Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

Creditmarket OÜ esitas Tartu Maakohtusse XXXXXX XXXXXXXX vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 256.92 eurot ja viivised 256.92 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.03.2008.a portaali www.creditmarket.ee vahendusel laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 191.73 eurot. Kostja kohustus laenult tasuma lepingutasu 65.18 eurot ning laenu koos lepingutasuga tagastama hiljemalt 16.04.2008.a. Kostja ei ole laenusummat tagastanud ja hageja palub kostjalt välja mõista 256.92 eurot. Lepingu lisa p 7.2.1 kohaselt leppisid pooled kokku viivise määras 0.75%. Alates tasumise tähtajast 16.04.2008.a kuni 01.03.2012.a on hagejal õigus nõuda viiviseid 2726.56 eurot, hageja palub kostjalt välja mõista 256.92 eurot. Hageja leidis vastuseks kostja väidetele, et maksekäsu kiirmenetlusele esitatud vastuses tunnistas kostja lepingu sõlmimist. Kostja lubas, et tasub võla pärast vanglast vabanemist. Hagejal ei olnud põhjust kahelda kostja isikus, kuna kostja märkis laenutaotluses oma isikuandmed ja hageja kandis raha laenutaotluses näidatud pangakontole.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidles hagile vastu ning teatas, et tema ei ole hagejalt laenu võtnud. Laenu on võtnud keegi kolmas, kes teadis kostja isiklikke andmeid ning hageja ei ole lepingulepingu poolt tuvastanud.

KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus loeb maksekorraldusega tõendatuks, et hageja kandis 19.03.2008.a kontole nr XXX summa 3000 krooni ehk 191.73 eurot. Swedbank AS teate kohaselt on nimetatud konto XXXXXX XXXXXXXX kasutuses. Seega on tõendatud, et kostja on hagejalt saanud 191.73 eurot. Kohus leiab samas, et kostja 03.01.2012.a vastus Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale ei ole omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses ega vabasta hagejat kohustusest tõendada, et pooled on sõlminud laenulepingu. Vastusest ei nähtu, et kostja kinnitaks selgesõnaliselt konkreetse lepingulepingu sõlmimise fakti. Hageja laenude keskkonnas sõlmitud laenutaotlus ei tõenda, et taotluse on täitnud just kostja. Taotluses on kirjas kostja telefoninumber, isikukood, aadress ja meiliaadress. Samas ei saa eeldada, et sellised andmed on teada ainult kostjale ning hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kindlalt tuvastanud, kes on teine lepingupool. Seega ei ole tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning kohus jätab sms- ja e-laenu lepingu vormi tähelepanuta. Kostja ei ole selgitanud, millisel lepingulisel alusel sai ta hagejalt 19.03.2008.a oma kontole 191.73 eurot. Kui hageja kandis kostjale vaidlusaluse summa ilma laenulepinguta, on poolte vahel tekkinud lepinguväline võlasuhe ning hageja nõue 191.73 euro tagasi saamiseks kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel. Laenulepingu puudumisel ei tekkinud kostjal kohustust tasuda lepingutasu ja kohus jätab 65.18 euro osas hagi rahuldamata. Hageja on esitanud taotluse viiviste, s.t viivitusintressi väljamõistmiseks. Kostja pidi raha saamise ajal teadma, et ta on saanud selle alusetult ning VÕS §-st 1035 lg 3 p 2 alusel peab

kostja maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses. Kohus leiab, et hageja ei saa lepingu puudumisel nõuda lepingujärgset viivitusintressi VÕS § 113 alusel, küll aga saab ta nõuda intressi VÕS § 1035 lg 2 ja VÕS § 94 lg 1 alusel. Hageja tahe on suunatud kõrvalnõuete väljamõistmisele ning kohus kohaldab ise õiget nõude alust. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 19.03.2008.a kuni 31.12.2008.a oli intressi suuruseks 4%, 01.01.2009.a kuni 31.06.2009.a 2,5%, 01.07.2009.a kuni 31.06.2011.a 1%, 01.07.2011.a kuni 31.12.2011.a 1,25% ning alates 01.01.2012.a 1% aastas. Seega on hageja õigus nõuda kostjalt 191.73 euro kasutamise eest intressi kuni 02.08.2012.a kokku 13.95 eurot (5.50 + 2.37 + 3.78 + 1.20 + 1.10). Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud 50% ulatuses kostja ja 50% ulatuses hageja kanda. Kohus lähtub sellest, et hageja põhinõue on suures osas rahuldatud, kuid põhiosa kõrvalnõuetest on jäänud rahuldamata. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on menetluskuludeks nimetanud tasutud riigilõivu 63.91 eurot ja tasu õigusabi eest 132 eurot. Hageja poolt tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest, hageja põhjendatud menetluskuluks on riigilõiv 63.91 eurot. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude summat 132 eurot. Arvestades nõude suurust (hagihinda) ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keerukas ega mahukas ja hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega, peab kohus põhjendatud õigusabi kuluks 50 eurot. Hageja menetluskuludeks kokku on käesolevas asjas seega 113.91 eurot. Kohus mõistab nimetatud kulust kostjalt hageja kasuks välja 50%, s.t 56.95 eurot.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.