lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-10-56472/62

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 30.05.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-10-56472/62
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
30.05.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3870
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr: 2-10-56472

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.05.2012.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-56472

Tsiviilasi

Ivar Kaldaru hagi Harry Pilviste vastu võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.12.2011.a otsus

Tsiviilasja hind maakohtus/ apellatsioonimenetluses

68 110,56 eurot/ 132 022,20 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Harry Pilviste apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Ivar Kaldaru (isikukood: xxxxxxxxx, elukoht: xxxx xxxx), tehinguline esindaja advokaat Teele Viilup; Kostja: (apellatsioonimenetluses apellant): Harry Pilviste (isikukood: xxxxxxx, elukoht: xxxxx), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Grete Lind

Kohtuistungi toimumise aeg

11.05.2012.a

Istungil osalenud isikud

Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup, kostja tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Grete Lind

RESOLUTSIOON:

1.Harju Maakohtu 21.12.2011.a otsus jätta muutmata.
2.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, Harry Pilviste kanda.
4.Lisaks Harju Maakohtu 21.12.2011.a otsuse resolutsiooni p-s 4 välja mõistetule, mõista kostjalt riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 4793,37 eurot. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita raha riigi tuludesse maksmiseks kohustava kohtulahendi jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg

1(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 1 lauses 2 sätestatud määras alates raha maksmiseks kohustava lahendi tegemisest kuni kohase täitmiseni.

5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.12.11.2010 esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1 000 000 krooni, intressivõla sumas 65 698,63 krooni ja viivise summas 1 000 000 krooni, kokku 2 065 698,63 krooni (68 110,56 eurot) ning jätta menetluskulud kostja kanda. 23.08.2011 palus hageja alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et laenuleping oli näilik, kostjalt välja mõista hageja poolt kostjale üle kantud summa koos intressidega alusetult saaduna VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 04.05.2007 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 1 000 000 krooni. Vastavalt lepingule kandis hageja laenusumma üle kahes osas: 950 000 krooni 04.05.2007 ja 50 000 krooni 28.05.2007. Lepingu p 1 kohaselt kohustus kostja laenusumma tagastama hiljemalt 31.12.2007. Kuni hagi esitamiseni ei ole kostja oma kohustusi täitnud ja laenusumma koos lisanduvate kõrvalnõuetega on täies ulatuses tasumata. Vastavalt lepingu p-le 1 kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 10% tagastamata summalt aastas ja tulenevalt lepingu p-st 3 kohustus kostja maksete tasumisega viivitamisel maksma tagastamata summalt viivist arvestusega 1% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest. 31.12.2007 seisuga moodustasid laenusummalt arvestatud intressid 65 698,63 krooni. Seega kohustus kostja laenusumma tagastamise tähtpäeval tasuma hagejale kokku 1 065 698,63 krooni. Hagi esitamise seisuga oli kostja laenusumma tagastamisega viivituses 1044 kalendripäeva. Seega oli lepingu järgi hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 10 440 000 krooni. Lähtudes Riigikohtu praktikast, vähendas hageja viivisesumma mõistliku suuruseni ja taotles kostjalt viivis välja mõista põhivõlaga samas summas - 1 000 000 krooni. Lepingu p 3 kohaselt oli hagejal õigus pöörduda igal ajal kohtusse võlgnevuste sundkorras sissenõudmiseks, kusjuures viivise arvestamises lepiti kokku kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hageja pöördus korduvalt kostja poole palvega võlgnevus tagastada, kuid kostja võlga ei tasunud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi aluseks olev laenuleping oli tühine ja hageja nõue põhjendamatu. Poolte vahel ei ole laenusuhet, hagis näidatud maksetega tasus hageja kostjale OÜ Cosumelt osa eest. Kostja oli OÜ Cosumelt ainuosanik alates 01.01.2001. Hageja asus OÜ-s Cosumelt tööle tegevjuhi ametikohale alates 01.06.2007. Tööleping lõpetati 05.03.2010 TLS § 88 lg 1 p-i 2 alusel, mis käsitleb tööülesannete täitmata jätmist ebapiisava tööoskuse või töökohale

