Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Asjaolud ja hageja nõue

võimaldab kindlustusandjal tasaarveldada tasumata kindlustusmaksetega. Alternatiivselt, tasudes kogu hüvitise, muutuvad tasumata kindlustusmaksed sissenõutavateks. Seega, nii tingimuste kõnealuse punkti kui ka VÕS-s sätestatu kohaselt on sõiduki hävimisel kindlustusjuhtumi korral kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele kogu jooksva kindlustusperioodi eest. Hageja väitel puudub põhjendus ning tingimuste p 11.4. ja VÕS § 478 lg 4 kohaldamine koosmõjus antud suhtele on kohane. VÕS § 427 lg 1 sätestatu ei kohaldu antud suhtele. Maakohtu otsus

Hageja leidis, tingimuste p 11.4 sätestatu ei ole kooskõlas § 427 ja § 459, kuna kaldub kõrvale § 427 lg 1 sätestatust. VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 459 sätestatust kõrvalekalduv kokkuleppe tühine. VÕS § 459 sätestab, et kui kindlustusleping lõpeb kindlustusperioodi jooksul lepingust taganemise, ülesütlemisega või muul põhjusel ennetähtaegselt, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele üksnes kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest. Kuivõrd käesolevas asjas ütles kindlustusandja lepingu üles seoses kindlustusjuhtumi saabumisega, siis kohaldub VÕS § 478 lg 4 ning ka viidatud tingimuste p 11.4 sätestatu, mis lubab juhtumi korral hüvitamisele kuuluva kahju hüvitise lõppsummast maha arvata maksmata kindlustusmaksed ehk sisuliselt tasaarvestada oma nõue kindlustusvõtja tasu maksmise kohustuse nõudega. Eeltoodu tõttu ei ole tingimuste p 11.4 sätestatu vastuolus VÕS § 478 lg 4 sätestatuga ning tegemist ei ole VÕS § 459 juhtumiga. Kindlustusvõtjat kahjustav oleks tingimus siis, kui leping lõpeb ennetähtaegselt ilma, et kindlustusjuhtum oleks aset leidnud ja kindlustusvõtja hüvitamise kohustust ei ole tekkinud, kuid kindlustusvõtja nõuaks pärast lepingu lõppemist (ülesütlemist, taganemist VÕS § 459) makseid edasi (märgitu oleks vastuolus VÕS § 459 ja 427 lg 1 ja VÕS § 195 sätestatuga). Käesolevas vaidluses sellega tegemist pole, tingimuste p-s 11.4 ka seda ei nähtu. Eeltoodu tõttu ei ole kostja seadusest, lepingust ega VÕS § 478 lg 4 tulenevaid kohustusi VÕS § 100 tähenduses rikkunud (kohustuse osaline mittetäitmine, täitmata jätmine, viivitus), mistõttu ei ole hageja nõue tõendatud ja põhjendatud ning jääb rahuldamata. Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata ka hageja viivise nõue, kuna kostja pole kohustust rikkunud ega olnud seetõttu ka viivituses (VÕS § 101 lg 1 p 6, VÕS § 113 lg 1). TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lihtmenetluses võib kohus TsMS § 405 lg 3 kohaselt määrata kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude rahalise suuruse kohta vastavad tõendid, küll aga puudub kohtul vajadus anda neile hinnang, kuna hagi jääb rahuldamata ja seega jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel tema menetluskulud tema enda kanda. Kostja menetluskulude kohta tõendeid ei esitanud, seega jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Eeltoodu tõttu ei ole neil enam TsMS § 174 lg 1 alusel võimalik nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Apellatsioonkaebus

lõpeb kindlustusjuhtumi toimumise tõttu, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest. Hageja ei öelnud kindlusjuhtumi toimumise tõttu lepingut üles, vaid kindlustuslepingu ütles üles kostja VÕS § 493 lg 2 alusel. VÕS § 493 lg 2 kohaselt pärast kindlustusjuhtumi toimumist võib kumbki lepingupool lepingu üles öelda ühe kuu jooksul kahju kindlakstegemise toimingute lõppemisest. Kindlustusandja peab lepingu ülesütlemisest üks kuu ette teatama. Kindlustusvõtja võib sel põhjusel lepingu üles öelda selliselt, et see lõpeb hiljemalt jooksva kindlustusperioodi lõpuks. VÕS § 493 lg 2 viimasest lausest järeldub, et VÕS § 478 lg 4 kuulub kohaldamisele juhul, kui kindlustusvõtja kindlustushuvi lõpeb ja ta ütleb lepingu üles. Võlaõigusseaduse II kommenteeritud väljaandes märgitakse VÕS § 478 lg 4 tõlgendamise kohta, et kuigi see ei tulene §-st 427, tuleks tühiseks pidada kindlustusvõtja kahjuks lg-tes 2-4 sätestatud kindlustusvõtja kahjuks kõrvalekalduvaid kokkuleppeid. Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning kohaldada tuleb VÕS § 459 ning rahuldada hagiavaldus täies ulatuses. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hageja helistas 2011.a mais mitmel korral kostja klienditoe numbril ning vestluse käigus kinnitati korduvalt, et hagejale tagastatakse kindlustusmaksed ja paluti esitada kirjalik avaldus. Hageja esitas 23.05.2011 e-posti teel kostja müügiassistendile avalduse kindlustusmakse jäägi tagasimaksmiseks. Kostja töötaja vastas 24.05.2011, et kaskokindlustuse poliisi eest on tagasimakse tehtud liisinguandjale. Kostja ei ole kindlustusmakseid perioodi 05.05.201123.03.2012 eest liisinguandjale ega hagejale tagastanud. Eeltoodust tulenevalt ei hinnanud kohus esitatud tõendeid. Hagiavalduse lisas 8 esitatud kostja kirjast selgub, et kostja nõustus hagejale enammakstud kindlustussumma perioodi 05.05.2011-23.03.2012 eest tagasi maksma. Seega oli hageja õiguspärases ootuses saada tagasi enammakstud kindlustussumma. Kirjalik vastus

ringkonnakohus nõustub. Maakohus on õiguspäraselt leidnud, et kindlustusandjal on kohustus hüvitada riski saabumisel kahju tekkimise korral lepingu järgi tekkinud kahju ning sellele vastab kindlustusandja õigus saada ja kindlustusvõtja kohustus maksta tasu. VÕS § 478 lg 1 alusel on kindlustushuvi kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu. Kindlustushuvi võib lõppeda näiteks kindlustatud asja hävimisega. Seega, kui asi on kindlustusjuhtumi tõttu hävinud, siis ei saaks kindlustusvõtjal enam kindlustushuvi olla, kui asi on hävinenud ja kahju hüvitatud. VÕS § 478 lg 4 järgi on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest, kui kindlustushuvi lõpeb kindlustusjuhtumi toimumisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kindlustusandjal on õigus nõuda VÕS § 478 lg 4 järgi kindlustusperioodi (24.03.201123.03.2012) eest makseid, kuivõrd tegemist on erisättega ja seega ei ole kohaldatav VÕS § 459. Maakohus on õiguspäraselt leidnud, et seega võis kostja 686 euro endale jätta ning tal puudus kohustus see kindlustusvõtjale tagastada. Käesoleval juhul kõrvalekalduvaid kokkuleppeid ei esine. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu kohtuotsus muutmata. Maakohtu kantud menetluskulude osas on kohus otsuse teinud. Apellatsioonkaebus rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.