Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 22.06.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-08-74582/68
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 22.06.2012
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3720

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Swedbank Liising Aktsiaselts10434248(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtukoosseis Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad

2-08-74582 Tallinna Ringkonnakohus 22.06.2012, Tallinn Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Anna Pahki (Pahk) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 4363,96 eurot Pärnu Maakohtu 04.11.2011 otsus Swedbank Liising Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus 07.06.2012 Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), esindaja Birgit Juhanson; Kostja Anna Pahk (isikukood xxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx xxxx xxxx xxx xx).

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Pärnu Maakohtu 04.11.2011 otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.

2.Välja mõista Anna Pahkilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks võlgnevuse 4363 eurot 96 senti ja viivise 7% aastas alates hagi esitamisest 23.09.2009 kuni põhinõude 5168 euro 78 sendi täitmiseni.

3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja Anna Pahki kanda.

4.Apellatsioonkaebus rahuldada.

5.Pärnu Maakohtu 04.11.2011 otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas ja Anna Pahkilt 804 eurot 82 senti välja mõistis, on jõustunud.

6.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

1.10.11.2008 esitas Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Anna Pahki (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses vastuväite esitamisega anti avaldus maakohtule lahendamiseks hagimenetluses. 23.12.2004 sõlmisid pooled liisingulepingu, mille alusel andis hageja sõiduki BMW 735 kostja kasutusse ja kostja kohustus selle eest tasuma. Kostja rikkus lepingut ja jättis maksed nõuetekohaselt tasumata ning debitoorne võlgnevus hageja ees oli 21 157 krooni 66 senti. Hageja saatis 28.05.2007 kostjale lepingu ülesütlemise teate. Kostja võlgnevust ei tasunud, hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu hageja ütles lepingu üldtingimuste p 7.1.2 alusel erakorraliselt üles. Kuna kostja sõidukit ei tagastanud, kasutas hageja selleks OÜ Reeborn teenust. Sõiduk võõrandamiseks kasutas hageja Saksa Auto AS teenust ja sõiduk võõrandati hinnaga 55 550 krooni 85 senti (käibemaksuta). Saksa Auto AS ja OÜ Reeborn esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, vahendustasu, müügieelne tehniline ülevaatus) eest kokku 6264 krooni ja 20 sendi suuruse nõude, mille hageja tasus. Sõiduk pandi müüki 2008.a märtsis. Hageja tagas liisingueseme pideva müügisoleku, mh lisas Auto24.ee internetiportaali 15.03.2008 müügikuulutuse ja see oli üleval kuni sõiduki müümiseni 13.10.2008 ehk 212 päeva. Sõiduk oli paigutatud müügiks nähtavasse kohta ja sõidukil oli olemas ka hinnasilt. Kuna sõidukile kõrgema hinnaga nõudlust ei olnud ja müügihind vaadati perioodiliselt üle vastavas komitees juhul, õnnestus hagejal sõiduk võõrandada 55 550 krooni 85 eest (käibemaksuta). Sõiduki hinda mõjutas suuresti sõiduki äärmiselt suur läbisõit (odomeetri näit 324 563 km) ja asjaolu, et sõiduk vajas remonti, mis nähtub dokumendile lisatud sõiduki kirjeldusest. Hagejal oli kostja vastu lepingust tulenev nõue 136 424 krooni 68 senti, mis koosneb vara jääkmaksumusest 109 002 krooni 82 senti (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 21 157 krooni 66 senti, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 6264 krooni 20 sendi (käibemaksuta). Kuna hageja võõrandas sõiduki 55 550 krooni 85 sendi eest, palub ta kostjalt välja mõista 80 873 krooni 83 senti ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras 7% aastas ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja seisukoht