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 sobimatuse tõttu. 2007. aastal leppisid kostja, hageja, R H ja U kokku, et kostja müüb eelmärgitud isikutele OÜ Cosumelt osa. 108 000 kroonise nimiväärtusega osa eest pidi hageja tasuma 1 500 000 krooni. 04.05.2007 tasus hageja ostuhinnast 950 000 krooni ja 28.05.2007 tasus 50 000 krooni. Kuna koheselt müüki notariaalselt ei vormistatud, allkirjastati hageja ettepanekul ühes eksemplaris laenuleping, et juhul kui osa müüki notariaalselt ei vormistata, saaks hageja tegelikkuses osa eest tasutud raha tagasi. 11.09.2007 vormistasid pooled osa ülemineku notariaalse kinkelepinguna. Tegelikkuses oli poolte tahte sisuks ja tehingute eesmärgiks osa võõrandamine. Poolte sooviks oli jätta mulje laenulepingu ja kinkelepingu sõlmimisest, et varjata osa võõrandamise tehingut. Tehingud tuleb lugeda näilikuks ja kohaldada tehingutele müügilepingu sätteid. Esimese astme kohtu otsus

3.Maakohus tegi 21.12.2011 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 132 022,20 eurot (sh põhivõlg 63 911,65 eurot, intress 4 198,91 eurot ja viivis 63 911,65 eurot). Menetluskulud jäid täies ulatuses kostja kanda. Hageja nõue kostja vastu tulenes 04.05.2007 sõlmitud kirjalikust laenulepingust, milles hageja kohustus andma kostjale laenu kokku 1 000 000 krooni ja kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 31.12.2007 ning maksma intressi 10% tagastamata summast aastas. Lepingus nähti ette ka kostja kohustus tasuda viivist 1% tähtajaks tasumata kogusummast iga viivitatud päeva eest. Asjas ei ole vaidlust ja maksekorraldustega on tõendatud, et hageja tasus kostjale laenulepingus näidatud 1 000 000 krooni kahe maksena 04.05.2007 ja 28.05.2007. Kostja väitel ei ole tegemist laenuga, vaid osa müügihinna tasumisega. Pooled sõlmisid laenulepingu ja osa kinkelepingu näilike tehingutena, soovides ühiselt kostjale kuulunud OÜ Cosumelt osa müügitehingut varjata. Vaidlust ei ole selles, et kinkelepingus osa omandiõiguse üleandmise kokkulepe vastab poolte tegelikule tahtele. Väidetavalt ei vastanud poolte tegelikule tahtele osa võõrandamise tehingu võlaõiguslik osa. Kostja väitel oli poolte ühine tahe suunatud osa müügile, mitte kinkimisele. Kohus asus seisukohale, et kostja väited laenulepingu ja kinkelepingu kui näilike tehingute tühisusest ei leidnud tõendamist. Kostja ei tõendanud, et poolte tegelik ühine tahe erines kinkelepingus avaldatud otsesest tahteavaldusest. Kostja väidetel sõlmis ta 2007. aastal hageja, R H ja H U suulise kokkuleppe, et müüb eelnimetatud isikutele OÜ Cosumelt osa. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja 108 000 kroonise nimiväärtusega osa eest tasuma 1 500 000 krooni. Kostja tõendas väiteid hagejale osa müümise ja osa hinna kohta tunnistaja S ütlustega. Tunnistaja P. S teadis, et laenuleping sõlmiti ja oli juures, kui hageja nõudis mingi paberi vormistamist. Lepingu sisu kokkuleppimise juures tunnistaja ei viibinud. Kohus suhtus tunnistaja P. S ütluste usaldusväärsusesse kriitiliselt, kuna P. S oli kostja endine elukaaslane, kes teadis kostja väidetavat kohustust osa eest tasuda ja müügihinda kostja ütluste järgi, samuti kostja ja tunnistaja R H vestlustest, mille juures P. S enda sõnul oli viibinud. Tunnistaja R. H ei kinnitanud kostja ja tunnistaja P. S väiteid osa müümise kokkulepete kohta. R. H sõnul kinkis kostja temale ja hagejale OÜ Cosumelt osa. R. H ei maksnud osa eest midagi, tal ei olnud kostjaga kokkulepet, et ta peab osa eest hagejale tasuma. R. H teadis, et kostja võttis hagejalt laenu, seda rääkisid tunnistajale nii hageja kui kostja. R. H sõnul olid kostjal keerulised ajad ja ta lubas anda osaluse isikule, kes tuleb osaühingusse uueks tegevjuhiks ja tugiisikuks. P. S sõnul seadis hageja OÜ-sse Cosumelt tegevjuhiks asumise tingimuseks osaluse saamise. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et kostja soovis uuele tegevjuhile osa võõrandada. Osa võõrandamine on ka osa kinkimine. Tunnistaja P. S teadis poolte kokkulepete sisu üksnes

