2-10-41177/27 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

2.jao (§ 35 - § 45) kohaselt. Põhinõude ja kõrvalnõudena intressi rahuldamise faktiline asjaolu tuleneb laenu ja intressi tasumata jätmisest ning õiguskaitsevahendina on nõuete rahuldamise õiguslikuks aluseks VÕS § 108 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustuse rikkumisel selle täitmist. Ka hageja nõue lepingu muutmise tasus, s.o 9.59 € tuleb rahuldada. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6 sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2). Hageja taotletud viivis kajastub lepingu tüüptingimuses ning nendes ei ole kostjal eelduslikult olnud võimalik kaasa rääkida ega kokku leppida sellest erinevas viivisemääras. Hageja taotletud viivise määr 29,48% aastas ületab kordades seaduses sätestatud viivise määra (7% + EKP %), on kostjat tarbijana ülemääraselt koormav. Kohtu hinnangul näitab see, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguga on tarbijana kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust lähtuvalt on hagis nõutud viivise määr 29,48% aastas kostjat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kohtul on alust eeldada, et kostja on hagejaga laenulepingu sõlminud erakorralistest vajadustest tulenevalt laenu saada ning sellises olukorras on viivis tüüptingimustes kostjat ülemääraselt koormavalt. Sellest lähtuvalt ei ole viivise määr vastavuses ka TsÜS § 86 lg-ga 2 ja tüüptingimus on ka TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kohus osutas tähelepanu asjaolule, et lepingu tüüptingimuste punkti 6.1 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivis hageja poolt määratletud seaduses sätestatud maksimaalse määrana. VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine, siis sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Tühise tingimuse asemele asub seadusest tulenev VÕS § 113 regulatsioon. VÕS § 113 l g 1 esimese ja teise lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg-le 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega on viivise määraks poolte laenusuhtes 7% + EKP % aastas. Kohus osundas täiendavalt VÕS § 415 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist ning see ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõuet hageja esitanud ei ole. Kuigi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud kolmanda lause kohaselt võib lepinguga kokku leppida seadusjärgsest suurema viivise määra, on viivise vähendamine vastavuses ka VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 koosmõju regulatsiooniga, mille kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist. Kuna direktiivi ja TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõju kohaselt kohaldab kohus ise seadust, olenemata kostja (tarbija) vastuväidetest, siis oli kohus õigustatud tegema otsustuse viivise määras omal initsiatiivil. Hageja on õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS-s sätestatud ulatuses 7% + EKP % aastas. Viivise nõude õiguslikuks aluseks õiguskaitsevahendina on VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni; eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist taotlenud alates 11.09.2007. a, mis on ka asjakohane. Tulenevalt TsMS §-st 367 on sissenõutavaks muutunud viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni. Arvestuslik viivis (7%+EKP%) 01.08.2007. a kuni kohtuotsuse tegemiseni on 997.31 eurot Sissenõutavaks muutumata viivis on arvestatav alates 23.02.2011. a. Viivist kõrvalnõudena rahuldatud põhinõuet ületavas ulatuses luges kohus ebamõistlikult suureks. Vältimaks võimalikus täitemenetluses viivise summa ületamise põhinõudest, tuleb kohtuotsusega määrata, et tulevikus kostjalt väljamõistetav viivis kokku ei ületaks rahuldatud põhinõuet. On üldiselt teadaolev asjaolu, et jätkuv majanduskriis on otseselt seotud üldise laenukoormuse, sh füüsiliste isikute laenukoormuse, kasvuga ja ülelaenamisega. Vastutustundliku laenamise printsiibi rakendamine võib olla abiks majanduskriisist väljumisel. Vastutustundliku laenamise põhimõte on otseselt seotud jätkusuutliku majandamise põhimõtetega ning peaks avaldama positiivset mõju laenuandja ja laenusaaja