Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

tuhat kuusteist eurot ja kakskümmend seitse senti) eurot. Alates VÕS § 103 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määra täitumiseni tulevikus samas ulatuses (so 1016,27 eurot) kuulub viivis põhinõudelt 10 162,68 väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

2(8)

peab kostja maksma viivist 0,1% päevas. 28.11.2012 seisuga võlgneb kostja kindlustushüvitiselt viivist 2113,84 eurot. Kuna kindlustuslepingus oli soodustatud isikuks AS Nordea Finance Estonia, siis tuleb nimetatud summad välja mõista viimase kasuks. Kostjapoolse kindlustuslepingu rikkumise tõttu ei saanud hageja veokit kasutada ja üüris asendusveoki. Hageja sai remonditud veoki kätte 15.08.2012. Kostjal tuleb hüvitada asendusauto üürimise kulud alates 17.05.2012 kuni 15.08.2012. Hageja on tasunud asendusveoki kolme kuu üüri eest kokku 7800 eurot, sellest tuleb hüvitada kostjal ilma käibemaksuta 6500 eurot. Kuna kostja keeldus kahju hüvitamisest, oli hageja sunnitud pöörduma õigusabi saamiseks Advokaadibüroo Sorainen poole. Hageja kandis kohtueelselt õigusabikulusid summas 1200,40 eurot (käibemaksuta). Kulud olid tingitud kostjapoolsest lepingurikkumisest, mistõttu on kostja kohustatud hagejale hüvitama 1200,40 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt üürikuludelt ja õigusabikuludelt seaduses sätestatud viivist. Hageja esitas üürikulude ja õigusabikulude hüvitamise nõude 26.06.2012 pretensioonis. Seega tuleb nimetatud nõuete osas VÕS § 113 lg 2 alusel arvestada viivist alates 27.06.2012. 28.11.2012 seisuga on viivise suuruseks 142,70 eurot. Sellelt üürikulu nõudelt, mida hageja 26.06.2012 pretensioonis ei esitanud, nõudis hageja viivist alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast. Lisaks nõudis hageja teistelt kindlustushüvitise ja kahjuhüvitise nõuetelt viivise tasumist alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Kokkuvõttes palus hageja mõista kostjalt AS Nordea Finance Estonia kasuks välja kindlustushüvitise 10 162,68 eurot, viivise 2113,84 eurot ning viivise 0,1% päevas kindlustushüvitiselt alates 29.11.2012 kuni kindlustushüvitise täieliku tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitise 7700,40 eurot, viivise 142,70 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.11.2012 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. 26.04.2012 toimunud sõiduki ümbervajumine ei ole kindlustusjuhtum. Sõidukindlustuse üldtingimuste p 5.1 on selgesõnaliselt defineeritud liiklusõnnetuse mõiste kindlustuslepingu tähenduses. Nimetatud loetelu on ammendav ja muid sõidukitega toimunud kahjujuhtumeid ei loeta liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks. Sõiduki ümbervajumine selle alla ei kuulu. Juhuks, kui kohus peab kindlustushüvitise nõuet põhjendatuks, vaidleb kostja vastu viivisenõudele. Viivise arvestamisel tuleb lähtuda üldtingimuste punktist 15.7, mille kohaselt makstakse viivist 0,1% päevas, kuid mitte rohkem kui 10 % väljamaksmisele kuuluvast summast. Kui kohus asub seisukohale, et üldtingimuste punkt 15.7 on vastuolus VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega, tuleks nimetatud säte jätta kohaldamata täies ulatuses ning kohaldamisele kuuluks seadusjärgne viivis. Põhjendamatu oleks jätta kohaldamata üksnes 10 % piirang. Ilma 10 % piirangut kehtestamata ei oleks tüüptingimustes sätestatud viivise määraks 0,1% päevas. Kostja ei nõustu ka kindlustushüvitiselt viivise kulgemise algusega alates 05.05.2012. Sõidukindlustuse üldtingimuste punkti 28.3 kohaselt on kindlustusandja kohustatud hüvitama kahju ühe kuu jooksul peale asjaolude kindlakstegemist. Kostjale on kahjujuhtumist teatatud 27.04.2012, kahjujuhtumi käsitlemiseks ettenähtud tähtaeg ei saanud mööduda enne 28.05.2012. Võimalik viivitus sai tekkida seega alates 29.05.2012.