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 kostjalt kuuldu põhjal ja tema ütlused olid vastuolus väidetava müügikokkuleppe ühe osalise, tunnistaja R. ütlustega. Tunnistajate R. H. ja P. S ütlustest nähtus, et enne kinkelepingu sõlmimist oli kostja hagejaga tuttav. Alates 01.06.2007, so kolm kuud enne kinkelepingu sõlmimist, töötas hageja OÜ-s Cosumelt, mille ainuosanik ja juhatuse liige oli kostja. Tunnistajad R. H ja P. S kinnitasid, et hageja pidi osaluse saama seoses tööle asumisega OÜs Cosumelt. Seega on põhistatud hageja väide, et osaluse saamine oli nn motivatsioonipakett OÜ-s Cosumelt tööle asumiseks. Hageja töölt vabastamise alus ei tõenda käesolevas tsiviilasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Laenulepingu asemel tegelikult osa müügilepingu võlaõigusliku kokkuleppe sõlmimise vastu räägib ka asjaolu, et kostja seisukohast järelduvalt tasus hageja kostjale osa väidetavast hinnast 1 500 000 kroonist 1 000 000 krooni. Hagi esitamise ajaks oli väidetavalt laenu- ja kinkelepinguna vormistatud müügilepingust möödunud rohkem kui kolm aastat. Seega ostuhinna tasumise nõude aegumistähtaja jooksul ei pidanud kostja vajalikuks ostuhinna tasumise nõuet maksma panna. Kohtu hinnangul oli tasumata osa 500 000 krooni, oluline rahasumma. Eluliselt ei ole usutav, et kostja jätnuks sellise summa nõudmata, kui tema väited müügilepingu sõlmimisest vastaksid tegelikkusele. OÜ Cosumelt kasumiaruandest nähtuvalt oli puhaskasum 2006. aastal 70 548 krooni ja 2007. aastal 147 014 krooni, mistõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et tal puudus mõistlik põhjus kinkida mitmemiljonilise kasumiga äriühingu osa võõrale inimesele. OÜ Cosumelt äritulu oli 2007. aastal kokku 22 971 283 krooni ja ärikulud 22 114 460 krooni, mistõttu kümnetes miljonites käive ei tõenda osa nimiväärtusest rohkem kui kümme korda suuremat väärtust. Ebaveenvad olid kostja väited, et hagejaga lepiti kokku 108 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa müügis 1 500 000 krooni eest. Laenulepingu sõlmimises ei anna alust kahelda kostja väide, et hageja võttis ostuhinna tasumiseks laenu korteri tagatisel ning mõistlikult ei oleks hageja seda teinud kostjale tagatiseta laenu andmiseks. Kostja vastav väide on tõendamata. Tunnistaja R. H üksnes arvas, et hageja võttis laenu, sest tema teada hagejal sellist raha ei olnud. Tunnistaja oletus ei ole asjaolu tõendamiseks piisav. Kostja allkirjastas kirjaliku laenulepingu, milles kohustus laenu tagastama suhteliselt lühikese tähtaja, 7 kuu möödumisel ja tasuma suhteliselt suurt intressi. Üldteadaolevalt andsid pangad 2007. aastal laenu suhteliselt kergelt ja kinnisvara tagatisel antud laenude intressid olid madalamad, kui poolte laenulepingus sätestatud 10% aastas. Hageja asus kostja äriühingusse tööle ja vastavalt kokkuleppele pidi saama osanikuks. Kostjat hagejale tutvustanud tunnistaja R. H oli kostja elukaaslase sugulane, mistõttu oli mõistetav, et hageja usaldas kostjat ja pidas võimalikuks anda tagatiseta laenu. Laenulepingu näilikkust ei saa tuletada üksnes sellest, kui hageja võttis kostjale laenamiseks ise pangalt laenu. Osa kinkeleping vormistati notariaalselt 11.09.2007. Osaluse müügikokkulepped sõlmiti väidetavalt 2007. mais. Kostja pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt tunnistaja R. H oli kostjale tasunud 1 000 000 krooni juba 28.03.2007 ja 200 000 krooni 12.04.2007, ei tõenda kostja väidet, et kõik kinkelepingu osalised leppisid tegelikult kokku osa müügis. Tunnistaja R. H maksete selgituses oli viide lepingule 28032007. Tunnistaja sõnul oli see poolte suulise laenulepingu sõlmimise kuupäev 28.03.2007. Tunnistaja kinnitas, et laen ei olnud seotud OÜga Cosumelt, tunnistaja oli kostja elukaaslase sugulasena korduvalt andnud kostjale laenu. Esitatud kostja konto väljavõte oli osaline, 12 leheküljelisest konto väljavõttest esitati 2 lehte, muud kanded, peale R. Hlt saadud laekumiste, olid kinni kaetud. Kostja ei tõendanud, et sama kinkelepingu alusel OÜ-lt Cosumelt osa kinkena saanud H U oleks kostjale tasunud osa väidetava müügi eest.

