18. mai 2012 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-18844
Tsiviilasi Hagihind
IV hagi R E vastu võla saamiseks
Kohtuistung
24.04.2012
22 560,81 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja IV (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mati Senkel (Advokaadibüroo Mati Senkel, esindajad Liivalaia 41-11, 10145 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja R E (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Simson (Advokaadibüroo Simson ja Variku, Tartu mnt 14, 10117 Tallinn, e-post [email protected])
Kohtuistungil isikud
osalenud Hageja IV Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Mati Senkel Kostja R E Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Simson
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista R E’ult võlgnevus 22 560,81 (kakskümmend kaks tuhat viissada kuuskümmend eurot ja 81 senti) eurot ja viivis 22 560,81 (kakskümmend kaks tuhat viissada kuuskümmend eurot ja 81 senti) eurot IV kasuks. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud täielikult 100% ulatuses R E kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.
1.10.04.2009 sõlmisid pooled laenulepingu (tl 4). Hagejate nõue ja põhjendused
2.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 22 560,81 eurot, viivise summas 22 560,81 eurot ning menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 82 lg 1, § 100, § 100 lg 1 p 4, § 396, § 415 lg 1.
3.Laenulepingu kohaselt pooled kinnitasid, et hageja väljastas kostjale 2008 laenu summas 353 000 krooni (22 560,81) eurot tähtajaga 10.10.2009. Kostja kohustus tagastama laenu osamaksetena alates 01.05.2009 iga kuu 10. kuupäevaks summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). Viimane makse summas 53 000 krooni (3 387,32 eurot) pidi toimuma 10.10.2009. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Hageja on arvestanud ka viivist seisuga 27.11.2011 summas 22 560,81 eurot.
4.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et poolte vahel 10.04.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole vaja kindlaks teha, kas võlatunnistuse aluseks olev kohustus on kehtiv või mitte. Konstitutiivsele võlatunnistusele viitab ka lepingu punkt 9.4. Poolte tahe oli kustutada kõik varasemad kokkulepped ja selgelt konstateerida uue olemasolu. Isegi kui pooled soovisid varasaemaid kokkuleppeid nö annulleerida, siis õiguslikult jäi kehtima kaks paralleelset kohustust: tunnustatud kohustus ning võlatunnistuses märgitud täiendav kohustus. Õige on, et kostjale ei antud laenulepingu alusel üle sularaha, tegemist on võlatunnistusega, millega kostja on tunnistanud olemasolevat kohustust. Hagejal oli võlatunnistuse sõlmimise hetkel olemas rahaline nõue kostja vastu ja selline kohustus tulenes võlatunnistuse aluseks olevast võlasuhtest. Kuna kostja oli selle sõlmimise hetkel olnud hageja ees väga pikalt viivituses, siis soovis hageja täiendava lepingu allkirjastamist, kus oleksid kirjas selgelt kohustuse täitmise tähtpäevad ning kohustuse täitmisega viivitamise tagajärjed. Isegi, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, siis peaks kostja tõendamata, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja ei ole kostjale 2008.a 353 000 krooni üle andnud. 10.04.2009 laenulepingu sisu on fiktiivne ja ei vasta tegelikkusele, hageja ei ole tõendanud raha üleandmist, samuti, et hagejal oli sellises suuruses raha laenata. Seega leiab kostja, et laenuleping oli rahatu ning puudub alus nõude esitamiseks kostja vastu. Kohtuotsuse põhjendus
7.Kohus, kuulanud ära pooled ja nende esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel.
8.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
9.Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled on sõlminud 10.04.2009 laenulepingu (tl 4).
10.Poolte vahel on vaidlus, kas tegemist on fiktiivse laenulepinguga ning, kas kostjal on kohustused hageja ees tulenevalt laenulepingust.
2-11-18844 Kostja leiab, et laenuleping on fiktiivne, kuna kostja ei ole hagejalt laenulepingu alusel 353 000 krooni saanud. Hageja märgib, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Poolte tahe oli kustutada kõik varasemad kokkulepped ja selgelt konstateerida uue olemasolu. Isegi kui pooled soovisid varasaemaid kokkuleppeid nö annulleerida, siis õiguslikult jäi kehtima kaks paralleelset kohustust: tunnustatud kohustus ning võlatunnistuses märgitud täiendav kohustus. Õige on, et kostjale ei antud laenulepingu alusel üle sularaha, tegemist on võlatunnistusega, millega kostja on tunnistanud olemasolevat kohustust.
11.Võlaõigusseadus (VÕS) § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on oma kohtuasja nr 3-2-1-149-11 lahendi punktis 20 II lõigus märkinud, et: „Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu
24.aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).“ VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tõi kostjale Saksamaalt kaks autot, ühe mais 2008 ja teise juunis 2008, millise eest kostja pidi maksma hagejal vastavalt võimalustele. 2009 kostja enam hagejale ei tasunud, mistõttu koostas hageja laenulepingu 10.04.2009, millise pooled on allkirjastanud. Seega on 10.04.2009 sõlmitud laenulepingu näol tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 alusel, millega loodi uus kohustust. Eeltooduga on tõendatud, et tegemist ei ole fiktiivse laenulepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et on hagejale raha tagastanud. Asjaolu, et kostja oli vahendajaks autodele ja autod toodi kellelegi teisele ei puutu antud vaidlusesse. Kostja on laenulepingu allkirjastanud ja sellega endale kohustused võtnud, mistõttu tuleb need ka täita. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele võlgnevus summas 22 560,81 eurot.
12.VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat lepingu punktis 2.2. toodud tähtajaks, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,5% tasumata võlgnevuselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 22 560,81 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja pidi teadma ja arvestama sellega, et kohustuse mittetäitmisel on hagejal õigus nõuda ka viivist Menetluskulud
13.Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.