Otsuse punktis 4 riigituludesse väljamõistetud summa tuleb tasuda otsuse jõustumisest arvates 15 päeva jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või nr 221023778606 Swedbank AS-is või nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, viitenumber kõigil 2900078444. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number ning, kui maksjaks ei ole hageja, siis ka hageja nimi.
6.Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Hagi tagamine –H. P kinnistule (registriosa nr XXX) seatud kohtulik hüpoteek I. K kasuks ning H. P kuuluvate OÜ CM ja OÜ C osade võõrandamise ja koormamise keeld – jätta kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni, seejärel tühistada. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
12.11.2010 IK esitas Harju Maakohtule hagi HP põhivõlgnevuse 1 000 000 krooni, intressivõla 65 698,63 krooni ja viivise 1 000 000 krooni, kokku 2 065 698,63 EEK (68 110,56 euro) väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 04.05.2007 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 1 000 000 krooni. Lepingu punkti 1 kohaselt kohustus kostja laenusumma tagastama hiljemalt 31.12.2007. Hageja kandis laenusumma vastavalt lepingule üle kahes osas: 950 000 krooni 04.05.2007 ja 50 000 krooni 28.mail 2007. Kostja ei ole kuni hagi esitamiseni näidanud üles mistahes valmidust oma kohustuste täitmiseks ja laenusumma koos lisanduvate kõrvalnõuetega on täies ulatuses tasumata. Vastavalt lepingu punktile 1 kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 10 % tagastamata summalt aastas ning tulenevalt lepingu punktist 3 kohustus kostja maksete tasumisega viivitamisel maksma tagastamata summalt viivist arvestusega 1 % tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest. 31.12.2007 seisuga moodustasid laenusummalt arvestatud intressid 65 698,63 krooni. Seega kohustus kostja laenusumma tagastamise tähtajal tasuma hagejale kokku 1 065 698,63 krooni. Hagi esitamise seisuga on kostja olnud laenusumma tagastamisega viivituses 1044 kalendripäeva. Seega lepingu järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 10 440 000 krooni. Lähtudes Riigikohtu praktikast, vähendab hageja viivisesumma mõistliku suuruseni ja taotleb kostjalt viivised välja mõista põhivõlaga samas summas, 1 000 000 krooni. Lepingu punkti 3 kohaselt on hagejal õigus pöörduda igal ajal kohtusse võlgnevuste sundkorras sissenõudmiseks, kusjuures viivise arvestamises lepiti kokku kuni kohtuotsuse täitmiseni. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole palvega võlgnevus tagastada, kuid kostja ei ole võlga tasuma asunud. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. 23.08.2011 hageja palus alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et laenuleping oli näilik, kostjalt välja mõista hageja poolt kostjale üle kantud summa koos intressidega alusetult saaduna VÕS § 1028 lg 1 alusel.
KOSTJA VASTUS
11.02.2011 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Poolte vahel ei ole laenusuhet, vaid hagis näidatud maksetega hageja tasus kostjale OÜ C osa eest.