käitumisele. Vastutustundliku laenamise printsiip tähendab seda, et krediiditooted peavad vastama kliendi vajadustele ja olema kohandatud kliendi võimekusele laen tagasi maksta, st laenutoode peaks olema sobiv konkreetsele laenusaajale, ning see eeldab laenuandja poolt laenusaaja krediidivõimelisuse paremat hindamist, teisest küljest on kliendile vahendiks oma rahaliste võimaluste hindamisel ja kulutuste planeerimisel. Eesti kehtivas õiguses ei ole vastutustundliku laenamise põhimõte seostatud tarbijaõigusega, vaid see on käsitletav krediidiasutuste laenutegevuse avalik-õigusliku turu toimimise üldise põhimõttena. TsMS 173 lg 1 kohaselt asja esitab menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning menetluskulude jaotuses võib kohus ette näha, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (TsMS § 173 lg 2). Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on kandnud menetluskulu 553.79 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eelduslikult ühe osana moodustab esindaja kuludest hagi koostamise ja sellega seonduvad kulud. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest ongi hageja esindaja kulu sisuks hagi koostamise kulud. Kohtu hinnangul ei ole määravaks hageja esindaja tasu hindamisel koostatud hagi pikkus vaid eelkõige selle kvaliteet, õiguslike küsimuste esitamise asjakohasus ja õiguslike suhete keerukus, millede lahendamiseks hagi kohtule esitatud on. Kohtule teadaolevalt on hageja poolt kohtule esitatud mitmeid tasumata laenu nõudeid teiste võlgnike vastu ning kõik need hagid on võrreldes käesolevas asjas esitatud hagiga analoogilise sisu ja ülesehitusega. Sellest järeldub, et käesolevas konkreetses asjas ei ole hageja esindajal olnud hagi koostamine keerukas toiming, arvestades seejuures ka õigussuhte suhteliselt lihtsakoelist olemust, s.o laenu võtnud võlgniku poolt laenu tasumata jätmine. Kohtule esitatud hagi sisust järelduvad ka esindaja professionaalsed teadmised, milliseid esindaja tasu otsustamisel tuleb arvestada. Asjas taotletud lepingulise esindaja kulusid 1 500 krooni hindas kohus ülemääraselt suureks. Arvestades lepingulise esindaja asja kohtulikuks menetluse ettevalmistuseks eeldatavat kulutatud aega, õigussuhte iseloomu ning esindaja poolt hagis käsitletud õiguslike küsimuste käsitlemise asjakohasust, luges kohus lepingulise esindaja põhjendatud tasuks 63.91 eurot. TsMS § 174 kohaselt määratakse menetluskulud peale kohtulahendi jõustumist menetlusosalise kohtule esitatud avalduse alusel, avaldusele lisatud nimekirja ja menetluskulusid tõendavate dokumentide põhjal. Kohus pidas võimalikuks arvestades TsMS §-des 173 ja 174

3.BIGBANK AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu tagaseljaotsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega mõista Riho Raudsoolt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised 2 280.60 eurot, tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise lepingus sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni ning mõista vastustajalt apellandi kasuks välja apellandi õigusabikulud summas 31.96 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus otsuses asunud seisukohale, et TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ artiklis 6 sätestatuga ja direktiiv kuulub antud asjas otseselt kohaldamisele. Apellant nimetatud kohtu seisukohaga ei nõustu. Direktiivide kohta on EL lepingu artiklis 288 sätestatud, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Direktiivid ei ole seega liikmesriikides vahetult kohaldatavad nagu riigi õigusaktid, kuid liikmesriigid peavad direktiivi oma õigusesse üle võtma direktiivis sätestatud tähtajaks; 2) on kohus ületanud oma pädevuse piire hinnates antud asjas omaalgatuslikult tüüptingimuste tühisust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-56-08 p-s 13 asunud seisukohale, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Seega saab kohus hinnata tüüptingimuste kehtivust juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuse üle; 3) ei ole kostja hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama paragrahvi lõike 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Tulenevalt ülalöeldust asub