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472

Veenvad ei olnud kostja selgitused ja tunnistaja P. S ütlused, et laenuleping vormistati seetõttu, et hageja oli pangast raha saanud ja tahtis kostjale ära maksta, aga osa müügitehingu (mis vormistati kinkena) vormistamiseks ei olnud võimalik saada notari aega enne 2007. septembrit ja hageja soovis saada tagatist makstud raha kohta. Hageja maksekorraldustel oli viide 04.05.2007 lepingule. Kostja ei tõendanud sellel päeval peale vaidlusaluse laenulepingu mingite muude lepingute sõlmimist hagejaga. Puudub mõistlik selgitus, miks kostja pidanuks osa võõrandamise tehingu sõlmimise tagatiseks osa müügihinna osalise kättesaamise järel allkirjastama laenulepingu. Kohus leidis, et laenuleping ei ole seotud osa võõrandamisega (kinkelepinguga) ja tehingud ei ole näilikud. Laenuleping ei ole rahatu, kuivõrd laenulepingus märgitud summa kanti kostjale üle ja kostja ei ole raha saamist eitanud. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väide, et hageja ei nõudnud enne kohtusse pöördumist temalt kordagi laenu tagastamist. Nimetatud asjaolu võiks omada tähtsust hageja viivisenõude hea usu põhimõttega kooskõla hindamisel, kuid vastavaid väiteid kostja ei esitanud. Hageja pöördus nõude aegumistähtaja jooksul laenu tagastamise nõudega kohtusse. Vaidlusaluses laenulepingus oli laenu tagastamise tähtpäevaks kokku lepitud 31.12.2007. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole laenu tagastanud. Eeltoodu alusel oli põhjendatud laenusumma 1 000 000 krooni (63 911,65 euro) tagastamise nõue. Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- ja kutsetegevust sõlmitud laenulepingu korral maksta intressi, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub intressi 10% aastas. Hageja arvestas laenu tagastamise tähtpäeva seisuga tasumisele kuuluvaks intressisummaks 4 198,91 eurot (65 698,63 krooni). Kostja intressisumma suurusele vastu ei vaielnud. Kohus leidis, et intressinõue on põhjendatud ja rahuldas selle. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 3 kolmanda lause alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud määras. Laenulepingu p 3 kohaselt oli kostja kohustunud maksma hagejale viivist 1% tähtajaks tasumata kogusummast iga viivitatud päeva eest. Hagi esitamise seisuga 12.11.2010 oli kostja laenusumma tagastamisega hageja arvestuste kohaselt viivituses 1044 päeva ja hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis üle 10 miljoni krooni. Hageja vähendas mõistlikult viivisenõuet ja taotles viivised välja mõista põhivõlaga samas summas, so 63 911,65 eurot (1 000 000 krooni). Kostja viivisenõude suurusele vastu ei vaielnud. Kohus mõistis viivised taotletud suuruses välja. Apellatsioonkaebus

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme, sh. jätnud kohtuotsuse põhjendamata, andnud põhjendamatult ühe tunnistaja ütlustele erilise kaalu ja jätnud kostja tõendid tähelepanuta. Kohus on vääralt hinnanud esitatud tõendeid ja põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistaja P. S antud ütlused. Loetletud rikkumised on kaasa toonud ebaõige otsuse, kuivõrd arvestamata jäetud tõendeid arvestades oleks hageja nõue tõendamata. Kuivõrd kostjal puuduvad dokumentaalsed tõendid, et raha kanti üle osa eest, mitte laenuna, ning vastava kokkuleppe sõlmimise juures viibis S, kuulati istungil P. S tunnistajana üle.

