Võlaõigus › Võõrandamislepingud

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 1-7). 12.11.2007.a sõlmisid Swedbank Liising AS ja Sergei Mets järelmaksuga müügilepingu nr 0184203 L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 530. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisas olevale maksegraafikule. Hageja andis kostjale vara üle 23.11.2007.a järelmaksuga müügilepingu nr 0184203L alusel. Kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata. Lepingu üldtingimuste p-.i 7.1.2 kohaselt ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles ja kohustas kostjat andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Hoolimata vara valduse kohesest üleandmise kohustusest taastati vara valdus OÜ Reeborn kaasabil 16.12.2008.a. Vara müüdi 4.05.2009.a hinnaga 175 000 krooni. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 10 441,65 eurot (163 376,30 krooni) ning viivis protsendina põhinõudest (10 441,65 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. KOSTJA VASTUS HAGILE (tl 48-52). Kostja esitatud hagi ei tunnista. Hageja teatas talle võlgnevusest 10.06.2008.a kirjaga. Kuna autot tuli remontida, siis palus ta hagejat, et ajatada võlgnevuse maksmist, kuid hageja tema taotlust ei rahuldanud. 15.11.2008.a hinnati sõiduauto väärtuseks 342 320 krooni. Müügilepingu p. 11.11 kohaselt vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimise hetkel arvestatakse eseme turuväärtus kõikumisega 4-10%. Kui vaadata kaskokindlustuse poliisi nr AK 1013546407;29.11.2007.a, siis sõiduki väärtus seisuga 1.1.2009.a langes 46 000 krooni võrra, sõiduk realiseeriti aga 175 000 krooniga, ning 4-10% turuhinna kõikumist ei arvestatud. Temale sõiduki realiseerimisest, müügikohast ja müügi venimisest ei teatatud, seetõttu ei saanud ta osaleda sõiduki realiseerimisel. Kuna sõiduk realiseeriti pool aastat hiljem poole odavamalt kui kindlustus oli sõiduki hinnanud, siis on hageja oma käitumisega endale ise kahju põhjustanud. Kostja tunnistab, et võlgnevus võib esineda kindlustusmaksete osas. HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE (tl 88-91). Kostjal oli seisuga 2.10.2008.a võlgnevus 22 502,49 krooni, s.o ajaks mil hageja väljastas kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta. Lepingu ülesütlemise kirja väljastamise hetkeks oli kostjal tasumata kogu ulatuses või osaliselt osamaksete arved nr 8504911804, 8509015909, 8513036398 ja lisaks veel ka viivisearved nr 8206536435 ja 8206932521. Seega oli kostja jätnud tasumata kolm üksteisele järgnevat osamakset, samuti kindlustusmaksed, mistõttu esines hagejal alus lepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemiseteate saatis hageja kostjale 2.10.2008.a, mille kostja sai kätte 16.10.2008.a. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 20.11.2008.a. Liisinguese müüdi 4.05.2009.a hinnaga 175 000 krooni. Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis kuulub täiendavalt tasumisele 163 376, 30 krooni, s.o. 10 441,65 eurot. Väljavõttest perioodi 1.11.2007 – 12.12.2008.a kohta nähtub, et hageja poolt on arvesse võetud kõik kostja poolt tasutud summad. Koos sissemaksuga on kostja tasunud 119 415,11 krooni, seega on ebaõige kostja poolt väidetu, et kostja oli seisuga 15.12.2008.a tasunud kokku 9 097,89 eurot. KOHTUISTUNG (tl 79-80, 115).

