Muud › CMR

Tsiviilasi nr 2-09-42298

Hagiavalduse asjaolud ja nõue OÜ Charlot ja AS NBI Logistic esitasid 25.09.2009 Harju Maakohtule hagi AS Allante Transport vastu veolepingu täitmiseks ja asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Alternatiivselt, juhuks, kui kaup ei ole säilinud, taotlesid hagejad kostjalt kauba väärtuse rahalist hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt tegi OÜ Charlot ekspedeerijale, AS-le NBI Logistic, ülesandeks toimetada OÜ Charlot omanduses olevad kontoritarbed Saksamaalt Eestisse. AS NBI Logistic esitas 24.07.09 AS-ile Allante Transport kui vedajale tellimuse nr 413, mille kohaselt pidi AS Allante Transport peale laadima OÜ-le Charlot kuuluva kauba Saksamaal, toimetama selle Eestisse ja 30.07.2009 üle andma OÜ-le Charlot. Hageja II ja kostja vahel oli tegemist rahvusvahelise kaubaveolepinguga, kus vedajaks oli AS Allante Transport ja kauba saajaks OÜ Charlot. Kostja võttis 27.07.2009 kauba (kontoritarbed kogukaaluga 7312 kg, väärtusega 12 909, 12 eurot) vastu. Kostja ei ole kaupa saajale üle andnud, sest teostas väidetavat pandiõigust. Kostja on pandiõiguse alusena viidanud kunagise transpordiarve nr R673 maksmata jätmisele AS NBI Logistic poolt. Arve nr R673 on AS Allante Transport poolt väljastatud AS-le NBI Logistic 2006. a Mainzist Tallinnasse teostatud transporditeenuse eest summas 38 114 krooni, maksetähtajaga 05.10.2006. Seega ei ole väidetav võlgnevus vähimalgi määral seotud käesoleva veoga ja kostja poolt pandiõiguse teostamine on seadusevastane. Transpordiarve nr R673 esitati AS-ile NBI Logistic kolm aastat tagasi. Isegi kui arve esitamiseks olnuks alus, on nõue aegunud. Kostja avaldas, et juhul, kui AS NBI Logistic viidatud summat ei tasu, siis AS Allante Transport realiseerib kauba. Menetluse kestel muutsid hagejad oma alternatiivnõuete esialgset järjekorda. Kuna kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtajast 30 päeva jooksul (või kui tähtaega ei kooskõlastatud, siis 60 päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates), on kauba kaotamine vaieldamatu ja isik, kellel on nõude esitamise õigus, võib lugeda kauba kaotatuks. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 23 kohaselt on kauba väärtuseks kaubaveoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiv kauba maksumus. Kauba väärtuseks on 12 909, 12 eurot (201 983, 84 krooni), millise summa palusidki hagejad kostjalt esmajärjekorras välja mõista. Kui kohus mingil põhjusel ei loe kaupa kadunuks, siis kohustada kostjat andma kaup üle hagejale I. Kostja seisukoht ja vastuhagi nõue Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hagejal II kui saatjal oli veolepingutest tulenevaid võlgnevusi kostja kui vedaja ees ning seega oli kostjal õigus kasutada pandiõigust vaidlusaluste kaupade suhtes. AS NBI Logistic jättis tasumata kostja poolt 05.09.2006 esitatud arve nr R673. Kostja ei nõustu väitega, nagu oleks arvest nr R673 tulenev kostja nõue aegunud. Kuna arve tasumata jätmine oli AS-i NBI Logistic teadlik tegevus, seega tahtlik lepingu rikkumine, kehtib 3aastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 (c) kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema 3 kuu möödumisel veolepingu sõlmimise päevast, s.o alates 21.11.2006. Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. AS NBI Logistic on kahel korral kostja nõuet tunnistanud, mille tõttu aeguks arvest nr R673 tulenev kostja nõue alles aprillis 2011. Hagejad on ekslikult samastanud nõude aegumise ja nõude lõppemise. Kostja esitas kohtule 09.12.2009 vastuhagi, milles palus tuvastada, et on teostanud vedaja pandiõigust nõuetekohaselt ning et vedaja pandiõiguse teostamise raames on tal õigus müüa pandiõigusega koormatud kaubad avalikul enampakkumisel. Samuti taotles kostja vastuhagis ASlt Allante Transport tasumata arvete nr R673, H4096 ja H4125 alusel kokku 69 960 krooni ja ning viivist. Seoses pandiõiguse teostamisega ja hagi tagamisest tingitud kaupade hoiustamisega on kostja kandnud kulusid (haagise rent, hoiustamise tasu). Seisuga 25.11.2009 oli pandiõigusega tagatud kostja nõude suuruseks kokku 101 098, 87 krooni.