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 Kohus on lugenud tunnistaja P. S ütlused ebausaldusväärseks. Et tunnistaja P. S oli kunagi kostja elukaaslane ja on kostja lapse ema, ei tähenda, et tunnistaja annab ebaõigeid ütlusi. Kohus oli tunnistaja taotluse rahuldamisel teadlik, et P. S on kostja elukaaslane. Puudub objektiivne põhjendus, miks ei saa P. S ütlusi lugeda usaldusväärseks. Pooltevahelisele seosele viidates ei saa lugeda, et isiku ütlused on ebausaldusväärsed, sest tunnistajal lasub valeütluste andmisel kriminaalvastutus. Samas on kohus tuginenud täielikult tunnistaja Rait ütlustele, kuigi R. H on hageja väga hea sõber, keda hageja on tundnud vähemalt 15 aastat, nad on ühest kandist pärit, mistõttu on R. H huvi, et kohus langetaks otsuse hageja kasuks. Ebaõige on kohtu seisukoht, et P. S teab poolte kokkuleppe sisu üksnes kostjalt kuuldu põhjal. Tunnistaja on kinnitanud, et viibis kohtumistel, kus pooled leppisid kokku, et raha tasutakse osa eest, mitte laenulepingu alusel. Samuti kinnitab tunnistaja, et kostja ei vajanud laenu, kuna rahalisi raskusi ei olnud. Ütluste asjakohatuks lugemine ja arvestamata jätmine ning tunnistaja ütluste ignoreerimine kohtu poolt, on käsitletav tõendite väära hindamisena, mille tõttu on kohus jõudnud ebaõige lahendini. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et osade eest tegelikkuses tasuti, kuid notari juures vormistati leping kinkelepinguna. Kostja on seisukohal, et tavainimene ei kasuta praktikas väljendit “võõrandama”, kui tegemist on kinkega, vaid ainult müügi puhul, mistõttu on tõendatud, et ka R. H tegelikkuses teadis, et raha tasuti osa eest. Samuti on tunnistaja P. S otsesõnu istungil öelnud, et raha tasuti osa müügi eest, mitte laenulepingu alusel. R.H ei ole vaidlusalust laenulepingut näinud, mida kinnitavad R. H ütlused. Samuti on R. H kinnitanud, et ei teadnud, mida pooled ja P. S kohtumisel arutasid ja kokku on leppinud. Seega ei tea R. , mille eest hageja on vaidluse aluseks olevad maksed teinud. Arvestades, et R. H ei ole teadlik kostja ja hageja vahelistest kokkulepetest, ei saa kohus tema tunnistustele tuginedes lugeda tõendatuks, et hageja nõue on põhjendatud või kostja vastuväited ei ole veenvad. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-4-05 on asunud seisukohale, et kohtuotsuse põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas ka seda, et kohtu järeldused peavad loogiliselt tulenema hinnatud tõenditest. Väär on kohtu järeldus, et osaluse saamine oli nn motivatsioonipakett OÜ-s Cosumelt tööle asumiseks. Tunnistaja P. S on otseselt öelnud, et hageja oli nõus tulema juhiks, kui saab osta ettevõtte osa. Tunnistaja ütlustest ei saa järeldada, et osa anti hagejale tasuta põhjusel, et isik töötaks ettevõttes firmajuhina. Vaidlus puudus selles, et hageja sai töötasu, mistõttu puudus põhjus anda talle lisaks ettevõtte osa. Arvestades, et tunnistaja P. S ütlustest ei saa teha järeldust, et osaluse saamine oli nn motivatsioonipakett, vaid tunnistaja on otseselt välja öelnud, et hageja tasus kostjale osa eest raha, on kohtu järeldused ebaõiged. Kuivõrd kohtu järeldused ei tulene loogiliselt hinnatud tõenditest, on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1. Ebaõiged on kohtu järeldused otsuse p-s 6, et kostja ei ole tõendanud sellel päeval hagejaga peale vaidlusaluse laenulepingu muude lepingute sõlmimist. Lisaks puudub mõistlik selgitus, miks kostja pidanuks osa võõrandamise tehingu sõlmimise tagatiseks osa müügihinna osaliselt kättesaamise järel allkirjastama laenulepingu. Kostja on terve menetluse kestel väitnud, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja müüb hagejale raha eest OÜ Cosumelt osa. Kuivõrd hageja sai pangalaenu, st raha osa ostmiseks oli olemas ning pooltel oli suuline kokkuleppe, et kostja müüb hagejale osa, siis kandis hageja kostjale raha üle. Osa müügilepingut ei olnud ülekannete tegemise ajaks notariaalselt vormistatud. Vastavalt seadusele peab osa omandi ülemineku kokkulepe olema notariaalne. Tagamaks, et hageja saab oma raha tagasi, kui notariaalne leping jääb mingil põhjusel sõlmimata või kostjaga peaks midagi juhtuma, vormistati laenuleping, kuigi raha laenulepingu alusel ei liikunud. Kostja on kohtule selgitanud, et hageja pidi lepingu hävitama, kuid esitas vahetult enne aegumist