Hageja esindaja, Külli Reinfeld’i seletuste kohaselt kostja liisingulepingust tulenevat nõuet ei täitnud ning leping öeldi ennetähtaegselt üles. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 338 376,30 krooni. Auto suunati müüki hinnaga 270 000 krooni e 17 256,15 eurot. Liisingulepingu ülesütlemise teate saatis hageja kostjale 2.10.2008.a ja kostja sai selle kätte 16.10.2008.a. Esitatud väljavõtetest nähtub, et kõik summad, mis kostja on tasunud on arvesse võetud. On kaks erinevat väljavõtet, kus ühes on periood kuni lepingu ülesütlemiseni ja teine periood on peale seda, kui leping üles öeldi. Lepingu sõlmimisel 12.11.2007.a oli liisingu summaks 24 861,63 eurot ehk 389 000 krooni, lepingu ülesütlemise ajaks 20.11.2008.a, oli kostja tasunud 113 161,36 krooni, järelikult on tasumata võlg 279 838,64 krooni. Kindlustuse võlgnevused kajastuvad debitoorse võlgnevuse sees. Lepingu ülesütlemise ajaks oleks pidanud kostja tasuma kindlustust 27 264 krooni. Osamakse, intress ja sissemakse 114 514,99 krooni, kui lisada juurde kindlustus, siis oleks pidanud kostja maksma 141 778,99 krooni. 302 589 krooni on see summa, mis on lepingu ülesütlemise seisuga jäänud tasumata. Kostjal oli tekkinud debitoorne võlgnevus, mis koosnes intressist, osamaksest ja kindlustusemaksetest ning võlgnevus vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud. Hageja võõrandas auto 175 000 krooniga, käibemaksuta ning kahju nõue kostja vastu on 163 376,30 krooni. Sõiduki turuväärtus vastab sellele, mis on sõiduki müügist saadud, turuväärtuseks ei ole graafikujärgne jääkmaksumus. Kostjate lepingulise esindaja, advokaat Valli Murde, selgituste kohaselt kostja hagi ei tunnista, kuna kostja on graafiku alusel ettenähtud summad tasunud. Kostja on hagejale maksnud kokku 28 380,36 eurot, mis ületab järelmaksu lepingus olevat summat. Sõiduauto äravõtmise seisuga oli kostja tasunud hagejale kokku 9 097,89 eurot, samuti oli tasunud ka ettemaksu 10%. Auto üleandmise - vastuvõtu aktist 16.12.2008.a ei nähtu, et autol oleks olnud mingeid puuduseid, seega ei ole kostja nõus, et autole tehti mingeid parandustöid. Kostja on seisukohal, et auto väärtus oli 302 000 krooni. Kostja, Sergei Mets’a, selgituste kohaselt on ta tagantjärgi kõik maksed tasunud. Müügiprotsessis ei saanud ta osaleda, kuna talle antud telefoninumber oli pidevalt kinni ja ühendust ei saanud. Hageja oleks pidanud talle pakkuma autot sama väärtusega, millega hageja auto maha müüs.

KOHTU PÕHJENDUSED

I Kohtu põhjendused Lepingu ülesütlemise õiguspärasuse kohta. Hageja nõue kostja vastu tuleneb Sergei Mets’a ja hageja vahel 12.11.2007.a sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr 0184203L (tl 7-8). Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste (tl 10-12) p-i 7.1.2 ja 7.1.6 kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda, kui tarbijast ostja jättis kolme üksteisele järgneva osamakse või kahe või ühe viimase osamakse tasumata või tasus neid mittetäielikult ning ostja jätab kindlustusmakse tasumata või ei uuenda lepinguga ettenähtud korras kindlustuslepingut. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p. 7.2 näeb ette, et üldtingimuste punkti 7.1 alapunktides märgitud tingimustel lepingu ülesütlemisest teatab liisingfirma ostjale vähemalt 14 päeva ette. Juhul, kui ostja ei täida nimetatud tähtaja jooksul kõiki lepingust tulenevaid tähtajaks täitmata kohustusi, loeb liisingfirma lepingu ühepoolselt ülesöelduks. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.6 kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda, kui ostja jätab kindlustusmaksed tasumata. Hageja on edastanud kostjale 2.10.2008.a teatise nr 200, lepingu ülesütlemise kohta (tl 23), mille kostja on kätte saanud 16.10.2008.a (tl 24). Kohtule esitatud lepingu väljavõttest perioodi 12.11.2007 – 2.10.2008.a kohta (tl 93) nähtub, et 15.01.2008.a pidi kostja tasuma arve nr 8479946603 (tl 95) summas 9 866,84 krooni, kostja on tasunud 28.01.2008.a vaid 6 032,84 krooni, jättes kindlustusmakse kogu ulatuses tasumata. 15.02.2008.a pidi kostja tasuma arve nr 8484026440 (tl 96) summas 8 162,84 krooni, kostja on tasunud 14.02.2008.a 6 032,84 krooni ja 26.02.2008.a 4 032,84 krooni. 15.03.2008.a pidi kostja tasuma arve nr 8488258272 (tl 97) summas 8 162,84 krooni, kostja on tasunud 4000 krooni 22.03.2008.a. 15.04.2008.a pidi kostja tasuma arve nr 8492307258 (tl 98)

