Swedbank Liising AS hagi A T vastu võlgnevuse 4079.34 euro ja lisanduva viivise nõudes
Menetlusosalised, esindajad
HAGEJA Swedbank Liising AS, reg.kood 10434248, asukoht Tallinn, Liivalaia 8; esindaja A A KOSTJA A T, isikukood xxx, elukoht xxx; esindaja RÕS korras vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Suuline menetlus- istung 01.06.2012 Hagi hind- 4074.91 eurot
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Swedbank Liising AS hagi A T vastu 4079.34 euro ja lisanduva viivise nõudes.
2.Välja mõista A T`elt 4079.34 (neli tuhat seitsekümmend üheksa ja 34) eurot Swedbank Liising AS kasuks.
3.Välja mõista A T`elt viivis protsendina põhinõudelt (4074.91 eurot) alates 06.10.2011.a. kuni põhinõude täitmiseni 0,019 % päevas Swedbank Liising AS kasuks. Menetluskulude jaotus Jätta hageja menetluskulud kostja A T`e kanda. Kostja õigusabikulud jätta riigi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates.
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA SEISUKOHAD NING KOSTJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED
1.14.10.2009.a. sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr 01121589L, mille esemeks oli sõiduauto Audi A8, 3.7, v.a. 1999 (Vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.3. Lisaks kohustus kostja sõlmima kohustusliku kindlustuslepingu; tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi; tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustusakaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. 04.05.2010 sõlmisid hageja ja kostja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusleppe. Kindlustusleppe kohaselt kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Kostja poolt on hagejale tasumata kostjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus) kokku summas 804.89 eurot ning viivisevõlgnevus moodustab summas 4.43 eurot (mida hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt 0,019% päevas). Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 09.08.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt üles öelduks. Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.3 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 16.09.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved kokku summas 369.83 (käibemaksuta) eurot, mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 7879.34 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 6700.19 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 804.89 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 369.83 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest summas 4.43 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 3800.00 eurot (käibemaksuta). Seega on kostjal kohustus hagejale hüvitada 7879.34- 3800=4079.34 eurot lepingu ja VÕS § 367 alusel. Hageja nõueteks on: kostjalt hageja kasuks välja mõista 4079.34 eurot ning viivis protsendina põhinõudest (4074.91) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu
nr 01121589L sätestatud määras (0,019% päevas); jätta kõik menetluskulud kostja kanda; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
2.Hageja täiendavad seisukohad (t.lk 138-142, 179-180, 183-186) Kostja vastuväidete kohaselt müüs hageja vaidlusaluse liisingueseme turuhinnast odavamalt. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel tihedalt seotud mõisted. Eseme väärtuse mõiste määratleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65, mille kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega juhul kui eseme võõrandamine toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamise käigus, täpsemini selle võõrandamisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ostja. Sõiduki turuväärtust mõjutab oluliselt nii selle tehniline kui ka visuaalne seisukord, samuti läbisõit ning sõiduki ajalugu. