Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kindlustuslepingu sõiduki xxxxx (registrinumbriga xxxxxx) suhtes. 12.04.2010 toimus Ülenurme vallas kahjujuhtum, kus hageja sõitis sõidukiga teel jooksnud looma tõttu vastu kivi. Sõiduki taastusremondi maksumus on 5467, 07 eurot. 13.04.2010 pöördus hageja kahjuavaldusega kostja poole. 14.05.2010 tegi kostja otsuse, mille kohaselt ei kuulu hageja poolt deklareeritud kahju hüvitamisele. Kostja keeldus kahju hüvitamast, tuginedes „Maismaasõidukite kindlustamise tingimuste nr 4F-E“ (edaspidi Tingimused) punktidele 6.1 ja

Tsiviilasi nr 2-11-9527 eurot. Lisaks ei ole sõiduki taastamine majanduslikult otstarbekas. Tingimuste punkti 8.2.6 kohaselt mõeldakse sõiduki hävimise all sõiduki sellist seisundit, kus sõiduki remondiks ja kahjustuste põhjuste likvideerimiseks vajalikud kulud ületavad 70 % sõiduki tegelikust maksumusest kindlustusjuhtumi saabumise hetkel. Eriteadmistega isiku Ain Leppiku arvamuse kohaselt on sõiduki avariieelne maksumus 30 000 krooni ja jääkmaksumus 10 000 krooni. Seega tuleb sõiduk lugeda hävinuks. Kahjuhüvitise määramisel tuleb lähtuda turuhinnast summas 30 000 krooni. Kuna jäänukit ei ole kostjale üle antud, siis kuulub hüvitamisele 20 000 krooni, millest arvestatakse maha omavastutus 3000 krooni. Seega on kahjuhüvitise võimalikuks suuruseks 17 000 krooni ehk 1086, 50 eurot. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja kahjuhüvitise 3088, 51 eurot ja viivise 07.03.2011 seisuga 877, 14 eurot. Samuti mõistis kohus välja viivise kahjuhüvitiselt määraga 0,1 % päevas alates 08.03.2011 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus 60 % ulatuses kostja ja 40 % ulatuses hageja kanda. Tsiviilasja materjali kohaselt on kostja väljastanud hagejale maismaasõiduki kindlustuspoliisi kehtivusperioodiga 12.08.2009 - 11.08.2010. Kindlustatud sõidukiks oli xxxx, registrinumbriga xxxxxxx. Kindlustatud riskiks oli muuhulgas kahjustuste ja hävimise risk ning kindlustussummaks 110 000 krooni. Vaidlus puudub selles, et 12.04.2010 toimus Ülenurme vallas kahjujuhtum, kus hageja sõitis sõidukiga teel jooksnud looma tõttu vastu kivi. Kostja keeldus kahju hüvitamisest, põhjendusega, et vaidlusalune sõiduk oli ümberehitatud, mille tõttu ei tohtinud selle sõidukiga liikluses osaleda. Tingimuste punkti 6.1.9 kohaselt ei hüvitata kahju, kui liikluses osalev sõiduk ei vastanud normatiivaktidega ettenähtud tehnilistele tingimustele. Maakohtu hinnangul ei saa Tingimuste punkti 6.1.9 tõlgendada selliselt, et mittevastavus normatiivaktidega kehtestatud tehnilistele tingimustele välistab igal juhul kindlustuskaitse. Küll võib nimetatud punkt välistada kindlustuskaitse juhul, kui see mittevastavus oli kahju tekkimise põhjuseks. Kostja ei ole väitnud, et see käesoleval juhul nii oli. Lisaks eeltoodule ei ole kostja käitunud heas usus, milline nõue tuleneb TsÜS § 138 lg-st 1. Hoolimata sellest, et kostjale oli kindlustuslepingu sõlmimisel teada, et sõiduk oli ümber ehitatud, sõlmis ta kindlustuslepingu. Kohtu hinnangul on sellistel asjaoludel Tingimuste punktile 6.1.9 tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Ülaltoodust lähtudes ei saa kostja Tingimuste punkti 6.1.9 alusel keelduda kindlustushüvitise maksmisest. Hüvitise kindlaksmääramisel lähtus kohus hageja esitatud Metro Auto OÜ kalkulatsioonist. Kohtu hinnangul, tuginevalt VÕS § 127 lg-tele 1 ja 5, tuleb kahjuhüvitise