2-11-36499/15 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

6.Jätta menetluskulud 3 % ulatuses COÜ kanda ja 97 % ulatuses Osaühingu F kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 03.08.2011.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid COÜ (hageja) ning Osaühing SGA C (uue ärinimega Osaühing F) (kostja) 21.04.2011.a töövõtulepingu, millega kostja kohustus valmistama ja paigaldama Tallinnas Xxx asuvale ehitisele teraskonstruktsioone. Tööde maksumuseks oli 8300 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja tasus kostjale ettemaksu summas 4980 eurot. Tööde lõpptähtajaks oli 25.05.2011.a. Kostja ehitustööde teostamist ehitisel aga ei alustanudki. Kuna kostja rikkus sellega oluliselt lepingut, taganes hageja lepingust. Kostja ettemaksu tagastanud ei ole. Hageja nõuab kostjalt ettemaksu summas 4980 eurot tagastamist. Hageja sõlmis samade tööde tegemiseks uue töövõtulepingu OÜ-ga F . Ehitushindade kallinemise tõttu kujunes uue lepingu maksumuseks 12 500 eurot. Lepingute hinnavahe 4200 eurot (12 500 – 8300) on hagejale kostja lepingurikkumisest tekkinud kahju. Hageja soovib nimetatud kahju hüvitamist. Kui kohus leiab, et hageja kahjuhüvitise nõue ei ole põhjendatud, siis nõuab hageja alternatiivnõudena kostjalt leppetrahvi summas 2075 eurot. Leppetrahvi nõue tugineb poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 12.4, milles lepiti kokku, et kui tellija taganeb lepingust p-s 12.5 sätestatud põhjusel, on töövõtja kohustatud tasuma tellijale leppetrahvi 25 % lepingu hinnast. Lisaks nõuab hageja ettemaksu tagastamise nõudelt ja kahjuhüvitise nõudelt seaduses sätestatud viivist. Ettemaksu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 10.06.2011.a. Kahjuhüvitise nõue muutus sissenõutavaks 23.06.2011.a. 03.08.2011.a seisuga on viivisenõude suuruseks 98,76 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista ettemaksu 4980 eurot, kahjuhüvitise 4200 eurot ja seaduses sätestatud viivise kuni põhinõude täitmiseni. Kui kohus kahjuhüvitise nõuet ei rahulda, siis palus hageja kostjalt välja mõista leppetrahvi 2075 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja asus lepingut täitma, soetades selleks vajaliku materjali ja töötles seda. Hageja makstud ettemaks ei katnud aga kostja tehtud kulutusi. Kuna hagejaga

seotud C EOÜ oli eelnevalt jäänud oma töövõtjatele suuri summasid võlgu ning ka hageja kohta väitsid teised töövõtjad, et hagejalt raha saamine on seotud suurte raskustega, siis soovis kostja tehtud kulutuste hüvitamist enne materjali objektile tarnimist. Kostja tugineb täitmisest keeldumisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 4, kuna tal tekkisid kahtlused hageja maksevõimes. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud kostjale lepingust taganemisavalduse. Tulenevalt VÕS § 118 lg 1 on hageja kaotanud ka lepingust taganemise õiguse. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Hageja väide, et ehituskulud oleks lühikese ajaga tõusnud 50 %, ei ole usutav. OÜ-l F puudub Majandustegevuse Registris registreering ehitustegevuseks. Leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur. Kostja taotleb leppetrahvi vähendamist. Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 21.04.2011.a töövõtulepingu, mille alusel pidi kostja paigaldama Tallinnas, Xxx asuvale hoonele metallkonstruktsioone. Lepingu p 6.2 kohaselt pidi kostja tööd üle andma hiljemalt 25.05.2011.a. Sama punkti kohaselt oli tööde maksumuseks 8300 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavalt lepingu punktile 6.3 pidi hageja tasuma kostjale ettemaksuna 50 % lepingu käibemaksuta summast. Ettemaksuarvega nr 004 ja maksekorraldusega nr 1603 on tõendatud, et hageja on kostjale tasunud ettemaksu 4980 eurot. 06.06.2011.a on hageja koostanud lepingust taganemise avalduse, kuna kostja ei ole töid alustanud ega ka lõpptähtajaks üle andnud. Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta taganemisavaldust kätte saanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsMS) § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks taganemisavalduse enne kohtumenetlust kostjale kättetoimetanud. Hageja on küll esitanud 09.06.2011.a e-kirja taganemisavalduse kostjale saatmise kohta, kuid see ei tõenda, et kostja oleks selle ka kättesaanud. Kohtumenetluses on kostja saanud hagimaterjalid (sh taganemisavalduse) kätte 22.12.2011.a. Seega tuleb lugeda taganemisavaldus kostjale kätteantuks 22.12.2011.a. Kostja on leidnud, et hageja on VÕS § 118 lg 1 alusel kaotanud taganemisõiguse. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on kaotanud taganemisõiguse. Hagiavaldus, mille lisaks oli ka taganemisavaldus, esitati kohtusse 03.08.2011.a. Kostja sai hagimaterjalid kätte 22.12.2011.a, kuna kohtul korduvalt ei õnnestunud kostjale hagimaterjale äriregistrisse kantud aadressil kätte toimetada. Arvestades, et hagiavaldus esitati kohtusse 03.08.2011.a, siis on hageja mõistliku aja jooksul esitanud lepingust taganemisavalduse, hoolimata sellest, et kostja selle alles 22.12.2011.a kätte sai. Kohtu arvates on taganemisavaldus põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kostja lepingus kokkulepitud tähtajaks töid hagejale üle ei andnud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks üldse alustanud Xxx hoones tööde tegemist. Kostja on küll esitanud alltöövõtulepingu OÜ-ga F samade tööde tegemiseks ning maksekorralduse OÜ-le F ettemaksu tasumise kohta, kuid nendest dokumentidest ei tulene, et töid ka reaalselt tehti.

