Muud › CMR

TRANSPORT vastu veolepingu väljanõudmiseks rahuldamata.

täitmiseks

ja

asjade

ebaseaduslikust

valdusest

Kauba kirjeldus

Kogus

62808 BA1409-01 blue LA File SOFT A4 5cm EAN:7042713218191 Customer material no 140901

1.080 PC

62810 BA1409-04 green LA File SOFT A4 5cm EAN: 7042713218054 Customer material no. 140904

1.620 PC

63075 BA1409-05 grey LA File SOFT A4 5cm EAN:7042713218153 Customer material no. 140905

1.080 PC

62814 BA1409-06 yellow LA File SOFT A4 5cm 1.080 PC EAN:7042713218085 Customer material no. 140906 62812 BA1409-07 white LA File SOFT A4 5cm EAN:7042713210160 Customer material no.140907

1.080 PC

62809 BA1409-09 red LA File SOFT A4 5cm EAN:7042713218030 Customer material no. 140909

540 PC

62811 BA1409-10 black LA File SOFT A4 5cm EAN:7042713218061 Customer material no. 140910

1.080 PC

63317 BA1409-14 bx LA File SOFT A4 5cm EAN:7042713218047 Customer material no. 140914

1.080 PC

62801 BA1408-01 blue LA File SOFT A4 8cm EAN:7042713214193 Customer material no. 140801

960 PC

62803 BA1408-04 green LA File SOFT A4 8cm EAN:7042713214056 Customer material no. 140804

960 PC

63074 BA1408-05 grey LA File SOFT A4 8cm

960 PC

EAN:7042713214155 Customer material no. 140827 62807 BA1408-06 yellow LA File SOFT A4 8cm 960 PC EAN:7042713214087 Customer material no. 140806 62805 BA1408-07 white LA File SOFT A4 8cm EAN:7042713214162 Customer material no. 140807

960 PC

62802 BA1408-09 red LA File SOFT A4 8cm EAN:7042713214032 Customer material no. 140809

960 PC

62804 BA1408-10 black LA File SOFT A4 8cm EAN:7042713214063 Customer material no. 140810

960 PC

63316 BA1408-14 bx LA File SOFT A4 8cm EAN:7042713214049 Customer material no. 140814

960 PC

mis Aktsiaselts ALLANTE TRANSPORT sai oma valdusesse seonduvalt Aktsiaseltsi NBI Logistic 24.07.2009 tellimuse nr 413 täitmisega.