summas 8 162,84 krooni ja 21.04.2008 viivisearve nr 8206004556 (tl 99) arvete nr 8479946603, 8484026440 ja 8488258272 tasumisega viivitamise eest summas 64 krooni. Kostja tasus 9.04.2008.a 6 000 krooni ja 15.04.2008.a 8 162,84 krooni. 15.05.2008.a pidi kostja tasuma arve nr 8496590511 (tl 100) summas 8 162,84 krooni, 15.06.2008.a arve nr 8500531534 (tl 101) summas 6 032,84 krooni ja 15.06.2008.a arve nr 8501975429 (tl 102) summas 2 130 krooni. Kostja on nimetatud arvete eest tasunud 19.06.2008.a kokku 12 000 krooni. Samuti nähtub lepingu väljavõttest (tl 93), et kostjale on esitatud viivisearve nr 8206536435;3.07.2008.a (tl 103) summas 57.69 krooni arvete nr 8488258272, nr 8492307258, nr 8496590511, nr 8501975429, nr 8500531534 maksete hilinemise eest maksetähtajaga 17.07.2008.a ja arve nr 8504911804 summas 8 313,49 krooni maksetähtajaga 15.07.2008.a (tl 104) on kostja tasunud 27.07.2008.a 4000 krooni. Seega on makse tehtud hilinemisega ning väiksemas summas. 4.08.2008.a on kostjale esitatud arve nr 8509015909 (tl 105) maksetähtajaga 15.08.2008.a ning 3.09.2008.a viivisearve nr 8206932521 (tl 106) arvetega nr 8500531534, 8501975429, 8504911804, 8509015909 tasumisega viivitamise eest summas 90,25 krooni. 3.09.2008.a on kostjale esitatud arve nr 8513036398 (tl 107) maksetähtajaga 15.09.2008.a. Lepingu väljavõttest (tl 93) nähtuvalt on kostja 9.09.2008.a ja 16.09.2008.a kokku tasunud kokku 3000 krooni. Eeltoodust tuleneb ning on leidnud tõendamist, et kostja ei täitnud maksegraafikus kokkulepitud osamaksete tasumist tähtaegselt ning jäi võlgnevusse, mistõttu on hageja arved ja viivisearved põhjendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 4 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja öelda lepingu üles. VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Ülesütlemisõiguse kasutamine on rikutud lepingupoole otsustusõigus võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral. Tulenevalt VÕS § 196 lg 3, ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Üldiseks eelduseks erakorralisele ülesütlemisele on, et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud mõistlik täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Nähtuvalt teatisest lepingu ülesütlemise kohta on hageja andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 14 päeva pärast teatise kättesaamist. Kostja on saanud hageja teatise kätte 16.10.2008.a. Kuna kostja hageja poolt antud tähtajaks kohustust ei täitnud tekkis hagejal lepingu üleütlemise õigus. Hagejal kui rikutud lepingu poolel on õigus otsustada, mis ajast ta loeb lepingud ülesöelduks ning hageja on lugenud lepingu ülesöelduks alates 20.11.2008.a. II Kohtu põhjendused liisingueseme väärtuse kohta Kostja oma kohtule esitatud vastuses on seisukohal, et kuna sõiduk realiseeriti pool aastat hiljem poole odavamalt kui kindlustus oli sõiduki hinnanud, siis on hageja oma käitumisega endale ise kahju põhjustanud. Kostja tunnistab, et võlgnevus võib esineda kindlustusmaksete osas. Kostja esindaja on seisukohal, et auto väärtuseks oli 302 000 krooni e. jääkväärtus, mida hageja on ise näidanud. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Õiendist 2.07.2009.a (tl 29), nähtub, et järelmaksu lepingu nr 0184203L esemeks olnud vara jääkmaksumus on 302 588,97 krooni ning vara realiseeriti hinnaga 175 000 krooni. Vara