Kostja oli OÜ C ainuosanik alates 01.01.2001.a.. Hageja asus OÜ-s C tööle tegevjuhi ametikohal alates 01.06.2007. Tööleping lõpetati 05.03.2010 töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 2 alusel, mis käsitleb tööülesannete täitmata jätmist ebapiisava tööoskuse või töökohale sobimatuse tõttu. Kostja, hageja, RH ja HU leppisid 2007.a. kokku, et kostja müüb eelmärgitud isikutele osa OÜ-s C . Hageja pidi 108 000 kroonise nimiväärtusega osa eest tasuma 1 500 000 krooni. Hageja tasus ostuhinnast 950 000 krooni 04.05.2007 ja 50 000 krooni 28.05.2007. Kuna müüki koheselt notariaalselt ei vormistatud, allkirjastati hageja ettepanekul ühes eksemplaris laenuleping, et hageja saaks juhul, kui osa müüki notariaalselt ei vormistata, tegelikkuses osa eest tasutud raha tagasi. Pooled vormistasid osa ülemineku 11.09.2007 notariaalse kinkelepinguna. Tegelikkuses oli poolte tahte sisuks ja tehingute kogumi eesmärgiks osa võõrandamine. Poolte sooviks oli jätta mulje laenulepingu ja kinkelepingu sõlmimise kohta, et varjata osa võõrandamise tehingut. Laenuleping oli rahatu, laenu ei antud ja tegelikult tasus hageja osa eest. Tehingud tuleb lugeda näilikuks ja kohaldada tehingutele müügilepingu sätteid. Eeltoodu alusel kostja leiab, et hagi aluseks olev laenuleping on tühine ning hageja nõue põhjendamatu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tunnistajad ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
2.Hageja nõue kostja vastu tuleneb 04.05.2007 sõlmitud kirjalikust laenulepingust, milles hageja kohustus andma kostjale laenu kokku 1 miljon krooni ning kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 31.12.2007 ning maksma intressi 10 % tagastamata summast aastas. Samuti nähti lepingus ette kostja kohustus tasuda viivist 1 % tähtajaks tasumata kogusummast iga viivitatud päeva eest. Asjas ei ole vaidlust ja hagile lisatud maksekorraldustega (tl 10) on tõendatud, et hageja on kostjale laenulepingus näidatud summa 1 000 000 krooni tasunud kahe maksena 04.05.2007 ja 28.05.2007. Kostja väidetel ei ole aga tegemist laenuga, vaid osa müügihinna tasumisega. Pooled sõlmisid laenulepingu ja osa kinkelepingu näilike tehingutena, millega pooled ühiselt soovisid kostjale kuulunud OÜ C müügitehingut varjata. Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et kinkelepingus osa omandiõiguse üleandmise kokkulepe vastab poolte tegelikule tahtele. Väidetavalt ei vastanud poolte tegelikule tahtele osa võõrandamise tehingu võlaõiguslik osa: kostja väidetel oli poolte ühine tahe suunatud osa müügile, mitte kinkimisele.
3.Kohus leiab, et kostja väited laenulepingu ja kinkelepingu kui näilike tehingute tühisusest ei ole tõendamist leidnud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et poolte tegelik ühine tahe erines kinkelepingus avaldatud otsesest tahteavaldusest. Kostja väidetel sõlmis kostja hagejaga, RH ja HU 2007.a. suulise kokkuleppe, et kostja müüb eelnimetatud isikutele OÜ C osa. Kokkuleppe kohaselt hageja pidi 108 000 kroonise nimiväärtusega osa eest tasuma kokku 1 500 000 krooni. Kostja tõendab väiteid hagejale osa müümise ja osa hinna kohta tunnistaja Pille Sütlustega. Tunnistaja Sseletas samuti, et oli vestluse juures, kus hageja pidi asuma OÜ-sse C firmajuhiks, kui saab osaluse osta ning kostja soovis osalust müüa. Hageja maksis raha osaluse eest ära, aga notaril ei olnud tehingu vormistamiseks aega ning hageja soovis kirjalikku lepingut, et saada tagatist makstud rahale.