3.04.11.2011 rahuldas Pärnu Maakohus hagi kostja poolt tunnistatud ulatuses ja jättis menetluskulud poolte kanda. Kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks 804 eurot 82 senti (12 592 krooni 77 senti). Poolte vahel puudub vaidlus, et hagis nimetatud lepingud sõlmiti ja kostja jättis lepingu täitmata, mis andis aluse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Tulenevalt kostja poolt hagi osalisest omaksvõtust TsMS § 440 lg 1 tähenduses, rahuldas kohus hagi tasumata liisingumaksete 9693 krooni 07 sendi ning auto tagastusteenuse 2500 krooni ja ülevaatusteenuse eest 339 krooni 79 sendi ulatuses. TsMS § 444 lg 4 alusel nimetatud nõude ulatuses jättis kohus ära otsuse kirjeldava ja põhjendava osa. 29.12.2009 vastuses hagile tunnistas kostja osaliselt hagi ja esitas kohtule vastava avalduse. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 märkinud, et lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 (enne 27.12.2003 kehtinud redaktsioonis), tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed vara jääkväärtusega. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Maakohus leidis, et eelnimetatud kohtupraktika on käesolevas asjas kohaldatav, kuna poolte vahel on samuti vaidluse olemuseks ja sisuks liisingueseme jääkväärtus (turuväärtus) ning hageja poolt kantud kahjud. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on lubatud lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellisel juhul olema põhjendatud ja mõistlik. Käesolevas asjas hageja vastupidi tsiviilasjas nr 2-10-41110 käsitletule suhtus liisingueseme müügiprotsessi ükskõikselt ja pealiskaudselt, millega rikkus kostja ja enda huve. Nimetatud asjaolusid kirjeldab kostja ilmekalt ja

4.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 4363 eurot 96 senti, viivise protsendina põhinõudest (5168,78 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0091880L p-s 5.1 sätestatud määras 7% aastas ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus on jätnud tuvastamata liisingueseme turuväärtuse selle tagastamise hetkel, mis on toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Selleks, et anda hinnang hageja VÕS § 367 lg-test 1 ja 3 tuleneva kulutuste hüvitamise nõude põhjendatusele, pidi maakohus tuvastama liisingueseme turuväärtuse selle hagejale tagastamise hetkel. Kohus ei hinnanud müügihinna kohta esitatud tõendit ega kostja esitatud müügipakkumisi. Kohus on jõudnud üksnes järeldusele, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest. Maakohus ei ole põhjendanud, millisele tõendile tuginedes ta leidis, et liisingueseme võõrandamishind ei vasta selle turuhinnale. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 märkinud, et kohtud võivad tuvastada, et hind, millega auto müüdi, oligi auto väärtus selle tagastamise hetkel. Pakkumishind ei näita sõiduki turuhinda ehk teisisõnu tegelikku tehinguhinda, millega sõiduk tegelikult võõrandada õnnestuks. Omades andmeid pakkumiste kohta, ei saa väita, et antud vaidlusaluse sõiduki väärtus ei saa olla madalam. Pakkumishind hõlmab endas tingimisruumi ja reaalsed tehinguhinnad on eriti kasutatud autode puhul pakkumishindadest tunduvalt madalamad. Pakkumishindade keskmise hinna võib ebamõistlikult kõrgeks teha mõne autoomaniku turusituatsioonile mittevastav hinnang oma sõiduki väärtusele. Majandusteoorias on tõestatud, et asja tegeliku turuväärtuse määrab pakkumise ja nõudluse suhe, mis realiseerub asja hinnas. Kostja ei tõendanud, et liisingueseme oleks saanud müüa kallimalt, kui see, millega hageja sõiduki võõrandas. Kostja esitatud müügipakkumistes toodud sõidukite läbisõit on tunduvalt väiksem vaidlusaluse liisingueseme läbisõidust, mis oli müümise hetkel ligikaudu 324 000 kilomeetrit. Tuvastamata liisingueseme turuväärtust, on maakohus siiski jõudnud järeldusele, et kõnealuse liisingueseme müügiprotsessi on hageja suhtunud ükskõikselt ja pealiskaudselt. Kohus tugines üksnes kostja paljasõnalistele väidetele, sest kostja ei ole oma väiteid müügiprotseduuri väidetava rikkumise kohta tõendanud. Samas ei ole kohus andnud hinnangut hageja tõenditele, mis puudutab liisingueseme tagastamise hetke ja liisingueseme seisukorda. Samuti ei ole maakohus hinnanud hageja esitatud tõendeid liisingueseme müügisoleku kohta (auto24.ee internetiportaali väljavõte, mille kohaselt oli liisingueseme müügikuulutus aktiivne alates

Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks liisingueseme müügiprotsessis käitunud ebakorrektselt, mis tõi kaasa liisingueseme turuhinnast madalama hinnaga müümise. Kostja ei ole väitnud ega mingil viisil tõendanud, et ta oleks saanud liisingueset hagejast kallimalt müüa, kuid hageja tegi selleks takistusi. Maakohus ei ole andnud hinnangut liisingueseme realiseerimisega hagejale tekkinud kulutuste (Saksa Auto AS-i arve nr 282602810 – sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) hüvitamise nõude põhjendatusele. Kohus ei ole analüüsinud hageja esitatud tõendeid ega kostja vastuväiteid, mis puudutavad liisingueseme realiseerimise eest makstava tasu kandmist hageja poolt ja selle hüvitamiskohustust kostja poolt. Kohus ei ole põhjendanud, kas nimetatud realiseerimiskulutuste nõue on kohtu arvates õigustatud või mitte. Eeltoodu tõttu on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Kuigi maakohus on kostja õigeksvõtul hagi osaliselt rahuldanud, ei ole ta rahuldanud hageja viivise nõuet. Maakohus on leidnud, et viivisenõue asetab kostja ebavõrdsesse ja kahjulikku olukorda, jättes põhjendamata, millisele õigusnormile kohus tugines. Kostja on oma vastuses hagiavaldusele taotlenud viivise vähendamist. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kas maakohus on seda taotlust arutanud. Liisingulepingu p-s 5.1 kokkulepitud viivisemäär 7% aastas ei ole ebamõistlikult kõrge, vaid isegi väiksem VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja nõue kindlustusmaksete ja kütuse krediitkaardi kuutasu võlgnevuste hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele, sest pooltevahelise lepingu lõpetamisel lõpeb ka nõudeõigus. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 6.3.1 kohustus kostja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Liisinguese tagastati hagejale 06.03.2008, s.t, et kostja kasutas liisingueset pärast lepingu lõppemist ligi 9 kuud. Liisingulepingus on kindlustuskaitse tagamise kohustuse sätestamise eesmärk garanteerida liisinguandjale kui liisingueseme omanikule, et juhul, kui liisinguese kahjustub või hävib, hüvitab vastavad kahjud kindlustusandja. Kuigi hageja luges liisingulepingu ülesöelduks 29.06.2007, ei täitnud kostja liisingulepingu üldtingimuste p-st 7.5 tulenevat kohustust tagastada liisinguese viivitamatult liisinguandja volitatud esindajale. Eelnevast tulenevalt rikkus kostja lepingut, mille tulemusena tekkisid hagejale kindlustusmaksete tasumise näol kulutused (kahju). Nimetatud kulutuste kandjaks on vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 6.3.1 kostja. Poolte vahel oli sõlmitud kütusekaardi kasutamise kohta lepingu lisa 2, mille p 1.4 kohaselt kehtib kaardi kasutamise kokkulepe lepingu lõppemiseni. Seega võimaldas hageja kostjale kogu liisingulepingu kehtivuse perioodi vältel teenust (teenus oli aktiveeritud), mille kohaselt sai kostja kütusekaarti maksevahendina kasutada. Lepingu oleks saanud pooled lõpetada kokkuleppel, kuid seda sõlmitud ei ole. Vastustaja vastus

