Tsiviilasi nr 2-11-57946
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. juuni 2012. a Tartu kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-57946
Hagihind
461,44 eurot
Tsiviilasi
Carprof OÜ hagi Rando Laur vastu 521,10 euro ja viiviste väljamõistmiseks.
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Carprof OÜ (registrikood: 11672406, Naritse talu, Vana-Kuuste küla, Kambja vald, 62033 Tartumaa, lepinguline esindaja Olga Lomakina, RKM Solution OÜ, Pirita tee 20, 10127 Tallinn); Kostja: Rando Laur (isikukood: 37410112715, elukohtXXX).
Kohtuistungi toimumise aeg
4. juuni 2012. a
Protokollija
istungisekretär Maria Loorits
Rahuldada Carprof OÜ hagi Rando Laur 521,10 euro ja viiviste väljamõistmiseks. Välja mõista Rando Laur’lt 521,10 eurot (viissada kakskümmend üks eurot ja 10 senti), millest 461,44 eurot on põhivõlgnevus ja 59,66 eurot viivis, Carprof OÜ-u kasuks. Välja mõista Rando Laur’lt Carprof OÜ-u kasuks viivis protsendina põhinõudelt (461,44 eurot) alates 22.11.2011.a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras(EKP intress + 8,25% aastas), kuid mitte rohkem kui 461,44 eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud Rando Laur’i kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus
menetluses. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 3-5). Carprof OÜ osutas Rando Laur'ile auto parandamise teenust, mille eest hageja väljastas 04.02.2010.a kostjale arve nr 2642 summas 4 260 Eesti krooni maksetähtajaga 14.02.2010.a. Kuna kostjal arve tasumiseks raha ei olnud, sõlmiti poolte vahel võlatunnistus, millega kostja tunnistas võlgnevust summas 4 260 Eesti krooni, ehk 272,26 eurot ja kostja kohustus võlgnevuse tasuma 14.02.2010.a. Kostja auto teistkordse remondi eest väljastas hageja 10.03.2010.a kostjale arve nr 2736 summas 2 960 Eesti krooni, ehk 189,18 eurot, maksetähtajaga 20.03.2010.a. Kostja võlgnevust summas 461,44 eurot tasunud ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlana 461,44 eurot ja viivis hagiavalduse koostamise seisuga 59,66 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (tl 26-27). Kostja tema vastu esitatud hagi ei tunnista. 02.12.2009 a. vahetati Autoprof OÜ töökojas tema autol Opel Omega hammasrihm, hammasrihma pingutusrull, tugirull, veepump, tihendid, jne. Summaks oli 3060 krooni, mille ta ka ära maksis. 2010.a jaanuari alguses, kui auto ei käivitunud viis ta auto Autoprof OÜ töökotta, kust auto viidi diagnostikasse. Kostja on seisukohal, et hammasrihm oli valesti paigaldatud ning diagnostika eest nõutav 2500 krooni on ilmselgelt ülepingutatud. Arve nr 2642 järgi nõutav summa 2083.33 krooni koos käibemaksuga on ilmselge välja pressimine diagnostika eest. Kostja tunnistab sellest arvest vaid väntvõlli anduri vahetust. Võlgnevuse lepingule kirjutas ta alla, kuna vastasel juhul poleks ta autot kätte saanud. Kui ta auto kätte sai avastas ta, et jahutusradiaator oli katki tehtud ja jahutusvedelikku tilkus välja ning ta oli sunnitud radiaatori välja vahetama, mis maksis 6569 krooni. Samuti pidi ta välja vahetama Autoprof OÜ poolt paigaldatud hammasrihma, mis oli ribadeks ja seda peale 22 000 läbi sõidetud kilomeetrit, rihma vahetus koos hammasrihmaga maksis 230 eurot. Arve nr 2736 järgi nõustub ta maksma süütepooli ja süüteküünalde eest. 28.08.2010.a oli ta sunnitud välja vahetama mootoriõli, klapikambri rõngastihendid ja klapikambrikaane tihendi, sest Autoprof OÜ paigaldatud tihend oli valesti paigaldatud, seega pidi ta välja vahetama süütepooli, mille vahetamine Carring AS teeninduses läks maksma 1323.45 krooni. Kuna OÜ Autoprof tegi praaktöid, siis on tal õigus keelduda maksmisest, kuna ta pidi laskma enamuse Autoprof OÜ poolt paigaldatud osad uuesti ümber vahetada. HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE (tl 33-34). Kostja on omakäeliselt kinnitanud 04.04.2011 võlatunnistuses, et ajutise makseraskuste tõttu ei saa ta hageja poolt esitatud arvet tasuda, ning samas on kostja kinnitanud arve õigsust ja nõustunud sellega. Kostja on korduvalt oma autot lasknud parandada hageja juures ning andnud vaid lubadusi tasumise osas. Seega on kostja poolt kohtule esitatud vastuväited pahatahtlikud ja põhjendamatud. Käesoleva ajani ei ole kostja esitanud hagejale mitte ühtegi pretensiooni teostatud tööde kohta.
