Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja palub kostjalt välja mõista:

Tsiviilasi nr 2-10-5543 Samuti hageja palub välja mõista VÕS § 113 viivised põhivõlgnevustelt kuni kohtuotsuse tegemise päevani ja sealt edasi kuni kohtuotsuse täitmiseni.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. SEB Pangalt võetud laenu osas kostja leiab, et kuna pooled võtsid ühiselt laenu, siis pool laenust kuulub kostjale, kuid kostja ei ole seda raha saanud. Laen kanti hageja arvele ning hageja ei ole seda kostjale üle andnud. Seega on kostjal hageja vastu nõudeõigus poole laenusumma 21 351,33 € (42 702,66 € / 2)ulatuses ning ta tasaarvestab hageja nõuded oma nõudega. Ühisele asjale tehtud kulutuste osas kostja leiab, et tal on asja kasutamiseelisest tulenev nõue hageja vastu, mille suurust ta võrdles üürihinnaga ja leidis, et selle suuruseks oleks 155,35 € kuus. Kostja väidete kohaselt takistas hageja tal ühise asja kasutamist alates 2006.a.-st. Oma arvutustes lähtus kostja keskmisest üürihinnast 5,68€ /m2, mille ta sai portaali city24.ee üürikuulutustes pakutud üürihindade abil. Vaidlusaluse korteri pindala on 54,7 m2 millest poole st 27,35 m2 kasutamiseks oli tal omanikuna õigus. Kostja ei ole väidetavalt saanud oma omandit kasutada alates 2006.aastast, kui hageja väidetavalt oli vahetanud lukud, kuid kuna kostja ei mäleta täpset kuupäeva, mil see toimus, siis arvestuses lähtub ta kuupäevast 01.01.2007.a. Kuna 08.10.2009.a. võõrandas ta oma mõttelise osa korterist, siis hüvitist nõuab ta 34 kuu eest ajavahemikus 01.01.2007.a. kuni 01.10.2009.a. Sellest lähtuvalt leiab kostja, et hageja on talle võlgu kasutuseelise eest 5281,90€ (5,68 x 27,35 x 34). Samuti osundab kostja, et hageja poolt loetletud kulutused ei ole sellised, mida peaks kostja ühiselt kandma, kuna need ei ole ühise asja säilitamiseks tehtud kulutused või koormatised AÕS tähenduses. Vanematele antud võlakirja andis nendepoolse väljapressimise tagajärjel ning ta kirjutas võlakirjas, milleks väidetavalt saadud raha kulus – XXX korteri ehitamiseks. Samuti osundab kostja, et antud võlakirja näol on tegemist deklaratiivse võlakirjaga ning vastavalt Riigikohtu juhistele tuleb tõendada hagejal, et selles toodud võlad olid olemas. Kostja eitab iseenesest antud võlakirjas toodud võla olemasolu ning väidab selle olevat rahatu. Juhul kui kohus siiski peab võlakirja konstitutiivseks, siis kostja esitab ka selles osas tasaarvestusavalduse. Kuna korteri XXX näol oli tegemist poolte ühisvaraga, siis pool sellest rahast oleks pidanud panema hageja kaasomanik, kuid seda ta ei teinud, mistõttu on kostjal samuti nõudeõigus poole võlakirjaga kinnitatud summa ulatuses st 15 977,91€ (31 955,82 € / 2), mille ta tasaarvestab hageja nõuetega. Viiviste osas kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud kostjale nõudeloovutuse ning täitmisnõude kättetoimetamist, mistõttu ei ole põhjendatud viiviste nõudmine.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud kohtutoimiku materjalidega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevas: • Hageja ja kostja võtsid ühiselt laenu AS-lt SEB Pank ning hageja poolt esitatu kohaselt tasus hageja laenu ning kostja on hagejale tasunud osaliselt makseid laenu kustutamiseks.

Tsiviilasi nr 2-10-5543 • •

•

Vaidlustamata on ka hageja väide, et pooled omandasid antud laenu eest korteri asukohaga XXX , Tallinnas. Kostja ei ole vaidlustanud korteri suhtes tehtud kulutuste arvutuslikku ega tõenduslikku poolt, kuid on leidnud, et loetletud kulutused ei ole hüvitamisele kuuluvad kulutused AÕS alusel. Hageja poolt esitatud võlakirja põhjal viiviste arvestust ei ole kostja vaidlustanud, küll on viidatud sellele, et laenu loovutamise teatist ning sellega koos ka nõuet tagastada võlg ei ole kostjale kätte toimetatud.