väljastatud hagejale II 2006 Mainzist Tallinnasse teostatud transporditeenuse eest maksetähtajaga 05.10.2006, seega on sellest tulenev nõue aegunud. Väidetav võlgnevus ei ole seotud käesoleva veoga. Transpordiarve nr R673 esitati hagejale II kolm aastat tagasi, nõue aegunud. Vaidlusaluse kauba väärtuseks on 12 909,12 eurot, hagejad palusid selle kostjalt välja mõista. Kui kohus mingil põhjusel ei loe kaupa kadunuks, siis kohustada kostjat andma kaup üle hagejale I. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal II kui saatjal oli veolepingutest tulenevaid võlgnevusi kostja ees kostjal oli õigus kasutada pandiõigust. Hageja II jättis tasumata kostja poolt 05.09.2006 esitatud arve nr R673. Nimetatu oli hageja II teadlik lepingu rikkumine, mistõttu kehtib nõudele 3-aastane aegumistähtaeg. Hagejad on ekslikult samastanud nõude aegumise ja nõude lõppemise. Kostja esitas kohtule 09.12.2009 vastuhagi, milles palus tuvastada, et on teostanud vedaja pandiõigust nõuetekohaselt ning et vedaja pandiõiguse teostamise raames on tal õigus müüa pandiõigusega koormatud kaubad avalikul enampakkumisel. Samuti taotles kostja vastuhagis tema vedaja pandiõiguse tunnustamist hageja II poolt tasumata arvete nr R673, H4096 ja H4125 alusel 69 960 krooni ja ning viivise ulatuses. Seoses pandiõiguse teostamisega ja hagi tagamisest tingitud kaupade hoiustamisega on kostja kandnud kulusid (haagise rent, hoiustamise tasu). Seisuga 25.11.2009 oli pandiõigusega tagatud kostja nõude suuruseks kokku 101 098, 87 krooni. Hagejate vastuväited vastuhagile Kostjal puudub õigustatud huvi tuvastushagi esitamiseks. Õiguslik vaidlus lahendatakse põhihagi raames, pealegi on tuvastamisele järgneda võivad nõuded ilmselgelt lõppenud või aegunud. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ning kohustas kostjat üle andma CMR saatelehel ja sellele lisatud üleandmisaktis nr 81924330 nimetatud kauba hagejale I. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus kohaldas CMR-konventsiooni. Pandiõiguse teostamist CMR ei reguleeri, mistõttu tuleb selles osas kohaldada siseriiklikku õigust, so VÕS § 803 lg-t 1. Analüüsides vedaja transpordiarve R673 maksmata jätmist tulenevat pandiõigust tuvastas maakohus, et vedaja ei täitnud veolepingut nõuetekohaselt ja vedaja vastutusest vabastavaid asjaolusid ei esinenud (VÕS § 787 lg 2, CMR art 17 lg 1 ja 2). Veo tellija esitas vaidlusaluse lepingu täitmise kohta pretensiooni. Tahtlikku õigusvastast tegevust hageja II tegevuses kohus ei tuvastanud. Seega kehtis nõudele 1-aastane aegumistähtaeg ja nõue on aegunud. CMR art 32 lg 4 ei luba aegunud nõudeid tasaarvestada, nõude maksmapanek peale aegumist on välistatud. Kostja laiendas peale arvete H4125 ja H4096 sissenõutavaks muutumist pandiõigust ka neist arvetest tulenevatele nõuetele. Arve H4096 alusel pandiõiguse teostamine 31.07.2009 ei olnud võimalik, kuna see muutus sissenõutavaks 22.08.09. Arve H4125 alusel pandiõiguse teostamine oli õiguslikult välistatud, kuna pandiõiguse teostamise ajal puudus nõue. Lisaks pandiõigusele on vedajal õigus kasutada ka VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud õiguskaitsevahendit, so õigust keelduda kauba üleandmisest (kohustuse täitmisest). Kostja tegevus võla sissenõudmisel ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja ei võtnud midagi ette oma varasema nõudeõiguse õigel ajal maksma panemiseks. Tegemist on õiguste