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Asjas on võimalik teha tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kooskõlas TsMS § 652 lg 1 p-ga 1 võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja kolleegium ei pea nende asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli sõlmitud 23.12.2004 sõiduauto liisinguleping ja 23.12.2004 seoses kindlustulepingu sõlmimisega ka kindlustuslepe ning kokku oli lepitud lepingu lisas 2 ka kütuse krediitkaardi kasutamises. 28.05.2007 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate (I kd, lk 62), sest kostja rikkus lepingust, kindlustusleppest ja kütuse krediitkaardi kasutamise kokkuleppest tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu ja selle lisade alusel tasumisele kuuluvad maksed kokku 21 157 krooni 66 senti. Seega oli hagejal alus leping üldtingimuste p 7.1.2 alusel üles öelda ja paluda võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul teate saamisest vastavalt üldtingimuste ple 7.2. Kostja sai teate kätte, kuid võlgnevust 14 päeva jooksul, mil leping kehtis, ei tasutud. Seega oli hagejal õigus leping nimetatud tähtaja möödumisel lugeda erakorraliselt üles öelduks. Hageja saatis 29.02.2008 kostjale kirja, milles kohustas teda sõiduki tagastama (I kd, lk 63). Vaidlust ei ole, et kostja sõidukit lepingu lõppemisel ei tagastanud ja hageja kasutas sõiduki valduse saamiseks tagastamisteenust. Liisinguese pandi müüki 14.03.2008 Saksa Auto AS vahendusel ja müüdi 55 550 krooni 85 sendi eest. Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandajale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 136 424 krooni 68 senti, mis koosnes vara jääkmaksumusest 109 002 krooni 82 senti, debitoorsest võlgnevusest 21 157 krooni 66 senti, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 6 264 krooni 20 senti. Arvestades, et vara võõrandati 55 550 krooni 85 sendi eest, esitas hageja nõude kostjalt 80 873 krooni 83 sendi saamiseks. Maakohus rahuldas nõudest 12 592 krooni 77 senti. Maakohus rahuldas debitoorse võlgnevuse ja vara tagastamise ja realiseerimise kulude hüvitamise nõude osaliselt ja mõistis välja debitoorsest võlgnevusest 9693 krooni 06 senti ja tagastamiskuludest 2899 krooni 79 senti. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb väljamõistmata summa osas tühistada ja nõue täielikult rahuldada. Ekslik on kostja seisukoht, et tal tuli kohustused täita kuni hagejalt teate saamiseni 28.05.2007. Lepinguliste kohustuste täitmiseks antud tähtaja jooksul oli leping ja selle lisades kokkulepitu kehtiv ning kostjale täitmiseks kohustuslik. Seega on hageja nõue tasumata liisingumaksete, kindlustusmakse ja kütuse krediitkaardi kasutamise tasu osas põhjendatud kogu hagis nõutud summas. Kirjalikus vastuses hagile on kostja väitnud, et tema mäletamist mööda lõppes kütusekaardi kehtivus 2006.a lõpul (I kd, lk 95). Nimetatud väide on ekslik, sest liisingulepingu lisa nr 2 p-1.4 kohaselt kehtis krediitkaart liisingulepingu lõppemiseni (I kd lk 44). Maakohus jättis ebaõigesti vara tagastamisteenuse ja müügiga seotud kulutuste 6 264 krooni

20 sendi nõude osaliselt rahuldamata, sest on rajanud otsuse tõendamata väidetele ja eksinud tõendite hindamisel. Ekslik on kostja 06.03.2010 menetlusdokumendis väljendatud seisukoht, mida kostja on korranud 24.05.2010 (I kd lk 201), mille kohaselt oli hageja kohustatud tõendama, et Saksa Auto AS on madalama hinnaga teenusepakkuja. Kostja oleks pidanud tõendama kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 asjaolu, et hageja oleks saanud mõistlikult võttes samaväärset teenust tellida tunduvalt odavamalt. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt sõiduki tagastamisteenuse ja müügi vahendamise poolt tasutu kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kulud on põhjendatud. Arvestades, et hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, tuleb vahendusteenuse kasutamist ja tasu suurust lugeda mõistlikuks. Selleks, et anda hinnang hageja VÕS § 367 lg-test 1 ja 3 tuleneva kulutuste nõude põhjendatusele, pidi maakohus tuvastama liisingueseme turuväärtuse selle hagejale tagastamise hetkel. Vaidluse all on liisingueseme tegelik väärtus selle tagastamise ajal. Kohaldamisele kuulub TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja tugines asjaolule, et sõiduki turuhind oli 55 550 krooni 82 senti, millega õnnestus liisinguese müüa. Vaidlust ei ole selles, et sõiduki tagastamisel 06.03.2008 (I kd, lk 261) tema turuväärtust ei hinnatud ja vastavat akti ei koostatud. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavat kokkulepet ei ole. Kohaliku keskmise müügihinna tõendamiseks esitas kostja auto24.ee portaalis avaldatud müügipakkumised. Maakohus jättis tõendid hindamata ja maakohtu järeldus, mille kohaselt sõiduki võõrandamishind ei ole turuhind, ei põhine tõendite analüüsil. Kohtuotsus ei vasta selles osas TsMS § 442 lg 8 otsuse põhjendatuse nõudele. Ringkonnakohus leiab, et sõiduki turuväärtuse tuvastamisel tuleb hinnata poolte väiteid kinnitavaid tõendeid ja kogu müügiprotsessiga seonduvat menetlust. Liisinguesemeks 23.12.2004 sõlmitud liisingulepingu järgi oli sõiduauto BMW 735, ehitusaasta 2000, kilometraaž lepingu sõlmisel 197 150 km. Sõiduk pandi müüki 14.03.2008 ja oli müügis kuni 13.10.2008, s.t 212 päevas. Seda kinnitab hageja esitatud auto24.ee internetiportaali kuulutus (I kd, lk 233 ja II kd lk 57). Sellega on ümber lükatud kostja vastuväited, et tal ei olnud võimalik müügiprotsessi jälgida ja sellega kursis olla ning on kummutatud kahtlused, kas auto üldse müügis oli. Lisaks viibis kostja enda seletusel juunis 2008 Saksa Auto AS müügiplatsil. Seega oli ta sõiduki võõrandamisest teadlik ja tal oli võimalik müügiprotsessist soovi korral osa võtta. Vastupidist ei ole tõendatud. Vaidlust ei ole, et sõiduki müügiga tegeles Saksa Auto AS. Et sõiduk läbis müügieelse tehnilise ülevaatuse, tõendab Saksa Auto AS 14.03.2008 tõend (I kd lk 119). Hageja esitas fotod, millest nähtuvalt oli sõidukil ka hinnasilt (I kd, lk 235). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tema huvi ei ole müüa talle kuuluvaid liisinguesemeid harilikust väärtusest odavamalt. Nõustuda saab hagejaga selles, et liisingueseme hinda mõjutas suuresti sõiduki suur läbisõit 324 563 km, samuti oli sõiduk remontivajav, mis oli müügipakkumuses kirjas (I kd, lk 235 ja remonttööde kirjeldus lk 119). Sellega on ümber lükatud kostja väited, mille kohaselt liisingueset kõrgema hinnaga võõrandada ei õnnestunud, näitab asjaolu, et müügiperiood osutus ajaliselt pikaks. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et sõiduki müügihinda saab pidada selle turuhinnaks. Kostja müügipakkumisi ei saa arvestada, sest ükski neist tõenditest ei kirjelda hagejale kuulunud sõidukiga samaväärset sõidukit. 29.12.2009 esitatud müügipakkumised ei olnud võrreldavad auto maksumuse osas, sest nende sõidukite läbisõit, korrashoid (märge: heas korras või teostatud suur hooldus) ei anna alust võrdluseks hinna osas (I kd, lk 104-108). 24.05.2010 esitatud auto müügipakkumistel esitab hageja sõidukeid, millel on läbisõit vastavalt 145 638 ja 175 000 km, ning kumbki sõiduk ei olnud remontivajav (I kd, lk 203-

