2-11-34758/24 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hageja leidis, et lepingupoolte ühine tahe lepingu sõlmimisel on tuvastatav asjaoluga, et kostja ei ole enne asja kohtulikku menetlust esitanud hagejale vastuväidet, mille kohaselt on ta kohustatud hagejale tasuma kokkulepitud tasust teise poole ainuüksi tingimusel, kui PRIA maksab talle välja eraldatud toetuse. Lepingu p-de 4.1 ja 3.1 järgi lepiti kokku, et tasu saamiseks oli töövõtja kohustatud koostama taotlustoimiku ning töövõtjale makstava tasu suurus on seatud sõltuvusse toetuseks taotletavast summast, mitte aga summast, mis reaalselt on toetusena välja makstud. 15.10.2008 koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et taotlustoimik on koostatud ning töö teostamisega seotud töövõtja kohustused on nõuetekohaselt täidetud. Töövõtjal tekkis õigus tasule, mille suuruseks oli kokku lepitud 400 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Lepingu p-de 3.2 ja 3.3 järgi oli hagejal õigus saada tasuna 40 000 krooni kohe pärast PRIA poolt toetuse eraldamise otsuse tegemist ning ülejäänud 360 000 krooni hiljemalt ühe aasta möödumisel otsuse tegemisest. Lepingu p 3.3 on lepingu p 3.2 suhtes erinormiks, mis ajaliselt piirab tasu maksmise tähtaega ning tagab tasu nõudeõiguse, kui taotleja mingil põhjusel ei tee omapoolseid toiminguid, mis on vajalikud toetuse saamiseks (ei tee investeeringut ega esita PRIA-le selle tegemise tõendamiseks vormikohaseid dokumente). Toetuse reaalne väljamaksmine või maksmata jätmine ei muuda lepingujärgse tasu suurust. Kostja väide, et ta ei ole arvet kätte saanud, on kaheldav, kuna ta tasus osa kahest teisest Taotlused OÜ poolt esitatud arvest ja märkis selgitusse ka arve nr 110. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 13.10.2008 sõlmitud lepingu kohaselt pidi kostja hagejale 40 000 krooni tasuma hageja arve alusel pärast seda, kui PRIA on teinud otsuse toetuse eraldamise kohta kostja kasuks ja ülejäänud osa proportsionaalselt pärast seda, kui PRIA on toetuse taotlejale (kostjale) üle kandnud või teostanud tasaarvelduse kostja kasuks. Kostja tasus hagejale ajavahemikus 24.09.2009 – 28.12.2010 kokku 47 200 krooni. Hagi aluseks olevat hageja arvet nr 110 ei ole kostja kunagi saanud. Samuti puudub hagejal selle arve esitamiseks alus, kuna kostja ei ole saanud PRIA-lt sellises mahus toetust. PRIA ei ole teinud otsust toetuse eraldamise kohta kostjale. Esimese astme kohtu otsus 30.01.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis OÜ-lt Sprattus välja põhivõla 1 917,34 eurot, viivise perioodi 10.12.2010-30.01.2012 eest summas 407,32 eurot ja alates 30.01.2012 viivise 0,05% päevas põhivõlalt. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus tuvastas, et 13.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu. Lepingu p 3.1 kohaselt oli tööde eest tasu on 400 000 krooni, kui PRIA on teinud otsuse toetuse eraldamise kohta taotleja kasuks. Summale lisandub käibemaks. Lepingu p 3.2 kohaselt töövõtja esitab taotlejale arve 40 000 krooni kohta pärast seda, kui amet on teinud otsuse toetuse eraldamiseks taotlejale ja ülejäänud osa proportsionaalselt pärast seda, kui amet on toetuse taotlejale üle kandnud või teostanud tasaarvelduse taotleja kasuks. Summale lisandub käibemaks. Lepingu p 3.3 kohaselt, kui taotleja ei ole esitanud ametile investeeringutoetuse väljamaksmise aluseks olevaid dokumente 1 aasta jooksul pärast taotluse rahuldamist, kohustub taotleja tasuma töövõtjale p-s 3.2 nimetatud summa, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 3.4 kohaselt taotleja on kohustatud tasuma töövõtja poolt esitatud arved seitsme päeva jooksul. P 3.5 kohaselt on töövõtjal õigus taotlejalt nõuda viivist arve mittetasutud osalt 0,05 % päevas. Töövõtulepingu lisaks nr 1 oleva 15.10.2008 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis hageja kostjale taotlustoimiku üle. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti veebileheküljel http://www.pria.ee/docs/recievers/299.xls esitatud andmete kohaselt on

kostjale seisuga 10.02.2009 määratud toetus 8 731 980 krooni. Ajavahemikul 24.09.2009 kuni 28.12.2010 kandis kostja hagejale üle 47 200 krooni. 02.12.2010 koostas ja esitas hageja kostjale arve nr 110 taotlustoimiku koostamise eest 1 953,55 eurot koos käibemaksuga (30 566,34 krooni). Kohus leidis, et kostja vastuväited, mille kohaselt ta vaidlustatud arvet ei ole saanud, arve esitamiseks puudub alus, kuna kostja ei ole saanud sellises mahus toetust ja PRIA ei ole teinud otsust toetuse eraldamise kohta kostjale, on paljasõnalised ja tõendamata. Vaidlustatud arve on kostja kätte saanud vähemalt hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses. PRIA poolt avalikustatud andmetel on kostjale toetus määratud. Hageja väitel on kostja kätte saanud poole taotletud summast. Asjaolu, et kostja pole kätte saanud kogu määratud toetust, ei välista hageja nõudeõigust töövõtulepingu p-de 3.2 ja 3.3 alusel. Kostja pole esitanud põhjendatud