Tsiviilasi nr 2-09-42298 Hagejate seisukoht vastuhagi suhtes Kostjal puudub õigustatud huvi tuvastushagi esitamiseks. Õiguslik vaidlus lahendatakse põhihagi raames, pealegi on tuvastamisele järgneda võivad nõuded ilmselgelt lõppenud või aegunud. Seetõttu tuleb vastuhagi jätta läbi vaatamata. Juhul, kui kohus ei jäta vastuhagi läbi vaatamata, tuleb see jätta rahuldamata, sest pandiõiguse aluseks olevad nõuded on aegunud. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ning kohustas AS-i Allante Transport üle andma CMR saatelehel ja sellele lisatud üleandmisaktis nr 81924330 nimetatud kauba selle omanikule OÜ-le Charlot. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas pandiõiguse teostamine arve nr R673 alusel on seaduslik või mitte. Puudub vaidlus, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga, mistõttu tuleb lepingule kohaldada rahvusvahelist kaupade autoveolepingu konventsiooni - CMR-i. Kostja väitel on ta teostanud pandiõigust. Pandiõiguse teostamist CMR ei reguleeri. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. VÕS § 803 lg 1 kohaselt on vedajal kõigi veolepingust tulenevate nõuete ning varasematest saatjaga sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus veosele koos saatedokumentidega. Esmalt tulebki tuvastada, kas kostjal oli AS-ga NBI Logistic varem sõlmitud veolepingust tulenev nõue hageja II vastu. Transpordiarve R673 maksmata jätmist põhjendas hageja II asjaoluga, et kostja ei toimetanud kõnealust kaupa kohale õigeaegselt (veos jäi Lüübeki sadamas ekslikult maha laevalt Transfennica, järgmiselt laevalt tõsteti veos ekslikult maha Hanko sadamas), mistõttu teostasid veo teised isikud (Sky Partners OÜ ja AS Shenker). Hageja tugines ka asjaolule, et kostja ei ole esitanud CMR saatelehte, millest nähtuks veose teostamine. 24.10.2006 esitas AS NBI Logistic kostjale kauba hilinemisega seoses pretensiooni, milles palus kompenseerida kahju 32 300 krooni. Kostja seevastu tegi tasaarvestuse summas 2714 krooni, mistõttu on tema arvates tasumata 35 500 krooni. Kostja väitel tuleb pretensiooni hinnata tühiseks (kahjunõude esitamise tähtaega on rikutud, faksi teel edastatud nõuet ei saa lugeda kirjaliku vormi järgimiseks). Veotasu maksmise korda reguleerib VÕS § 787, mille lg 2 sätestab, et kui vedamist ei saanud vedamis- või üleandmistakistuse tõttu lepingule vastavalt lõpule viia ja takistus tekkis vedajast tuleneva asjaolu tõttu, võib ta veotasu ja kulude hüvitamist nõuda üksnes niivõrd, kuivõrd saatjal on sellise veo vastu huvi. CMR art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba kohaletoimetamisega viivitamise eest ning vastavalt lg-le 2 vabaneb ta vastutusest, kui kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Esitatud tõendeid hinnates leidis kohus, et vastutusest vabastavaid asjaolusid ei esinenud. Kostja puhul on tegemist pikaajalise kogemusega vedajaga, kes pidi suutma riske hinnata. Vaidlust ei ole selles, et veos toimetati Hankost Tallinna ja osaliselt saajani teiste vedajate