3(8)

Hagiavalduses esitatud üürikulude hüvitamise nõue on alusetu. Sõidukikindlustuse lepinguga ei ole kokku lepitud kasutuskatkestuse päevaraha maksmist, mille eesmärgiks oleks olnud sõiduki kasutusvõimaluse puudumisega kaasnevate kahjude kompenseerimine. Seega puudub alus kahjuhüvitise maksmiseks. Samuti jääb kostjale selgusetuks, miks ei tellinud hageja sõiduki taastusremonti koheselt pärast 29.05.2012 kostja teatist kahju hüvitamisest keeldumise kohta. Hagejale pidi olema üheselt selge, et kostja sõiduki taastusremonti ei hüvita. Kostja vaidles vastu ka hageja poolt esitatud õigusabikulude nõudele. Nimetatud kulud ei ole käsitletavad kostja poolt hagejale tekitatud varalisele kahjuna. Kohtueelne suhtlemine ei pea toimuma advokaadibüroo vahendusel. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja Salva Kindlustuse AS-lt kindlustushüvitise 10 162,68 eurot ning viivise 28.11.2012 seisuga summas 1869,93 ja viivise 0,1% päevas kindlustushüvitiselt (so 10 162,68 eurolt) alates 29.11.2012 kuni kindlustushüvitise tasumiseni AS Nordea Finance Estonia kasuks. Maakohus mõistis välja Salva Kindlustuse AS-lt kahjuhüvitise OÜ Tubren kasuks 2700 eurot, viivise 28.11.2012 seisuga summas 80,46 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt (so 2700 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 29.11.2012 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus 74% ulatuses Salva Kindlustuse AS kanda ning 26% ulatuses OÜ Tubren kanda. Kohus tuvastas, et poolte vahel sõlmiti kaskokindlustusleping AS-le Nordea Finance Estonia kuuluva veoki Merzedes-Benz Actros kindlustamiseks. Kindlustatud riskiks oli muuhulgas liiklusõnnetus. 26.04.2012 sai nimetatud veok kahjustada, kui tema rattad vajusid edasiliikumisel tee sisse, mille tagajärjel vajus veok külili. Sõidukikindlustuse üldtingimuste punkti 5.1 kohaselt on liiklusõnnetus kokkupõrge mistahes objektiga või otsasõit mistahes takistusele, teelt väljasõit, aukusõit, esemete kukkumine sõidukile. Liiklusõnnetuseks loetakse ka eespool nimetatud juhtumeid, mis leiavad aset kindlustusobjekti transportimisel selleks ettenähtud vahenditega. Käesolevat juhtumit saab käsitleda auku sõitmisena, kuna edasiliikumisel vajusid veokil rattad tee sisse, so rataste alla tekkinud auku. Tegemist ei olnud üksnes sõiduki ümbervajumisega. Ümbervajumine toimus seetõttu, et sõidukil vajusid rattad tee sisse (rataste alla tekkinud auku). Seega tekkis ka kahju auku sõitmise tagajärjel. VÕS § 39 lg-st 1 tulenevalt on tegemist kindlustusjuhtumiga. VÕS § 476 lg 1 kohaselt peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. RS Paintbook OÜ 03.09.2012 arvest selgub, et veoki remonditööd maksid 12 915,22 eurot, sh käibemaks 2152,54 eurot. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 31 kohaselt hüvitatakse käibemaksukohustuslasest isikule kahju ilma käibemaksuta. 24.04.2012 sõlmitud poliisi kohaselt on liiklusõnnetuse korral omavastutuseks 600 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kindlustushüvitise nõue põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista kindlustushüvitis summas 10 162,68 eurot. Hageja on palunud välja mõista viivise kindlustushüvitiselt, ajavahemiku 05.05.2012- 28.11.2012 eest, summas 2113,84 eurot. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 28.3 sätestab, et kindlustusandja on kohustatud kahju hüvitama ühe kuu jooksul peale seda, kui kahju tekkimise asjaolude põhjal on kindlaks tehtud, et tegu on kindlustusjuhtumiga ning kindlustusandja on kahju suuruse välja selgitanud ning kindlustusvõtja on täitnud kõik oma kohustused kindlustusandja ees, või teatama kahju hüvitamisest keeldumisest. Vaidlust ei ole, et hageja teatas kostjale kahjujuhtumist 27.04.2012. Kohus leidis, et sõidukikindlustuse üldtingimuste punktis 28.3 sätestatud tähtaega tuleb 4(8)