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 kohtusse hagi. Hageja ei saanud tööülesannetega hakkama ja temaga sõlmitud tööleping lõpetati, st hagejal kadus kontroll ettevõtte käekäigu üle ning hageja arvatavasti kartis, et osa väärtus langeb. Kostja hinnangul asjaolud, mis tõendavad, et raha kanti osa eest, mitte laenulepingu alusel, mistõttu oli laenuleping rahatu leping, on järgmised: tunnistaja P. S ütlused, et tunnistaja viibis koosolemisel, kus pooled leppisid kokku, et raha tasutakse osa eest, mitte laenulepingu alusel. Hageja ei ole kordagi nõudnud laenuraha tagastamist enne aegumistähtaja saabumist ja kohtumenetluse alustamist. Iga mõistlik inimene, kes on edasi laenanud pangalt saadud laenuraha, nõuab tähtaja saabumisel laenusaajalt raha tagasi. Käesoleval juhul ei esitanud hageja pea kolme aasta jooksul pärast väidetava maksetähtaja saabumist kostjale ühtegi nõuet. Seega kinnitab hageja käitumine, et tegelikkuses oli laenuleping rahatu dokument. On ebausutav, et hageja võtab oma korteri tagatisel laenu ja laenab selle ilma igasuguse tagatiseta edasi füüsilisele isikule. Mõistlik inimene ei võtaks pangast laenu muul sihtotstarbel ja ei annaks raha edasi ilma midagi vastu saamata. Puudub mõistlik põhjendus, miks pidi kostja kinkima hagejale, kes on kostjale võõras isik, osa ettevõttest, mis teenib kasumit, ilma midagi vastu saamata. Hageja sai ettevõttest töötasu, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et osa anti töötamise eest. Tunnistajate P. S ja R. H ütlused kattuvad selles, et osa võõrandamistingimused lepiti kokku pool aastat varem, so 2007. mais. Vastustaja seisukoht

5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtupoolset tõendite hindamist ja tugineb kaebuses maakohtus esitatud väidetele ja tõenditele, mille osas on maakohus oma seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Kostja võttis omaks selle, et hageja kandis kostja pangaarvele kokku 1 000 000 krooni ning et kostja allkirjastas laenulepingu, mille hageja hagi aluseks oleva asjaoluna kohtu ette tõi ja millele hageja menetluses tugines. Kostja võttis omaks ka selle, et ta sõlmis OÜ Cosumelt osa kinkelepingu notariaalselt tõestatud vormis. Kirjalikus vormis ja notariaalselt tõestatud vormis lepingute puhul kehtib eeldus, et lepingudokument annab ammendavalt, lünkade vabalt ja tõele vastavalt edasi kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Kirjaliku laenulepingu alusel tuleb tõendatuks lugeda, et hageja kandis kostja pangakontole vaidlusaluse rahasumma üle laenulepingu täitmisena. Notariaalselt tõestatud kinkelepingu alusel tuleb tõendatuks lugeda, et kostja kinkis hagejale, ilma vastusoorituse kohustuseta OÜ Cosumelt osa. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et vastavad tõendid tuleks kõrvale jätta või et hageja poolt esitatud väited ei ole tõenditest hoolimata tõendatud. Sellele lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja väited ei ole eluliselt usutavad ning kostja väiteid ei kinnita asjas kogutud tõendid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tunnistaja ütlustele ei saa