poolt. Poolte kirjavahetusest (31.08.2006 ja 11.09.2006 - tl 206-207, II köide) nähtuvalt oli pooltele selge, et vedu ei toimunud lepingu tingimuste kohaselt ja veo tellija arvet ei aktsepteeri. Veo tellija teatas 11.09.2006 e-kirjaga vedajale, et ta arvet ei aktsepteeri ja esitab pretensiooni. Seega on tellija väljendanud tähtaegselt otsest tahteavaldust viivitusega põhjustatud hüvitise saamiseks vastavalt CMR art 30 lg-le 3. Kirjale trükitud allkirja (saatja nimi) tuleb lugeda võrdseks omakäelise allkirjaga tulenevalt TsÜS § 78 lg-st 2, sest kohtule esitatud tõendite kohaselt oli selle kasutamine poolte vahel käibes tavaline (pealegi ei nõudnud teine pool omakäelist allkirja, vaid tänas informatsiooni eest). 24.10.2006 pretensioonile lisas hageja klientidelt saadud pretensioonid. 31.10.2006 kirjaga teatas kostja, et vaielda ei ole ilmselt millegi üle (tl 35, I köide).

Tsiviilasi nr 2-09-42298

CMR art 32 lg 1 kohaselt kehtestatakse konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastane hagi aegumistähtaeg, kusjuures aegumistähtaja kulg algab kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Tahtliku õigusvastase tegevuse juhul kehtib kolmeaastane hagi aegumistähtaeg. Veolepingu sõlmimise päevaks tuleb lugeda 24.08.2006, seega aegus kostja nõue 25.11.2007. Kohus ei nõustunud kostja väitega kolmeaastase aegumistähtaja rakendamiseks, kuivõrd ei ole tõendatud, et AS NBI Logistic oleks oma õiguste realiseerimisel käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt, mida saaks võrdsustada tahtliku õigusvastase tegevusega. Kohus ei nõustunud ka kostja väitega, et aegumine on katkenud seetõttu, et AS NBI Logistic on kahel korral nõuet tunnustanud: aktsepteerides kostja poolt 31.12.2006 väljastatud saldoteatist ja nõustudes kostja poolt 26.04.2008 tehtud tasaarvestusega. Saldoteatise esitamine on majandusaasta aruannete koostamisel tavapäraseks toiminguks, mis ei oma tsiviilõiguslikke tagajärgi. Tsiviilõiguslike tehingute sõltumatust raamatupidamislikust kajastusest tuleb lugeda kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaks, mida on Riigikohus korduvalt selgitanud (Riigikohtu lahendid 3-2-1-97-99, 3-2-1-109-06 ja 3-2-1-98-07). 26.04.2008, mil kostja tegi tasaarvestuse, oli nõue juba aegunud, mistõttu tasaarvestus ei saanud aegumist enam katkestada. Samuti oli tasaarvestus tühine: CMR art 32 lg 4 ei luba aegunud nõudeid tasaarvestada, nõude maksmapanek peale aegumist on välistatud. Kostja selgitas, et peale arvete H4125 ja H4096 sissenõutavaks muutumist laiendas ta pandiõigust ka neist arvetest tulenevatele nõuetele. Kohus asus seisukohale, et arve H4096 alusel pandiõiguse teostamine 31.07.2009 ei olnud võimalik, kuna arve tasumise tähtaeg ei olnud selleks ajaks veel saabunud, tähtaeg saabus alles 22.08.09. Ka arve H4125 alusel pandiõiguse teostamine oli õiguslikult välistatud, kuna pandiõiguse teostamise ajal puudus nõue. Arve väljastati 10.08.2009. VÕS § 803 lg 1 välistab pandiõiguse tulevaste nõuete suhtes. Samuti ei