pidada mõistlikuks menetlemise tähtajaks. Seega sai kindlustushüvitise maksmise kohustus muutuda sissenõutavaks 29.05.2012, mitte 05.05.2012. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kindlustuse üldtingimuste punkt 15.7 sätestab, et kui kindlustusandja viivitab oma kohustuse täitmisega, on kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1 % väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10 % väljamaksmisele kuuluvast summast. VÕS § 451 sätestab, et kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral, on tühine. Kohus leidis, et üldtingimuste punkt 15.7 ei ole täielikult tühine, vaid on tühine üksnes selles osas, milles see on vastuolus VÕS §-ga 451, so osas, milles viivise nõudmine on piiratud 10 %-ga väljamaksmisele kuuluvast summast. Seda, et selline viivise piiramine on VÕS § 451 alusel tühine, on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 19.06.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-11-9527. Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda viivist 0,1% päevas kuni kindlustushüvitise täieliku tasumiseni. Tulenevalt ülaltoodust tuleb kostjalt välja mõista viivis ajavahemiku 29.05.2012 kuni 28.11.2012 eest summas 1869,93 eurot. Vastavalt hageja taotlusele mõistis kohus vastavalt TsMS §-le 367 välja ka täiendava viivise 0,1 % päevas kindlustushüvitiselt (so 10 162,68 eurolt) alates 29.11.2012 kuni kindlustushüvitise tasumiseni. Hageja nõudis kostjalt asendusauto üürimise kulude hüvitamist, perioodi eest 17.05.2012 kuni 15.08.2012, summas 6500 eurot (käibemaksuta). Hageja on esitanud selle tõendamiseks Ints Veod OÜ arve mai eest 2400 eurot (käibemaksuga), juuni eest 2400 eurot (käibemaksuga) ning juuli eest 3000 eurot (käibemaksuga). Kohus on tuvastanud, et kindlustushüvitise väljamaksmata jätmisega on kostja rikkunud kindlustuslepingut. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 4 kohaselt, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Vaidlust puudus selles, et hageja kasutas vaidlusalust veokit oma majandustegevuses. Kuna kostja keeldus kahju hüvitamisest, siis ei saanud hageja veokit kasutada ning oli sunnitud üürima asendusauto. Kohtu hinnangul saab asendusauto üürikulusid käsitleda kostja poolt hagejale tekitatud kahjuna. Siiski ei ole kahjuhüvitise nõue kogu nimetatud perioodi eest põhjendatud. Hageja sai kahju hüvitamisest keeldumisest teada 29.05.2012. Sellest ajast alates oli hagejal endal võimalik sõiduk, suurema kahju vältimiseks, taastusremonti viia. Kohtu hinnangul mõistlikuks ajaks taastusremondi tegemise võimaluste väljaselgitamiseks ja taastusremondi teostamiseks on üks kuu. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista asendusveoki üürikulud ühe kuu, so 2012 juuni, eest, summas 2000 eurot (käibemaksuta). Hageja nõuab kostjalt ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist summas 1200,40 eurot (käibemaksuta). Selle tõenduseks on hageja esitanud 11.07.2012 arve. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka mõistlikke kulusid kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Vaidluse tekkimisel on mõistlik püüda see alguses lahendada kohtuväliselt ning selleks mõistlike kulutuste tegemine professionaalsele õigusabile on kohtu hinnangul põhjendatud. Arvestades nõude suurust ja vaidluse keerukust on põhjendatud kohtueelseteks õigusabikuludeks 700 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis kokku 2700 eurot.

5(8)