kuritarvitamisega kostja poolt, sest enam kui poolteist aastat pärast nõude aegumist soovib kostja vaieldavat nõuet rahuldada TsÜS § 1451 lg 1 alusel panditud veose arvel. Kaup ei läinud kaduma. Hagejal II on õigus nõuda VÕS § 108 lg 2 koosmõjus VÕS § 76 lg 1 alusel veolepingu täitmist ja kauba üleandmist kauba saajale. Kostja valdas kaupa kuni selle hoiustamiseni. Kaup on antud hagi tagamise korras kohtutäiturile hoiule. Kuigi kaubad ei ole kostja otseses valduses, siis AÕS § 39 lg 2 kohaselt mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta. Hagi tagamise abinõu rakendamine on oma iseloomult mööduv katkestus ja kaubad tuleb lugeda kostja valduses olevaks. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi, menetluskulud jätta hagejate kanda. Vedaja nõude võimalik aegumine saatja vastu ei oma tähendust vedaja pandiõiguse teostamisel VÕS § 803 alusel. Vedaja saab pandiõigust teostada ka aegunud nõude rahuldamiseks. Kostjal on hageja II vastu arvetest R673, H4096 ja H4125 tulenevad nõuded. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 142 lg-t 1 ja VÕS § 82 lg-t 7, leides, et arvest R673 nähtuv nõue on aegumise tagajärjel lõppenud. Arvestades aegumistähtaja lühidust, tuleks VÕS § 803 lg 1 puhul eelistada kindlasti tõlgendust, mille kohaselt on vedajal võimalik teostada pandiõigust ka peale saatja vastu suunatud nõude aegumist. Kostja sai arvetest H4096 ja H4125 nähtuvate nõuete rahuldamiseks vedaja pandiõigust teostada. Kostjal oli õigus pandiõigust laiendada arvest H4125 tulenevale nõudele (21.08.2009 teade), sest nõue oli muutnud alates 11.08.2009 sissenõutavaks. Arvest H4096 nähtuva nõudega seonduvast pandiõigusest teatas kostja Tallinna Ringkonnakohtule 09.09.2009 esitatud määruskaebuses ning maakohtule 08.10.2009 esitatud menetlusdokumendis. Kostja vaidleb hagejate vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Vastustajate seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejad ei vaidlusta kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 ja punkti 2, millega kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotust. Apellandid paluvad ringkonnakohtul kohaldada vaidluse lahendamisel CMR art 20 lg-s 1 sätestatut ja lugeda kaup alates 30.08.2009 kaotsi läinuks. Kuigi antud juhul puudus CMR art 20 lg-st 1 tulenevalt tõendite hindamise vajadus, on kohus tõendeid hinnates ebaõigesti leidnud, et kauba kaotsiminek ei ole tõendatud. Kauba kaotsiminek oli alates 30.08.2009 vaieldamatu ja vastupidise kohta tõendite hilisem olemasolu ei oma mingit õiguslikku tähendust. Menetluse edasine käik ja ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohtu 11.05.2012 otsusega käesolevas asjas jäeti maakohtu 12.08.2011 otsus muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Riigikohus tegi asjas 19.12.2012 lahendi nr 3-2-1-165-12, millega tühistas ringkonnakohtu otsuse. Tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmises osas, v.a. osas, milles kostja teostas pandiõigust arve nr R673 alusel. Ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu hagi rahuldamise, vastuhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2).