oleks see kooskõlas hea usu põhimõttega, kui vedaja saaks igal ajal omapoolset lepingurikkumist õigustada väidetava pandiõigusega nõuetele, mis pole veel sissenõutavad. Seega ka nende kahe nõude puhul, mille täitmise tähtpäev pandiõiguse teostamise ajaks saabunud ei olnud, ei ole veose kinnipidamine pandiõiguse teostamine - lubatud. AÕS § 282 lg 1 kohaselt tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Antud juhul tekkis pant veose kinnipidamisega. Hageja II ja kostja vahelise veolepingu alusel võttis kostja kauba enda valdusse 27.07.2009, eesmärgil toimetada see saajale ja üle anda kokkulepitud tähtajaks 30.07.2009. Veos saabus Eestisse 31.07.2009 (tl 205, II köide), kuid vedaja ei aktsepteerinud saatjale kuuluvat õigust kaupa käsutada (CMR art 12 lg 1). Seega on kostja avaldanud tahet vedaja pandiõiguse teostamiseks, millest on hiljem lepingu teist poolt ka teavitanud. Tähtsust ei oma asjaolu, et veos ei kuulunud hagejale II. Lisaks pandiõigusele on vedajal õigus kasutada ka VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud õiguskaitsevahendit, s.o õigust keelduda kauba üleandmisest (kohustuse täitmisest). Nagu kohus eelnevalt tuvastas, oli pandiõiguse teostamise ajaks üks kostja nõuetest aegunud ja kaks ei olnud sissenõutavaks muutnud. Antud juhul ei saa kohaldada TsÜS § 1451 lg 1. Pandiõiguse tekkimise ajaks oli kostja nõue aegunud (kostja sai kauba oma valdusse 27.07.2009). Eeltoodut toetab ka CMR art 32 lg-s 4 väljendatud seisukoht, mille kohaselt nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, ei või esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Maakohus leidis, et kostja tegevus võla sissenõudmisel ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja ei võtnud midagi ette oma varasema nõudeõiguse õigel ajal maksma panemiseks (nõude vaieldavuse korral oli kostjal võimalus esitada nõudeid nii hageja kui ka teiste vedajate vastu). Kohus pidas õiguste kuritarvitamiseks seda, et enam kui poolteist aastat pärast nõude aegumist soovib kostja vaieldavat nõuet rahuldada TsÜS § 1451 lg 1 alusel panditud veose arvel.

Tsiviilasi nr 2-09-42298 Eeltoodud põhjustel ei pea kohus võimalikuks tunnustada AS-i Allante Transport kui vedaja õigust teostada pandiõigust vaidlusaluste kaupade suhtes. Pandiõiguse teostamise hetkel ei olnud kostjal ühtegi sissenõutavat nõuet. Seega puudusid varasemad nõuded VÕS § 803 lg 1 tähenduses. Pandiõiguse teostamine ei olnud seaduslik ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejad on seisukohal, et kuna kaupa ei toimetatud kohale veolepingus määratud tähtajaks, s.o 30.08.2009, läksid kaubad kaotsi, mistõttu nõuavad nad kahju hüvitamist. Vastavalt CMR art 20 lg-le 1 on kauba kaotsiminek vaieldamatu ja õigustatud isik võib lugeda kauba kaotatuks, kui möödub 30 päeva kauba kohaletoimetamise tähtajast. Antud juhul ei ole tõendatud, et kaup oleks läinud kaduma, vaid et kostja teostas veose kinnipidamisega väidetavat pandiõigust. 