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punkti 8.2 kohaselt pidi hagejale tagastatav liisinguese olema samas komplektsuses, sisaldama liisinguesemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja liisinguandjale kuuluvaid parendusi. Kostja poolt üleantaval liisinguesemel ei tohtinud olla kahjustus ega olulisi puudusi. Samuti olid pooled kokku leppinud, et kui liisingueseme tagastamisel liisingueseme seisund ei vasta liisingulepingus ettenähtud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud viima omal kulul liisingueseme vastavasse seisu. Kostja ei täitnud liisingulepingu üldtingimuste punktis 8.2 sätestatud kohustusi, kuna tagastas hagejale vigastuste ja puudustega sõiduki ja seega pidi kostja arvestama sellega, et konkreetse liisingueseme turuväärtus on madalam kui sarnaste remonti mitte vajavate sõidukite turuväärtus. Antud juhul tuleb arvestada asjaoluga, et liisinguese oli keskmisest halvemas seisukorras, mistõttu ei saa seda võrrelda teiste sama mudeli sõidukitega, mis ei vajanud ulatuslikku ega parendusi. Lisaks eelpool märgitule toimus liisingueseme müük igati läbipaistvalt ning asjatundlikult. Nimelt tegeles liisingueseme võõrandamisega professionaalne kasutatud sõidukite võõrandamisega tegelev ettevõte A2-Autowelt OÜ. Müügiprotsessi oli kaasatud ka kostja, kellel olid olemas kõik võimalused selleks, et liisingueseme müügile kaasa aidata. Kostja tuginedes EKI vastusele, arvestas sõiduauto turuväärtuseks orienteeruvalt 8273.65 eurot (129 400 krooni) (koos käibemaksuga). Kostja poolt esitatud sõiduki väärtus ilma käibemaksuta oleks 6894.71 eurot (107 800 krooni). Hageja suunas liisingueseme müüki ning saatis selle kohta teavituse ka kostjale. Liisinguese suunati müüki 20.09.2010 hinnaga 99 000 krooni (ilma käibemaksuta), koos käibemaksuga oleks auto hind olnud 120 000 krooni. Kuna sellise hinnaga sõidukile ostjat ei leitud, tuli hinda langetada, uueks müügihinnaks määrati 84 000 krooni (ilma käibemaksuta). Ka hinnaalanduse kohta edastas hageja kostjale teatise. Kuna ka selle hinnaga huvilisi ei leidnud, langetati hinda 71 000 kroonini (ilma käibemaksuta). Paraku ei leidunud ka selle hinnaga sõidukile ostjat, mistõttu tuli hinda veelgi langetada ja seetõttu määrati uueks müügihinnaks 3 900 eurot, s.o (ilma käibemaksuta). Ka viimaste hinnaalanduste kohta saatis hageja kostjale teatised. Liisinguese õnnestus lõpuks võõrandada 11.01.2011 hinnaga 3 800 eurot (ilma käibemaksuta) ning just müügihind oligi konkreetse sõiduki turuväärtus, sest turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Eeltoodu alusel, kuivõrd liisingueseme müük toimus asjatundlikult ning igati läbipaistvalt, selgus selle konkreetse sõiduki turuväärtust just müügiprotseduuri käigus ning auto tegelik turuväärtus oli 3800 eurot (ilma käibemaksuta).
3.Kostja seisukoht ja vastuväited (t.lk 119-120, 179-180, 187-189)
Kostja oma kirjalikus vastuses selgitab, et tasus hagejale liisingumakseid korralikult kuni 2010.a. kevadeni, kuid siis tekkisid kostjal makseraskused ja ta jäi makseviivitusse. Hageja lõpetas kostjaga ennetähtaegselt lepingu, kuna kostja jättis tasumata kolm üksteisele järgnevat liisingu osamakset. Hageja müüs liisinguesemeks olnud sõiduauto 11.01.2011 hinnaga 3800 eurot. Kostja ei nõustu sõiduauto müügihinnaga ja leiab, et hageja müüs sõiduauto alla selle tegeliku turuhinna. Kostja hinnangul oli auto turuhinnaks umbes 150 000 krooni, kuna see oli hea varustusega, olemas olid kõik lisad ja navigatsiooniseade, televiisor, autole oli paigaldatud gaasiseade, auto oli tehniliselt korras, mingeid kerevigastusi autol ei esinenud. Kostjale tuli üllatusena, et hageja müüs väga heas sõidukorras auto nii odavalt ja nõuab kostjalt müügihinna vahet. Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) koostas kuni 2010 II kvartali lõpuni sõiduautode hinnavõrdluse andmebaasi; kostja tegi päringu EKI-sse ja sai sealt vastuse, et kostja kasutuses olnud sõiduauto tunnustele vastava sõiduauto keskmine turuväärtus, koos käibemaksuga, 2010 I kvartalis oli 135 400 krooni ja 2010 II kvartalis 133 800 krooni. EKI vastuses oli lisatud, et vaatluseks olid valitud Eesti järelturul müügis olevad keskmise amortisatsiooni ja varustustasemega sõidukid ning keskmisest kõrgema varustusega mudelite hind võib olla kõrgem. Kostja leiab, et kui sõiduauto orienteeruvaks turuväärtuseks 2010 I kvartalis oli 135 400 EEK, siis 2011 I kvartalis võis turuväärtuseks olla 1354006000=129400 EEK ehk 8273.65 eurot. Seega leiab kostja, et hageja müüs sõiduki alla keskmise turuväärtuse ning seega peab hageja ise kandma kahju. Kostja leiab ka, et kuna tema on vastavalt lepingule ja hageja ettekirjutusele sõiduauto tagastanud tähtaegselt, siis oli edasi hageja vastutada, kas üldse ja kui kiiresti auto müük toimub. Kostja ei saanud pärast vara tagastamist auto müügi või säilitamise küsimuses kaasa rääkida. Kostja hinnangul lõppes tema vastutus hetkel, mil auto hagejale tagastati ja edasi vastutas tagastatud vara ja võimaliku kahju tekkimise eest hageja.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 3, 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; nõuda kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lõike 4 alusel peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