7(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 anda kostja poolt soovitud sisu ning kaalu ja kostja väidetest ei saa teha kostja poolt soovitud järeldusi.

8.Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Kohtul lasub mitte ainult õigus aga ka kohustus hinnata tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Seejuures tuleb kohtul hinnata ka tunnistaja seoseid menetlusosalisega. Menetlusnormi rikkumine ei ole iseenesest see, kui kohus loeb ühe tunnistaja ütlused usaldusväärseks ning teise tunnistaja ütlustele sellist väärtust ja kaalu ei anna. Käesoleva asja raames on oluline veel see, et tunnistaja S ütlused olid abstraktsed ja umbmäärased ning tunnistaja ütlused olid kooskõlas teiste, asjas kogutud tõenditega. Seevastu kui tunnistaja S ütlused läksid muudest tõenditest (vt käesoleva otsuse p 7) lahku. Seega tuleb käesolevas asjas tunnistaja ütluste usaldusväärsust ja kaalu hinnata mitte ainult tunnistaja ja menetlusosaliste vaheliste seoste alusel vaid ka asjas kogutud muid tõendeid arvesse võttes. Nõustuda ei saa selle apellandi väitega, et maakohus jättis tunnistaja S ütlused hindamata. Vastupidi, kohus hindas tunnistaja S ütlusi, kuid hindas seda viisil, mis apellandile ei meeldinud. Isegi siis, kui tuleks lugeda tunnistaja S ütlused usaldusväärseks, ei saaks sellest järeldada, et osa kinkeleping ja laenuleping olid näilikud tehingud ning et tegelikult soovis hageja laenu andmise asemel tasuda osa eest. Kuigi tunnistaja S mainis osa ostmise soovi, ei saa tunnistaja ütlustest järeldada, et hageja ja kostja otsustasid siiski sõlmida teadlikult näiliku tehingu ning et nende soov seisnes milleski muus. Tunnistaja S ütlused on sedavõrd üldised, et sellest ei saa teha järeldust, et konkreetsed laenuleping ja osa kinkeleping olid näilikud.
9.Tõendatuks ei saa lugeda seda kostja väidet, et hageja võttis kostjale raha maksmiseks pangast laenu. Sellisele võimalusele viitas umbmääraselt tunnistaja. Kuid hageja eitas seda väidet ning sellist asjaolu oleks kostja saanud lihtsasti tõendada hageja pangaväljavõttega, millest nähtunuks raha päritolu või laenulepinguga või laenu andmise aluseks olevate dokumentidega või panga kinnitusega. Kostja oleks saanud vastavate tõendite hankimisel kasutada kohtu abi. Kohus selgitas vastavaid asjaolusid kostjale ka 11.05.2012.a toimunud kohtuistungil. Kohtu hinnangul ei ole midagi ebatavalist selles, et laenuna välja makstud raha tagastamist tullakse kohtusse nõudma veidi enne aegumistähtpäeva saabumist. Selliseid kohtuasju on kohtute menetluses märkimisväärselt palju. Küll on aga märkimisväärne, et kostja ei pöördunud võimaliku aegumistähtaja jooksul kohtusse selleks, et nõuda hagejalt väidetavat osa ostuhinna osa summas 500 000 krooni, mis kostja väitel oli hagejal kostjale tasumata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et osa võidi võõrandada osaühingusse tööle asumise eest või sellega seoses. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.Kostjale anti menetlusabi ning kostja vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Käesolevas tsiviilasjas tulnuks kostjal tasuda apellatsioonkaebuse esitamise eest lõivu summas 4793,37 eurot. Vastav summa tuleb kostjalt riigi tuludesse välja mõista. Menetluskulude jaotus
11.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-10-56472 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Ande Tänav

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja