2.Mõista kostjatelt Osaühing S ja AR hageja Osaühing E kasuks solidaarselt välja põhinõudena 6363,44 eurot (kuus tuhat kolmsada kuuskümmend kolm eurot ja 44 senti).
3.Mõista kostjalt Osaühing S hageja Osaühing E kasuks välja 1. detsembri 2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhinõude esemeks oleva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest 6363,44 euro (kuue tuhande kolmesaja kuuskümne kolme euro ja 44 sendi) ulatuses. 1(8)
2-10-65090
4.Mõista kostjalt AR hageja Osaühing E kasuks välja 1. detsembri 2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhinõude esemeks oleva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest 6363,44 euro (kuue tuhande kolmesaja kuuskümne kolme euro ja 44 sendi) ulatuses.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostjate Osaühing S ja AR kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude eest solidaarselt.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 30. mail 2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Osaühing E (edaspidi hageja) esitas 21.12.2010.a Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palub Osaühingult S (endine ärinimi Osaühing S ; edaspidi kostja I) ja AR(edaspidi kostja II) solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlana 99 566,20 krooni (s.o 6363,44 eurot), lisaks 01.12.2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude (st 6363,44 euro) ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 19.11.2007.a ostu-müügi leping nr 5, mille punkti 1 järgi müüb hageja kostjale I vastavalt lepingutingimustele toidukaupa. Sama lepingu 12. punktis leppisid pooled kokku, et ostjale võimaldatakse krediiditi 10 päeva. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping sisaldas ka kokkulepet, mille kohaselt maksab ostja maksetähtaegadest mittekinnipidamise korral müüjale 0,5% iga viivitatud päeva eest tarnitud kauba maksumusest. Vastavalt sõlmitud ostu-müügi lepingule nr 5 müüs hageja ajavahemikus 13.-27.11.2008.a kostjale kaupa kokku summas 109 566,20 krooni vastavalt arve-saatelehtedele nr 4/765, 4/769, 4/777, 4/789, 4/795 ja 4/806. Arvete maksetähtaeg oli 10 päeva arvates arvete väljastamisest. Kostja I on tasunud arve nr 2(8)
2-10-65090 4/765 summast hagejale 10 000 krooni, 6911,40 krooni ulatuses on arve jätkuvalt tasumata. Kõik teised loetletud arved on käesoleva ajani täies ulatuses tasumata. Seega võlgneb kostja I märgitud kaupade eest hagejale 99 566,20 krooni. Vastavalt hageja arvestustele moodustab 01.12.2010.a seisuga vastavalt ostu-müügi lepingule nr 5 sissenõutavaks muutunud viivis 338 185,62 krooni. Arvestades kohtupraktikat, peab hageja põhjendatuks esitada viivisenõude siiski üksnes 99 566,20 krooni ulatuses. Kostja I juhataja kostja II pakkus hagejale tasumata jäänud arvete tasumise tagamiseks enda isiklikku vara. 02.04.2009.a sõlmisidki hageja ja kostja I käenduslepingu, mille punkti 1.2 kohaselt kohustus kostja II vastutama hageja ees 19.11.2007.a müügilepingust nr 5 tulenevate kostja I kohtuste täitmise eest, sh lepingusumma tagastamise ning võetud kohustuse mittekohasest täitmisest tulenevate leppetrahvi, trahvi ja viivise maksemise kohustuste eest. 09.02.2010.a esitas kostja II hagejale saldokinnituse, teatades, et temale kuuluva äriühingu Osaühingu S (kostja I) võlgnevus seisuga 31.12.2009.a moodustas 99 566,20 krooni. Vaatamata sellele ei ole kostja II rahuldanud hageja kõnealust nõuet 10 päeva jooksul vastavalt sõlmitud käenduslepingu punktile 2.2.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja I ei ole hagile vastanud.