Hageja esitas kostjale 26.06.2012 pretensiooni üürikulude ja õigusabikulude hüvitamiseks hiljemalt 02.07.2012. Seega on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.07.2012. 28.11.2012 seisuga võlgneb kostja kahjuhüvitiselt (so 2700 eurolt) viivist summas 80,46 eurot, mis tuleb hageja kasuks välja mõista. Lisaks viivis kahjuhüvitiselt alates 29.11.2012 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jäetakse hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus on tuvastanud ebaõigesti üldtingimuste punkti 5.1. alusel kindlustatud kindlustusriski – liiklusõnnetuse realiseerumise. Sõiduki pehmesse pinnasesse vajumine ei ole käsitletav aukusõiduna. Aukusõit eeldab iseenesest eelnevalt olemasolevat auku. Tegelikkuses toimus sõiduki väidetav osaline vajumine pinnasesse ning kostja hinnangul kasutati sõiduki käitamisel sobimatuid töövõtteid. Seega kindlustusjuhtum ei ole saabunud. Vastavalt üldtingimuste punktile 15.7 ei tuleks lugeda viivise määra 0,1% päevas põhjendatuks kogu viivise kulgemise perioodi eest, jättes üldse arvestamata punktist 15.7 tulenevat piirmäära 10% kindlustushüvitisest. Kostja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-178-12 (p 25 ja 26) ja leiab, et arvestada tuleks üldtingimuste punkti 15.7 kohast viivist 0,1 % päevas kuni 10% kindlustushüvitisest täitumiseni. 10 % kindlustushüvitist ületavas osas tuleks aga kohaldada VÕS-st tulenevat viivisemäära. Kostja ei ole kohustatud maksma hagejale kahjuhüvitise ulatuses, mis on võrdne asendussõiduki ühe kuu üürimise kuluga summas 2000 eurot. Seisuga 29.05.2012 oli hagejale teada, et kostja ei tasu hageja sõiduki remondikulusid. Samuti oli hageja juba 16.05.2012 teadlik sõiduki taastusremondi põhjendatud maksumusest ja võimalustest Silberauto Eesti AS. Hageja oleks saanud sõiduki remondi tellida iseseisvalt koheselt pärast 29.05.2012. Kui hageja oleks kostja 29.05.2012 kahju hüvitamisest keeldumise järgselt viinud oma sõiduki remonti, oleks sõiduk olnud näiteks 14 päevase remondis viibimise korral olnud remonditud hinnanguliselt hiljemalt 13.06.2012. Kui apellant oleks remonditöökojale väljastanud garantiikirja ühe kuu jooksul arvates sündmusest teatamisele järgnevast päevast, oleks olnud apellandipoolne kindlustuslepingust tulenev kohustus nõuetekohaselt täidetud. Apellandil puudunuks kohustus tasuda vastustajale kompensatsiooni seoses asjaoluga, et sõiduki taastusremont töökojas võtab rohkem aega. Arvestades asendussõiduki üürimise kulu võrreldes sõiduki taastusremondi maksumusega, oli asendussõiduki üürimine ilmselgelt ebamõistlik ja hagejale asjakohatuid kulusid kaasatoov. Selliste kulude hüvitamise kohustus kostjal puudub. Sõidukikindlustuse lepingu sõlmimisel ei lepitud kokku kasutuskatkestuse päevaraha maksmist, mille eesmärgiks oleks olnud sõiduki kasutusvõimaluse puudumisega kaasnevate kahjude kompenseerimine (kindlustuspoliisile on selle kohta märgitud, et kindlustusvõtjal kindlustushuvi puudub). Otsusega on põhjendamatult rahuldatud kohtueelses menetluses tehtud õigusabikulude nõue summas 700 eurot. Nimetatud kulud ei ole käsitletavad kostja poolt hagejale tekitatud varalise kahjuna. Nimetatud õigusabikulutuste tegemiseks kohtueelses menetluses on puudunud vajadus. Kindlustusandja informeerimiseks tema otsusega mittenõustumisest ei ole vajalik kanda advokaadikulusid. Nimetatud õigusabikulude tegemine ei aidanud kaasa vaidluse lahendamisele kohtueelses menetluses ega vähendanud hageja võimalikke kulusid. Sisuliselt on kohtueelses menetluses tegeletud hageja õigusliku positsiooni väljatöötamiseks kohtumenetluses.

6(8)

Õigusabikulude väljamõistmine ei ole põhjendatud sõltumata sellest, kas hagi kuulub mingis muus osas rahuldamisele või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu kindlustushüvitiselt nõutava suuruse osas. Muus osas jääb otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldatama. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega kindlustusjuhtumi toimumise ja kostjal kindlustushüvitise, asendusauto üürimise ja õigusabikulude maksmise kohustuse tekkimise osas täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Põhjendatud on apellandi seisukohad kindlustushüvitiselt arvestatava viivise osas viitega Riigikohtu lahendile 3-2-1-178-12. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Maakohus tuvastas, et kindlustushüvitis summas 10 162,68 eurot muutus sissenõutavaks alates 29.05.2012. Vaidlustamata asjaolude kohaselt võib hageja ÜT p 15.7 kohaselt nõuda kostjalt viivist 0,1% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte üle 10%. Riigikohus on oma eelviidatud lahendis leidnud, et selline tingimus on vastusolus VÕS §-s 451 sätestatuga ja kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Seega saab ÜT p 15.7 järgi arvestada viivist 0,1% päevas kuni 10%-ni kindlustushüvitises. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks kostja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Tõlgendus, mille kohaselt saaks ÜT p 15.7 järgi arvestada viivist 0,1% päevas kuni 10% kindlustushüvitisest ja seejärel nõuda edasi viivist juba VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras, tähendaks viivise karistuslikku iseloomu kostja jaoks. Ringkonnakohtu otsuse kuulutamise ajaks on kostja viivitanud kindlustushüvitise maksmisega 482 päeva. Maksimaalselt sai hageja nõuda selles määras viivist kuni 1016,27 eurot (10% kahjuhüvitisest) ja nimetatud summa oli täitunud 100 päeva möödumisel kindlustushüvitise sissenõutavaks muutumisest ehk 05.09.2012. Järgnevalt tuleb Riigikohtu lahendi kohaselt võrrelda ÜT p 15.7 alusel arvestatavat võimalikku viivisenõuet 1016,27 eurot viivisenõudega alates 29.05.2012 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 29.08.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Referentsintressimäär oli Eesti Panga andmetel ajavahemikus 29.05.2012 - 31.12.2012 1,00% aastas, 01.01.2013 – 30.06.2013 0,75% aastas ja alates 01.07.2013 – 29.08.2013 0,5% aastas. Viivise arvestus oleks seega järgmine: 10 162,68 x 8/100 x 217 (viivitatud päevade arv)/365 = 483,32 eurot 10 162,68 x 7,75/100 x 181 (viivitatud päevade arv)/365= 390,57 eurot 10 162,68 x 7,50/100 x 60 (viivitatud päevade arv)/365= 125,29 eurot Kokku 999,18 eurot.