11.08.2009 on hageja I koostanud kostjale kirja (tl 24, I köide), millest nähtub, et ta on teadlik pandiõiguse teostamisest. 25.08.2009 kohtule esitatud hagiavalduses väidavad hagejad, et puudub vaidlus selles, et AS Allante Transport valdab käesoleval hetkel vaidlusalust kaupa. Hagejad taotlesid hagi tagamist põhjusel, et kauba asukoht ei ole teada ja kaup võib minna vaidluse kestel kaotsi. Kohus rahuldas hagejate taotlus keelata kaubaga igasuguste toimingute ja tehingute tegemine ning anda kaup kohtutäiturile hoiule. 28.08.2009 määruse alusel on kohtutäitur Elin Vilippus 23.09.2009 kogu veoseks olnud kauba arestinud ja hoiustanud (tl 142-145, I köide). Kirjeldatud olukorras oleks kauba kaotsiläinuks lugemine vastuolus hea usu põhimõttega. Antud juhul tuleb CMR art 20 lg-t 1 tõlgendada ja kohaldada koosmõjus VÕS §-ga 6. Kuna kaup on alles ja säilinud, ei oma kauba maksumus käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuivõrd CMR art 12 lg 1 kohaselt on saatjal õigus käsutada kaupa saatekirja koostamise hetkest. Antud juhul ei ole kaupa saajale kokkulepitud ajal, kohas ja viisil üle antud, seega on kostja veolepingut rikkunud. AS-l NBI Logistic on õigus nõuda VÕS § 108 lg 2 koosmõjus VÕS § 76 lg 1 alusel veolepingu täitmist ja kauba üleandmist kauba saajale. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta asja valdab, lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Kostja valdas kaupa kuni selle hoiustamiseni. Kaup on antud hagi tagamise korras kohtutäiturile hoiule. Kuigi kaubad ei ole kostja otseses valduses, siis AÕS § 39 lg 2 kohaselt mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta. Hagi tagamise abinõu rakendamine on oma iseloomult mööduv katkestus ja kaubad tuleb lugeda kostja valduses olevaks. Kuna kohus on tuvastanud, et AS Allante Transport poolt pandiõiguse teostamine ei olnud kooskõlas seadusega, puudub tema poolt kauba valdamisele õiguslik alus ja kaup tuleb anda selle omanikule OÜ-le Charlot. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi, menetluskulud jätta hagejate kanda. Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul eelkõige vastata küsimusele, kas kostjal on tegelikkuses arvetest R673, H4096 ja H4125 nähtuvad nõuded hageja II vastu. Kui sellised nõuded on olemas, siis kas kostjal on võimalik nende nõuete rahuldamiseks teostada vedaja pandiõigust juulis 2009 Gelsenkirchenist Eestisse transporditud kontoritarvete veose suhtes. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tal on nimetatud arvetest tulenevad nõuded hageja II vastu. VÕS § 803 lg 1 kohaselt saab vedaja pandiõigust teostada üksnes juhul, kui vedajal on saaja vastu olemas nõue. Kohtuotsuse leheküljelt 9 võib järeldada, et kostjal on arvest R673 tulenev nõue hageja II vastu, vastasel juhul ei oleks kohus pidanud analüüsima, kas selline nõue on aegunud või mitte (olematu nõue ei saa aeguda). Apellant nõustub kohtuga, et tal on olemas nimetatud arvest tulenev nõue hageja II vastu, kuid ei nõustu hinnanguga hageja tahteavaldusele arve mitteaktsepteerimise kohta.