Tunnistaja Steab, et laenuleping sõlmiti, oli juures, kui hageja nõudis mingi paberi vormistamist, kuid lepingu sisu kokkuleppimise juures tunnistaja ei viibinud. Kohus suhtub tunnistaja Sütluste usaldusväärsusesse kriitiliselt. Tunnistja S on kostja endine elukaaslane, kes teab kostja väidetavat kohustust osa eest tasuda ja osa müügihinna suurust kostja enda ütluste järgi, samuti kostja ja tunnistaja H vestlustest, mille juures tunnistaja Senda sõnul on viibinud. Tunnistaja RH kostja ja tunnistaja Sväiteid osa müümise kokkulepete kohta ei kinnitanud. Tunnistaja H sõnul kostja kinkis temale ja hagejale OÜ C osa, tunnistaja H ei maksnud osa eest midagi ning tunnistajal ei olnud kostjaga kokkulepet, et ta peab osa eest hagejale tasuma. Tunnistaja H teab, et kostja võttis hagejalt laenu, seda rääkisid tunnistajale nii hageja kui kostja ise. Tunnistaja H sõnul kostjal olid keerulised ajad ja ta lubas anda osaluse isikule, kes tuleb tema osaühingusse uueks tegevjuhiks ja tugiisikuks, tunnistaja viis kostja kokku hagejaga. Tunnistajate H ja S ütlused on selles osas kokkulangevad: tunnistaja S sõnul seadis hageja enda OÜ-sse C tegevjuhiks asumise tingimuseks osaluse saamise ning mõlemad tunnistajad kinnitavad, et kostja soovis uuele tegevjuhile osa võõrandada. Osa võõrandamine on ka osa kinkimine. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja S ütlused usaldusväärne tõend selle kohta, et kokku lepiti just osa müügis. Kohus võtab arvesse, et tunnistaja S on kostja endine elukaaslane ja laps ema ning seega huvitatud vaidluse lahendamisest kostja kasuks, tunnistaja teab pooltevaheliste kokkulepete sisu üksnes kostjalt kuuldu põhjal ning tunnistaja S ütlused on vastuolus väidetava müügikokkuleppe ühe osalise, tunnistaja H ütlustega. Tunnistajate H ja S ütlustest nähtub, et enne kinkelepingu sõlmimist oli kostja hagejaga tuttav. Tunnistaja H seletas, et tutvustas hagejat ja kostjat, pooled olid seltskonnas kohtunud juba ka paar aastat varem. Alates 01.06.2007, so kolm kuud enne kinkelepingu sõlmimist, töötas hageja OÜ-s C , mille ainuosanik ja juhatuse liige kostja oli. Tunnistajad H ja S kinnitavad, et hageja pidi osaluse saama seoses sellega, et asub OÜ-s C tööle. Seega on põhistatud hageja väide, et osaluse saamine oli nn motivatsioonipakett OÜ-s C tööle asumiseks. Hageja töölt vabastamise alus ei tõenda käesolevas tsiviilasjas tähtsust omavaid asjaolusid.
4.Laenulepingu asemel tegelikult osa müügilepingu võlaõigusliku kokkuleppe sõlmimise vastu räägib ka asjaolu, et kostja seisukohast järelduvalt hageja tasus kostjale osa väidetavast hinnast 1 500 000 kroonist 1 miljon krooni. Hagi esitamise ajaks oli väidetavalt laenu- ja kinkelepinguna vormistatud müügilepingust möödunud rohkem kui kolm aastat, seega ostuhinna tasumise nõude aegumistähtaja jooksul kostja ei pidanud vajalikuks ostuhinna tasumise nõuet maksma panna. Tasumata osa 500 000 krooni on 1/3 ostuhinnast, mis kohtu hinnangul on oluline rahasumma. Eluliselt ei ole usutav, et kostja jätnuks sellise summa nõudmata, kui kostja väited müügilepingu sõlmimisest vastaksid tegelikkusele. Hageja esitatud OÜ C kasumiaruandest (tl 252) nähtub, et OÜ C puhaskasum 2006.a. oli 70 548 krooni ja 2007.a. 147 014 krooni, mistõttu ei ole põhjendatud ka kostja 11.02.2011 menetlusdokumendis esitatud väide, et tal puudus mõistlik põhjus kinkida mitmemiljonilise kasumiga äriühingu osa võõrale inimesele. OÜ C äritulu on küll 2007.a. olnud