vastuväiteid ega tõendeid, miks pärast seda, kui hageja on talle töö (taotlustoimiku) üle andnud ja PRIA on määranud talle selle alusel toetuse, puudub hagejal õigus tasule. Kohus nõustus hageja selgitustega, et tulenevalt töövõtulepingu p-dest 3.2 ja 3.3 on hagejal õigus saada tasu 400 000 krooni, millele lisandub käibemaks, hiljemalt aasta möödumisel pärast PRIA poolt toetuse eraldamise otsuse tegemist. Toetuse reaalne väljamaksmine või maksmata jätmine ei muuda lepingujärgse tasu suurust. Lisaks põhivõlgnevuse tasumisele on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise 0,05% päevas tasumist alates 10.12.2010 kuni põhinõude 1 917,34 euro täitmiseni. Kuni kohtuotsuse tegemiseni on kostja viivitanud võlgnevuse tasumisega 417 kalendripäeva (22+365+30). Eeltoodust tulenevalt on sissenõutavaks muutunud viivis 407,32 eurot. Apellatsioonkaebus OÜ Sprattus palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus asus ekslikule seisukohale, et arve nr 110 järgi on muutunud sissenõutavaks 30 566,34 krooni (1 953,55 eurot) tasumise kohustus ainuüksi arve esitamise fakti alusel. Töövõtulepingu p 3.2 seab tasu maksmise täiendava tingimusena PRIA poolt reaalsete summade ülekandmise. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja pole kogu toetussummat kätte saanud ning sellest tulenevalt puudub tal ka tasu maksmise kohustus. Hageja on koostanud ebareaalse taotlustoimiku, mille alusel on tehtud PRIA poolt esialgne otsus, kuid toetuste summasid hagejale üle ei kantud, sest osa taotletavast summast osutus mitteabikõlbulikuks. Hageja poolt esitatud arve nr 110 ei täpsusta teenuse mahtu ja hinda ega saa seetõttu olla tasumise aluseks. Kostja sai nimetatud arve kätte alles pärast hagimaterjalide edastamist ega ole seda kunagi nõudena aktsepteerinud. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust põhivõla väljamõistmise osas tühistada, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada maakohtu otsus väljamõistetava viivise suuruse osas. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid töövõtulepingu alusel makstava tasu nõude osas, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud

13.10.2008 töövõtuleping ja VÕS § 637 järgi oli tellija kohustatud tehtud ja vastuvõetud töö eest tasuma. Ebaõige on kaebuse väide, et tasu tehtud töö eest tuli hagejale maksta pärast PRIA poolt kogu taotletud toetusesumma, mille osas oli taotlus rahuldatud, väljamaksmist. Töövõtulepingu p-s 3.3 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui kostja ei ole aasta jooksul pärast PRIA poolt taotluse rahuldamist vajalikke dokumente esitanud, tuli p-s 3.2 kokkulepitud summa tasuda hagejale aasta jooksul pärast taotluse rahuldamist. Kuna taotlus rahuldati 10.02.2009, siis tuli kostjal kokkulepitud tasu maksta hagejale hiljemalt 10.02.2010. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et toetuse saamine taotletust väiksemas määras oli tingitud hagejast tulenevatest asjaoludest. Kaebuses toodud väide, et hageja poolt koostatud taotlus oli ebareaalne, on jäänud paljasõnaliseks ja maakohtu menetluses ei ole kostja hagile sellist vastuväidet esitanud. Uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes on piiratud ja pool peab seda TsMS § 652 lg 4 järgi põhistama. Kuna apellant ei ole seda teinud, siis tuleb esitatud väide jätta tähelepanuta. Arvestades, et PRIA poolt otsuse tegemisest on möödunud üle aasta, on hageja lepingu p 3.3 järgi õigustatud nõudma kogu kokkulepitud tasu, mis tuli kostjal lepingu p 3.4 järgi tasuda seitsme päeva jooksul pärast arve saamist. Ringkonnakohtu hinnangul on arves toodud selgitus piisav, et seostada seda 13.10.2008 sõlmitud töövõtulepingu alusel tehtud töö eest tasumise kohustusega. Tulenevalt lepingu p-st 3.5 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist arve mittetasumisel 0,05% päevas. Hageja nõudis kostjalt viivist alates 10.12.2010, kuna arvele nr 110 oli maksetähtajaks märgitud 09.12.2010 ja kostja ei olnud arve alusel nõutud summat tasunud. Kostja väitis, et ta sai arve kätte alles koos hagiavaldusega. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale arve nr 110 kätte toimetanud enne hagi esitamist. Hageja poolt esitatud maksekorraldus, kus on märgitud ka arve 110, kannab kuupäeva 16.09.2011, mis on pärast hagiavalduse esitamist. Kostja sai hagiavalduse, mille lisaks oli ka arve nr 110, kätte 26.09.2011. Seega pidi kostja tasuma hageja nõutud summa hiljemalt 03.10.2011. Eeltoodust järeldub, et hagejal on õigus nõuda viivist 0,05% põhivõlalt päevas alates 04.10.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus on ebaõigesti viivise välja mõistnud alates 10.12.2010. Viivise suuruseks on ajavahemiku 03.10.2011 kuni 30.01.2012 (kohtuotsuse tegemise päev) eest 83,40 eurot (1 917,34 x 0,05% x 87 päeva). Alates 31.01.2012 tuleb viivis kostjalt välja mõista määras 0,05% võlast kuni selle tasumiseni. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 86% OÜ Sprattus kanda ja 14% Taotlused OÜ kanda.