I Mõlemal hagejal on õigus nõuda kaupade väljaandmist (CMR üldise mõtte, VÕS § 774 lg 1, VÕS § 778 lg 1 alusel). Hagejal II on VÕS § 80 lg 2 alusel õigus nõuda kaupade väljaandmist hagejale I. Siiski sõltub hagejate hagi rahuldamine kostja vastuhagis esitatud nõude võimalikust rahuldamisest. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tunnustada enda kui vedaja õigust teostada pandiõigust kaupadele, sh müüa kaubad avalikul enampakkumisel oma nõude rahuldamiseks hageja II vastu. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: - hagejad olid sõlminud (ekspedeerimis)lepingu, mille järgi pidi hageja II korraldama hageja I kaupade veo Saksamaalt Gelsenkirchenist Tallinnasse; - hageja II sõlmis 24. juulil 2009 kostjaga veolepingu, mille järgi pidi kostja andma kaubad hagejale I Eestis üle 30. juulil 2009; - kostja võttis 27. juulil 2009 kaubad Saksamaal vastu ja toimetas Eestisse, kuid on keeldunud neid pandiõigusele ja hageja II väidetavale võlale tuginedes hagejale I üle andmast; - hageja II ei ole kostjale tasunud Saksamaalt Eestisse erinevate kaupade vedamiseks sõlmitud veolepingute alusel esitatud 23. juuli 2009. a arvet nr H4096 ja 10. augusti 2009. a arvet nr H4125. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja II peab tasuma kostja esitatud arvete eest ning kas tasumise tagamiseks võis kostja teostada hageja I kaupade suhtes pandiõigust ja keelduda arvete tasumiseni kaupu välja andmast. II Riigikohtu suuniste kohaselt tuleb REÕS § 18 lg 1 järgi hinnata pandiõiguse tekkimist selle riigi õiguse järgi, kus asi vedamiseks võeti. Saksa õiguse järgi tuleb kindlaks teha, kas vedajal tekkis pandiõigus, kui ta võttis Saksamaal kaubad oma valdusse. CMR-i ja Eesti õigust tuleb kohaldada veolepingust tulenevatele ja väidetavalt pandiga tagatud nõuetele arvetest nr H4096 ja nr H4125. Välismaal tekkinud asjaõiguslik tagatisõigus ei saa aga Riigikohtu hinnangul anda selle realiseerimisel võlausaldaja jaoks eelised võrreldes sarnase Eesti õigusega, sest vastasel juhul rikuks see võlausaldajate ja käibekaitse huve. Riigikohtu suuniste järgi materiaalõiguse kohaldamisel tekib pandiõigus veetavatele kaupadele vedajal (kehtiva) veolepingu alusel kaupade oma valdusse võtmisel ja kestab vähemalt kuni kaupade vedaja valduses olemiseni nii HGB § 441 lg-te 1 ja 2 kui ka VÕS § 803 lg-te 1 ja 2 järgi. See tähendab, et kui pooled ei ole kokkuleppel pandiõiguse teket välistanud, tekib pandiõigus nende sätete alusel iseenesest. Pandiõigus ulatub veosele tervikuna, st sõltumata tagatud nõuete suurusest. Ei Saksa ega Eesti seaduse järgi ei ole pandiõiguse teostamisel tähtsust, kes peab vedajale veotasu ja viivist maksma või pandiesemele tehtud kulud hüvitama. Vedaja võib pandiõigust saaja kaupadele teostada ka siis, kui veotasu peab maksma või muud nõuded rahuldama saatja ning tal ei ole nõudeid saaja vastu. Vedaja pandiõigus on mõlema riigi seaduse järgi rangelt aktsessoorne, st selle kehtivus sõltub tagatavatest nõuetest ja see lõpeb tagatava nõude lõppemisega (vt BGB § 1252, AÕS § 284). Sellest tulenevalt ei ole vedajal valdusõigust, kui pant ei taga ühtki nõuet. Saksa õiguse (HGB § 441 lg 1) järgi tagab vedaja pandiõigus kaubale lisaks sellest veolepingust tulenevatele nõuetele ka vedaja ja saatja vahelistest muudest veo-, ekspeditsiooni- või laolepingutest tulenevaid nõudeid, kuid seda üksnes juhul, kui need nõuded on vaidlustamata. See regulatsioon erineb VÕS § 803 lg-st 1, mille järgi on lisaks kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevatele nõuetele vedaja pandiõigusega tagatud ka kõikidest varasematest saatjaga sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevad nõuded.