Tsiviilasi nr 2-09-42298 Vaidlus puudub selles, et augustis 2006 tellitud veos pidi saabuma Tallinnasse 29.08.2006, kuid tegelikkuses toimetati saajani ca 1/3 veosest 02.09.2006 ning 2/3 04.09.2006. Seega oli tegemist viivitusega kauba kohaletoimetamisel. CMR ei võimalda kauba viivitusega kohaletoimetamisel keelduda vedajale veotasu maksmisest. Seega vaatamata viivitusele tekkis hagejal II kohustus tasuda kostjale teostatud veo eest. Seetõttu ei oma tähendust hageja 11.09.2006 e-kiri teatega, et ta ei aktsepteeri arvet R673. Küll oleks AS-l NBI Logistic võinud tekkida CMR art 23 lg 5 alusel õigus nõuda kostjalt kauba viivitusega kohaletoimetamisest tekitatud kahju hüvitamist kuni veomakse ulatuses, kuid seda vaid juhul, kui varaline kahju oleks tekkinud, kui vastavasisuline avalduse oleks esitatud 21 päeva jooksul kauba üleandmisest (CMR art 30 lg 3) ja avaldus oleks esitatud kirjalikus vormis (TsÜS § 78). Käesoleval juhul ei ole hageja kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust kasutanud (esitatud pretensioon on vorminõuete järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine). Vedaja tahteavalduse väidetav väljendamine ei oma CMR-i kohaselt mingit tähtsust. Kummaski kohtule esitatud kirjas ei ole kostja teatanud, et hüvitab hagejale veose kohaletoimetamisega hilinemisest tuleneva kahju. Apellandi arvates ei oma vedaja nõude võimalik aegumine saatja vastu tähendust vedaja pandiõiguse teostamisel VÕS § 803 alusel. Vedaja saab pandiõigust teostada ka aegunud nõude rahuldamiseks. Kui ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, siis toob apellant alternatiivse seisukohana esile asjaolu, et arvest R673 tulenev nõue ei ole aegunud (jäädes 30.11.2009 menetlusdokumendi punktis 4 toodud seisukohtade juurde). Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga saldoteatise olemusele (vastava teatise esitamine ei oma tsiviilõiguslikke tagajärgi). Üheski Riigikohtu lahendis, millele maakohus viitas, ei ole kõnealust küsimust analüüsitud. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tal on hageja II vastu nõuded, mis nähtuvad arvetest R673, H4096 ja H4125. Kostja on nimetatud nõuete rahuldamiseks teostanud pandiõigust õiguspäraselt. Pandiõigust teostades ei käitunud kostja vastuolus hea usu põhimõttega, nagu leidis kohus. Väär on seisukoht, et pandiõiguse teostamise ajal ei olnud kostjal hageja II vastu ühtegi sissenõutavat nõuet. Nõude aegumine ei lõpeta nõuet (TsÜS § 142 lg 1). Samale seisukohale on asutud ka seaduse kommenteeritud väljaandes. Võlausaldajal on õigus nõuda sissenõutava kohustuse täitmist ka peale kohustuse täitmise nõude aegumist, aegumine toob kaasa üksnes olukorra, kus võlgnik saab esitada vastava vastuväite. Ka CMR art 32 lg-st 4 ei nähtu, et vedaja nõue lõpeb nõude aegumisel. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 142 lg-t 1 ja VÕS § 82 lg-t 7, leides, et arvest R673 nähtuv nõue on aegumise tagajärjel lõppenud. Kui nimetatud nõue oleks pandiõiguse teostamise ajaks olnud aegunud, oleks ikkagi tegemist sissenõutavaks muutunud ja kehtiva nõudega. Arvestades aegumistähtaja lühidust, tuleks VÕS § 803 lg 1 puhul eelistada kindlasti tõlgendust, mille kohaselt on vedajal võimalik teostada pandiõigust ka peale saatja vastu suunatud nõude aegumist. Lisaks ei ole apellant nõus ka kohtuotsuse leheküljel 10 märgituga, et kostja ei saanud arvetest H4096 ja H4125 nähtuvate nõuete rahuldamiseks vedaja pandiõigust teostada. Kostja oli õigus pandiõigust laiendada arvest H4125 tulenevale nõudele (21.08.2009 teade), sest nõue oli muutnud alates 11.08.2009 sissenõutavaks. Arvest H4096 nähtuva nõudega seonduvast pandiõigusest teatas kostja Tallinna Ringkonnakohtule 09.09.2009 esitatud määruskaebuses (leheküljel 2) ning maakohtule 08.10.2009 esitatud menetlusdokumendis. Vastustajate seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuses paluvad hagejad maakohtu otsuse tühistada kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 osas ja teha selles osas uue otsuse ning mõista kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 12 909, 12 eurot ja viivise (TsMS § 367 alusel kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi

Tsiviilasi nr 2-09-42298 protsendina põhinõudest). Hagejad ei vaidlusta kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 ja punkti 2, millega kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotust. Apellandid paluvad ringkonnakohtul kohaldada vaidluse lahendamisel CMR art 20 lg-s 1 sätestatut ja lugeda kaup alates 30.08.2009 kaotsi läinuks. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kauba kaotsiläinuks lugemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, sest ka hagejatele oli teada, et kaupa valdab kostja. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR art 20 lg 1, mille kohaselt on peale 30 päeva möödumist alates kauba üleandmise tähtajast kauba kaotsiminek vaieldamatu. Tegemist on õigusliku tagajärjega, mille saabumine on automaatne ja välistab vastupidise tõendamise. Seega on kohtuotsus vastuolus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 238 lg-t 1. Isegi kui kohtul, vaatamata CMR art 20 lg-s 1 sätestatule, on võimalik kauba kaotsiminekut tagantjärele hinnata ja seda sõltumata asjaolust, et seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei ole kaupa adressaadile toimetatud (s.o seaduse mõttes on saabunud lõplik tagajärg - kauba kaotsiminek), on maakohus jätnud tõenditena hindamata või on andnud ebaõige hinnangu hagejate esitatud dokumentaalsetele tõenditele. Kuigi antud juhul puudus CMR art 20 lg-st 1 tulenevalt tõendite hindamise vajadus, on kohus tõendeid hinnates ebaõigesti leidnud, et kauba kaotsiminek ei ole tõendatud. Hageja I 11.08.2009 kirjast on kohus teinud ebaõige järelduse kauba asukoha teadmise kohta. Asjaolu, et isik on teadlik kauba vedaja väitest pandiõiguse teostamise kohta, ei võimalda järeldada teadmist kauba asukohast (ei ole välistatud, et vedaja viitab pandiõiguse teostamisele just põhjusel, et on kaup on läinud kaotsi). Pealegi nähtub sellest kirjast, et hageja palus kostjalt kinnitust, et kaup on säilinud. Ka asjaolu, et hagejad taotlesid hagi tagamise korras kauba arestimist, mida kohtutäitur 23.09.2009 ka tegi, ei võimalda järeldada hagejate teadmist kauba asukohast (veel 14.09.2009 ei olnud ka kohtutäitur kauba asukohast teadlik). Arusaamatu on kohtu viide hagejate hea usu vastasele käitumisele. Hagejad käitusid igati mõistlikult. Hagi tagamise taotlus esitati olukorras, kus puudus informatsioon kauba asukoha kohta. Kohtuotsusest nähtuvalt luges kohus pandiõiguse teostamise seadusevastaseks, seega puudus ka kohtu hinnangul kostjal mistahes alus kaupa mitte üle anda. Kauba kaotsiminek oli alates 30.08.2009 vaieldamatu ja vastupidise kohta tõendite hilisem olemasolu ei oma mingit õiguslikku tähendust. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb hagejate vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu kaevatava otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel ja otsuse langetamisel protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Kohus hindas tõendeid õigesti, tehes seda piisava põhjalikkusega ja vastavuses TsMS §-ga 232. Maakohtul ei olnud alust teha hagejate poolt esiletoodud asjaolude põhjal teistsugust järeldust kostja kui vedaja väidetava pandiõiguse suhtes. Väärad on kostja kaebuse väited selle kohta, nagu oleks maakohus nõude aegumise käsitlemisega nõude olemasolu tunnustanud. CMR-is sätestatud nõuetele kohalduvad CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad, millest lähtuvalt tuli kohtul tuvastatud asjaolusid ka hinnata. Maakohus kohaldas

