2-10-37121/31 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik 03.08.2010 esitas Swedbank Liising AS maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtusse OÜ-lt Kokopelli võla väljamõistmiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 10.02.2011 esitas Swedbank Liising AS hagi Harju Maakohtusse kostjalt võla 3 234,73 eurot ja viivise väljamõistmiseks. 03.10.2005 allkirjastas kostja garantiikirja nr 0111132L, mille kohaselt garanteeris ta hageja ja Autopargi Halduse OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud liisingulepingust nr 0111132L tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmist. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1.3 saatis hageja liisinguvõtjale 16.09.2008 teatise, milles informeeris võlgnevuse suurusest ja palus selle tasuda. Liisinguvõtja võlgnevusi ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks alates 08.10.2008. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas liisingulepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt liisinguepingu üldtingimuste punktist 7.5 andma hagejale üle liisingulepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, pöördus hageja vara tagastmiseks Incure Inkasso Agentuur OÜ poole. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-le. Vara võõrandati 7 041,11 euroga (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja liisingulepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 10 275,84 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 8 575,78 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 985,23 eurot, viivisvõlgnevusest 94,64 eurot, liikluskindlustuse võlgnevusest 44,35 eurot ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku 575,84 eurot (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 7 041,11 eurot (käibemaksuta), 10 275,84 – 7 041,11 = 3 234,73 eurot. Hageja avalduse alusel kuulutati 07.04.2010 välja liisinguvõtja pankrot, mis tähendab, et liisinguvõtja on maksejõuetu. Garantiikirja punkt 3 sätestab, et garantiikirja alusel väljamakse saamiseks esitab hageja kostjale kirjaliku nõude, mis sisaldab liisinguvõtja poolt rikutud kohustuse kirjeldust. 17.06.2010 saatis hageja kostjale nõudekirja, milles palus tasuda võlgnevuse hiljemalt 14 päeva jooksul alates teate kättesaamisest. Lisaks teavitas hageja ka kostjat, et liisinguvõtja suhtes on välja kuulutatud pankrot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevust tasunud, samuti ei ole hagejal õnnestunud kostjaga võlgnevuse tasumises kokku leppida.

Garantiikirja punkt 2 sätestab, et garantiikirja alusel tagab garantii andja kõigi liisingulepingust tulenevate liisinguandja nõuete, sh intressi ning liisingulepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete hüvitamise. Garantii andja kohustus hageja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ja hageja vahel sõlmitud garantiikiri on oma olemuselt käendusleping. Hageja ei ole selgitanud kostjale enne tehingu tegemist garantii olemust. Sarnases situatsioonis on tavapärane liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu sõlmimine. Hageja, kasutades ära professionaalset vilumust igapäevaselt majandustegevuses tegutseva liisinguandjana, lõi teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest ning kallutas kostja allkirjastama garantiikirja, mis on käsitletav eksimusena TsÜS § 92 mõistes. Kostja ega temaga sarnane mõistlik isik ei oleks nimetatud tehingut