4.1.Hageja nõue tuleneb Swedbank Liising AS ja A T`e vahel 14.10.2009.a. sõlmitud järelmaksuga müügilepingust ehk liisingulepingust nr 01121589L, mille esemeks oli sõiduauto AUDI A8 3.7 ehitusaasta 1999 (vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse, millise kohustuse hageja täitis ning lepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.3. Lisaks kohustus kostja sõlmima kohustusliku kindlustuslepingu; tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi; tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. 04.05.2010 sõlmisid hageja ja kostja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusleppe. Kindlustusleppe kohaselt kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras. Esitatud asjaolud on tuvastatud ja tõendatud toimikus olevate tõenditega- järelmaksuga müügileping (t.lk 20-23); maksegraafik (t.lk 24); Üldtingimused (t.lk 25-29); eseme üleandmise-vastuvõtu akt (t.lk 30); kaskokindlustuse poliis (t.lk 31-32). Kostja eeltoodud asjaoludele vastu ei vaidle, s.t ta tunnistab poolte vahel lepingu sõlmimist koos lepingus sisalduvate tingimuste võtmisega (lk 119 p.2; 180).
4.2.Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Kostja debitoorne võlgnevus oli kokku summas 804.89 eurot ning viivis summas 4.43 eurot (mida hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt 0,019% päevas). Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 09.08.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Teatises teavitati kostjate, et kui ta hiljemalt 29.08.2010 võlgnevust täielikult ei kustuta, loeb hageja lepingu alates 30.08.2010 üles öelduks. Sellisel juhul tuleb kostjal liisinguese hiljemalt 31.08.2010 tagastada ning esitada hagejale selle tõestuseks vara üleandmise-vastuvõtuakt. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 (tarbijast liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kahe või ühe viimase maksegraafiku järgse osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult) lepingu erakorraliselt üles öelduks. Nimetatud asjaolud on tuvastatud ja tõendatud toimikus olevate tõenditega- arved (t.lk 33-37); viivisearve (t.lk 38-39); kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teatis (t.lk 40) ja koopia teatise kättesaamise kinnituse kohta kostja ema K T`e poolt 11.08 2010 (t.lk 41). Kostja võtab õigeks, et jäi alates 2010.a. makseviivitusse (t.lk 119); hageja poolt lepingu ennetähtaegse ülesütlemise osas vastuväiteid ei ole esitanud.
4.3.Tulenevalt lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest, kohustus kostja, tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.3, andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja vara ei tagastanud, pöördus hageja vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 16.09.2010. Nimetatud asjaolud on tuvastatud ja tõendatud toimikus olevate tõenditega- teatis lepingu üleütlemise kohta ja allkirjaleht teatise kättesaamise kohta (t.lk 40, 41); vara üleandmise-vastuvõtmise akt (t.lk 43). Kostja on väitnud, et vastavalt lepingule ja hageja ettekirjutusele on kostja sõiduauto tagastanud tähtaegselt. Väide on ümber lükatud 09.08.2010 teatisega lepingu ülesütlemise kohta, kus kostjale anti
liisinguese tagastamiseks tähtaeg hiljemalt 31.08.2010 ning 16.09.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga, millest nähtub, et vara vastuvõtjaks on olnud Credit Expert OÜ.
4.4.Pärast vara valduse taastamist andis hageja 20.09.2010 vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Vara realiseeriti 11.01.2011 hinnaga 3800.00 eurot (ilma käibemaksuta). Asjaolud on tuvastatud ja tõendatud – sõiduki müüki suunamise akt (t.lk 44 ja 144, 145); vara müügiakt nr 01121589L (t.lk 49). Nimetatud asjaoludele ei ole kostja vastu vaielnud. Seega on eeltoodud asjaolud tuvastamist leidnud ja tõendatud ning nende osas põhimõtteline vaidlus ka poolte vahel puudub.