Kostja on tuginenud täitmisest keeldumisel VÕS §-ile 111 lg 4, kuna tal tekkisid kahtlused hageja maksevõimes. VÕS § 111 lg 4 sätestab, et lepingupool, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, võib keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud tõendeid, et hagejal on makseraskused. Kostja viide C EOÜ-le ei ole põhjendatud, kuna C EOÜ ja hageja on erinevad juriidilised isikud. Samuti ei ole õigustatud kostja argumentatsioon, et tal oli õigus keelduda lepingu täitmisest, kuna hageja ei hüvitanud kostjale ettemaksu ületavaid kulutusi. Lepingu p 6.3 sätestab, et pärast ettemaksu tasumist saab kostja töö eest tasu üks kord kuus vastavalt tööde valmimisele. Arve esitamise eelduseks on arvele vastava töö või selle osa vastuvõtmise akti aktsepteerimine hageja poolt. Kuna lepingu kohaselt saab kostja tasu vastavalt tööde valmimisele (ning puuduvad tõendid, et töö oleks mingis osas valminud), siis puudus kostjal õigus hagejalt täiendavate kulutuste hüvitamist nõuda. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 12.5.1 kohaselt võib hageja lepingust taganeda, kui kostja ei asu õigeaegselt täitma kohustusi või teeb tööd nii aeglaselt, et töö tähtaegne lõpetamine satub ohtu. Tulenevalt VÕS § 116 lg 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kuna kostja ei teinud Xxx hoones lepingu täitmiseks mingeid töid ega andnud töid hagejale ka tähtaegselt üle, siis on kostja pannud toime olulise lepingurikkumise ning hageja oli õigustatud lepingust taganema. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4980 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka kahjuhüvitise. VÕS § 135 lg 1 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Hageja on sõlminud 07.06.2011.a OÜ-ga F samade tööde tegemiseks lepingu, mille järgi kohustus hageja tasuma tööde eest 12 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja sai taganemisavalduse kätte pärast asendustehingu tegemist, ei välista käesoleval juhul VÕS § 135 lg 1 rakendamist. Kohus on tuvastanud, et lepingust taganemine on kehtiv. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et uue töövõtulepingu hind on ebamõistlikult kõrge. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et hageja oleks asendustehingu saanud teha odavamalt. VÕS § 135 lg 1 sätestatud mõistliku viisi hindamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et hageja oli nimetatud objektil ise töövõtja ning ta pidi tööde graafikust kinnipidamiseks lühikese aja jooksul leidma uue alltöövõtja kostja poolt tegemata jäetud tööde tegemiseks. Ka asjaolu, et OÜ-l F puudub Majandustegevuse Registris registreering ehitustegevuseks, ei võta hagejalt võimalust esitada VÕS § 135 lg 1 alusel kahjuhüvitamise nõuet. Kohus leiab, et OÜ-ga F sõlmitud töövõtuleping on mõistlikul viisil tehtud asendustehing VÕS § 135 lg 1 mõttes. Kostjaga sõlmitud lepingu maksumus oli 8300 eurot ning OÜ-ga F

sõlmitud lepingu maksumus oli 12 500 eurot. Seega on lepingute hinnavahe 4200 eurot. Kohus leiab, et nimetatud summa näol on tegemist kostja poolt hagejale lepingu rikkumisega põhjustatud kahjuga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Juhuks, kui kohus kahjuhüvitise nõuet ei rahulda, on hageja palunud kostjalt välja mõista leppetrahvi 2075 eurot. Kuna kohus rahuldab kahjuhüvitise nõude, siis jätab kohus leppetrahvi väljamõistmise nõude rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg kokku 9180 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud viivise. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taganes lepingust 22.12.2011.a. Kohus leiab, et nii ettemaksu tagastamise kui kahjuhüvitise nõudelt tuleb viivist arvestada alates lepingust taganemisest. Kohus leiab, et kuna VÕS § 135 lg 1 eesmärk on sätestada kahjuhüvitise arvutamise kord juhuks, kui üks lepingupool on teise poole lepingurikkumise tõttu lepingu lõpetanud, siis ei muutu VÕS § 135 lg 1 järgne kahjuhüvitise nõue sissenõutavaks enne lepingust taganemist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis põhivõla (s.o 9180 euro) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.12.2011.a kuni põhivõla tasumiseni. Seega kuulub viivisenõue rahuldamisele osaliselt. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta 3 % ulatuses hageja kanda ja 97 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.