kokku 22 971 283 krooni, kuid samas suurusjärgus olid 2007 ka ärikulud - 22 114 460 krooni, mistõttu kümnetes miljonites käive ei tõenda osa nimiväärtusest rohkem kui kümme korda suuremat väärtust. Eeltoodust tulenevalt on ebaveenvad ka kostja väited, et hagejaga lepiti 108 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa müügis 1,5 miljoni krooni eest. Laenulepingu sõlmimises ei anna alust kahelda kostja väide, et hageja võttis ostuhinna tasumiseks laenu korteri tagatisel ning et mõistlikult ei oleks hageja seda teinud kostjale tagatiseta laenu andmiseks. Esiteks on kostja vastav väide tõendamata. Tunnistaja H üksnes arvas, et hageja võttis laenu, sest tema teada hagejal endal sellist raha ei olnud. Tunnistaja oletus ei ole asjaolu tõendamiseks piisav. Teiseks kostja on allkirjastanud kirjaliku laenulepingu, milles on kohustunud laenu tagastama suhteliselt lühikese tähtaja, 7 kuu möödumisel ning on kohustunud tasuma suhteliselt suurt intressi. Üldteadaolevalt andsid pangad 2007.a laenu veel suhteliselt kergelt ning kinnisvara tagatisel antud laenude intressid olid madalamad, kui pooltevahelises laenulepingus sätestatud 10 % aastas. Lisaks tuleb arvesse võtta, et hageja asus
kostja äriühingusse tööle, vastavalt kokkuleppele pidi saama osanikuks ning kostjat hagejale tutvustanud tunnistaja H oli kostja elukaaslase sugulane, mistõttu on loomulik ja mõistetav, et hageja usaldas kostjat ja pidas võimalikuks laenu anda tagatiseta. Eeltoodust tulenevalt ei saa laenulepingu näilikkust tuletada üksnes sellest, kui hageja võttis kostjale laenamiseks ise pangalt laenu. Lisaks kohus märgib, et
5.Osa kinkeleping vormistati notariaalselt 11.09.2007. Osaluse müügikokkulepped sõlmiti väidetavalt 2007.a. mais. Kohus leiab, et kostja pangakonto väljavõte (lk 236 – 237), millest nähtuvalt tunnistaja H on kostjale tasunud juba 28.03.2007 1 000 000 krooni ja 12.04.2007.a 200 000 krooni, ei tõenda samuti kostja väidet, et kõik kinkelepingu osalised leppisid tegelikult kokku osa müügis. Tunnistaja H tehtud maksete selgituses on viide lepingule 28032007. Tunnistaja sõnul on see pooltevahelise suulise laenulepingu sõlmimise kuupäev 28.03.2007. Tunnistaja kinnitab, et laen ei ole seotud OÜ-ga C , tunnistaja on kostja elukaaslase sugulasena korduvalt andnud kostjale laenu. Lisaks kohus märgib, et kostja esitatud konto väljavõte on osaline, kõik muud kanded, peale R. H saadud laekumiste, on kinni kaetud ning 12 leheküljelisest konto väljavõttest on esitatud 2 lehte. Kostja ei ole tõendanud, et sama kinkelepingu alusel OÜ C osa kinkena saanud Helmut Uusmägi oleks kostjale tasunud osa väidetava müügi eest. 01.12.2011 istungil kostja loobus H. Uusmägi tunnistajana ülekuulamise taotlusest.
6.Veenvad ei ole kostja selgitused ja tunnistaja S ütlused selle kohta, et laenuleping vormistati seetõttu, et hageja oli pangast raha juba kätte saanud ja tahtis kostjale ära maksta, aga osade müügitehingu (mis vormistati kinkena), vormistamiseks ei olnud võimalik saada notariaega enne 2007.a. septembrikuud ning hageja soovis saada mingit tagatist makstud raha kohta. Hageja tehtud maksekorraldustel on viide 04.05.2007 lepingule. Kostja ei ole tõendanud sellel päeval hagejaga peale vaidlusaluse laenulepingu mingite muude lepingute sõlmimist. Lisaks puudub mõistlik selgitus, miks kostja pidanuks osa võõrandamise tehingu sõlmimise tagatiseks osa müügihinna osaliselt kättesaamise järel allkirjastama laenulepingu.
