Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-09-10507 Asjaolud Harju Maakohtule 31.05.2010 hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja V I12.11.2004 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto XXX XXX (väljalaskeaasta 2004). Pooled leppisid lepingus kokku, et vara maksumuseks, mille kostja liisingulepingu alusel kasutada võtab, on 7043,07 eurot ning et kostja tasub liisingu osamaksed 61 kuu jooksul vastavalt poolte vahel kokkulepitud maksegraafikule. 13.11.2004 sõlmisid hageja ja G I käenduslepingu, millega G I võttis endale kohustuse tagada solidaarselt V I ja hageja vahel sõlmitud liisinglepingust tulenevate kohustuste kohane täitmine. V I rikkus liisingulepingus kokku lepitud tasu maksmise kohustust, jättes tasumata järjest kuus arvet, milliste maksmise tähtajad olid 30.11.2007 kuni 30.04.2008. Nimetatust tulenevalt oli VI debitoorse võlgnevuse summaks hagi esitamise ajal 12 874,89 krooni ja viivisvõlgnevuse summaks 183,39 krooni. Hageja ütles V I ile liisingulepingu üles 23.04.2008 ning palub kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista 51 765,98 krooni, millest liisingulepingujärgse vara jääkmaksumus moodustab summa 32 803,14 krooni, tähtajaks tasumata lepingumaksed ja intressimaksed moodustavad summa 12 874,89 krooni, käibemaks moodustab summa 5904,56 krooni ja viivis moodustab summa 183,39 krooni. Viivise palub hageja kostjatelt välja mõista põhinõudelt 44 247,92 krooni 7 % aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja tunnistas debitoorse võlgnevuse summat hageja ees ja viivisevõlgnevuse suurust, kuid leidis, et hageja pool määratud auto jääkväärtus summas 32 803,14 krooni ei vasta tegelikkusele, sest sõiduauto ei saanud maksta rohkem kui 20 000 – 25 000 krooni nagu nähtub interneti portaalidest. Kostja väidetel ei ole talle selge, kuidas ja mille alusel on hageja arvestanud auto käibemaksu. Kostja palus otsuse tegemisel arvestada tema rasket majanduslikku olukorda, so seda, et tema sissetulekuks on käesoleval ajal tema palk 285,17 eurot ning et sellest peab ta maksma ära igakuiselt 115,02 eurot eluasemelaenu ning kandma muid kulusid. Samuti, et tema ülalpidamisel on ka tema invaliidist poeg Vitali Ivanov. Tulenevalt tema materiaalsest olukorrast on ta suuteline tasuma käesoleva hagi aluseks olevat võlga üksnes 20.- eurot kuus. Kostja V suri 08.01.2011 ja tal puudusid õigusjärglased, kes oleks temast järelejäänud pärandi vastu võtnud, mistõttu lõpetas kohus tema suhtes menetluse 06.10.2011. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi. V I i ja hageja vahel sõlmiti 12.11.2004 liisinguleping ning nimetatud leping oli poolte vahel kehtiv kuni 23.04.2008, mil liisinguandja liisinguvõtjale lepingu üles ütles. V I il kui liisinguvõtjal vastavalt VÕS § 361 ja 76 sätestatule kohustus maksta liisingueseme kasutamise eest tasu. Kuna põhivõlgnik jättis tasumata 6 arvet kokku summas 12 874,89 krooni (822,86 eurot), mis sisaldab ka intressimakseid, on hagejal õigus nimetatud summa sisse nõuda käendajalt. Hagejal on õigus nõuda käendajalt ka sõiduki jääkväärtuse hüvitamist, sest kostja ise on kohtule kinnitanud, et V I sõidukit hagejale ei tagastanud, vaid viis selle Valgevenesse, kus selle müüs. Sõiduki väärtuses leppisid V I ja hageja kokku liisingulepingut sõlmides ning selleks oli 7043,07 eurot koos käibemaksuga. Kuna hageja ütles liisingulepingu V I ile üles 23.04.2008 ja vastavalt kokkulepitud maksegraafikule oli sõiduki väärtus 30.05.2008 38 707,70 krooni (sisaldab käibemaksu) ning V I sõidukit hagejale ei tagastanud, kuulub nimetatud summa G I lt samuti hageja kasuks väljamõistmisele. Käesoleval juhul on põhjendatud kostja kanda jätta ka käibemaks, sest liisinguese enam majanduskäibes ei ole. Kostja põhivõlg hageja

Tsiviilasi nr 2-09-10507 ees on 3296,73 (2473,87 + 822,86) eurot. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tähtaegselt tasumata kohustuste eest 7 % aastas, kuid vaid kuni põhivõla suuruseni. Põhjendatud on kohtuotsusega kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise kord vastavalt TsMS § 445 lg 1 sätestatule. Kostja palus otsuse tegemisel arvesse võtta asjaolu, et tema palga suuruseks on 285,17 eurot, et saadavast palgast peab ta ära tasuma eluasemelaenu 115,02 eurot ja seda veel järgmised 19 aastat ning, et ta on oma lapseeast invaliidist poja V I i eestkostja. Tulenevalt kostja raskest majanduslikust olukorrast peab kohus põhjendatuks määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja tasub hagejale temalt kohtuotsusega väljamõistetud summa katteks 30.- eurot kuus kuni võlgnevuse kustutamiseni. Apellatsioonkaebus Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 445 lg 1 ning soovib maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4, mis kirjeldab kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumist 30 eurot igakuiselt, muutmist selliselt, et maakohtu otsust oleks võimalik selle täitmata jätmisel mõistlikul viisil sundtäitmisele pöörata, kuna kogu nõue ei muutu sissenõutavaks enne selle tasumise tähtpäeva saabumist, so enne 9 aastat. Kostja viivitamise korral üksikute maksete tasumisega saab täitmisele pöörata üksnes sissenõutavaks muutunud makseid ning kogu võlgnevuse sissenõudmine võib osutada äärmiselt aeganõudvaks ja kulukaks. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Vaidlust ei ole selles, et kostja töötasu on 285,17 eurot, eluasemelaenuks tuleb kostjal maksta igas kuus 115,02 eurot ja kostja on lapseeast invaliidist poja eestkostja. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et kostja majanduslik olukord on raske. Kohus pidi kaaluma poolte huvisid, kui määras otsuse täitmise viisi ja korra. Kostja viivitamine üksikute maksete tasumisega ja täitemenetluse sellest tulenev kulukus, on hüpoteetiline. Kostja võib olla suuteline tasuma oma kohustused kohtuotsuses määratud viisil ilma täitemenetluseta. Samas arvestas kohus põhjendatult asjaoluga, et kostja on eestkostjaks oma lapseeast invaliidist pojale ja tasub eluasemelaenu, kostja sissetulek ei ole piisav kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevuse koheseks täitmiseks. Antud asjaoludel on maakohtu otsus põhjendatud ja õiglane. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.