4.Kostja II hagi ei tunnista. Kostja II leiab, et hagejaga sõlmitud käendusleping lõppes 31.12.2009.a ning hilisemalt pole hageja kostjalt II midagi nõudnud. Lisaks leiab kostja II, et tegemist oli tarbijakäenduslepinguga, kus polnud märgitud käenduse maksimumsummat, mistõttu on leping tühine tulenevalt VÕS § 143 lg-st 2. Kostja II lisab, et tegemist polnud ka VÕS § 155 kohase garantiilepinguga, mida hageja ekslikult arvab. Kostja II leiab, et hagis märgitud saldokinnitus on antud kostja I poolt ning kostja II kui füüsiline isik ei saanud juriidilise isiku eest taolist kinnitust anda. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal oli õigus nõuda kostjaga I sõlmitud ostu-müügi lepingu nr 5 järgi viivist 0,5% päevas. Kostja II palus nõuda hagejalt välja 19.11.2007.a sõlmitud ostumüügilepingu nr 5 ostja poolt allkirjastatud eksemplar.
MENETLUSE KÄIK
5.23.04.2012.a toimunud kohtuistungil jättis kohus rahuldamata kostja II taotluse, millega paluti hagejalt välja nõuda 19.11.2007.a sõlmitud ostu-müügilepingu nr 5 allkirjastatud eksemplar, kuna hageja esindaja kinnitas, et tal ei ole võimalik sellist dokumenti kohtule esitada. Asja sisulise arutamise käigus jäid hageja esindajad senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja II vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
6.Kostja I 23.04.2012.a kohtuistungile ei ilmunud. Kostjat I oli teavitatud seaduses sätestatud tähtaegu järgides istungi toimumise ajast ja kohast ning selgitatud istungilt puudumise tagajärgi (vt toimik, lk 113 ja 114). Kostja I esindaja ei ole teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks. Kohus otsustas istungil lahendada asja kostja I osavõtuta sisuliselt (TsMS § 414 lg 1).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele mõlema kostja suhtes.
8.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 3(8)
2-10-65090 Kuivõrd kostja I ei ole käesolevas asjas hagile vastanud ning kostjate vaidlusaluseid õigussuhet hagejaga saab eeldatavalt tuvastada kaaskostjate suhtes eraldiseisvalt, käsitleb kohus alljärgnevalt esmalt kostja I vastu esitatud nõudeid ning seejärel kostja II vastu esitatud nõudeid.
9.Hageja põhinõue kostja I vastu 6363,44 euro (s.o 99 566,20 kr) saamiseks kuulub rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
10.Kostja I puhul eeldab kohus TsMS § 231 lg 4 põhjal hagi alusena toodud faktilise asjaolude omaksvõttu, kuna kostja I ei ole hageja faktiliste asjaolude kohta esitatud väiteid selgesõnaliselt vaidlustanud ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka selle kostja muudest avaldustest. Hagi alusena toodud faktilistel asjaoludel on hageja nõue kostja I vastu 6363,44 euro saamiseks õiguslikult põhjendatud. Vastavalt VÕS § 208 lg-s 1 sätestatule kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja väidete kohaselt müüs ta 19. novembril 2007.a sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel kostjale I ajavahemikus 13.-27.11.2008 kokku 109 566,20 krooni eest toidukaupu (vastavalt arve-saatelehtedele nr 4/765, 4/769, 4/777, 4/789, 4/795 ja 4/806). Arvete maksetähtaeg oli 10 päeva arvates arvete väljastamisest. Kostja I on jätnud nende kaupade eest hagis märgitu kohaselt 99 566,20 krooni ulatuses tasumata. See on käsitletav kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes.