III Arvetest nr H4096 ja nr H4125 tulenevaid veotasunõudeid hageja II ei vaidlusta, kuid õigustab tasumata jätmist sellega, et kostja ei ole vaidlusaluseid kaupu talle üle andnud. Riigikohtu suuniste järgi on kostjal pandiõigus arvetest nr H4125 ja H4096 tulenevate veotasude täitmise tagamiseks. Viimase nõude tagatust pandiga tuleb aga ringkonnakohtul uuesti hinnata. Nii HGB § 441 lg 1 kui ka VÕS § 803 lg 1 järgi tagab vedaja pandiõigus veetavatele kaupadele kõiki vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevaid nõudeid. Saksa õiguse järgi tähendab see seda, et tagatud on veolepingust tulenevad vedaja rahalised nõuded, mh tulevased ja tingimuslikud tasunõuded. Ka VÕS § 803 lg 1 ei piira tulevaste tasunõuete pandiga tagatust. AÕS § 279 lg-te 2 ja 3 järgi tagab pandiõigus sõnaselgelt ka tingimuslikke ja tulevasi nõudeid. Nii BGB § 1210 lg 1 esimese lause kui ka AÕS § 279 järgi on koos tasunõudega tagatud ka viivisenõue. Arve nr H4096 alusel esitatud nõue ei tulenenud vaidlusaluse kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust, vaid varasemast veolepingust. Ringkonnakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja X X ütlustega loeb kohus tõendatuks, et arvet nr H4096 ei vaidlustatud. Tunnistaja selgituste kohaselt saab tema koheselt teada, kui arve vaidlustatakse. Arve vaidlustamine tähendab seda, et kui arvet ära ei maksta, esitatakse selle kohta pretensioon, miks arvet ei maksta. Kaup viidi kohale ja arve nr H4096 kohta ei olnud mingeid pretensioone. Tunnistaja ütlusi ei lükka ümber ka e-kiri (I kd, tl 37), milles hageja II töötaja teatab tunnistajale arve nr H4096 tasumise garanteerimisest, kui toimetatakse kohale kaup hilisema tellimuse nr 413 alusel. E-kirjas sisaldub lause „Vastasel korral me ei saa garanteerida, et meie poolt ei tule teile uusi pretensioone veo korraldamisega.“ Nimetatud lausest ei tulene, millised pretensioonid ja millise veo suhtes hagejal II olid. Ka hageja II seadusliku esindaja Vitali Šehovtsovi ringkonnakohtu istungil antud ütlustest ei tulene, et arve nr H4096 oleks vaidlustatud. V.Šehovtsov pidas võimalikuks, et ta rääkis arvest H4096, kuid tegemist on oletusega, mille alusel kohus asjaolu tuvastatuks lugeda ei saa. Seega on ka arvest nr H4096 tulenev nõue vaidlustamata (HGB § 441 lg 1 mõttes). Nõude tunnustamine ei ole vastuolus VÕS § 803 lg-s 1 sätestatud vedaja õigusega. IV Pandiõiguse teostamiseks Eestis tuleb kindlaks teha, kas vaidlusaluse veo eest esitatud arve aluseks olev veoleping sõlmiti enne pandiõiguse tekkimist (VÕS § 803 lg 1). Veo tellimusega nr 413 (II kd, lk 12) ja CMR saatelehega (I kd, tl 18-20) loeb kohus tõendatuks, et vaidlusalune vedu telliti 24.07.2009 ja kauba väljastamine vedajale pidi toimuma 27.07.2009. Seega sõlmiti veoleping enne, kui kostjal tekkis vedaja pandiõigus veo käigus veetud kaupadele. Kui pandiga on tagatud põhinõue, on nii BGB § 1210 lg 1 esimese lause kui AÕS § 279 järgi tagatud ka viivisenõue. Kostja viivise arvestuse metoodikale ja õigsusele (III kd, tl 180) ei ole hagejad vastu vaielnud. Seoses kohtuotsuse kuulutamisega 03.06.2013 arvestab kohus viivise arvete nr H4125 ja H4096 alusel nimetatud kuupäevani. Arvetest nr H4125 ja H4096 tuleneva summa tasumisega on hageja II viivitanud alates 17.01.-03.05.2013 täiendavad 138 päeva ehk alates 01.01.2013 154 päeva. Viivise nimetatud perioodi eest arvestab kohus järgmiselt: 1802.31 (põhivõlg) : 365 (aasta päevade arv) x 7.75 % (seadusjärgne viivise protsent aastas) x 154 (viivitatud päevade arv) : 100 % = 58.93 eurot. 406.48 (põhivõlg) : 365 (aasta päevade arv) x 7.75 % (seadusjärgne viivise protsent aastas) x 154 (viivitatud päevade arv) : 100 % = 13.29 eurot.