kindlaksmääramisel arvestada, et sõiduk ei olnud uus (registreeritud 2003.a). Seega tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida hageja saab sellest, et tema sõidukit remonditakse uute varuosadega. Seetõttu pidas maakohus põhjendatuks arvata remonditööde maksumusest maha 40 %. Seega on kahjuhüvitise põhjendatud suuruseks 3280, 24 eurot, millest tuleb maha arvata omavastutus 191, 73 eurot (3000 krooni). Nii tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 3088, 51 eurot. Kohus ei nõustunud kostja hinnanguga, et kahjuhüvitise kindlaksmääramisel tuleks lähtuda asjaolust, et sõiduk on hävinenud. Tingimuste punkt 8.2.6 sätestab, et sõiduki hävimise all mõeldakse sõiduki sellist seisundit, kus sõiduki remondi ja kahjustuste põhjuste likvideerimise vajalikud kulud ületavad 70 % sõiduki tegelikust maksumusest kindlustusjuhtumi saabumise hetkel. Kindlustuspoliisi kohaselt on sõiduki turuväärtus 110 000 krooni. Eriteadmistega isiku Kalev Lehta arvamuse järgi oli sõiduki avariieelne turuväärtus 108 879, 60 krooni. Eriteadmistega isiku Ain Leppiku arvamuse kohaselt oli sõiduki väärtus 2010. a kevadel 30 000 krooni. Kohtu

Tsiviilasi nr 2-11-9527 hinnangul ei kajasta Ain Leppiku arvamus sõiduki turuväärtust õigesti, kuna ei ole usutav, et sõiduki turuväärtus oleks vähem kui aastaga sel määral langenud. Kohus võttis sõiduki turuväärtuse hindamisel aluseks Kalev Lehtla arvamuse, kuna see on kooskõlas kindlustuspoliisil märgitud turuväärtusega. Seega tuleb sõiduki turuväärtuseks enne kindlustusjuhtumit lugeda 108 879, 60 krooni ehk 6958, 67 eurot. Arvestades, et põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks on 3088, 51 eurot, siis ei ületa kahjustuste likvideerimise põhjendatud kulud 70 % sõiduki turuväärtusest. Kuna kostja on viivitanud kahjuhüvitise tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Tingimuste punkt 8.7.5 sätestab, et kui kostja ei maksa kindlustushüvitist välja õigeaegselt, maksab ta hüvitise saajale iga tähtaja ületanud päeva eest viivist 0,1 % maksmisele kuuluvast kindlustushüvitise summast, kuid mitte rohkem kui 10 % hüvitise summast kogu tähtaja ületanud perioodi eest. VÕS §-st 451 tulenevalt on Tingimuste punkt 8.7.5 tühine osas, mis piirab õigust nõuda viivist suuremas summas kui 10 % hüvitamisele kuuluvast summast. Eeltoodust tulenevalt kuulub 07.03.2011 seisuga kostjalt väljamõistmisele viivis 877, 14 eurot. Kooskõlas TsMS §-ga 367 tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista viivis 0,1 % kahjuhüvitiselt päevas alates 08.03.2011 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 jättis maakohus menetluskulud 40 % ulatuses hageja ning 60 % ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ulatuses, milles jäeti hagiavaldus rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Apellant taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist ning hagi rahuldamist vähemalt 96 % ulatuses (60% + 36%). Seega on apellatsioonkaebus esitatud hagi rahuldamata jätmise kohta summas 2186, 83 eurot. Kaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Menetlusõiguse oluline rikkumine seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises ning selgitamiskohustuse täitmata jätmises. Hageja hinnangul puuduvad kohtuotsuses põhjendused, millisel meetodil on saadud sõiduki varuosade kulumiks just 40 %. Kohus ei ole menetluse jooksul hagejale selgitanud, et hageja peaks