Võlaõigus › Töövõtulepingud

Hagiavalduses oli üheks kostja elukohaks märgitud XXX. Kohus jättis hagiavalduse selles esinevate puuduste tõttu korduvalt käiguta ja võttis selle pärast puuduste kõrvaldamist menetlusse 12.10.2011.a. Kostjale ei õnnestunud hagiavaldust kätte toimetada ei kostja eelmisel Eesti aadressil ega tema aadressil Rootsis. Hagiavalduse kättetoimetamine kostjale ebaõnnestus ka kohtutäituri vahendusel. Kohtutäituri menetlusdokumentide kättetoimetamise aktist 21.02.2012.a selgus, et kostja on võõrandanud oma korteri aadressil XXX, Tallinn. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte Ametlike Teadaannete vahendusel avalikult. Rahvastikuregistri andmetest nähtus, et kostja elukohaks on alates 27.02.2012.a Rootsi Kuningriik. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja leidis, et kuna kostja elab ja töötab Rootsi Kuningriigis, ei allu vaidlus Eesti kohtule TsMS § 79 lg 1 ja § 80 lg 1 alusel. Samuti leidis kostja, et vaatamata lepingu pealkirjale oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping, mitte töövõtuleping. Kostja leidis, et tema vastu esitatud hagiavaldus tuleks jätta läbi vaatamata. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu ja leidis, et võib vastavalt TsMS §-le 84 esitada hagiavalduse kostja vastu tema majandus- ja kutsetegevuse asukoha järgi. Lepingu sõlmis kostja oma majandus- ja kutsetegevuses FIE-na. Hageja leidis, et kostja ei ole tõendanud, et elab alaliselt Rootsis. Kohtule 27.07.2012.a esitatud seisukohtades kordas kostja oma seniseid väiteid ning esitas kohtule oma Rootsis asuva elukoha üürilepingu.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hageja hagiavaldus kostja vastu tuleb jätta läbi vaatamata, sest kohtualluvuse nõuete kohaselt ei ole Eesti kohus pädev antud hagiavaldust läbi vaatama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kohtualluvuse küsimusi reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustiku 11. peatükk. Rahvusvahelise kohtualluvuse puhul näeb TsMS § 70 lg 1 ette, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Vastavalt TsMS § 70 lõikele 2 allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Kooskõlas TsMS § 70 lõikega 4 kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, nõukogu määrusega (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1347/2000 ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes või nõukogu muu määrusega. Eeltoodust tuleneb, et olukorras, kus tõusetud küsimus kohtuasja allumisest Eesti kohtule või mõnele teisele Euroopa Liidu liikmesriigi kohtule, tuleb lähtuda vastavatest nõukogu

määrustest, mitte tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Seetõttu on ekslikud nii hageja kui ka kostja esindaja viited TsMS §-dele 79, 80 ja 84, kuna nimetatud sätted ei reguleeri rahvusvahelist kohtualluvust. Kohus leiab, et käesolevas asjas on kostja tõendanud, et tema alaline elukoht asub Rootsi Kuningriigis. Eestis elukohta kostjal ei ole ning Eestis ei ole õnnestunud kohtul kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Euroopa Nõukogu 22.12.2000.a määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikkel 2 lg 1 sätestab, et käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata. Artikkel 3 lg 1 näeb ette, et isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes samas määruses selgelt ette nähtud juhtudel. Teisisõnu tuleneb nimetatud määrusest, et kui kostja elukoht on Rootsi Kuningriigis, tuleb hagiavaldus tema vastu esitada Rootsi Kuningriigi kohtusse, välja arvatud juhtudel, kui pöördumist Eesti kohtu poole võimaldab mõni määruses selgesõnaliselt märgitud erand. Kohus leiab, et käesoleval juhul seesugust erandit määrusest ei tulene. Lepinguid puudutavate vaidluste puhul näeb määruse artikkel 5 alapunkt 1 a ette, et isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teise liikmesriiki kaevata ka lepingu täitmise koha järgi. Poolte vahel sõlmitud lepingu täitmise kohaks oli Rootsi Kuningriik, mitte Eesti Vabariik. Juhul, kui pooltevahelist lepingut saaks tõlgendada töölepinguna (millele on viidanud kostja), on tööandjal määruse artikli 20 lg 1 alusel õigus algatada töötaja vastu kohtumenetlus ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Kohtualluvuse kokkulepet ei ole pooled sõlminud. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et hagejal tuleb oma nõudega kostja vastu pöörduda Rootsi Kuningriigi kohtusse, kuivõrd kostja alaliseks ja tegelikuks elukohaks on Rootsi Kuningriik ning kohtualluvuse osas ei eksisteeri käesoleval juhul ühtegi määrusest tulenevat erandit. Kuivõrd Eesti kohus ei ole pädev hagiavaldust menetlema, tuleb see jätta läbi vaatamata. TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses, muuhulgas määruses millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (TsMS § 173 lg 2). Hagi läbivaatamata jätmisel kannab menetluskulud kooskõlas TsMS § 168 lõikega 2 hageja. Eeltoodust lähtuvalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Anu Uritam Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.