Solidaarkohustuse täitmise eest hüvise nõue. Hageja esimene nõue koosneb kahest osast: hageja poolt laenulepingu alusel täidetud kohustus ning pooltele kuulunud ühise asja alalhoidmiseks tehtud kulutused. Laenulepingu täitmise eest hüvis VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 65 lg 2 järgi solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 69 lg 1 alusel peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled võtsid ühiselt laenu laenulepingu alusel ning kohustusid selle ka ühiselt tagastama. Seega on pooled solidaarvõlgnikeks VÕS 65 lg 2 tähenduses ning VÕS § 401 lg 1 kohaselt peavad tagastama laenu ühiselt. Vaidlustamata on ka see, et hageja on tasunud 15910,51€ laenust ning kostja on talle hüvitanud seni 2295,45 €. Kohus, tutvunud hageja arvestustega leiab, et hageja on oma arvestustes eksinud, lisades topelt ajavahemiku 06.01.2010 – 06.01.2011. Nii on hageja suurendades oma nõuet 13.01.2011 avaldanud, et ta on tasunud ajavahemikul 05.12.2009 kuni 06.01.2010.a. laenulepingu järgseid kohustusi summas 37 157,17 kr, kuid lisanud arvestuse ajavahemiku 05.12.2009 – 06.01.2011.a. eest . 09.02.2012.a. esitatud nõude suurendamise avalduses on esitatud nõue 07.01.2010 kuni 07.02.2012, koos vastava arvestusega. Seega on ajavahemik 06.01.2010 kuni 07.01.2011.a. hageja nõudes kajastunud topelt. Sel ajavahemikul on hageja teostanud makseid kokku 31 385,52 kr so 2005,90€. Seega tasus hageja vaidlusalusel ajal 13 904,61 (15910,51€-2005,90€). VÕS § 69 lg 1 kohaselt on poolte osad laenu tagastamise kohustuses võrdsed, seega oleks pidanud kostja tasuma poole seni tagastatud laenust st 6952,30 € (13 904,61€ / 2). Kuid on tasunud vaid 2295,45 €, mistõttu tal tuleb täiendavalt tasuda VÕS § 69 lg 1 ja § 69 lg 2 alusel 4656,85 € (6952,30 - 2295,45).