apellant seisukohale, et vastustaja ei ole vaidlustanud poolte vahel kokkulepitud lepingu tingimusi; 4) ei ole viivis vastustajat ebamõistlikult kahjustav ja kohus on otsuse tegemisel ületanud oma pädevuse piire. Poolte vahel kohaldub viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär. VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud viivise määra puhul on tegemist ka seadusejärgse (seaduses sätestatud) viivisemääraga. Tegemist on erisättega VÕS § 113 lg 1 teise lause suhtes juhul, kui tegemist on lepinguga, kus on kokku lepitud intressi tasumise kohustus ja seda määras, mis on suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast. Kuivõrd apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ls-st 3 ja VÕS § 415 lg-st 1 kuulub lepingulises suhtes kohaldamisele lepingujärgne intressimäär ehk 29.48% aastas. Seega ei saa selline viivise kokkulepe olla tühine kuna viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur ja see tuleneb seadusest; 5) ei saa seadusest tulenev viivise määr olla ebamõistlikult suur. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus (tarbija)krediidilepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-108-02 asunud

seisukohale, et kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line kokkulepe ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kui (tarbija)krediidilepingus kokkulepitud intressimäär suuruses 72% ei ole põhjendamatult kõrge ja viivisemäär = (tarbija)krediidilepingus kokkulepitud intressimäär, siis ei ole ka 72% viivise määr põhjendamatult kõrge. Apellant aga nõuab viivist ülaltoodud määrast 2.4 korra väiksemas ulatuses; 6) on viivise vähendamiseks nõutav kohustatud lepingupoole vastav avaldus. Kohus ei saa ise oma algatusel viivist vähendada; 7) ei ole kohus põhjendanud, miks on viivisemäär ebamõistlikult suur. Samuti ei ole kohus põhjendanud, mille alusel ta leiab, et vastustaja on laenulepingu sõlminud tulenevalt erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest jne. Seega on kohus kohtuotsuse tegemisel rikkunud TSMS §-s 436 sätestatud nõudeid; 8) on kohus antud asjas valesti kohaldanud TsÜS § 86, VÕS § 42, § 113 lg 8 ja VÕS § 162. Poolte vahel kokkulepitud viivise määr on seaduslik ja põhjendatud ning kohtul puudub õigust selle vähendamiseks; 9) on kohus põhjendamatult mõistnud vastustajalt apellandi kasuks välja lisanduva viivise selliselt, et see koos väljamõistetud kõrvalnõuetega summaarselt ei ületaks kohtuotsusega rahuldatud põhinõuet 3 114.20 eurot. Kohus ei ole kuidagi põhjendanud ega toonud ühtegi muud seaduse sätet, mille kohaselt ei saa apellant nõuda viivist suuremas ulatuses. Seadus ei sätesta viivise maksimumsummat ja ei piira seda selliselt, et viivis koos muude kõrvalnõuetega ei saa ületada põhinõuet; 10) on kohus rikkunud TsMS § 436. Kohus ei ole kohtuotsuse tekstis ega kohtuotsuse resolutsioonis välja toonud täpset lisanduva viivise määra, mis ta mõistab vastustajalt apellandi kasuks välja alates 23.02.2011. a kuni põhinõude kohase täitmiseni ehk kas kohus on mõistnud lisanduvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras või VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses (ehk VÕS § 415 lg-s 1) sätestatud viivisemääras ehk 29.48% tagastamata krediidisummalt aastas. Samuti on kohus küll mõistnud vastustajalt apellandi kasuks välja viivist 997.31 eurot, kuid ei ole välja toonud, milliste arvestuste järgi ja kuidas on kohus sellise summa saanud. Seega on kohtuotsus vastuoluline, põhjendamata ja ei ole rajatud asjas esitatud ja kogutud tõenditele; 11) on otsus ebaõige osas, millega kohus jättis apellandi õigusabikuludest 31.96 eurot vastustajalt apellandi kasuks välja mõistmata. Kohus leidis, et lepingulise esindaja kulu hagiavalduse koostamise ja tsiviilasjaga tegelemise eest summas 95.87 eurot on ülemäära suur. Apellant sellise seisukohaga ei nõustu. Nimetatud kulu on tavapärane või isegi madalam antud valdkonnas antud teenuse eest võetavast tasust. Hagi koostamise hind on keskmiselt 182.64 eurot. Apellandi õigusabikulu oli aga hagi koostamisel 95.87 eurot, mis on kaks (2) korda väiksem tavapärasest hagiavalduse koostamise eest kantavatest kuludest.