üleandmise akti nr 0184203L;16.12.2008.a (tl 25) kohaselt on kostja, Sergei Mets, sõiduauto BMW, reg. Nr 387 BAD üleandnud OÜ-le Reeborn. Liisingueseme müügiprotseduuri p 4 kohaselt (tl 108) liisingueseme võõrandamiseks koostatakse vastava komisjoni otsuse alusel liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sama protseduuri p 9 sätestab, et liisingueseme müügihinda alandatakse igakuiselt vastava komisjoni otsuse alusel. Teatises lepingu ülesütlemise kohta (tl 23) on hageja on kostjat informeerinud, et peale liisingueseme tagastamist kuulub liisinguese võõrandamisele, kuid antud juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta millise hinnaga auto müüki suunati, kuna ja millises ulatuses toimus hinna alandamine ning kas nendest protsessidest teavitati ka kostjat. Seega on liisinguandja poolt rikutud müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 sätestatud korda. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui eseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki ostja poolt liisingfirmale tasumisele kuuluvaid summasid, on ostja kohustatud viivitamatult tasuma liisingfirmale puudu jääva osa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Üldtingimuste punkt 7.4.1 kohustab liisinguvõtjat hüvitama liisinguandja kulutuste ja sõiduki võõrandamisest saadud rahasumma vahe sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess toimub ja millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab üldtingimuste p 7.4.1 kostjalt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvestada VÕS 367 lõikes 1 sätestatud kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tegelikust müügihinnast on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel juhul 10%). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Hagiavalduse kohaselt müüdi auto 4.05.2009.a hinnaga 175 000 krooni, seega on müügiprotseduur koos väidetava hinna alandamisega kestnud alates auto üleandmisest 16.12.2008.a kuni 4.05.2009.a, s.o vähem, kui viis kuud, mis on ilmselgelt vähe õiglase müügihinna saamiseks. Kohus on seisukohal, et antud sõiduauto turuhinna määramisel tagastamise ajal tuleb lähtuda kohtule esitatud AS Hansa Varakindlustus ja Sergei Mets’a vahel sõlmitud kindlustusleppest nr 0184203L; 23.11.2007.a (tl 14-15) ja kaskokindlustuse poliisist nr AK1013546407, 15.11.2008.a (tl 17), mille kohaselt oli sõiduki kokkuleppeliseks väärtuseks 342 320 krooni, mis vähenes kindlustusperioodi alguspäevast 1% kuus. Auto tagastati kostja poolt hagejale 16.12.2008, seega oli sõiduki kokkuleppeline väärtus vähenenud 1%, mis on 338 896,80 krooni. Kuna kindlustuslepingu järgi oli poolte vahel sõiduki väärtus kokkulepitud, siis kokkulepitud sõiduki keskmise õiglase väärtuse (turuhind) auto tagastamise ajal saamiseks arvestab kohus vastavalt Saksa Auto AS (tl 27) näidatud puudustele maha lubatud 10%, saades sõiduauto keskmise õiglase väärtuse auto tagastamise ajal, milleks on 305 007,12 krooni ilma käibemaksuta. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Õiendist 2.07.2009.a (tl 29), nähtuvalt on hageja tasunud sõiduki tagastamisteenuse eest ja vara realiseerimise eest kokku 10 563,27 krooni, mille põhjendatust kostja ei vaidlustanud ja kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb nõue tagastamisteenuse eest ja vara realiseerimise eest lugeda põhjendatuks. Õiendist 2. juuli 2009.a (tl 29), nähtuvalt on liisinguandja nõue kokku 338 376,30 krooni, mis moodustub debitoorsest võlast 25 224,06 krooni, vara jääkmaksumusest 302,588,97 krooni, vara tagastamise ja realiseerimise kuludest 10 563,27 krooni. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 305 007,12 krooni (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2132,68 eurot (33 369,18 krooni). Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kohus on seisukohal, et kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt ja õigeaegselt täitnud, on hageja viivise nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arvestades eeltoodud põhjendusi kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks 2132,68 eurot (33 369,18 krooni) ja viivis alates hagi esitamisest 11.06.2010.a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõudeks kostja vastu oli 10 441,65 eurot, kohus rahuldas hagi osaliselt summas 2132,68 eurot, seega 20% ulatuses. TsMS § 163 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskuludest 20% kostja kanda ja 80% hageja kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.