Tsiviilasi nr 2-10-5543 Kostja on vastu vaielnud hagile selles osas väites, et ta ei ole saanud hagejalt poolt laenu, millele olevat tal, kui solidaarvõlgnikul õigust ning seetõttu olevat tal nõudeõigus poole laenusumma ulatuses hageja vastu, millega ta tasaarvestab hageja nõude. Kohus leiab, et kostja vastuväiteid on põhjendamatud, arvestades asjas esitatud väiteid ning tuvastatud asjaolusid. Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust selles, et laenuga on pooled omandanud kaasomandisse korteri asukohaga XXX , Tallinn, millest oma osa on kostja praeguseks ajaks küll võõrandanud. Seega kohus leiab, et kostja on oma osaga laenust omandanud osa eelmainitud korterist ning selles valguses on tema viited võimalikule nõudeõigusele hageja vastu tulenevalt laenust põhjendamatud. Seega on kohtu arvates hageja nõue seoses laenulepingust tuleneva tagasinõudega põhjendatud. Ühisele asjale tehtud kulutused. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 75 lg 1 järgi kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Nagu kohus eelnevas tuvastas, poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled olid korteri XXX – 2 kaasomanikud võrdsetes osades. Hageja väiteid, et ta on kulutanud ajavahemikus 01.12.2006 kuni 09.12.2009.a. ühisele asjale kokku 36 487,63 kr (2331,98€): XXX ei ole kostja vaidlustanud muudpidi, kui on leidnud, et tegemist ei ole kulutustega, mida peaks ta hagejale korvama, kui kaasomanik. Nende kulutuste kandmiseks on kostja hagejale tasunud 14 700,00 kr (939,50 €). Kostja on väitnud, et ta ei ole sel ajavahemikul asja kasutanud ning seetõttu ei ole ta asjast kasu saanud. Kostja on esitanud vastuväite, et tal on asja kasutamiseelisest tulenev nõue hageja vastu, mille suurust ta võrdles üürihinnaga ja leidis, et selle suuruseks oleks 155,35 € kuus. Oma arvutustes lähtus kostja keskmisest üürihinnast 5,68€ /m2, mille ta sai portaali city24.ee üürikuulutustes pakutud üürihindade abil. Vaidlusaluse korteri pindala on 54,7 m2 millest poole st 27,35 m2 kasutamiseks oli tal omanikuna õigus. Kostja ei ole väidetavalt saanud oma omandit kasutada alates 2006.aastast, kui hageja väidetavalt oli vahetanud lukud, kuid kuna kostja ei mäleta täpset kuupäeva, mil see toimus, siis arvestuses lähtub ta kuupäevast 01.01.2007.a. Kuna 08.10.2009.a. võõrandas ta oma mõttelise osa korterist, siis hüvitist nõuab ta 34 kuu eest ajavahemikus 01.01.2007.a. kuni 01.10.2009.a. Sellest lähtuvalt leiab kostja, et hageja on talle võlgu kasutuseelise eest 5281,90€ (5,68 x 27,35 x 34). Kohus hinnates hageja poolt loetletud kulutusi ning arvestades kostja vastuväiteid, leiab, et kulutused on vaid osaliselt sellised, mis kuuluvad ühiste omanike poolt ühisele kandmisele. Kohtu hinnangul on AÕS § 75 lg 1 vastavad kulutused/koormatised vaid maamaks, mis on koormatis ning kindlustus, mis on vajalik kulutus asja säilitamiseks. Maamaksu näol on tegemist avalik-õigusliku maksuga, mis tuleb omanikul sh ühise asja omanikul kanda, sõltumata selle kasutamisest, kuna on seotud vaid omandi faktiga. Kindlustus seab eesmärgiks asja senise seisu säilitamise õnnetusjuhtumi/kindlustusjuhtumi esinemisel, mistõttu on ta seotud asja säilitamise tagamisega. Muud loetletud kulutused on aga oma olemuselt seotud tarbimisega, millest saab kasu ja vajab vaid isik, kes asja koos nende teenustega kasutab/tarbib. Omanik, kes selles tarbimises ei osale, ei pea kohtu hinnangul nende kulude

Tsiviilasi nr 2-10-5543 katmises osalema ilma eelneva kokkuleppeta. Pooled ei ole esitanud ka ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et mõni nendest kuludest oleks arvestuslik so oleks saadud isikute arvu arvestades ning, et kostja oleks selles arvestuses arvesse võetud. Seega on hageja nõue selles osas põhjendatud 140,63€ (47,57 € + 93,06 €). Kostja vastuväited selles osas, et tal on vastunõue kasutuseelise osas, on jäänud kostja poolt paljasõnaliseks. Ei ole küll poolte vahel vaidlust selles, et kostja ei kasutanud alates 2006.a., kui poolte vahelised suhted halvenesid, vaidlusalust korterit, kuid hageja väidetel ta ei ole teinud takistusi kostjale korteri kasutamisel. Seega oleks tõendamiskoormuse kohaselt kostja ülesanne tõendada oma väiteid, et tal oli takistatud korteri kasutamine, nagu ta seda väitis. Selliseid tõendeid ei ole kostja kohtule esitanud, vaatamata sellele, et hageja vastuväite sellele väitele oli sõnaselge. Sellest lähtuvalt ei pea kohus võimalikuks tuvastada seda asjaolu. Ilma vastava asjaoluta ei ole kohtu arvates põhjendatud hagejalt välja mõista/tasaarvestada kasutuseelist, sest vastasel juhul oleks tegemist hagejale pealesunnitud rikastumisega. Kui isik ei kasuta ühist asja vaatamata selle kasutamise võimalikkusele, siis ei ole õiglane kohtu hinnangul panna hagejale kui asja kasutavale omanikule, vastutust kasutamise eelise eest, mida ta ei ole ise endale võtnud. Seega kohus leiab, et ühisele asjale tehtud kulutuste osas kuulub kostjalt väljamõistmisele 140,63€. Võlakirja alusel esitatud nõue VÕS § 30 lg 1 kohaselt võlatunnistus on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. VÕS § 30 lg 2 järgi peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 164 lg 1 alusel võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on osundatud ajal andnud hageja vanematele võlakirja ühtekokku 500 000,00 kroonile ja see nõue on hagejale loovutatud. Võlakirja kohaselt tunnistab kostja, et ta on võlgu KA 400 000,00 kr ja HEA 100 000,00 kr ning see raha on kasutatud XXX ehituses. Seega kohtu hinnangul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses ning see vastab VÕS § 30 lg 2 nõuetele. Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et vastavalt 17.04.2009.a. nõude loovutamise lepingule loovuti antud võlakirjast tulenev nõue hagejale. Antud nõude loovutamise näol on tegemist kohustuse üleminekuga VÕS § 164 lg 1 tähenduses ning hageja asus VÕS § 164 lg 2 kohaselt endiste kreeditoride asemele. Kostja vaidlustas võlakirja järgnevatel alustel:

Tsiviilasi nr 2-10-5543

Tsiviilasi nr 2-10-5543 huvi ja puutumus sellele objektile kulutuste tegemisse. Seetõttu ei ole see, et võlakirjas mainitakse raha väidetavat kulutamise kohta, siduva ja seega ka tõendusliku tähendusega. Seega puuduvad alused arvestada kostja poolt toodud vastuväiteid ning hageja antud nõue kuulub rahuldamisele summas 31 955,83 € (500 000,00 kr). Ühtekokku tuleb kohtu hinnangul põhinõudena välja mõista kostjalt 36 753,31€ (4656,85+140,63+31 955,83) Viiviste nõue VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 2 alusel kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. /.../ VÕS § 113 lg 3 järgi kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Hageja taotleb nii solidaarkohustuste täitmise eest tagasinõudelt kui ka võlakirjast tulenevalt nõudelt viiviseid alates 28.04.2009 (hageja nõude täpsustus 07.03.2011, tl 121) kuni kohtuotsuseni ja sealt edasi kuni põhinõude rahuldamiseni. Kostja vaidleb vastu hageja sellele nõudele, viidates sellele, et ta ei ole saanud kätte hageja poolt väidetavalt talle edastatud nõude loovutamise teatist ja sellega koos ka täitmise nõuet, mis väidetavalt pidi olema talle edastatud üleandmiseks GT kaudu. Hinnates esitatud asjaolusid, kohus leiab, et solidaarkohustuste tagasinõudelt, kui kulutuste nõudelt tuleb viivist arvestada lähtudes VÕS § 113 lg 3 ja tulenevalt hageja 07.03.2011.a taotlusest alates 28.04.2009.a. kuni selles osas põhinõude täieliku rahuldamiseni, aga võlakirjast tuleneva nõude osas alates hagi esitamisest kohtusse st alates 04.02.2010.a. kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud kostjale nõudeloovutamise teatise ja selles sisalduva täitmisnõude kättetoimetamist kostjale. Hageja on küll esitanud kellegi, kohtule tundmata GT’i tõendi, mille kohaselt on võetud mingite dokumentide vastuvõtmise kohta edastamaks need kostjale, kuid puuduvad tõendid, et selline kättetoimetamine ka aset oleks leidnud. Kostja ise seda eitab ning muid tõendeid esitatud ei ole. Seega tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 2 teisest variandist st hagi esitamisest alates st alates 04.02.2010.a. Laenulepingu ja solidaarkohustuste nõudes, lähtudes eeltoodust kohus leidis, et kostjalt kuulub väljamõistmisele 4797,48€ (4656,85€+140,63€). Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatule ja arvestades VÕS § 113 lg 1 oli viivisintressi määrad alates 01.07.2009.a. kuni siiani 8% aastas. Hageja on esitanud oma viivisenõuded alates hagi ja haginõude suurendamise avalduste esitamisest (tl 7, 84, 183) st:

Tsiviilasi nr 2-10-5543

KOHTUKULUD

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leia, et hageja menetluskulud tuleb välja mõista kostjalt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega st 97% ulatuses (36 753,31 / 37 842,08).

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.