Kokku on kostja nõue eelnimetatud arvete ja viivise osas järgmine: arve nr H 4096 põhivõlg 406.48 eurot, viivis 123.03 eurot ja arve nr H4125 põhivõlg 1 802.31 eurot, viivis 550.25 eurot, seega 2 882.07 eurot. V HGB § 441 lg 1 ja BGB § 1210 lg 2 järgi tagab vedaja pandiõigus mh kulutuste hüvitamise nõudeid ja pandi realiseerimise kulude (ka pandieseme hoiukulude) hüvitamise nõudeid. Ka AÕS § 279 lg 6 järgi on pandiga tagatud mh nii pandieseme säilitamiseks tehtud kui ka asja müügiga seotud kulutused. Hageja on selgitanud ja esitanud tõendid, et vaidlusaluste kaupade hoidmisega seoses on ta teinud järgmisi kulutusi: haagise rent ajavahemikus 30.07.-31.08-2009 590.54 eurot; 31.08.2009 ümberlaadimise tasu 127.82 eurot ja hoiukulud laos ajavahemikul 01.09-23.09.2009 176.40 eurot, kokku seega 894.76 eurot. Nende kulutuste suurusele ega tõendatusele ei ole hagejad vastu vaielnud, kuigi on vaidlustanud kulude nõude seaduslikkuse. Seetõttu tuleb nimetatud osas tunnustada kostja pandiõigust vaidlusalustele kaupadele. Kauba hoiustamise kulusid hagi tagamise käigus kostja nõue ei hõlma (vt III kd, tl 151). VI Riigikohtu suuniste järgi on vedaja pandiõiguse teke muule isikule kui saatjale kuuluvale kaubale vähemalt Saksa seaduse järgi piiratud. Kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevate nõuete tagamiseks tekib pandiõigus tulenevalt mh HGB § 366 lg-st 3 kaupadele, mille omanik on saatja või mille käsutamise õigus on saatjal, samuti kui vedaja on saatja omandi või käsutusõiguse suhtes heauskne, st vedaja saab omandada pandiõiguse ka heauskselt saatja omandile või käsutusõigusele tuginedes, kui tegemist ei ole varastatud või muul viisil kaotsiläinud asjadega BGB § 935 mõttes. Muudest saatjaga sõlmitud lepingutest tulenevate (vaidlustamata) nõuete tagamiseks ei piisa saatja käsutusõiguse puudumisel pandiõiguse tekkeks kolmanda isiku kaubale sama sätte järgi sellest, kui vedaja on heauskne üksnes saatja käsutusõiguse suhtes, vaid ta peab olema heauskne saatja omandi suhtes, st pandiõiguse heauskne omandamine on piiratud. Eesti õiguses puudub HGB § 366 lg-le 3 sarnane regulatsioon. Riigikohus on vaidluse lahendamisel leidnud, et AÕS § 281 lg 2 järgi kohaldub seaduse alusel tekkinud pandiõigusele eelduslikult ka AÕS § 2821 pandiõiguse heauskse omandamise kohta, mille 2. lõike järgi lähtutakse pandiõiguse heausksel omandamisel heausksusest pantija käsutusõigusesse ning mille 3. lõige välistab pandiõiguse heauskse omandamise nt varastatud asjadele. Hagejad on tuginenud apellatsioonimenetluses täiendavalt seisukohale, et kostja ei omandanud pandiõigust heauskselt, kuna oli vaidlustatud veolepingut täites teadlik, et kaupade omanik ei ole mitte hageja II kui saatja, vaid hageja I kui saaja. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja II on ekspedeerija, kelle majandustegevuseks on vedude korraldamine. Hagejad on tuginenud asjaolule, et mitte ükski transpordivaldkonna spetsialist ei saa eeldada, et kaubad kuuluvad ekspedeerijale kui kauba omaniku suhtes veo korraldajale. Nimetatud väide on umber lükatud tunnistaja X X ütlustega, mille kohaselt võib lasta kaupu vedada nii selle omanik kui keegi teine. Tunnistaja kostja ekspedeerijana pidas kauba omanikuks hagejat II, kuna temalt tuli veo tellimus. Vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist (AÕS § 90 lg 1). Esitatud tõenditest ei tulene, et kostjal oli alust pidada kauba omanikuks kedagi teist peale hageja II. Kuigi nii CMR saatedokumendist (I kd, tl 18-20) kui ka tellimusest nr 413 nähtub, et kaup tuli maha laadida hageja I asukohas, ei andnud see vedajale alust eeldada, et hagejal II puudub kauba vedamise ajal selle