11.Eeltoodust lähtuvalt tuleb kohtu hinnangul rahuldada ka kostja I vastu esitatud viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja väidete kohaselt oli tal kostjaga I sõlmitud müügilepingu järgi õigus müüjana nõuda ostjalt viivist 0,5% tarnitud kauba maksumusest iga viivitatud päeva eest. Kostja I ei ole taolist viivisekokkuleppe olemasolu menetluses vaidlustanud ning kohus eeldab ka siinkohal TsMS § 231 lg 4 põhjal kostja I omaksvõttu. Hageja arvestuse kohaselt oli kostja I arve nr 4/765 tasumisega seisuga 01.12.2010.a viivitanud 738 päeva, mis teeb viivisenõude suuruseks 5100,61 krooni. Arve nr 4/769 tasumisega oli kostja I viivitanud 736 päeva, mis teeb viivisenõude suuruseks 16 005,30 krooni. Arve nr 4/777 tasumisega oli kostja I viivitanud 733 päeva, mis teeb viivise suuruseks 14 798,39 krooni. Arve nr 4/789 tasumisega oli kostja viivituses 731 päeva ning viivise suuruseks on vastavalt 13 176,82 krooni. Arve nr 4/795 tasumisega oli kostja I viivituses 727 päeva ning viivis moodustab 13 354,01 krooni. Arve nr 4/806 oli 01.12.2010.a seisuga tähtaegselt tasumata 724 päeva, mis teeb viivisenõude suuruseks 14 528 krooni. Kokku oli hagejal enda arvestuste kohaselt õigus nõuda 01.12.2010.a seisuga viivist summas 338 185,62 krooni (s.o 21 613 eurot). Hageja on pidanud põhjendatuks esitada viivisenõude üksnes põhinõude (s.o 6363,44 euro) ulatuses.
12.Kostja I ei ole vaidlustanud hageja esitatud viivisearvestust (vt toimik, lk 9) ega taotlenud viivise vähendamist (VÕS § 113 lg 8). Arvestades ülaltoodut rahuldab kohus hageja poolt kostja I vastu esitatud viivisenõude summas 6363,44 eurot (s.o 99 566,20 kr).
13.Edasiselt käsitleb kohus kostja II vastu esitatud nõudeid. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 1 otsustab kohus asja lahendamisel, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb 4(8)
2-10-65090 kohaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Lähtuvalt kostja II poolt esitatud vastuväidetest peab kohus esmalt vajalikuks selgitada hageja ja kostja II vahelise õigussuhte olemust. Nimetatud pooled ei vaidle iseenesest asjaolu üle, et nende vahel on allkirjastatud 02.04.2009.a kostja I kohustuste tagamiseks leping, mis on pealkirjastatud kui käendusleping. Samas jääb poolte esitatud väidete põhjal mõnevõrra ebaselgeks (vt toimik, lk 6-7), millist õigussuhet sooviti kõnealuse 02.04.2009.a lepinguga luua. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-st 3, millest tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt nt: Riigikohtu 11.04.2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu VÕS § 29 lg 4 kohane tõlgendamine tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 pdes 4-6 märgitud asjaoludega (vt nt: Riigikohtu 18.06.2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-145-08, p 12).
14.Kohus leiab, et kuigi hageja ja kostja II poolt 02.04.2009.a allkirjastatud leping kannab pealkirja käendusleping, võib selle lepingu sisu ja sõlmimise asjaolude põhjal järeldada, et sõlmitud lepingu alusel toimus kostja II poolt kostja I kohustusega ühinemine VÕS § 178 lg 1 mõttes. Nimetatud sättest tulenevalt astub kohustusega ühinemisel kolmas isik võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. VÕS § 178 lg 4 esimese lause kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus, st võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt (solidaar)võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65). Järeldust kohustusega ühinemise kohta toetab kohtu arvates esiteks asjaolu, et hagi esemeks olev nõue oli poolte esitatu põhjal otsustades tekkinud ja kostja I vastu sissenõutavaks muutunud juba 2008. aasta novembris-detsembris (lähtudes hagis märgitud arevete kuupäevadest). Seega oli nõue sissenõutavaks muutunud juba enne lepingu sõlmimist hageja ja kostja II vahel 02.04.2009.a. Pooltel ei ole tsiviilasja menetluse käigus tekkinud vaidlust hagis esitatud väite üle, et kostja II soovis anda tagatist kostja I poolt hagejale tasumata jäänud arvete tasumise tagamiseks. Teiseks võib kohustusega ühinemise tahet järeldada hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu punkti 2.4 põhjal, mis annab hagejale õiguse nõuda kostjalt II leppetrahvi 0,5% õigeaegselt maksmata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Selline kokkulepe ei ole kohtu hinnangul omane käenduslepingule ning oleks käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades VÕS § 142 lg-st 6 lähtuvalt ilmselt tühine. Samas võiks lepingu punktis 2.4 sisalduv kokkulepe olla kohustusega ühinemise korral kehtiv (vt täpsemalt otsuse põhjenduste punkt 17).
