2-10-50107/23 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 12.10.2010 esitas M T Harju Maakohtusse hagi A T ja I H vastu omandiõiguse tunnustamiseks, võla 28 000 krooni ja viivise 490 000 krooni saamiseks. Menetluse käigus hageja loobus kõikidest nõuetest I H vastu ja A T vastu nõudest omandiõiguse tunnustamiseks ja 1 789,53 euro saamiseks. 21.03.2011 määrusega lõpetas maakohus menetluse M T nõuetes I H vastu ja 30.03.2011 määrusega A T vastu nõuetes omandiõiguse tunnustamiseks ja võla 1 789,53 eurot saamiseks. 30.09.2011 määrusega mõistis maakohus välja A Tlt M T kasuks menetluskulu 511,29 eurot. Menetlusse jäi nõue A Tlt viivise 3 835 eurot saamiseks. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 09.11.2009 väikebussi XX, riikliku numbrimärgiga XX, müügilepingu. Lepingu sõlmimisega läks sõiduki valdus koos sõiduki dokumentatsiooni ning lihtvolikirjaga üle kostja A Tle. A T kohustus tasuma hagejale sõiduki ostuhinna 90 000 krooni ositi: lepingu allkirjastamisel 50 000 krooni, 10.12.2009 15 000 krooni, 10.01.2010 15 000 krooni ja 10.02.2010 10 000 krooni. Kostja tasus 50 000 krooni lepingu sõlmimisel ja hiljem 12 000 krooni. Lepingu p 2.2.3 kohaselt juhul, kui ostja ei ole tasunud täielikult ning tähtajaliselt kolme järgnevat osamakset 10.12.2009, 10.01.2010 ja 10.02.2010, loevad pooled lepingu lõppenuks. Sellisel juhul jääb lepingu allkirjastamisel tasutud summa müüjale kompensatsiooniks ning ostja on kohustatud 2 kalendripäeva möödudes sõiduki müüjale tagastama. Punkti 2.2.5 järgi tagastamistähtaja rikkumisel kohustub ostja maksma müüjale viivist 2 000 krooni kalendripäevas kuni sõiduki tagastamiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tasus kogu võla ning seda juba enne hageja kohtusse pöördumist, kuid tal puuduvad kõigi maksete kohta tõendid. Hageja andis nõusoleku sõiduki ümbervormistamiseks pärast kogu ostuhinna tasumist. Esimese astme kohtu otsus 30.09.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled leppisid 09.11.2009 lepingus kokku, et ostuhinna osamaksete tasumata jätmise korral loetakse leping lõppenuks. Kokkulepitust võib järeldada, et pooled on kokku leppinud taganemisõiguses. Tuginedes VÕS § 188 lg-le 1 peab lepingust taganev pool tegema teisele poolele taganemisavalduse. Oluline on see, et teisele poolele ilmneks taganeda sooviva poole tahe ühepoolselt leping lõpetada. Tahteavaldus peab olema selge ja väljendama tõepoolest tahet leping lõpetada. Lepingust taganemine lõpetab lepingust tulenevad õigused ja kohustused, eelkõige täitmise nõude. Samas on kostja lepingut täitnud ka pärast väidetavat lepingu lõppemist veebruaris 2010 ning hageja on võimaldanud lepingut edasi täita, võttes vastu kostja poolt makstud osamaksed. Seega tegelikult leping ei lõppenud veebruaris 2010, sest mõlemad pooled aktsepteerisid selle täitmise jätkamist. Hageja ei ole teinud kostjale selgelt väljendatud lepingust taganemise avaldust ja nõudnud lepingueseme (sõiduki) tagastamist, vaid vastupidi, hageja on nõudnud lepingu täitmist, s.o ostuhinna tasumist. Ostuhinna tasumise nõudega pöördus hageja ka kohtusse. Kuna poolte tegelik tahe ei olnud suunatud lepingu lõppemisele ja lepingueseme tagastamisele, siis ei ole põhjendatud hageja poolt nõutava õiguskaitsevahendi rakendamine. Käesolevaks ajaks on kostja oma lepingulised kohustused täitnud ning hageja on põhinõudest loobunud. Eelnevast tulenevalt on alusetu hageja poolt esitatud lepingu punktist 2.2.5 tulenev viivisenõue. Apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada, mõista kostjalt välja viivise 1 597,78 eurot ning menetluskulud jätta kostja kanda. Pooled sõlmisid 09.11.2009. aastal väikebussi XX müügilepingu, mille p 2.2.3. kohaselt juhul, kui ostja ei ole tasunud täielikult ning tähtajaliselt kolme järgnevat osamakset, loevad pooled lepingu lõppenuks, sellisel juhul jääb lepingu punktist 2.2.4. tulenevalt lepingu allkirjastamisel tasutud summa müüjale kompensatsiooniks ning ostja kohustub 2 kalendripäeva möödudes sõiduki müüjale tagastama. Ostja, vaatamata korduvatele pöördumistele, sõidukit ei tagastanud. Tagastamistähtaja rikkumisel kohustus ostja maksma viivist 2 000 krooni kalendripäevas kuni lepingu punktis 2.2.4. sätestatud kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse esitamise seisuga (11.02.– 13.10.2010) oli viivisepäevi 245, seega on viivisemääraks 245 x 2 000 = 490 000 krooni. Müüja nõustus hea tahte avaldusena vähendama viivise nõuet. Seega on apellant suhtunud vastustajasse heatahtlikult, vaatamata asjaolule, et ilma kohtuliku menetluseta oleks vastustaja suure tõenäosusega jäänudki võlgu 28 000 krooni ning ka sõidukist oli apellant jäänud ilma. Esimese astme kohus on vääralt tõlgendanud poolte poolt sõlmitud lepingut, nagu pooled oleks kokku leppinud taganemisõiguses ning et pooled oleksid pidanud tegema VÕS § 188 lgst 1 tuleneva taganemisavalduse. Kohus on suvaliselt valinud poolte vahel võlasuhte lõppemise aluseks lepingust taganemise, kohaldamata sealjuures § 186 punkti 9, mille kohaselt võiks võlasuhe lõppeda lepingus ettenähtud juhul. Tulenevalt TsMS § 1741 lg 1 hagist loobumise tõttu määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhineval otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Enne määruse või otsuse tegemist annab kohus menetlusosalisele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. Tulenevalt eelpooltoodust, andes vastustajale aega vähem kui 1 päeva menetluskulude nimekirja või dokumentide esitamiseks, on kohus rikkunud mõistliku tähtaja põhimõtet. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kohustuse rikkumise korral otsustab võlausaldaja, millise VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendi ta valib. Samaaegselt ei ole võimalik võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 järgi nõuda lepingu täitmist ja taganeda lepingust või lugeda leping lõppenuks ning nõuda õiguskaitsevahendite rakendamist, mis kaasnevad lepingu lõppemisega. Käesolevas asjas on hageja esitanud vastuolulised nõuded. Hageja nõudis kostjalt lepingu täitmist, s.o müügihinna tasumist, ja samas ka seoses lepingu lõppemisega auto tagastamist ja tagastamise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Lepingu täitmise nõude on kostja menetluse kestel täitnud ning hageja sellest ja ka müüdud auto tagastamise nõudest loobunud. Praeguseks on menetluses nõue auto tagastamisega viivitamise eest viivise saamiseks. Maakohus on õigesti tõlgendanud pooltevahelist lepingut ja poolte käitumist lepingu täitmisel ning teinud sellest järelduse, et müügilepingust ei olnud hageja taganenud ning see ei olnud enne kostja poolt kogu ostuhinna maksmist lõppenud ka muul viisil. Eeltoodut tõendab ennekõike hageja enda käitumine auto eest tasumisele kuuluva raha nõudmisel ja vastuvõtmisel. Pärast kogu müügihinna maksmist ei ole hageja enam kostjalt nõudnud, et see talle sõiduki üle annaks. Kuna pooltevaheline leping oli kehtiv ja hagejal ei olnud õigust nõuda kostjalt sõiduki tagastamist, siis ei saanud kostja olla ka selle tagastamisega viivituses. Apellant on maakohtule ette heitnud tõlgendust, mille kohaselt hageja ütles müügilepingu üles, kuid tegelikult lõppes leping hageja käsitluse kohaselt müügilepingu p-s 2.2.3 toodud alustel. Õige on see, et võlasuhe võib lõppeda VÕS § 186 p 9 järgi lepinguga ettenähtud juhul, kuid kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevaheline leping ei olnud hagi esitamise ajaks lõppenud, vaid kehtis, siis pole kolleegiumi arvates oluline tuvastada, millisel alusel leping võis lõppeda. Menetluskulude jaotamise osas märgib kolleegium, et maakohus on nõuetest loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise kohta 30.03.2011 tehtud määruses kostja A Tlt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulud 511,29 eurot ja pooled maakohtu määrust vaidlustanud ei ole. Kolleegium ei saa käesolevas menetluses määrusega väljamõistetud menetluskulude õigsust kontrollida. Kuna viivise nõue jäi vaidlustatud otsusega rahuldamata, siis selle nõude osas on maakohus õigesti jätnud menetluskulud hageja kanda.