Tsiviilasi nr 2-09-42298 õigesti CMR art 32 lg-t 1, mille kohaselt aeguvad CMR-i alusel toimuvatest vedudest tulenevad nõuded ühe aasta jooksul. Maakohus tuvastas õigesti, et üheaastane aegumistähtaeg möödus arve R673 osas 25.11.2007. Vastavalt CMR art 32 lg-le 4 on aegunud nõude esitamine keelatud, seega on nõude aegumisel nõuet lõpetav iseloom (VÕS § 186 p 9 tähenduses). Oma olemuselt on Rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon välislepinguks ja seega siseriikliku õiguse suhtes prioriteetseks. Samas ei ole CMR-i mõtteks välistada veolepingu poolte muid vastastikuseid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid. Antud juhul tuligi lisaks CMR-ile kohaldada Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et vedaja nõude võimalik aegumine saatja vastu ei oma VÕS § 803 alusel vedaja pandiõiguse teostamisel tähendust. Pandiõigust ei saa teostada sellise nõude rahuldamiseks, mille maksmapanekuks puudub CMR art 32 kohaselt õigus. Nõustuda ei saa ka apellandi alternatiivse seisukohaga, et arvest R673 tulenev nõue ei ole aegunud (viitega 30.11.2009 menetlusdokumendi punktile 4). Neid asjaolusid, millest võiks tuleneda pikema aegumistähtaja võimalus või TsÜS § 158 järgne aegumise katkemine, ei ole antud juhul tuvastatud. Kolleegium nõustub maakohtu sellekohase käsitlusega. Ebaõige on kostja viide CMR art 32 lg 1 teisele lausele ja sellel põhinev järeldus, et hageja II on jätnud kostja 05.09.2006 arve R673 tasumata meelevaldselt, kuigi on ise sama nõuet kahel korral tunnistanud (mis on käsitletav tasu maksmise kohustuse tahtliku rikkumisena). Maakohus on põhjalikult analüüsinud, miks ta ei pea kostja vastavat tasunõuet ka sisuliselt õigeks (mistõttu ei saa olla tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega). Kohus on siinjuures õigesti märkinud, et hageja ei ole arvest R673 tulenevat nõuet ka hiljem tunnistanud. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada kõnealust nõuet pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavaks, ei ole kohtule esitatud tõendite põhjal võimalik tuvastada. Ka arvete H4096 ja H4125 osas on maakohus õigesti leidnud, et need ei olnud pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavad. Kolleegium nõustub hagejatega, et VÕS §-dest 110 ja 111 tuleneva õiguse kasutamine kõrvaldas nende arvete sissenõutavuse ja välistas seetõttu ka pandiõiguse väidetava täiendava teostamise. Vastuseks hagejate kaebusele märgib kolleegium, et CMR ei reguleeri vedaja pandiõigusega seonduvaid asjaolusid. Seetõttu tuleb veolepingule kohaldada selles osas siseriiklikku õigust. CMR art 20 lg 1 kohaldamiseks ei ole praegusel juhul alust, sest tegemist ei ole nimetatud sättes silmas peetud juhtumiga. Hagejate kaebuse teistsugune konstruktsioon on kunstlik ega haaku käesolevas menetluses tuvastatud asjaoludega. Maakohtu järeldus, et antud juhul tuleb rahuldada hagi asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, on igati põhjendatud. Ringkonnakohtul ei ole alust teha maakohtust erinevat otsustust. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et CMR art 20 lg 1 ja art 23 kohaldamine teeks küsitavaks VÕS §-st 803 tuleneva regulatsiooni. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata, jätab ta TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Tsiviilasi nr 2-09-42298

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number

3-2-1-165-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu CHARLOT ja Aktsiaseltsi NBI LOGISTIC hagi Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT vastu kaupade väljaandmiseks või nende väärtuse hüvitamiseks Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT vastuhagi Osaühingu CHARLOT ja Aktsiaseltsi NBI LOGISTIC vastu pandiõiguse teostamise õiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-42298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti)

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hagejad (vastuhagi kostjad) Osaühing CHARLOT (registrikood 10081927) ja Aktsiaselts NBI LOGISTIC (registrikood 10681805), ühised esindajad vandeadvokaadid Risto Rüütel ja Leon Glikman Kostja (vastuhagi hageja) Aktsiaselts ALLANTE TRANSPORT (registrikood 10392946), esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tsiviilasi nr 2-09-42298

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.