanek on hea usu põhimõttega kooskõlas. Seega ei pea hageja viivise nõude esitamist vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja toonitab, et tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest on hageja juba ise vähendanud viivist. Asjaolu, et hageja poolt esitatud sõiduki müüki suunamise hindamise aktis on ekslikult sõna „diisel“ asemel märgitud „bensiin“, ei muuda nimetatud akti kui tõendit mitte usaldusväärseks. Tegemist on ilmselgelt tehnilise eksimusega akti vormistamisel, kus on jäänud muutmata vaid 1 sõna. See ei muuda sõiduki hindamisel märgitud hinda, kuivõrd sõidukit hinnatakse sõiduki ülevaatamisel, mitte aktis märgitud teksti järgi. Nimetatud aktis on ka eneses märgitud, et „Käesoleva akti objekt on üle vaadatud“. Seega kui akti tekstis on ebatäpsus, siis see ei ole määrav muutmaks sõiduki turuväärtust. Hageja on seisukohal, et liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel tihedalt seotud mõisted. Eseme väärtuse mõiste määratleb TsÜS § 65, mille kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müümisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ostja. Antud juhul toimus vara võõrandamine vabaturu tingimustes ning igati läbipaistvalt ning hageja võõrandas vara reaalse turuhinnaga. Kostja vastuväited ja nende põhjendused 22.06.2011 esitatud kirjalikus vastuses kostja ei tunnista hagi. Käendatava liisingulepingu nr XXX 10.oktoobrist 2007 on liisinguvõtja OÜ H nimelt sõlminud ja allkirjastanud RK, s.t. kostja. RK ́il ei olnud ei seaduslikku ega ka lepingulist volitust OÜ H esindajana allkirjastada ülalnimetatud liisingulepinguid. Kostjat ei ole teavitatud 15.04.2009 esitatud nõudest käendajale tasuda OÜ H võlgnevus hageja ees summas 85 313,56 krooni. Kostja on käesolevas hagiavalduses esitatud nõudest tema kui käendaja vastu teada saanud 08.juunil 2011.a,

millal kostja sai kohtust kätte hagiavalduse ja sinna juurde kuuluvad materjalid. Kostja on andnud 15.10.2008.a. nõusoleku liisingulepingu nr XXX ennistamiseks ning ühtlasi on kinnitatud, et H OÜ poolt on võlgnevused tasutud. Hageja peale kostja nõusoleku andmist liisingulepingut ei ennistatud. Kostjal ei olnud enam võimalik kasutada liisingueset. Samuti on kostjale tekitatud kahju sellega, et vaatamata kostja soovile ei vormistatud liisingueset ümber temale või tema poolt nimetatud kolmandale isikule ning liisinguese müüdi hageja poolt ära oluliselt alla liisingueseme tegeliku väärtuse. Seega on hageja ise oma käitumisega tekitanud endale kahju. Hageja on liisingueseme müügiga venitanud põhjendamatult kaua (ca kuus kuud), mis on ilmselgelt kahjustanud põhivõlgniku huve. Auto tegelik väärtus (turuhind) liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli oluliselt suurem. Kostja ei nõustu, et kostja peab hüvitama hagejale tekitatud müügikahju suurusega summas 2734,75 eurot. Kuna vaidluse all ei ole, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, tuleb arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta. Kostja ei ole nõus käibemaksu väljajätmisega müügikahjust. Hageja ei ole esitanud kostjale vastavat teadet tema kohustuse kohta täita käendajana Liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja kohustused. Puuduvad andmed selle kohta, kas hageja on esitanud H OÜ pankrotimenetluses oma nõude ning kas ta on sellest viivitamata teatanud käendajale RK ́ile. Kostja ei nõustu hagiavalduses nõutava viiviste arvutamise metoodikaga ning sellest tulenevalt on viiviste suurus ka vääralt arvestatud. Hageja esitas viivisnõude enam kui 2 aastat peale kohustuse sissenõutavaks muutumist, mis on ilmselgelt käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena. Hageja esitatud aktis antud sõidukile väärtus arvestusega, et tegemist on bensiinimootoriga sõidukiga, käesolevas asjas oli liisinguesemeks olev maastur (Toyota Land Cruiser 3,0 