teinud, olles teadlik garantii ja käenduse erinevatest tagajärgedest. Garantiikirja sõlmisega soovis hageja võtta garantii andjalt õiguse esitada seadusest tulenevaid vastuväiteid. Selline kohustus lepingus on vastuolus kehtiva õigusega. Tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja heade kommetega vastuolus tulenevalt TsÜS § 86 lõikest 2. Käenduse puhul tulenevalt VÕS § 149 lg-st 1 võib käendaja esitada need vastuväited ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Seetõttu kallutaski hageja kostjat ülemäära kahjustades sõlmima käenduslepingu asemel garantiikirja. Seda, et tegemist oli käenduse, mitte garantiiga, kinnitab ka liisingulepingu nr 0111132L punkt 18.4. Autopargi Halduse OÜ on pankrotis ning kostjal puuduvad andmed, kui palju on võlgnikul vara pankrotimenetluses. Võimalik, et võlgnikul on vara ning selle arvelt on võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. VÕS § 142 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama. Hageja seda teinud ei ole. VÕS § 146 lõikest 3 tulenevalt, kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustust, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses (RK 3-2-1-3-10). VÕS § 146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses (RK 3-2-1-113-06). Kuna teada ei ole, kui suure nõude on hageja pankrotimenetluses esitanud, siis ei välista kostja olukorda, kus nõue on juba rahuldatud. Liisinguleping öeldi hageja poolt üles 16.09.2008, seega on liisingulepingu kindlustusleppe punkti 2.2.7.3 kohaselt ka kindlustuslepe üles öeldud ning jääb arusaamatuks nõutav kindlustusmaksete võlgnevus. Samuti tagastas kostja liisingueseme liisinguvõtjale usus, et pärast hageja poolt nõutud sõiduki ülevaatust saab kostja liisingueseme tagasi. Arusaamatuks jääb Incure Inkasso Agentuur OÜ poolt esitatud arve 2 360 krooni ja Saksa Auto AS poolt esitatud arved 7 800 krooni ja 472 krooni. Liisingulepingu punktide 7.4 ja 7.4.1 kohaselt kuulub liisingulepingu ülesütlemisel liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluvaid summasid, alles siis saaksid tekkida hüpoteetilised nõuded. Hageja võõrandas liisingulepingu objekti tunduvalt alla tema väärtuse ja turuhinna, samuti ei andnud liisinguandja liisinguvõtjale ega kostjale võimalust liisinguese välja osta. Hageja ei saa nõuda vara tegeliku väärtuse ja kahjuliku müügihinna vahet, kui liisinguandja liisingulepingu ülesütlemisel tagastatud sõiduki ebamõistlikult madala hinnaga realiseerib. Sarnase sõiduki väärtus on praegusel hetkel suurem kui 10 000 eurot. Hageja müüs liisingueseme 3 aastat tagasi 8 308,51 euroga. Esimese astme kohtu otsus 28.02.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 3 234,73 eurot ja viivise põhinõudelt protsendina alates 10.02.2011 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Vaidlust ei olnud selle üle, et 03.10.2005 sõlmisid Autopargi Halduse OÜ (pankrotis) ja hageja liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Nissan Patrol GR. 07.04.2010 kuulutati välja liisinguvõtja pankrot. Pooled vaidlevad selle üle, kas 03.10.2005 allkirjastas kostja garantiikirja või on tegemist käenduslepinguga. VÕS § 155 lg-st 2 tuleneb, et garantiid eristab käendusest eelkõige mitteaktsessoorsus. Garantii ja garantiist tulenevad nõuded garandi vastu on juriidilises mõttes garantiiga tagatavast kohustusest (käesoleval juhul liisingulepingust tulenevatest kohustustest) täiesti sõltumatud. Sama seisukohta kinnitas Riigikohus lahendites nr 3-2-1-9-03 ja 3-2-1-86-05. Lihtsustatult tähendab see seda, et garandi ja võlausaldaja vahelistes suhetes eksisteerivate nõuete puhul tuleb garantiiga tagatava võlasuhte olemasolu ära unustada. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks käenduslepinguga. Allkirjastatud garantiikiri ei sarnane mingil moel käenduslepinguga ning keskmiselt hoolas isik ei oleks mõistnud, et allkirjastab garantiikirjana pealkirjastatud dokumendina käenduslepingu. Ka dokumendi sisu kajastab garantii andmist, mitte ei sätesta käenduslepingu tingimusi. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hagejal ei ole kohustust kostjale garantiikirja olemust selgitada, vaid majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna on kostjal endal kohustus selgeks teha, millised dokumendid ta allkirjastab. Kui kostja jättis enne garantiikirja allkirjastamist dokumendiga tutvumata, siis ei vabasta see kostjat garantiilepingust tulenevatest kohustustest. VÕS § 25 lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ja hageja vahel oli tavaks liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu sõlmimine. Hageja on seisukohas kostja vastusele kinnitanud, et sõlmib sarnases situatsioonis nii käenduslepinguid kui ka garantiilepinguid. Kostja ei tõendanud, et poolte vahel oli tavaks sõlmida käenduslepinguid ning nad pidasid ka käesoleval juhul vajalikuks käenduslepingu sõlmimist. Kohus leidis, et kuna garantiikirja saab tulenevalt VÕS § 155 lg-st 1 anda vaid majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ning kostja on allkirjastanud garantiikirja kutsetegevuses tegutsenud isikuna, siis pidi kostja ise hoolsa isikuna uurima, mille allkirjastas. Asjaolu, et kostja ei pidanud vajalikuks lugeda allkirjastatavat dokumenti, ei tähenda, et ta oleks eksimuses TsÜS § 92 mõttes. Seega ei ole kostja tõendanud, et tegi tehingu, kuna sai ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Isegi kui kostja oli eksimuses, siis TsÜS § 99 lg 1 p-st 2 tulenevalt oleks kostja pidanud tegema hagejale tehingu tühistamise avalduse eksimusest teadasaamisest 6 kuu jooksul, kuid kostja on esitanud vastavasisulise vastuväite alles 25.03.2011 vastuses hagile. Sõiduki andis kostja hageja valdusesse tagasi 2008. aasta lõpus. Kohus leidis, et kuivõrd liisinguleping on allkirjastatud hageja ja Autopargi Halduse OÜ vahel, siis ei reguleeri see hageja ja kostja õigussuhteid ning ei kinnita mingil moel asjaolu, et kostja oleks allkirjastanud käenduslepingu. Kostja kinnitas kohtuistungil, et oli ise nimetatud auto kasutajaks ning kui talle helistati, viis ise auto teenindusse ning tagasi enam autot ei saanud. Seega pidi kostjale olema teada, et Autopargi Halduse OÜ-l (pankrotis) on hageja ees võlgnevus, kuna hageja keeldus kostjale autot tagastamast. Nimetatud kostja väide on ebausutav ka seetõttu, et kostja seaduslik esindaja on ise üks kahest Autopargi Halduse OÜ (pankrotis) seaduslikest esindajatest. Samuti on asjas tõendatud, et hageja on edastanud kostjale teate garantiikirjast tuleneva kohustuse täitmiseks kostja registriaadressil. Garantiikirja p-s 3 on kostja kinnitanud, et nõue loetakse garantii andja poolt kättesaaduks, kui see on garantii andja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud postiga garantii andja asukoha aadressil ning postitamisest on möödunud viis tööpäeva. Seega pidi võlgnevus kostjale teada olema.