tõendama varuosade kulumise astet. Kohus ei ole selgitanud välja vaidlusaluse auto varuosade tegelikku kulumise astet. Kohus oleks pidanud tegema pooltele ettepaneku esitada tõendeid auto varuosade kulumi määra kohta. Seega põhineb kohtuotsuses märgitud kulum 40 % ainult oletustel. Selgitamiskohustuse eesmärgiks on poolte esitatu sisu ja menetluse eesmärgi väljaselgitamine ning pooltele üllatusliku kohtuotsuse välistamine. Kohus oleks pidanud andma pooltele võimaluse esitada kulumise astme kohta tõendeid. Apellandi arvates on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 5. Teadmata põhjustel lähtus kohus kulumist 40 %, kuid isegi kui kulum oleks 40 %, ei saanud kohus vähendada hageja kogu nõuet sama protsendi võrra. Hüvitise vähendamisel lähtus kohus asjaolust, et uute varuosadega remontimisel saaks hageja kasu ning see tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja nõue ei koosne vaid varuosade maksumusest. Ka kasutatud varuosade puhul lisandub tööraha nende paigaldamise ja värvimise näol. Kuna kohus lähtus hageja esitatud kalkulatsioonist, tuli kohtul lähtuda ka selles sisalduvast töökulu kalkulatsioonist. Hageja nõudest moodustas uute varuosade maksumus 3115, 18 eurot, ülejäänud nõue summas 2351, 89 eurot oli tööraha. Kohtul ei olnud alust vähendada kulumi võrra ka tööraha maksumust. Seega saaks isegi 40 % kulumi mahaarvamise korral vähendada selle võrra vaid varuosade maksumust. Kuidas ka maakohus jõudis järeldusele, et kulum on just 40 %, ei vasta see poolte poolt lepingus kokkulepitud kulumi arvutamise põhimõtetele. Pooled on kindlustuslepingu „Maismaasõidukite kindlustamise tingimused nr 4F-E“ punktis 8.2.1 sätestanud põhimõtted kulumi arvestamiseks. Nimetatud punkti kohaselt arvestatakse kulumiks 1 % iga täiskuu eest alates lepingu sõlmimise

Tsiviilasi nr 2-11-9527 hetkest kuni kindlustusjuhtumi toimumise päevani. Leping sõlmiti poolte vahel 12.08.2009 ning kindlustusjuhtum toimus 12.04.2010. Seega tuleks kulumiks arvestada pooltevahelisest lepingust lähtudes 1 % täiskuus ning kulumi määraks tuleks seega 7 täiskuu eest 7 %. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt tuleks arvestada kulumit pooltevahelises lepingus sätestatud metoodika alusel. Seega saaks kahjuhüvitist vähendada maksimaalselt 7 %. Kui varuosade maksumusest 3115, 18 eurost lahutada 7 %, jääb 2897, 11 eurot. Seega koos töörahaga oleks kahjuhüvitiseks 2897, 11 + 2351, 89 = 5249 eurot, millest tuleb veel lahutada omavastutus summas 191,73 eurot ning mis kokku moodustab hagiavalduses esitatud põhinõudest 96%. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on selgitanud otsuses piisavalt, miks ta peab põhjendatuks vähendada hüvitist. Arvatav kulum on ilmselgelt suurem kui 40 %. Teades kostja seisukohti ja asjatundja arvamust, ei esitanud hageja menetluses ühtegi tõendit, millega olnud sõiduki remont tema esitatud kalkulatsiooni alusel põhjendatud. Kostja on kogu menetluse kestel rõhutanud, et sõiduki kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks tuleb kasutada kasutatud varuosa ning et sõiduki taastamine margiesinduses kohaldatavate tööde hindadega ei ole põhjendatud. Seega ei saanud kohtuotsus olla hagejale üllatuslik. Apellandi poolt viidatud kulumi arvestus (7 %) on väär, sest selle puhul on unustatud asjaolu, et juba lepingu sõlmimisel oli sõiduk amortiseerunud, sealhulgas ise ümber ehitatud, mistõttu olid ka vahetamisele kuulunud varuosad amortiseerunud. Lähtudes sõiduki kokkuleppelisest kindlustusväärtusest ja tegelikust turuhinnast, oli sõiduk amortiseerunud üle 50 %. Seega tulnuks hüvitist vähendada ca 50 % + 7 %. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha tühistatud osas uus otsus ning suurendada kostjalt väljamõistetavat hüvitist euro võrra. Vastavalt sellele tuleb muuta ka viivise suurust ning jaotada ümber menetluskulud. TsMS § 654 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevahelise kindlustuslepingu kohaselt peab kostja tasuma hagejale kahjuhüvitist, mille kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja esitatud kalkulatsioonist. Kohus lähtuski Metro Auto OÜ remondikalkulatsioonist, võttes selles märgitud maksumusest maha amortisatsioonikulu 40 %. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et remonditööde maksumust selle võrra vähendada ei olnud kohtul alust. Küll oli kohtul õigus vähendada varuosade maksumust teatud kulumi võrra, sest sõiduki vahetatavad detailid olid kulunud. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohtul ei olnud alust kohaldada kulumi arvestuse osas lepingu punkti 8.2.1, sest kindlustuslepingu sõlmimisel ei olnud tegemist uue sõidukiga. Seetõttu ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuse käsitlusega, et amortisatsiooni osas võiks varuosade maksumust vähendada 7 % võrra. Kohtu poolt kasutatud määr ei saanud olla apellandile üllatuslik. Vastustes hagile on kostja korduvalt rõhutanud, et sõiduki taastusremont uute originaalvaruosadega on põhjendamatu ega vasta võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtetele. Kohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal ei ole alust pidada 40 %-list kulumist põhjendamatuks.

Tsiviilasi nr 2-11-9527 Metro Auto OÜ kalkulatsiooni kohaselt moodustasid sõiduki remondikulud 5467, 07 eurot (85 541, 06 krooni), millest varuosade maksumus moodustas 3115, 18 eurot (48 742 krooni) ja tööde maksumus 2351, 89 eurot (36 799, 06 krooni). Kui vähendada varuosade maksumust 40 % võrra ning arvestada lepingus kokkulepitud omavastutuse 191, 73 euroga (3000 krooni), tuleks kostjal hüvitada kokku 4029, 27 eurot (1869,11 + 2351,89 - 191,73), s.o 63 044, 26 krooni (29 245,20 + 36 799, 06 – 3000). Seega tuleb kostjalt väljamõistetavat hüvitist suurendada 940, 76 euro võrra (4029,27 - 3088,51). Lisaks 4029, 27 euro suurusele hüvitisele on hagejal õigus saada viivist. Vaidlust ei ole selle üle, et kohustus muutus sissenõutavaks 14.05.2010. Tingimuste punkti 8.7.5 kohaselt oli viivise suuruseks 0,1 % maksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest päevas. Viivise piirangut pidas maakohus õigesti VÕS § 451 alusel tühiseks. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis ühtse summana kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o alates 15.05.2010 kuni 19.06.2012 (767 päeva eest), seega kokku 3090, 45 eurot ning täiendavalt 0,1 % päevas alates 20.06.2012 kuni hüvitise (põhivõla) tasumiseni. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja suurendab kostjalt väljamõistetavat hüvitist, siis tuleb ka menetluskulud jaotada ümber. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hagi 74 % ulatuses, millest tulenevalt ja kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab kohus poolte menetluskuludest 26 % hageja ja 74 % kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.