2.Mõista kostjatelt IA ja Osaühing M solidaarselt hageja SEOÜ kasuks välja põhinõudena 10 225,87 eurot (kümme tuhat kakssada kakskümmend viis eurot ja 87 senti) ning 12. aprilli 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks olevate kohustuste täitmisega 1(7)
viivitamise
eest
kogusummas
260,78
eurot
(üks
2-11-17581 tuhat kakssada
kuuskümmend eurot ja 78 senti).
3.Välja mõista kostjatelt IA ja Osaühing M solidaarselt hageja SEOÜ kasuks viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud täitmata põhinõudelt (10 225, 87 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 13. aprillist 2011.a kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostjate IA ja Osaühing M kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude eest solidaarselt. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 29. juunil 2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.15. aprillil 2011.a Harju Maakohtule saabunud hagivalduses palub SEOÜ (edaspidi hageja) mõisat kostjatelt IA (edaspidi kostja I) ja M OÜ (edaspidi kostja II) solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlana 10225,87 eurot ning lisaks viivise seadusjärgses määras arvestatuna põhinõudelt, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse esitamise seisuga moodustas sissenõutavaks muutunud viivisenõue hageja arvestuse kohaselt 1260,78 eurot. Hagiavalduse järgi on kostja II ostunud hagejalt 2009. aastal tooteid ja tarvikuid kokku 10225,87 euro eest, mille kohta hageja on esitanud arved. Kostja II ei ole arveid nendes märgitud tähtajaks ega hiljem tasunud. Kostja I on sõlminud 10. novembril 2010.a hagejaga käenduslepingu, millega on taganud tähtajatult ja tagasivõtmatult kõigi hageja poolt esitatud arvestest tulenevate kostja II kohustuste nõuetekohase täitmise. Käenduslepingu järgi vastutab kostja I kohustuste täitmise eest kostjaga II hageja ees 2(7)
2-11-17581 solidaarselt. Käendus ei ole piiratud tähtaja ega rahasummaga. Poolte läbirääkimised nõuete vabatahtlikuks rahuldamiseks on luhtunud ning kostjad ei ole täitnud kokkuleppeid tasumise tähtaegade edasilükkamiseks. Arvestades eeltoodut, nõuab hageja kostjatelt kostjale II esitatud arvetel kajastatud raha maksmise kohustuse täitmist ning lisaks viivise tasumist seadusjärgses määras. Hageja märgib, et kostja I oli käenduslepingu sõlmimise ajal kostja II juhatuse liige ning oli ka osaühingu osanik. Seetõttu tuleb teda eelduslikult pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud eelduse ümberlükkamise kohustus lasub praegusel juhul kostjal I.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
2.Kostjad hagi ei tunnista.
3.Kostjate poolt 30. juunil 2011.a esitatud ühise kirjaliku vastuse kohaselt allkirjastas kostja I hagis märgitud käenduslepingu hageja surve all. Nimelt pidas hageja 10. novembril 2010.a õigustamatult kinni kostja II veokit, mis pidi minema laevale. Kinnipeetud veoki vabastamiseks ei jäänud kostjal I muud üle, kui nõustuda käenduslepingu sõlmimisega. Kostja I hinnangul on see aga sisuliselt väljapressimine ning kostja I soovib käenduse tühistada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 90 ja 97 kohaselt. Hageja kasutas ära kostja I sõltuvust temast ning survestas teda. Käenduslepingut sõlmimata ei oleks kostja I saanud kostja II autot hageja käest kätte ning kostjale II oleks sellest tekkinud oluline kahju. Isegi kui käendust ei saa tühistada, ei ole see kostjate hinnangul kehtiv. VÕS § 143 kohaselt peab füüsilise isikuga sõlmitud käenduslepingus olema kirjas maksimaalne käenduse summa. 10. novembri 2010.a lepingus märgitu kohaselt maksimaalset summat ei ole. Kuigi kostja I läks autot kätte saama kui kostja II juhatuse liige, allkirjastas ta käenduslepingu siiski eraisikuna. Hageja ei ole andnud kostjatele ka võimalust asja kohtuväliselt lahendada.