D4D) diiselmootoriga. On üldteada asjaolu, et bensiinimootoriga maasturid on oluliselt odavamad kui diiselmootoriga sõidukid. Hageja on müünud sõiduki oluliselt alla selle hariliku väärtuse ning sellest tulenevalt on hageja ise oma käitumisega tekitanud endale müügikahju. Kohtuotsuse põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja), liisinguvõtja RT OÜ (endise nimega H OÜ) ning müüja sõlminud liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga (edaspidi liisinguleping), mille alusel hageja liisis liisinguvõtjale sõiduauto Toyota Land Cruiser 3,0 D4D, väljalaskeaasta 2007 (tl 5-9). Liisinguandja on allkirjastanud lepingu 10.10.2007, liisinguvõtja 05.10.2007. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses, käendaja vastutuse maksimumsumma 626 000 krooni (tl 10-11). Hageja taotleb kostjalt võlgnevuse 4720,75 eurot ning viiviste summas 4720,75 eurot väljamõistmist. Hageja nõue võlgnevuse 4720,75 eurot nõudes koosneb järgmistest summadest: müügikahju summas 2734,75 eurot; liikluskindlustuse kulu summas 82,96 eurot perioodi 05.11.2008 – 04.04.2009 eest; kaskokindlustuse kulu summas 678,43 eurot perioodi 05.11.2008 – 04.04.2009 eest; müügiprotsessis kantud täiendav kulu ehk müügikulu summas 1182,37 eurot; remondikulu summas 42,24 eurot. Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb sellele vastu.

Kostja väitel ei olnud RK lepingute sõlmimise ajal äriühingu juhatuse liige ja tal ei olnud volitust allkirjastada lepinguid. 24.10.2007 volikiri on tehtud tagantjärgi. Kohtule esitatud juriidilise isiku autoliisingu 11.09.2007 taotlusest nähtuvalt on taotleja H OÜ liisingulepingu allkirjastajaks märgitud RK, juhatuse liige (tl 67). 24.10.2007 OÜ H juhatuse liikme HP poolt allkirjastatud volikirja kohaselt OÜ H juhatuse liige HP volitab RK`i Nordea Finance Estonia AS-s allkirjastama Toyota Land Cruiser 3,0 D4D liisingulepingut ning teisi nimetatud tehinguga seotud dokumente (tl 56). Hageja sõnul, kui selgus, et lepingut ei olnud sõlminud selleks õigustatud isik, võttis hageja H OÜ-ga ühendust ja H OÜ saatis volituse faksi teel. Tulenevalt liisingulepingu p-st 9.2 kiireloomulistel juhtudel tuleb teated esitada faksi või elektronposti teel. Hagejale faksi teel saadetud volikirjast piisas. H OÜ hakkas lepingut täitma. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 129 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Sama §-i lg 3 kohaselt kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale. Kohus leiab et H OÜ on tehingu heaks kiitnud, saates hagejale 24.10.2007 volikirja ja hakanud ka liisingulepingut täitma. Seega on tehing kehtiv. Kostja väitel ei teavitanud hageja kostjat nõudest. Hageja vaidleb sellele vastu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja oli perioodil 29.08.2007 kuni 03.05.2011 49% osalusega H OÜ osanik (tl 60). Liisingulepingu sõlmis H OÜ nimel samuti kostja (tl 5-7), käenduslepingus kostja aadressi ei kirjutanud. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud käenduslepingu nr XXX punktist 7 käenduslepingu alusel edastatavad teated või sellest tulenevad nõuded tuleb saata tähitud postiga alljärgnevalt: Liisingfirma: AS NORDEA FINANCE ESTONIA Hobujaama 4, 10151, Tallinn, käendaja K , R . Vaidluse all ei ole asjaolu, et käenduslepingul kostja aadress puudub ja et kostja oleks hagejale hiljem teatanud aadressi. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd liisingulepingu sõlmis H OÜ nimel kostja ning kuna kostja käenduslepingus selleks ettenähtud kohale aadressi ei kirjutanud ning mingit muud aadressi ei ole kostja hagejale kirjalikult teatanud, oli hageja õigustatud eeldama, et kostjal on liisingulepinguga ja käenduslepinguga seotud teadete jaoks H OÜ-ga sama postiaadress, so XXX, Tallinn. Kostja leiab, et kuivõrd hageja ei ennistanud liisingulepingut, siis on hageja rikkunud hea usu põhimõtet. Hageja sellega ei nõustu. Hageja selgitas, et OÜ-l H oli kaks liisingulepingut ning mõlemad lepingud lõpetati 15.10.2008. Lepingujärgsete põhimaksete võlgnevused tasuti 27.10.2008. Vaidluse all ei ole asjaolu, et H OÜ tegi taotluse liisingulepingu ennistamiseks ja kostja andis nõusoleku, kuid liisingulepingut ei ennistatud. Kostja märkis et tal oli ootus, et ümbervormistamine toimub ja ise hageja poole ei pöördunud. Hageja märkis, et kuna põhivõlgnik H OÜ ja käendaja ei suutnud koos lepingut tähtaegselt täita, seda enam ainult käendajale ümber vormistada ei tahetud. Kohus nõustub hagejaga, et hagejal on õigus otsustada, kas liisinguleping ennistatakse või mitte ja liisingulepingu mitteennistamist ei saa lugeda vastuolus hea usu põhimõttega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 sätestab, et liisingueseme ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja on seisukohal, et hageja on venitanud liisingueseme müügiga põhjendamatult kaua (ca 6 kuud), mis on kahjustanud põhivõlgniku huve. Samuti on hageja ebaõigesti lähtunud müügikahju

arvestamisel. Hageja sellega ei nõustu. Kohus tuvastas, et hageja ütles liisingulepingu nr XXX üles 15.10.2008, saates teate H OÜ-le ja kostjale aadressil XXX, Tallinn (tl 12). Kostja tagastas sõiduki 19.03.2009, mille kohta on koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 61). Vara vastuvõtjaks oli OÜ R , vara hoiustajas AS MA. 23.03.2009 on AS MA sõiduki üle vaadanud ja vormistanud sõiduki müükisuunamise hindamisakti. Akti kohaselt oli sõiduki soovituslikuks turuhinnaks 400 000 krooni (25 564,66 eurot) (koos käibemaksuga). Kostja poolt kohtule esitatud tõendid sõiduki väärtuse kohta (tl 92-93) ei tõenda sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, so 19.03.2009. Kohus leiab, et AS MA aktiga on tõendatud, et sõiduki turuväärtus sõiduki tagastamise hetkel oli 25 564,66 eurot (koos käibemaksuga). 07.04.2009 võõrandas hageja sõiduki hinnaga 370 000 krooni (23 647,31 eurot) (koos käibemaksuga) (tl 14). Hageja on võõrandanud sõiduki 7,5 % odavamalt kui AS MA on sõiduki turuhinnaks määranud ja 7,85 % madalamalt, kui keskmine müügipakkumise hind (tl 104105). Kuna hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav (seda on leidnud oma lahendites Riigikohus), leiab kohus, et hageja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada vara jääkmaksumuse (millest on maha arvestatud ettemaks) ja sõiduki turuväärtuse vahe ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele müügikahju 2734,75 eurot. Kohus leiab, et kuigi sõiduki müüki suunamise hindamise aktis on sõna diisel asemel märgitud bensiin, tuleneb aktist, et tegemist on sõidukiga Toyota Land Cruiser 3,0 D4D, väljalase aasta 2007, sõiduk on üle vaadatud. Kohus nõustub hagejaga, et akti teksti ebatäpsus ei ole määrav muutmaks sõiduki turuväärtust. Veel leiab kostja, et liisingulepingu p 6.7 järgi ei saa liisinguvõtja kuidagi mõjutada müügiprotsessi ning seega on lepingu p 6.7 tühine. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja isiklikult tagastas auto hageja esindajale. Seega oli kostja lepingu ülesütlemisest teadlik, müügiprotsessi ja sõiduki hinna kujunemist oli kostjal võimalik järgida internetiaadressil. Kostja ei ole nõus käibemaksu väljajätmisega müügikahjust. Hageja selgitab, et kuivõrd müügikahju arvutamisel aluseks võetud vara jääkmaksumus 23 534,07 eurot on käibemaksuvaba summa, siis tuleb müügikahju arvestamisel sõiduki müügi hinda samuti arvestada ilma käibemaksuta. Vara jääkmaksumus on võetud liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi ( 13 makse – 368228,61 krooni) ning vastavalt liisingulepingu esilehel 3. punktis märgitule on vara jääkväärtus ilma käibemaksuta. Kohus nõustub hagejaga. Kostja on seisukohal, et kuna hageja ei ole esitanud kostjale kui käendajale teadet kohustuse täitmise nõudmise kohta, siis on käendaja vastutus tulenevalt VÕS § 145 välistatud. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostjale adresseeritud kirjad on saadetud H OÜ aadressile, kuna kostja ei märkinud lepingus aadressi ja ei teatanud hagejale muud aadressi, siis oli hageja õigustatud eeldama et kostjal on lepingutega seotud teadete jaoks H OÜ-ga sama aadress. Veel märgib kostja, et puuduvad andmed selle kohta, kas hageja on esitanud nõudeavalduse H OÜ pankrotimenetluses ja kas antud menetlusest on teavitatud kostjat. Hageja selgitas, et ei teadnud H OÜ pankrotimenetlusest. Kohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud käendusleping ei näe ette, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vaidluse all ei ole asjaolu, et H OÜ pankrotimenetluse alustamise (17.04.2009) ja raugemise (04.03.2011) ajal oli kostja H OÜ osanik. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja olema teadlik H OÜ pankrotimenetlusest. Hageja nõuab lisaks müügikahjule kostjalt ka liikluskindlustuse kulu, kaskokindlustuse kulu, müügiprotsessis kantud täiendava kulu ehk müügikulu ja remondikulu väljamõistmist. Liisingulepingust tulenes liisinguvõtja kohustus tasuda kindlustusmakseid ning kuna hageja täitis kostja kohustuse (tl 15-16), peab kostja selle hagejale hüvitama VÕS § 78 lg 4 alusel. Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista liikluskindlustuse kulu summas 82,96 eurot ja kaskokindlustuse kulu 678,43 eurot. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud – nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust-, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kohus leiab, et hageja kantud müügikulu summas 18 500 krooni (1182,37 eurot) (tl 17) on mõistlik kulu ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus nõustub kostjaga selles, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Kohtuistungil märkis hageja, et on ekslikult märkinud remondikulu, remonti pole teostatud, tegemist on müügiga kaasneva kuluga (sõiduki kontroll, käsipesu ja ostetud pisitarvikud)(arve tl 18). Kuna müügiga kaasnev kulu on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kuulub see kostjalt väljamõistmisele summas 661 krooni (42,25 eurot). Kostja ei nõustu hagiavalduses nõutava viivise arvestuse metoodikaga ning leiab, et viivis on ebamõistlikult suur. Samuti leiab kostja, et viivise nõudmine enam kui kaks aastat pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja kostja seisukohtadega ei nõustu. Hageja nõuab viivist põhivõla ulatuses. Liisingulepingu kohaselt kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Liisingulepingu eritingimuste kohaselt on viivisemäär 0,25% päevas. Hageja on palunud välja mõista viivis perioodi 23.04.2009 kuni 27.05.2011 eest. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu kohaselt oli viivise suuruseks 0,25% päevas. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Hageja on juba viivisenõuet vähendanud põhinõude summani ja kohus leiab, et põhisumma ulatuses nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kohus märgib, et viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud üldist tähtaega, samuti ei eelda hagi esitamine kohtusse täiendavate toimingute tegemist, nt täitmiseks eelneva tähtaja andmist. Seega ei ole viivisenõudel üldist nõuet lõpetavat tähtaega. Ainsaks võlausaldajat piiravaks tähtajaks on seega vaid nõude aegumine, mis annab võlgnikule vastuväitena õiguse viivise maksmisest keelduda. TsÜS-is ei ole ka viivisenõude aegumiseks eraldi aegumistähtaega ette nähtud. TsÜS § 144 järgi aegub viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Eeltoodust tulenevalt aegumistähtaja jooksul nõuete maksmapanek on hea usu põhimõttega kooskõlas. Kohus märgib, et viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud määras välja mõista. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.