4.5.Poolte vahel on vaidlusküsimuseks sõiduki väärtuse hindamine; sellest tulenevalt hagi nõude suurus ja põhjendatus. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 7879.34 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 6700.19 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 804.89 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 369.83 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest summas 4.43 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 3800.00 eurot (käibemaksuta). Seega on kostjal kohustus hagejale hüvitada 7879.34- 3800=4079.34 eurot lepingu ja VÕS § 367 alusel. Hageja on tõenditena esitanud õiendi vara müügi ja nõude arvestuse kohta (t.lk 50), mis vastab esitatud dokumentaalsetele tõenditele (t.lk 24, 33-37, 3845, 46, 47, 48, 49); nõude kalkulatsiooni ja 08.02.2011 teatise kostjale (t.lk 51, 52) ja teatise kättesaamise kinnituse kostja abikaasa K T`e poolt 11.02.2011 (t.lk 53). Kostja ei nõustu sõiduauto müügihinnaga ja leiab, et hageja müüs sõiduauto alla selle tegeliku turuhinna. Kostja arvates oleks liisingueset saanud võõrandada kõrgema hinna eest, mis oleks võimaldanud katta hageja nõude täielikult. Kostja on enda väite tõendamiseks esitanud Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) 29.11.2011 vastuse, millest nähtub, et kostja kasutuses olnud sõiduauto tunnustele vastava sõiduauto keskmine turuväärtus, koos käibemaksuga, 2010 I kvartalis oli 135 400 krooni ja 2010 II kvartalis 133 800 krooni (t.lk 121-123). Kostja leiab, et kui sõiduauto orienteeruvaks turuväärtuseks 2010 I kvartalis oli 135 400 EEK, siis 2011 I kvartalis võis turuväärtuseks olla 1354006000=129400 EEK ehk 8273.65 eurot. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud tõendiga on võimalik tõendada mootorsõiduki turuväärtust, kuid käesoleval hetkel ei saa kostja tõendist lähtuda, kuna EKI lähtub tõendite väljastamisel üksnes sõidukite müügikuulutustest, mitte aga reaalsetest tehinguhindadest. Müügipakkumised väljendavad müüja subjektiivset arvamust sõiduki väärtusest, mitte objektiivset turuhinda ehk tegelikku väärtust. Kostja, tuginedes EKI vastusele, arvestas sõiduauto turuväärtuseks orienteeruvalt 8273.65 eurot (129 400 krooni) (koos käibemaksuga). Kostja poolt esitatud sõiduki väärtus ilma käibemaksuta oleks olnud 6894.71 eurot (107 800 krooni). Liisinguese suunati müüki 20.09.2010 hinnaga 99 000 krooni (ilma käibemaksuta). Algne müügihind oli arvestatud konkreetse sõiduki tehnilise ja visuaalse seisukorra alusel. Kostja on leidnud, et auto oli hea varustusega, olemas olid kõik lisad ja navigatsiooniseade, televiisor, autole oli paigaldatud gaasiseade, auto oli tehniliselt korras, mingeid kerevigastusi autol ei esinenud, seega oli auto väärtus suurem kui hageja poolt määratud müügihind. Kohus leiab, et kostja arvamus auto hea seisukorra kohta on põhjendamatu ning see on ümber lükatud ka tsiviilasjas olevate tõenditega. Puuduste/vigastuste esinemist tagastatud liisinguesemel kinnitab vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 1051TLN (t.lk 43), mille kohaselt oli tagastatud liisingueseme värvikattel üldised kerged kriimustused ning näidikuteplokis põlesid hoiatustuled. Lisaks nimetatud aktile kinnitab tagastatud liisinguesemel mitmete puuduste esinemist sõiduki müüki suunamise aktile
lisatud 17.09.2010 koostatud tehnoakt (t.lk 143, akti digiallkiri t.lk 145) ja tehnoakti lisaleht, mille kohaselt sõiduki karteritihend lekkis ning tagastange oli kriibitud (t.lk 146, digiallkiri t. lk 145) Nimetatud tõenditega on tuvastamist leidnud ja tõendanud, et tagastatud liisinguese vajas olulist remonti ning parendusi, rehvid vahetamist, õli vajas vahetamist jne, mistõttu oli ka selle turuhind oluliselt madalam, kui mõne teise sarnase, kuid remonti mittevajanud sõiduki turuväärtus. Kuna tagastatud liisinguese vajas olulist remonti, siis ei saa antud juhul vaidlusaluse liisingueseme turuväärtust tõendada kostja poolt esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt väljastatud tõendiga, sest nimetatud tõend ei