Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 22.05.2012. esitas AS SEB Pank hagi A J ja A J vastu Nõuded on esitatud kostjate vastu solidaarselt tulenevalt VÕS §142 lg 1, sest kostja I ja kostja II vastutavad hageja ees käendajatena. Hagiavalduse kohaselt 20.12.2005 sõlmisid AS SEB Pank (edaspidi Hageja) ja L OÜ (registrikood XXX, pankrotis, edaspidi Põhivõlgnik) laenulepingu nr XXX, mille alusel laenas võlausaldaja põhivõlgnikule 217299,61 eurot intressimääraga Eesti krooni laenude baasintress + 3,7% aastas, laenu tagastamise tähtpäevaga 20.12.2010 ning muudel laenulepingus toodud tingimustel. Laenulepingu punkti 12.5 kohaselt on võlausaldajal õigus arvestada võlgnevuselt viivist laenulepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Põhivõlgnik on laenulepingut rikkunud, jättes nõuetekohaselt tasumata laenumakseid ja intressi, mille tulemusel ütles hageja laenulepingu üles 09.09.2009 tuginedes laenulepingu punkti 17.1 alapunktile a. 31.10.2011 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Pankrotimääruse seisuga moodustas põhivõlgniku laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees kokku 159241,94 eurot, millest põhiosa võlgnevus 86863,46 eurot, intress 22522,98 eurot ja viivis 49855,50 eurot. Harju Maakohtu 15.05.2012 määrusega lõpetati põhivõlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Hagi esitamise päeva seisuga ei ole laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees kustutatud. 20.12.2005 sõlmiti hageja ja A J (edaspidi Kostja I) vahel käendusleping nr XXX, millega vastavalt käenduslepingu punktidele 3, 4 ja 5 kostja I tagas solidaarselt põhivõlgnikuga hageja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad laenulepingust. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud käendaja vastutuse maksimaalse summa 31955,82 euro ulatuses. 20.12.2005 sõlmiti hageja ja A J (edaspidi kostja II) vahel käendusleping nr 2005039285, millega vastavalt käenduslepingu punktidele 3, 4 ja 5 kostja II tagas solidaarselt põhivõlgnikuga hageja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad laenulepingust. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud käendaja vastutuse maksimaalse summa 31955,82 euro ulatuses. 27.09.2011 esitas hageja kostjatele nõuded võlgnevuse tasumiseks. Kostjad võlgnevust ei tasunud ega ole seda teinud seniajani. Hagi õigusliku põhistusena on hageja välja toonud järgmist:

2-12-20102 Tulenevalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 on põhivõlgnik kohustatud laenu tagastama. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustuvad kostja I ja kostja II käendajatena vastutama hageja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kostja I ja kostja II hageja ees põhivõlgnikuga solidaarselt. Vastavalt sama paragrahvi lg 2 vastutavad kostja I ja kostja II käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 järgi on kostja kohustatud täitma kohustused kindlaksmääratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 108 lg 1 kohaselt võib hageja kostjalt nõuda rahalise kohustuse täitmist ning selle kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega ja menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE

12.06.2012 vastuses kostja I vastuväited hagi menetlusse võtmise kohta ei oma. Hagiavalduses esitatud nõude kohta teatab kostja I, et 2005 aastal tema ostis koos kostja II objekti (puidutöötlemise töökoda) hinnaga 444 0000 krooni, mille ostmiseks võtsid kostja I ja kostja II laenu SEB Pangast summas 3 400 0000 krooni. Laenu tagastamine toimus korrapäraselt, kuni tootmismaht vähenes. SEB Pank pani müüki kinnistu suurusega 19539 m2 koos 3000 m2 tootmispinnaga müügihinnaga 87 000 eurot, see tähendab, et objekt pandi müüki 32 % esialgsest ostuhinnast või 26% eest võrreldes eksperdihinnanguga madalama hinnaga. Käesoleval ajal Ober Haus Kinnisvara müüb samas kohas, kus asus puidutöötlemise töökoda kinnistu pindalaga 13800m2, millest 1090 m2 on tootmispind hinnaga 335 000 eurot. Kostja I leiab, et puidu töötlemise koja sisuline väärtus selle ajaga ei ole vähenenud, kuna omanikud on investeerinud raha puidu töötlemise töökoja parandamiseks. Kostja I märgib, et iga hinna eest vara müümine ja vähene kannatlikus viisid selleni, et kõik kohustused on SEB Panga eest pandud kostja I kanda. Kostja I ei saa nõustuda SEB Panga poolt tehtud ettepanekuga refinantseerida laen tagatissumma ulatuses, kuna kostja I majanduslik olukord seda ei võimalda. Kostja I ei oma materiaalseid vahendeid ega saa nõustuda hagi rahuldamisega Kostja I on nõus kirjaliku menetlusega ja palub jätta menetluskulud hageja kanda. 12.07.2012 vastuses kostja II, kes teatab, et on „mitteresident“ Saksamaal, märgib Saksamaalt postitatud kirjas, et kinnistu turuväärtus oli laenu väljastamisel 5 300 000 krooni. Sellise turuväärtusega tagatis oli panga jaoks piisav laenuväljastamisel. Laenu tagatiseks seatud hüpoteek pidi katma panga nõude, intressid ja viivised OÜ L vastu. Täitemenetluse käigus müüdi kinnistu enampakkumisel hinnaga 1 500 000 krooni eest. Kostja II ei nõustu, et hageja on õigustatud sisse nõudma OÜ L kohustuste täitmist käendajalt, seda olukorras, kus sundmüügis võõrandati objekt alla 75% turuväärtusest. Pank andis küll heldelt laenu, kuid kinnistu müüdi samas ära „haledalt“. Eestis on niigi müüdud kõik väliskapitalile ja nüüd tuleb rahvast paljaks koorida. Niigi on rahvas vaene, raha ei ole, tööd ei ole, kõik lähevad elu päästmiseks välismaale tööle. Kostjal ei ole võimalik oma käenduslepingujärgset kohustust täita, kuna tal pole piisaval määral tuluallikaid. Kostja II süüdistab hagejat, saamata aru, miks hagejal oli kinnistu müügiga kiire. Hageja tekitas ise omale seeläbi kahjumi. Kostja II on nõus kirjaliku menetlusega ja palub jätta menetluskulud hagejate kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 poolte nõusolekul võib kohus lahendada

2-12-20102 asja seda kohtuistungil arutamata. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 396 lg 1 põhivõlgnikku kohustada laenu tagastama. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustuvad kostja I ja kostja II käendajatena vastutama hageja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kostja I ja kostja II hageja ees põhivõlgnikuga solidaarselt. Vastavalt sama paragrahvi lg 2 vastutavad kostja I ja kostja II käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt VÕS § 76 lg 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 järgi on kostja kohustatud täitma kohustused kindlaksmääratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 108 lg 1 kohaselt võib hageja kostjatelt nõuda rahalise kohustuse täitmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 lubab võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (TsMS § 367) VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle A sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohus ei pea asjakohaseks kostjate vastustes esitatud seisukohti ega pea vajalikuks ka neid eraldi analüüsida. Kostjaid pole keegi sundinud käenduslepingut sõlmima. Igasugune lepinguline suhe baseerub vabatahtlikkusel. Kostjate argument, et neil pole materiaalselt võimalik hageja nõudmisi täitma asuda, on küll kahetsusväärne, kuid ei saa samas olla aluseks nõude mitterahuldamisel. Kostjad peavad leidma omale sissetulekuallika, asuma tööle, misläbi hankima rahalisi vahendeid, et käenduslepinguga võetud kohustust täita. Hageja ja kostjate vahel sõlmitud käenduslepingute kohaselt on käendajad taganud hageja nõuded põhivõlgniku vastu. Kohustuse rikkumise korral vastutavad laenusaaja ja käendaja