7(8)

Kuivõrd viivisenõue maksimaalses lepingulises määras ületab praegusel juhul seadusjärgset viivist 17,09 eurot, tuleb kostjalt välja mõista viivis ÜT p 15.7 alusel seisuga 29.08.2013 1016,27 % kuni seadusjärgse viivise arvestuseni 1016,27 eurot. Sealt edasi kuulub viivis põhinõudelt 10162,68 väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandi väidetel tekitas sõiduk augu (deformeeris maapinna) minimaalsel kiirusel, mistõttu ei ole tegemist ÜT p 5.1 sätestatud juhtumiga. Ringkonnakohus nimetatud tõlgendusega ei nõustu. Liikluskindlustuse tingimust sarnase mõistliku isiku positsioonilt tõlgendades tuleb liiklusjuhtumiks ÜT p 5.1 kohaselt lugeda ka asjaolu, kui maapinnas esineb varjatud auk või see tekib veoki mistahes kiirusel sõitmisel. Tõlgendus, mille kohaselt peab auk juba tees esinema enne sellesse sõitu ehk järelikult olema nähtav, on üllatuslik ja mõistlik isik ei pea sellise tõlgendusega arvestama. Nimetatut ei muuda asjaolu, et hageja sõlmis lepingu kindlustusmaakleri vahendusel. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et hageja ei saa nõuda asendussõiduki maksumust ühe kuu ulatuses. Apellandi väited, et sõiduk oleks olnud remondis 14 päeva, on hinnangulised ja selle kohta ei ole kostja esitanud maakohtus tõendeid. Apellant ei väljastanud remonditöökojale garantiikirja ja keeldus kindlustushüvitise maksmisest, mistõttu ei ole vastav olukord võrreldav kohustuse täitmisega kaasneda võinud olukorraga. Õigus nõuda asendussõiduki maksumuse hüvitamist tuleneb hagejapoolsest kohustuse rikkumisest. Samal põhjusel ei tähenda kasutuskatkestuse päevaraha maksmises kokkuleppimata jätmine, et hageja ei saa nõuda kostjapoolsest kohustuse rikkumisest tulenevalt kaotatud kasutuseeliseid VÕS 132 lg 4 alusel. Päevaraha maksmises kokkuleppimine tähendaks teatava riski kindlustamist. Käesoleval juhul nõuab hageja kaotatud kasutuseeliseid tulenevalt kostjapoolsest kohustuse rikkumisest. Maakohus on põhjendatult välja mõistnud hageja kohtueelsed õigusabikulud summas 700 eurot. Õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik hageja õiguste tõhusaks kaitsmiseks. Kulude suuruse mõistlikkust on maakohus hinnanud ja neid vähendanud. Seejuures ei saa kohtuvaidluse jätkamisel kohtus lähtuda asjaolust, kas õigusteenuse osutamine kohtueelses menetluses viis asja lahendamiseni. Küll on apellandil võimalik kohtukulude kindlaksmääramise menetluses taotleda esindajakulude vähendamist, kui hageja kujundas oma õigusliku positsiooni juba kohtueelses menetluses ja kordas juba varasemaid seisukohti. Maakohtu otsus jääb muutmata ka menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse põhilises osas rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Viivisenõude osas arvutuslikult erinev käsitlus hageja esitatust ja sellest tulenev apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine ei muuda asjaolusid arvestades ringkonnakohtu seisukohta, kuna see põhineb kostja tühise tüüptingimuse erineval tõlgendamisel (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1178-12, p 29). Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.