Hageja esindaja, Olga Lomakina, seletuste kohaselt hageja on kostjale osutanud teenust ja selle eest ka arved esitanud. Kostja ei ole seaduses ettenähtud aja jooksul esitanud ühtegi pretensiooni. Kostja on tunnistanud arve 04.02.2010.a, summas 272,26 eurot õigsust, esitanud hagejale avalduse ja palunud maksetähtaja pikendamist. Kostjale osutati vastutuleku korras teenust ka märtsis, mille eest esitati arve summas 189,19 eurot, kokku on hageja nõue 461,44 eurot ja viivise võlgnevus 59,66 eurot. Kostjal oleks olnud võimalus esitada pretensioon koheselt, mida ta aga ei teinud, hilisemad
pretensioonid on esitatud hilinenult ning on vastuolus sellega, mida kostja on varem omakäeliselt kinnitanud. Arve nr 2736 järgi on osutatud teenust vastavalt kostja tellimusele. Kui kostja leidis, et teenust ei ole osutatud kvaliteetselt, siis oleks pidanud kostja esitama pretensiooni, kostja on auto parandusest ära võtnud, autoga sõitnud kuni augustini, mil tema väidetel pidi uuesti autot parandama. Kostja ei ole tulenevalt võlaõigusseadusest esitanud pretensioone õigeaegselt.
Hageja palub kostjalt välja mõista töövõtulepingust tuleneva võla 461,44 eurot ja viivised. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt loetakse tarbijatöövõtulepinguks oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Küll omab see olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Nimelt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. VÕS § 644 lg 1 kohaselt tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. Kohtule on esitatud Rando Laur’i poolt allkirjastatud leping 4.02.2010.a (tl 7), millest nähtub, et kostja on tunnistanud hageja poolt esitatud arve nr 2642 (tl 6) summas 4260 krooni õigsust ning on kinnitanud, et ajutiste makseraskuste tõttu on tal võimalik tasuda arve hiljemalt 14.02.2010.a. Kostja hagejale peale tööde vastuvõtmist pretensioone esitanud ei ole. Hageja poolt kohtule esitatud arvetest nr 2642 ja 2736 (tl 8) nähtuvalt on hageja kostjale teenuseid osutanud jaanuaris ja veebruaris 2010.a. Väited selle kohta, et hageja poolt teostatud tööd oli puudustega, on kostja poolt esitatud alles vastuses hagile 9.01.2012.a ning mis on esitatud ilmselgelt hilinenult vastavalt VÕS §-le 644 lg
VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt ja õigeaegselt täitnud, on hageja viivise nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Seega kuulub kostjalt välja mõistmisele põhiosa viivis 59,66 eurot ja täiendav viivis alates 22.11.2011.a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8,25% aastas) kuni põhinõude täitmiseni.
TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.