2-12-20102 laenuandja ees solidaarselt. Laenusaaja on pankrotistunud. Pankrotimääruse seisuga moodustas Põhivõlgniku Laenulepingust tulenev võlgnevus Hageja ees kokku 159241,94 eurot, millest põhiosa võlgnevus 86863,46 eurot, intress 22522,98 eurot ja viivis 49855,50 eurot. Harju Maakohtu 15.05.2012 määrusega lõpetati Põhivõlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Hagi esitamise päeva seisuga ei ole Laenulepingust tulenev võlgnevus Hageja ees kustutatud. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud käendaja vastutuse maksimaalse summa 31955,82 euro ulatuses. Seega on laenuandjal õigus esitada käendaja vastu maksmata jäänud summa maksmise nõue koos laenulepingust tulenevate sanktsioonidega koheselt, kui ilmneb laenusaaja poolt laenulepingu järgse kohustuse täitmata jätmine. Siinkohal peab kohus vajalikuks teha viide Riigikohtu 13.04.2010 otsusele kohtuasjas 3-2-124-10 p 14 väljendatud seisukohale, mille analoogiale tuginedes on asjakohane siinjuures viidata : Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kaaskäendajate vastutuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et hageja on loobunud oma nõudest ostja vastu. Ostja vastu esitatud hagi tagasivõtmine kostja II vastutust ei mõjuta. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu p-st 1.3 tulenevalt vastutab käendaja müügilepingu ostjapoolse rikkumise korral ostjaga solidaarselt. Sama lepingu p 2.1 järgi võib hageja müügilepingu ostjapoolsel rikkumisel nõuda ostja kohustuste täitmist omal äranägemisel kas ostjalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Ka juhul, kui hageja oleks loobunud oma nõudest ostja vastu, ei mõjuta see VÕS § 66 lg 1 järgi käendajast kostja II vastutust. Viidatud sätte kohaselt, kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Lisaks ei ole toimiku materjalide kohaselt hageja oma nõudest ostja vastu loobunud. Kohus peab vajalikuks veel märkida Riigikohtu 23.02.2010 lahendis 3-2-1-3-10 väljendatud seisukohta: VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis pankrotimenetlusest teatamata jätmisega ei tekkinud käendajale kahju. Riigikohus on 18.03.2010 lahendis 3-2-1-12-10 osundanud järgmist: Asjaolu, et pärast nõuete sissenõutavaks muutumist kuulutati välja põhivõlgniku pankrot ja pankrotimenetluses tunnustati võlausaldaja nõuet põhivõlgniku vastu, tähendab seda, et võlausaldajal tekkis TsÜS § 157 lg 3 järgi õigus nõuda põhivõlgnikult täitedokumendi alusel tunnustatud nõude täitmist rahuldamata osas ka pärast pankrotimenetluse lõppemist ning et võlausaldaja täitmise nõue ei aegu enne kümne aasta möödumist pankrotimenetluse lõppemisest. Pankrotimenetluse lõpetamise määrus on pankrotiseaduse § 168 järgi täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata. Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tähenda aga seda, et võlausaldaja saaks nõuda kümne aasta jooksul põhivõlgniku nõude täitmist ka käendajalt. Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel. Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest

2-12-20102 (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Võlausaldaja saab põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Muuhulgas võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13). Veel on kohtu arvates asjakohane viide Riigikohtu 13.04.2010 lahendile 3-2-1-24-10, milles on öeldud: Kolleegium leiab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Praegusel juhul on käendajad hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras. VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 1 200 000 krooni ulatuses. Riigikohus on 30.11.2010 lahendis 3-2-1-121-10 avaldanud järgmise seisukoha:asjakohatu on kostja väide, et ta ei vastuta käenduslepingu alusel põhivõlgniku võla eest seetõttu, et hageja ei ole talle lepingus kokkulepitud vormis võlast teatanud. Seadusest ega poolte lepingust ei tulene põhimõte, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate esitamisest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 146 lg 1 järgi peab võlausaldaja andma käendajale teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta üksnes käendaja nõudel. Käenduslepingu p 3.2 järgi saab poole teate lugeda teisel poolel kättesaaduks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud postiasutuse kaudu tähitud kirjaga lepingus näidatud aadressil või poole teatatud muutunud aadressil ja postitamisest on möödunud viis päeva, kuid käendaja vastutust ei ole teate kättesaamisest sõltuvusse seatud. Väär on kostja arusaam, et maakohus pidi asjas kohaldama PankrS § 35 lg 1 p 6 ja arvestama kostjalt väljamõistetud põhivõlgniku võlalt viivist üksnes põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Iseenesest on õige, et PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Viidatud sätte kohaselt saab võlausaldaja nõuda pankrotivõlgnikult seega lisaks põhivõlale intressi ja viivise maksmist üksnes aja eest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Äriregistri andmetel kuulutati põhivõlgniku pankrot välja

2-12-20102 välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Samuti ei või käendaja VÕS § 149 lg 2 järgi esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku vastuväite esitamise puhuks, sh pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Pooled leppisid käenduslepingu p-s 1.2 kokku, et käendaja vastutab võlausaldaja ees võlausaldaja ja põhivõlgniku krediiditingimustega müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, sh põhivõlgniku tasumata võlasumma, intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, sh leppetrahvi, viivise ja kahju eest, kuid mitte rohkem kui 80 000 krooni. Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et kostja sai võlausaldaja nõude vastu esitada põhivõlgnikule PankrS § 35 lg 1 pst 6 tuleneva vastuväite, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeval tuli lõpetada põhivõlalt viivise arvestamine. Kolleegiumi arvates ei saa käendaja VÕS § 149 lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lg 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud. Kostja ei ole väitnud, et tal oli hagejaga selline kokkulepe. Kuna kostjad, so käendajad ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud, leiab kohus, et hagi on õiguslikult põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus käendaja vastutuse ulatuses, so käendaja vastutuse piirmääras 31955,82 €. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 2 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 2).

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.