15.Arvestades eeltoodut, kuulub ka kostja II vastu esitatud põhinõue kohtu hinnangul rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Iseenesest on ka kostja II võtnud menetluses omaks asjaolu (TsMS § 231 lg 2), et kostja I on jätnud hagejalt ajavahemikus 13.-27.11.2008 ostetud kaupade eest 99 566,20 krooni ulatuses tasumata (vt toimik, lk 108). Kohus ei pea seetõttu vajalikuks siinkohal korrata kostja I vastu esitatud põhinõude käsitlemisel esitatud põhjendusi.
16.Kohtu hinnangul saab rahuldada ka kostja II esitatud viivisenõude (summas 6363,44 eurot). Lähtuvalt ülalviidatud hageja ja kostja II vahel 02.04.2009.a sõlmitud lepingu punktist 2.4 on hagejal õigus nõuda kostjalt II leppetrahvi 0,5% õigeaegselt maksmata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Lepingupooled on menetluse käigus tehtud 5(8)
2-10-65090 avalduste põhjal käsitlenud sega siiski kui viivisekokkulepet, mitte kokkulepet leppetrahvi tasumiseks VÕS § 158 lg 1 mõttes. Arvestades VÕS § 29 lg-s 1 sätestatut, vaatleb ka kohus seda kui viivise tasumise kohustust puudutavat kokkulepet. Kostja II ei ole selgesõnaliselt vaidlustanud hageja esitatud viivisearvestust ega taotlenud viivise vähendamist (VÕS § 113 lg 8). Samuti ületas kostja II vastu esitatud viivisenõue, arvestatuna määras 0,5% iga viivitatud päeva eest, 01.12.2010.a seisuga ilmselgelt põhinõude summa 6363,44 eurot.
17.Kohus peab oluliseks siinkohal lisada, et kostja II on sisuliselt vaidlustanud hageja väite, et kostjaga I sõlmitud müügilepingu järgi oli hagejal õigus müüjana nõuda ostjalt viivist 0,5% tarnitud kauba maksumusest iga viivitatud päeva eest. Kostja II poolt esitatud vastuväidete põhjal ei ole selge, kas hageja ja kostja II vahel 02.04.2009.a sõlmitud lepingus viidatud müügileping nr 5 on sama ostu-müügi leping nr 5, mille sisu on kirjeldatud hagiavalduses ja mille koopia on lisatud hagiavaldusele (vt toimik, lk 5). See hagiavaldusele lisatud lepingueksemplar on allkirjastatud üksnes hageja kui müüja poolt. Hageja esindaja on 27.02.2012.a toimunud eelistungil kinnitanud, et tal ei ole esitada hagiavaldusele lisatud ostu-müügi lepingu nr 5 kostja I (st ostja) poolt allkirjastatud eksemplari (vt toimik, lk 109). Seega ei ole leidnud asjas üheselt tõendamist, et kostja II poolt tagatavad (kostja I) kohustused tulenevad hagiavalduses märgitud ostu-müügi lepingust nr 5 (kuigi kostja I täitmata kohustuste üle hageja ees vaidlus puudub). Seega ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et tal oli kokkulepe kostjaga I viimase poolt maksetähtaegade rikkumise korral viivise nõudmiseks määras 0,5% tarnitud kauba maksumusest iga viivitatud päeva eest. Juhul kui kostja II oleks kostja I kohustusi hagejaga 02.04.2009.a sõlmitud lepingu alusel üksnes käendanud, oleks ülalkirjeldatud lepingupunktis 2.4 sisalduv kokkulepe kohtu arvates VÕS § 142 lg-st 6 lähtuvalt tühine, kuna sellega kaldutaks käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. peatükis sätestatust. Kõnesolev lepingutingimus oleks kohtu arvates tühine, sõltumata sellest, kas seda saaks käsitleda viivisekokkuleppena (VÕS § 113 lg 1) või leppetrahvikokkuleppena (VÕS § 158 lg 1). Vastavalt VÕS § 142 lg-s 1 toodud määratlusele kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest eelduslikult täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Osundatud sätteid arvestades vastutab käendaja üksnes põhivõlgniku kohustuste eest ning käendaja vastutus ei saa osutuda põhivõlgniku omast suuremaks. 02.04.2009.a hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu punkti 2.4 põhjal võib aga kostja II vastutus põhivõlgniku kohustuste eest osutuda ulatuslikumaks kostja I enda omast. Kohus on eelpool märkinud, et kostja II on ühinenud kohustusega (tasuda võlg) üksnes hagejale kui võlausaldajale lisatagatise andmise eesmärgil. Asja materjalid ei anna alust arvata, et kohustusega ühinemiseks oli muid põhjuseid. Seega tuleb VÕS § 178 lg 4 teisest lausest lähtuvalt kohaldada kohustusega ühinemise kokkuleppele ka käenduslepingu kohta VÕS §-s 145 sätestatut. Samas on kohustusega ühinemise puhul hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu punktis 2.4 sisalduv kokkulepe VÕS §-s 5 sätestatud üldise dispostiivsuse põhimõttest lähtuvalt kohtu arvates kehtiv.
18.Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhinõudena 6363,44 eurot. Lisaks mõistab kohus kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 01.12.2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude esemeks oleva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest 6363,44 euro ulatuses. Viivisenõude osas ei ole kostjad eelpool esitatud kaalutlusi arvestades kohtu hinnangul vaadeldavad solidaarvõlgnikena. 6(8)
2-10-65090
19.Vastusena kostja II vastuväidetele märgib kohus täiendavalt järgmist. Kostja II hinnangul on 02.04.2009.a hagejaga sõlmitud leping kui käendusleping VÕS § 143 lg-st 2 lähtuvalt tühine, kuna pooled ei ole kokku leppinud kostja II (kui käendaja) vastutuse rahalises maksimumsummas. Kohus kostja käsitlusega ei nõustu. Esiteks ei ole kohtu arvates tegemist käenduslepinguga. Teiseks loeti mainitud lepingu sõlmimise ajal 02.04.2009.a kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni kohaselt tarbijakäenduslepinguks käenduslepingut, kus käendajaks on tarbija. VÕS §-s 34 toodud määratluse kohaselt on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asja materjalid annavad alust arvata, et kostja II ei asunud hagejaga praegusel juhul õigussuhtesse kui tarbija (VÕS § 34). Kohtu hinnangul puudutas kostja I kohustuste tagamine kostja II poolt vähemalt osaliselt ka kostja II isiklikku äritegevust. Lepingu sõlmimise ajal hagejaga (s.o 02.04.2009.a) ei olnud kostja mitte üksnes kostja I juhatuse liige, vaid ka äriühingu ainuosanik. Seda asjaolu on kostja II 27.02.2012.a eelistungil kinnitanud (vt toimik, lk 109). Seega oli kostjal II kui osaühingu ainsal omanikul eeldatavalt vahetu isiklik huvi kostja I majandustegevuse ja -tulemuste vastu. Kohtu hinnangul ei ole samast 02.04.2009.a sõlmitud lepingust tulenevad kostja II kohustused ka lõppenud. Esiteks tuleneb juba lepingu punktist 5.1, et see kehtib kuni 31.12.2009.a või poolte poolt endale võetud kohustuste täieliku täitmiseni. Seega ei lõppenud selle lepingupunkti järgi kohustused, mis olid 31.12.2009.a seisuga sissenõutavaks muutunud. Hagi esemeks olev põhinõue oli poolte esitatu põhjal otsustades tekkinud ja sissenõutavaks muutunud juba 2008. aasta novembris, seega oli kohustus olemas ka 31.12.2009.a seisuga. Teiseks, isegi kui tõlgendada 02.04.2009.a sõlmitud lepingu punkti 5.1 selliselt, et käendus lõppes 31.12.2009.a seoses tähtaja möödumisega, tuleb VÕS § 153 lg-s 3 sätestatu järgi eeldada, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Kostja II ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul taolist eeldust ümber lükanud.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, tuleb menetluskulud jätta asjas kostjate kanda. TsMS § 165 lg-st 3 lähtuvalt vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik 7(8)
2-10-65090
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.