Kostja leidis pärast kokkuleppe läbirääkimisi, et on nõus liisinguvõtja poolt rikutud kohustuste täitmisega, s.t tasuma garantiikirjast tulenevalt debitoorse võlgnevuse, viivisemaksed ja kindlustusmaksete võlgnevuse. Kostja leidis, et liisinguandja vara realiseerimisega tekitatud kahju kostja nõus tasuma ei ole. Garantiikirja p 2 esimesest lausest tulenevalt tagab garantiikirja alusel garantii andja kõigi liisingulepingust tulenevate liisinguandja nõuete hüvitamise. Seega on kostja garantiikirjast tulenevalt taganud kõiki liisingulepingust tulenevaid hageja nõudeid, mh kahjunõudeid. Garantii puhul ei ole võimalik esitada mingeid garantiiga tagatavast kohustusest tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid, seda isegi juhul, kui garantiilepingus endas on viidatud tagatavale kohustusele. Kostja väitis pärast kokkuleppe läbirääkimisi, et kostjale ei pakutud võimalust kõnealune sõiduk ise välja osta. Kohus leidis, et niisugune õigus ei tulene garantiilepingust ning see ei oma praeguses vaidluses tähtsust. Kostja ei seletanud, miks ta ise ei uurinud hagejalt auto väljaostmise võimalusi, arvestades asjaoluga, et sai kohe auto hageja poolt äravõtmisest teada, kuna kasutas autot igapäevaselt. Kohus leidis, et kostja ise ei ole huvi tundunud auto ostmise vastu. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades asjaolu, et garantiileping sätestab maksimumsuuruse, mille piires saab soodustatud isik (hageja) garantiinõude suuruse ise määrata ning garant ei saa tugineda vastuväitele, et tagatava nõude suurus on garantii alusel nõutavast summast väiksem, tuleb hagi rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 234,73 eurot. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et allkirjastas garantiikirja asemel käenduslepingu, siis ei analüüsinud kohus kostja käenduslepingust tulenevaid vastuväiteid. Kostja ei vaidlustanud viivise maksmise kohustust ning kostja on ise kinnitanud, et ei ole põhivõlgnevust hagejale tasunud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista rahalise kohustuse täitmise viivitusest tulenev viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse esitamisest kuni põhikohustuse 3 234,73 euro täitmiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Käesolevas vaidluses on võtmeküsimus, kas kostja on allkirjastanud garantii VÕS § 155 lg 1 mõistes või käenduslepingu. Kohus ei ole mingit tähelepanu pööranud sellele, et ka liisingulepingu nr 0111132L punktis 18.4. kinnitab vastustaja liisinguandjana ise, et liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmitakse käendusleping. Asjaomane garantiikiri on niivõrd abstraktne, et pole seotud ühegi kuupäeva ega rahasummaga – see annab liisinguandjale piiramatud võimalused kohustatud poole kahjustamiseks ükspuha millisel väidetaval liisingulepingu rikkumise alusel, mida garantii allkirjastanu ei saagi kontrollida. Ka praegusel juhul on liisinguese realiseeritud juba 2 aastat varem, kui vastustaja esimese nõudega apellandi poole pöördus. Arusaamatuks jääb, milline oleks näiteks väidetava garandi kohustus, kui liisinguvõtja rikuks liisingueseme kindlustuskohustust, mis samuti on liisingulepingu rikkumine. Sellise garantii nõudmine liisinguandja poolt on igal juhul vastuolus heade kommetega tulenevalt TsÜS §-st 86 ning seega tühine TsÜS § 84 lg 1 alusel. Sellisele järeldusele on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus 07.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 2-09-39230. Tulenevalt TsMS § 53 lg-st on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. Oma elektronposti aadressi on kostja kohtule teatavaks teinud juba

19.03.2011 vastuses hagile. 08.02.2012 kohtuistungi protokollist nähtuvalt allkirjastatakse protokoll 13.02.2012. Vaatamata sellele kohtuistungi protokolli kostjale ei edastatud. Kostja sai kaevatava kohtuotsuse kätte 05.03.2012, mida kinnitas oma e-kirjaga. Samas e-kirjas teatas kostja kohtule, et vaatamata lubadusele edastada kohtuistungi protokoll 13.02.2012, kohus seda teinud ei ole. Ka selle e-kirja peale ei edastatud kohtuistungi protokolli. 