7.Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et laenuleping ei ole seotud osa võõrandamisega (kinkelepinguga) ning tehingud ei ole näilikud. Laenuleping ei ole rahatu, kuivõrd laenulepingus märgitud summa on kostjale üle kantud ja kostja ei ole raha saamist eitanud. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väide, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kordagi temalt laenu tagastamist nõudnud. Nimetatud asjaolu võiks omada tähtsust hageja viivisenõude hea usu põhimõttega kooskõla hindamisel, kuid vastavaid väiteid ei ole kostja esitanud. Hageja on nõude aegumistähtaja jooksul pöördunud laenu tagastamise nõudega kohtusse. Riigikohus on oma lahendites korduvalt osundanud, et nõude aegumistähtaja piires ei saa olla mingit täiendavat, hea usu põhimõttest tulenevat täiendavat tähtaega hagi esitamiseks.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepinguosalistele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 on laenulepingust tulenevaks laenusaaja põhikohustuseks laenusumma tagasi maksta. Vaidlusaluses laenulepingus oli laenu tagastamise tähtpäevaks kokku lepitud 31.12.2007. Vaidlust ei ole, et kostja laenu tagastanud ei ole. Eeltoodu alusel on põhjendatud laenusumma 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot) tagastamise nõue.
9.Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- ja kutsetegevust sõlmitud laenulepingu korral maksta intressi, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokku leppinud, et kostja tasub intressi 10 % aastas. Hageja on arvestanud laenu tagastamise tähtpäeva seisuga tasumisele
kuuluvaks intressisummaks 4198,91 eurot (65 698,63 krooni). Kostja ei ole intressisumma suurusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et intressinõue on põhjendatud ja rahuldab selle.
10.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 3 kolmanda lause alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud määras. Laenulepingu punkti 3 kohaselt on kostja kohustunud maksma hagejale viivist 1 % tähtajaks tasumata kogusummast iga viivitatud päeva eest. Hagi 12.11.2010 esitamise seisuga oli kostja laenusumma tagastamisega hageja arvestuste kohaselt viivituses 1044 päeva ning hagi esitamise seisuga oli seega sissenõutavaks muutunud viivis üle 10 miljoni krooni. Hageja on mõistlikult vähendanud viivisenõuet ning taotleb viivised välja mõista põhivõlaga samas summas, so 63 911,65 eurot (1 000 000 krooni). Kostja ei ole viivisenõude suurusele vastu vaielnud. Kohus mõistab viivised taotletud suuruses välja.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja võib esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse kohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
12.Kohus on hagi menetlusse võtmisel määranud hagihinna valesti. Kohus määras hagihinna põhinõude järgi, jättes arvestamata TsMS § 133 lg 2 teise lause, mille kohaselt hagihinda arvutades kohus arvestab kõrvalnõudeid ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Hagiavalduses nõutav kõrvalnõuete summa oli 1 065 698,63 krooni ning 65 698,63 krooni võrra ületasid kõrvalnõuded põhinõuet. Hagihinnaks on seega 1 065 698,63 krooni (68 110,56 eurot). Sellise hinnaga hagi esitamisel oli kui 31.12.2010 kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt nõutav riigilõiv 85 000 krooni, mitte 75 000 krooni. TsMS § 136 lg 1 4 kohaselt tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 179 lg 1 alusel kohus mõistab vähem tasutud riigilõivu kohtuotsusega kohustatud isikult riigituludesse välja.
13.20.12.2010 kohtumäärusega kohus andis hagejale riigipoolset menetlusabi ja vabastas ta hagi esitamisel 65 000 krooni ulatuses riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt riigituludesse välja riigilõivu 65 000 krooni (4154,26 eurot), mille tasumisest hageja menetlusabi korras vabastati, ning 10 000 krooni (699,12 eurot) menetluses vähem tasutud riigilõivu. Kostjalt riigituludesse väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Selle nõude tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.