ole väljastatud konkreetse oluliste puudustega sõiduki turuväärtuse kohta, vaid tegemist on üldise hinnanguga, mis on antud keskmise amortisatsiooni ja varustustasemega sõidukite kohta. Kohus on seisukohal, et hageja poolt suunati sõiduauto müüki arvestatuna sõiduki võimalikku maksimaalset väärtust. Müüki suunamisest hinnaga 99 000 krooni on hageja kostjat teavitanud (t.lk 147), lisaks on kostjale koos lepingu ülesütlemise teatisega saadetud liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus. Müügiprotseduuri kirjelduses on märgitud kõik müügiprotseduuriga seonduv. Samuti on märgitud, et liisinguvõtjal on igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris, aidates kaasa liisinguesemele osja leidmisel (t.lk 42). Kostja on kohtus andnud selgituse selle kohta, et talle ei pakutud võimalust müügiga tegeleda. Samas on koheselt ka öelnud, et proovis autot mõnele pakkuda, tegi pakkumise esialgse hinnaga, kuid ostjat ei leidunud (t.lk 179). Seega on kostja olnud auto algsest müügihinnast teadlik (vaidlustanud seda ei ole) ning möönnud, et sellise hinnaga autot ei olnud võimalik müüa. Hageja poolt avaldatust tulenevalt ei õnnestunud ka hagejal alghinnaga sõidukile ostjat ei leida, mistõttu uueks müügihinnaks määrati 84 000 krooni (ilma käibemaksuta). Ka hinnaalanduse kohta edastas hageja kostjale teatise (t.lk 148). Kuna ka selle hinnaga huvilisi ei leidnud, langetati hinda 71 000 kroonini (ilma käibemaksuta). Paraku ei leidunud ka selle hinnaga sõidukile ostjat, mistõttu tuli hinda veelgi langetada ja seetõttu määrati uueks müügihinnaks 3 900 eurot, s.o (ilma käibemaksuta). Ka viimaste hinnaalanduste kohta saatis hageja kostjale teatised (t.lk 149, 150). Liisinguese õnnestus lõpuks võõrandada 11.01.2011 hinnaga 3 800 eurot (ilma käibemaksuta) (t.lk 49). Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus märgib, et keskmine müügihind on hinnanguline kategooria, mis väljendab ootust, millise hinnaga oleks, arvestades sedasorti asjadele omast keskmist müügiperioodi, võimalik eset konkreetsel ajahetkel võõrandada. Keskmise müügihinna tuvastamisel võetakse arvesse müügieseme omadusi, tavapärast müügiperioodi ja turuolukorda. Hind, millega ese tegelikult müüa õnnestub, annab indikatsiooni vastava eseme turuhinna kohta. Kohus nõustub hagejaga selles osas, et liisingueseme müük toimus igati läbipaistvalt ning asjatundlikult (müügiprotsess kestis 4 kuud, mida ei saa käsitleda kiirmüügina; kostja oli teadlik müügiprotseduurist ja enda õigustest, mida ta ei kasutanud) ning seetõttu selgus konkreetse sõiduki turuväärtust just müügiprotseduuri käigus ning auto tegelik turuväärtus oligi 3800 eurot (ilma käibemaksuta). Ülaltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
5.Menetluskulude jaotus ja põhjendus TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad hageja menetluskulud kostja A T`e kanda.
TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hageja on hagis taotlenud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Nimetatud taotluse saab hageja esitada menetluskulude kindlaksmääramise avalduses. Kostja on leidnud tulenevalt TsMS § 162 lg 4 ja 190 lg 7, et menetluskulud tuleks jätta poolte endi kanda, kuna hagi rahuldamisel hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja ei ole põhistanud et temalt menetluskulude väljamõistmine oleks ebamõistlik ning kohtu hinnagul selliseid asjaolusid ka käesolevas asjas ei esine. TsMS § 190 lg 7 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 3-6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kostjale on käesoleva tsiviilasja menetluses antud menetlusabi, s.o riigi õigusabi korras advokaat kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (Viru Maakohtu 03.11.2011 määrus, t.lk 108-110). Riigi õigusabi korras määratud advokaadile väljamaksmisele kuuluva tasu osas teeb maakohus eraldi määruse. Käesoleva lahendiga määrab kohus, et kostjale osutatud õigusabi eest väljamaksmisele kuuluv tasu ja kulud jäävad riigi kanda.
M.Leimann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.