209). Hagejale kuulunud sõiduki spidomeeter näit üleandmis- vastuvõtmisaktil seisuga 06.03.2008 fikseeritud 324 563 km ja oli märkusena: tagastange paigast ära ja esitulepesur katki (I kd, lk 261). Lisaks eelnimetatud remonttööde loetelule: kütusepumba, roolivõimu pumba, piduriklotsi 2 õõtshoova ja ühe õõtshoova puksi vahetamise vajadus, millele lisatud märge: remonti ei tee (I kd, lk 119). Nimetatu kinnitab, et sõiduk suunati müüki remontivajavana, mis kajastub ka auto24.ee müügipakkumises (I kd, lk 235). Sõiduki seisukord mõjutab ringkonnakohtu hinnangul ka turuhinna kujunemist. Samuti ei muuda ringkonnakohtu veendumust kostja esitatud tõend, et sama sõiduki pani uus omanik hiljem kõrgema hinnaga müüki, sest omanikul on õigus oma sõidukit ise hinnata, mis ei kinnita, et selle hinnaga ka sõidukile ostja leitakse. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata hageja viivise nõude. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib hageja nõuda kostjalt rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. Liisingulepingu p 5.1 kohaselt on viivisemäär 7% aastas. Kostja on 29.12.2009 vastuses hagile taotlenud viivise vähendamist ja nõudnud vähendamist mõistliku suuruseni (I kd, lk 94-98). Maakohus jättis viivise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et viivise nõue kuulub rahuldamisele. Tulenevalt TsMS §-st 367 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 7% aastas põhivõlalt 5168 eurot 78 senti kuni põhinõude täitmiseni alates hagi esitamisest 23.09.2009. Viivise vähendamiseks ei ole alust põhjendusel, et viivise suurus on ebamõistlik. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse viivist vähendada. Hageja poolt nõutud viivisemäär on väiksem seadusjärgsest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast, millele lisandub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Viivisel on kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekitatud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka kohustuse täitmist tagav funktsioon, tulevikku suunatud viivisenõude puhul sõltub võlgniku enda käitumisest, kas viivist tuleb maksta. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse vaidlustatud osas, muudab ta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja otsusega hagi rahuldamisel jäävad kõik asjas kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.