MENETLUSE KÄIK
4.7. mai 2012.a määrusega otsustas kohus vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 lahendada asja kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Nimetatud määrusega andis kohus pooltele võimaluse esitada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid dokumente ja avaldusi kuni 1. juunini 2012.a. Samas teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 22. juunil 2012.a kell 12:00 (vt toimik, lk 143-145). Hageja on 1. juunil 2012.a esitanud kohtule omapoolsed kokkuvõtvad seisukohad. 21. juuni 2012.a määrusega on kohus otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud (vt toimik, lk 152). Muid täiendavaid dokumente ega avaldusi pooled kohtule pärast 7. maid 2012.a esitanud ei ole.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
6.Hageja põhinõue 10225,87 euro väljamõistmiseks võiks kuuluda kostja II suhtes rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel ning kostja I suhtes VÕS § 108 lg 1 ja § 142 lg 1 alusel nende koostoimes. VÕS § 108 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 3(7)
2-11-17581 Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 2 vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
7.Kostjate vastuväidete põhjal ei ole pooltel vaidlust selles, et kostja II on jätnud hagejalt ostetud kaupade eest 10225,87 euro ulatuses tasumata ning et hagejal on õigus nõuda kostjalt II selle kohustuse täitmist. Samuti puudub vaidlus, et hageja ja kostja I on allkirjastanud 10. novembril 2010.a käenduslepingu, millega järgi kostja I tagab kõigi hageja poolt esitatud hagis loetletud arvestest tulenevate kostja II kohustuste nõuetekohase täitmise. Kohus eeldab TsMS § 231 lg 4 alusel eelnimetatud asjaolude omaksvõttu, kuna kostjad ei ole selgesõnaliselt vaidlustanud neid hageja poolt faktiliste asjaolude kohta esitatud väiteid ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka kostjate muudest avaldustest. Samuti on kostjate esindaja 7. märtsi 2012.a eelistungil avaldanud, et põhivõlgnikul (st kostjal II) hageja nõuetele vastuväiteid ei ole (vt toimik, lk 140).
8.Eeltoodut arvestades kuulub hageja nõue 10225,87 euro väljamõistmiseks kostja II suhtes rahuldamisele. Vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 peab ostja müügilepingu puhul tasuma müüjale asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
9.Pooltel on õiguslik vaidlus selles, kas kostja I vastutab sõlmitud käenduslepingu alusel hageja ees solidaarselt kostjaga II viimase eelnimetatud kohustuste täitmise eest (VÕS § 65 lg 1). Kostjad leiavad, et hageja ja kostja I vahel 10. novembril 2010.a sõlmitud käendusleping (vt toimik, lk 84-86) on VÕS § 143 lg 2 kohaselt praegusel juhul tühine, kuna lepingus ei ole käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat märgitud. Isegi kui käendusleping ei ole tühine, on kostjal I õiguslik alus selle tühistamiseks ning kostjate poolt menetluse käigus esitatud vastuses on tehtud tühistamisavaldus.
10.Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et vaidlusalune käendusleping on VÕS § 143 lgst 2 lähtuvalt tühine. Viimatinimetatud normi kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Iseenesest pole praegusel juhul hageja ja kostja I vahel sõlmitud käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, vastupidi, käenduslepingu esimese punkti viimase lause kohaselt ei ole käendus piiratud tähtaja ega rahasummaga. Samas ei ole kohtu hinnangul tegemist tarbijakäenduslepinguga. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsioonis sisaldunud määratluse kohaselt loeti tarbijakäenduslepinguks käenduslepingut, kus käendajaks on tarbija. Vastavalt VÕS §-s 34 sätestatule on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asja materjalid annavad alust arvata, et kostja I ei asunud hagejaga õigussuhtesse kui tarbija. Kohtule teadaolevalt oli kostja I käenduslepingu sõlmimise ajal kostja II juhatuse liige, lisaks on kostja I ka kostja II ainuosanik. Neid asjaolusid kinnitab eeskätt hageja poolt esitatud äriregistri teabesüsteemi andmete väljatrükk kostja II kohta (vt toimik, lk 139). Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Enne 5. aprilli 2011.a kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni puudutava kohtupraktika kohaselt ei käsitletud osaühingu juhatusse kuulumist iseenesest üldjuhul juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Samas juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmis äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, olles samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks, tuli teda eeldatavalt pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Taolise eelduse ümberlükkamise 4(7)
2-11-17581 koormis lasus äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel (vt nt: Riigikohtu 8. detsembri 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09, p 12 ja 21. detsembri 2010.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 11). Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laienenud võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (vt nt: Riigikohtu 23. märtsi 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 15). Kohtu hinnangul võib ka praegusel juhul kinnitust leidnud asjaolude põhjal järeldada, et kostjal I kui kostja II ainuosanikul oli käenduslepingu sõlmimisel eeldatavalt vahetu isiklik huvi kostja II majandustegevuse ja -tulemuste vastu. Sisuliselt kinnitavad seda ka kostjate enda menetluses esitatud väited käenduslepingu sõlmimise asjaolude ja eesmärkide kohta. Seega ei saa käenduslepingut pidada VÕS § 143 lg 2 alusel tühiseks. Kostja I väide, et ta allkirjastas käenduslepingu n-ö eraisikuna, ei ole eeltoodut arvestades kohtu jaoks veenev.
11.Kostja I on hagivastuses ka avaldanud, et soovib hagejaga 10. novembril 2010.a sõlmitud käenduslepingut TsÜS §-dest 90 ja 97 lähtudes tühistada. TsÜS § 90 lg-st 1 tulenevalt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine sellesisulise avalduse tegemisega teisele poolele. Senise kohtupraktika järgi on lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui taoline avaldus sisaldub menetlusdokumendis, mis toimetatakse vastaspoolele kätte (vt nt: Riigikohtu 29. märtsi 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 22 ja 13. veebruari 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35) Samas ei ole tehingu tühistamine TsÜS §-le 97 tuginedes praegusel juhul õiguslikult võimalik, kuna vastav norm on alates 1. maist 2009.a tühistatud. Enne nimetatud kuupäeva kehtinud TsÜS § 97 kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostjate poolt viidatud normi kehtetusele on kohus osundanud 7. märtsil 2012.a toimunud eelistungil (vt toimik, lk 140). Lisaks eeltoodule poleks kostja I tühistamisavalduse tegemisel järginud TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaegasid ning oleks seetõttu tühistamise õiguse kaotanud.
12.Kohus lisab siinkohal, et isiku poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehing, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet või muid selliseid asjaolusid, võib olla TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Nimelt on alates 1. maist 2009.a kehtiva TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas juhul, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab samas, et kostjate poolt esile toodud asjaoludel ei saa pidada käenduslepingut vastuolus olevaks heade kommetega. Sisuliselt on kostja I käendanud enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, et hoida ära võimaliku täiendava kahju tekkimist kostjale II. Kostja II sõiduki väidetavat kinnipidamist olukorras, kus kostjal II oli täitmata kohustusi hageja ees, ei saaks veel iseenesest pidada heade kommete vastaseks. Isegi kui kostja I sõlmis käenduslepingu erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest tulenevalt, eeldaks TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 kohaldamine täiendavalt selle tuvastamist, et hageja nendest asjaoludes teadis või pidi teadma. 5(7)
2-11-17581
13.Kuivõrd käenduslepinguga tagatud nõuete sissenõutavuse üle puudub pooltel vaidlus, kuulub nõue 10225,87 euro väljamõistmiseks eeltoodust lähtuvalt rahuldamisle ka kostja I suhtes.
14.Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja esitatud viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab sisuliselt viivise väljamõistmist n-ö seadusjärgses määras. Kostjad ei ole hageja viivisenõude osas menetluses eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud, mh ei ole seega vaidlust viivisearvestuses (vt toimik, lk 2) märgitud arvete maksetähtaegade üle. Samuti ei ole kostjad taotlenud viivise vähendamist. Hagiavalduses toodud viivisearvestus ei ole iseenesest õiguslikult korrektne. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vastavalt Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadetele on VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 1. jaanuarist 2009.a olnud 1%. Lähtudes ülaltoodust, tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks alates 1. juulist 2009.a lugeda 8% aastas. Samas on hageja arvestanud viivist määras 0,2% tasumata summalt päevas. See ei kattu iseenesest VÕS § 113 lg 1 teisesest lausest tuleneva määraga 8% aastas, kuid teisalt ka ei ületa nimetatud määra. Seega saab 12. aprilli 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 1260,78 eurot kohtu hinnangul TsMS § 5 lg-s 1 sätestatut arvestades rahuldada. Samuti rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras alates 13. aprillist 2011.a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus ei lähtu selles osas hagiavalduse palvepunktis sisalduvast taotlusest mõista viivis ka edasiulatuvalt välja määras 0,2% tasumata põhinõudelt päevas, kuna VÕS § 113 lg 1 teisese lause kohase viivisemäära võimalikud muutused ei ole otsuse tegemise ajal teada.
15.Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõudena 10225,87 eurot ning 12. aprilli 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude esemeks olevate kohustuste täitmisega viivitamise eest kogusummas 1260,78 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja viivise täitmata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 13. aprillist 2011.a kuni põhinõude täitmiseni.
16.Kohus märgib, et hageja väited kohtuvälise lahendi otsimise kohta enne hagi esitamist ei ole iseenesest asja materjalide põhjal piisavalt tõendatud. Samas ei oma kostjate väide, et hageja ei ole andnud neile võimalust asja kohtuväliselt lahendada, käesolevas asjas iseseisvat õiguslikku tähtsust. VÕS § 145 lg 2 kolmanda lause kohaselt vastutab 6(7)
2-11-17581 käendaja võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest üksnes juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Taoliste kulutuste hüvitamist hageja kostjatelt hagis ei nõua. VÕS § 146 lg 1 järgi on võlausaldaja kohustatud käendaja nõudel andma viimasele teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb, et kui võlausaldaja jätab esimeses lõikes nimetatud kohustuse täitmata, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kostja I ei ole käesolevas menetluses väitnud, et ta oleks nõudnud hagejalt teavet kostja II kohustuste täitmise kohta, seega puudub alus ka VÕS § 146 lg 3 kohaldamiseks. Tuleb samuti silmas pidada, et kostja I oli vähemalt kuni 25. veebruarini 2012.a kostja II juhatuse liige, seejuures ainus juhatuse liige. Seetõttu ei ole eluliselt usutavad väited, et kostja I ei olnud teadlik kostja II täitmata kohustustest hageja ees. Liiatigi olid käenduslepingu sõlmimise ajaks hageja põhinõude esemeks olevad tagatavad kohustused poolte esitatust lähtuvalt juba sissenõutavaks muutnud.
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, tuleb menetluskulud jätta asjas seega kostjate kanda. Vastavalt TsMS § 165 lg-le 3 vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.