08.03.2012 saatis kostja kohtule järgmise e-kirja, kus jätkuvalt juhtis tähelepanu sellele, et ei ole saanud kohtuistungi protokolli. Viimase peale edastas kohus kohtuistungi protokolli alles 12.03.2012. Seetõttu minetas kostja võimaluse teha õigeaegselt taotluse protokolli parandamiseks. Just seetõttu ongi saanud võimalikuks, et kohtuistungi protokollis sisaldub ebaõige väide, nagu oleks kostja kinnitanud, et on andnud garantiikirja ning nõustunud, et garantiikirja on ta andnud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna. Kostja ei ole midagi sellist väitnud ning oleks esitanud ka taotluse protokolli parandamiseks. Kostja vastas üksnes jaatavalt kohtu küsimusele, kas tema on allkirjastanud asjaomase garantiikirja. Kostja on kogu aeg väitnud, et enda teada allkirjastas käenduslepingu ning esitanud need seisukohad varasemalt ka kirjalikult. Kuna kohus on jõudnud ekslikule järeldusele nagu oleks apellandi poolt väljastatud garantii VÕS § 155 lg 1 mõistes, on kohus jätnud apellandi (kostja) poolt esitatud tõendid asja juurde võtmata. Isegi juhul, kui kostja poolt oleks väljastatud garantii, peaks kohus tegema esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta põhjendatud määruse, mida aga kohus teinud ei ole. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli garantiileping ja kostja väited ei anna alust järeldada muud. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja ja Autopargi Halduse OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud liisingulepingu p 18.4 kohaselt liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste tagamiseks sõlmitakse käendusleping kostjaga, kuid kolleegiumi arvates ei anna see alust järelduseks, et poolte vahel oli sõlmitud käendusleping. Kostja ei olnud liisingulepingu pooleks, mistõttu ei ole liisingulepingus kokkulepitul tähendust hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele. Kostja leiab, et garantiileping on vastuolus heade kommetega, kuna garantiikiri on abstraktne ja pole seotud ühegi kuupäevaga ega summaga, mis annab liisinguvõtjale võimaluse esitada kontrollimatuid nõudeid, seega on hagejal võimalus garantiid kuritarvitada. Kolleegiumi arvates ei anna kaebuses toodud üldsõnalised kahtlustused alust pidada garantiikirja heade kommetega vastuolus olevaks. Garantiid iseloomustabki see, et garant võtab abstraktse, garantiiga tagatavast võlasuhtest sõltumatu kohustuse täita garantiikirjast tulenevad nõuded.

Õige on kaebuse väide, et maakohus ei saatnud TsMS § 53 lg 2 lause 2 järgi kostjale pärast allkirjastamist 08.02.2012 kohtuistungi protokolli, millega rikkus kostja õigust protokolliga tutvuda ja esitada protokolli parandamiseks taotlust. Kaebuse kohaselt on ebaõigesti protokollitud see, et kostja esindaja kinnitas, et kirjutas garantiikirjale alla majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna. TsMS § 657 sätestab, et ainult oluliste menetlusnormide rikkumise korral on ringkonnakohtul õigus maakohtu otsus tühistada. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kohtuistungi protokolli saatmata jätmine ei ole oluline menetlusõiguse normide rikkumine ja ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kuna kostja on äriühing, siis tema poolt garantii andmine saab toimuda ainult majandustegevuse raamides, mistõttu seadusliku esindaja kinnitus protokollis ei oma õiguslikult määravat tähendust. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole kostja esitatud tõendeid vastu võtmata jättes rikkunud menetlusseaduse sätteid. TsMS § 238 lg 4 järgi tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. TsMS § 464 lg 2 sätestab, et kohtuistungil võib kohus teha suulise määruse, mis protokollitakse ja kuulutatakse kohe. 08.02.2012 kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus keeldunud kostja esitatud tõendite vastuvõtmisest, põhjendades seda esitatud tõendite mittevajalikkusega käesolevas menetluses. Kolleegium leiab, et esitatud tõendi vastuvõtmisest sellisel moel keeldumine on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. Lisaks märgib kolleegium, et kostja esitas taotluse tõendite esitamiseks vahetult enne asja läbivaatamise lõpetamist, vaatamata sellele, et kohus oli kohtukutses selgitanud pooltele TsMS § 329 lg-te 1 ja 2 sisu ja seda, et tõendid tuleb esitada enne kohtuistungit. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kostja kanda. Maakohus on maakohtus kantud menetluskulud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud kostja kanda.