käsutusõigus. Nimetatut kinnitab kostja seadusliku esindaja Ants Lampe vande all antud ütlus, et 10.06.2006 väljastati juba vaidlusaluse veo alusel teine arve hagejale II (kd II, tl 21). Esimese arve maksmisest hageja II keeldus ja ütles, et selle maksab hageja I. Samal päeval, kui laev kaubaga tuli, sai kostja teada, et kaup kuulub hagejale I. VII Pant annab asjaõigusena vedajale nii Saksa kui ka Eesti seaduse järgi õiguse rahuldada sellega tagatavaid nõudeid pandieseme arvel, st tegemist on realiseerimisõigusega (BGB § 1204 lg 1, AÕS § 276 lg 1). Pandieseme võib mõlema riigi seaduse järgi realiseerida pandipidaja ka kohtulahendi või muu täitedokumendita, müües pandieseme tagatud nõuete katteks üldjuhul avalikul enampakkumisel (BGB §-d 1228 jj, AÕS §-d 292 jj). Pandieseme realiseerimise õigus on vedajal pandipidajana BGB § 1228 lg 2 esimese lause ja AÕS § 292 lg 2 järgi siiski üksnes juhul, kui tagatud nõue on muutunud sissenõutavaks ja seda ei ole kohaselt täidetud. Vedaja võib pandi realiseerida ka juhul, kui sellega tagatud tulevane nõue muutub sissenõutavaks. Vedaja pandiõigus kestab seni, kuni on olemas sellega tagatud nõudeid või kuni kaubad on vedaja valduses. Pandiõigus ei mõjuta vedaja veolepingust tulenevat kohustust anda kaubad saajale üle, isegi kui seda tuleb teha enne tagatud tasunõude sissenõutavaks muutumist ja kui tasunõudele tuginedes ei ole vedajal kaupade üleandmise kohustuse täitmisest keeldumise õigust. Erandlikult kestab pandiõigus HGB § 441 lg 3 ja VÕS § 803 lg 2 teise lause alusel edasi ka kaupade saajale üleandmisel. Vedaja võib vastutada lepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse rikkumise eest, kui ta keeldus kaupu õigel ajal üle andmast, kuid see ei välista pandiõigust ega takista pandi realiseerimist tagatud nõuete sissenõutavaks muutumisel. Valdusõigusena annab pandiõigus lisaks lepingu täitmise nõudele ka vastuväite kaupade omaniku vindikatsiooninõudele. Tasaarvestuse nõuet võlaõiguslikust veolepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest ei ole hagejad apellatsioonimenetluses esitanud. VÕS § 803 lg 2 esimese lause järgi kestab pandiõigus seni, kuni veos on vedaja valduses. Käsipant lõpeb AÕS § 286 p 2 järgi, kui panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda. Vastuhagiavalduses taotles kostja oma õiguse tunnustamist teostada vedaja pandiõigust kaupade suhtes, sealhulgas müüja kaubad avalikul enampakkumisel 101 098.87 kr ( 6 461.40 euro) suuruse nõude hageja II kui saatja vastu rahuldamiseks. Asja tagasisaatmisel ringkonnakohtusse on kostja sisuliselt vähendanud oma nõuet ning palunud tunnustada tema kui vedaja pandiõigust 3 712.11 suuruse nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue põhjendatud järgmises ulatuses: arve nr H 4096 põhivõlg 406.48 eurot, viivis 123.03 eurot; arve nr H4125 põhivõlg 1 802.31 eurot, viivis 550.25 eurot; hoiukulud 894.76 eurot, kokku: 3 776.83 eurot. Tulenevalt vastuhagi rahuldamisest tuleb hagejate põhihagi vaidlusaluste kaupade väljanõudmiseks kostjalt jätta rahuldamata. Seega jääb hagi rahuldamata ja rahuldamisele kuulub kostja vastuhagi. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. VIII Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles hagejate hagi rahuldati. Selles osas tuleb jätta maakohtu menetluskulud põhihagis hagejate kanda. Kostja vastuhagi kuulub rahuldamisele. Arvestada tuleb menetluskulude jaotamisel, et hagejate apellatsioonkaebus jäi täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu ja kõrgemate kohtuastmete menetluskulud jätta hagejate kanda solidaarselt (TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3).

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ülle Jänes

Tiit Kollom

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.