Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

liikluskindlustuse tavaleping, kuid kehtiv poliis puudus. Liikluskindlustuse tavalepingu alusel hüvitas hageja kannatanule kahju ja tasus Saksa Auto AS-ile 47.758 krooni sõiduki Volkswagen avariijärgse taastusremondi kulu. Vastavalt hageja ja tema lepingulise kahjukäsitleja Salva Kahjukäsitluse OÜ vahel sõlmitud lepingule tasus hageja kahjujuhtumi käsitlemise eest Salva Kahjukäsitluse OÜ-le 10.506 krooni. Hageja kulutused seoses kahjujuhtumiga on kokku 58.264 krooni. Tulenevalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg. 2 punktist 6 saatis hageja kostjale võlgnevuse sissenõudmiseks korduvalt tagasinõudekirju, kuid kostja nendele ei reageerinud. Kindlustushüvitise nõue 47.758 krooni on põhjendatud ning tõendatud. Liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud sõiduk oli uus (2007), mistõttu sel oli kehtiv tootjapoolne garantii. Kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks (s. h. sõidukil kehtiva garantii säilimiseks) kohustus hageja teostama sõiduki remondi tehase poolt valitud esinduses – AS-is Saksa Auto. Kostja poolt esitatud hinnapakkumised ei ole asjakohased, ka ei hõlma need kõiki kahjustatud sõiduki taastamiseks vajalikke töid ning varuosi. Sõiduki remontimine tootjatehase poolt volitatud remondiettevõttes oli oluline ka seetõttu, et remondi käigus asendatakse kahjustunud varuosad samaväärsete ehk uute A-kategooria varuosadega. Kostja seisukohad, et sõiduk tulnuks remontida teises remonditöökojas, kus oleks kasutatud juba varem kasutatud varuosi ning ühtlasi oleks kaotanud kehtivuse sõiduki tootja garantii, ei vasta kahju hüvitamise eesmärgile. Vaid 4 kuud kasutuses olnud sõidukile on uute varuosade kasutamine taastusremondi teostamisel vajalik ja põhjendatud. Lisaks on kostja tellitud remondikalkulatsioonid koostatud üksnes fotodele ning ülevaatuseaktile tuginedes, kahjustatud autot ei ole kalkulatsiooni koostanud ettevõtted üle vaadanud. Kahjukäsitluskulude nõue on põhjendatud ning tõendatud dokumentaalsete tõenditega, ebaõige on kostja väide, et juhtumi käsitlemisel piirduvad kulutused 200 krooniga ning et kahjukäsitluse käigus on tehtud üksnes fotod sõidukist ja koostatud sõiduki ülevaatuse akt. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi 29.175 krooni ulatuses, millest sõiduki Volkswagen remondikulud on 26.975, 54 krooni, 200 krooni on sõiduki põhjendatud käsitluskulu ja 2000 krooni viivis. Liikluskahju suuruse hindamisel tuleks lähtuda taastamiskulude kohta esitatud andmetest ja tõenditest ning kindlustusandjale tuleb hüvitada kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamise vajalikud ja mõistlikud kulud. Saksa Auto AS-i arve ei tõesta, millised olid liiklusõnnetuses kahjustatud sõiduki tegelikud vigastused ja millised kulutused olid varakahju taastamiseks vajalikud, põhjendatud ja mõistlikud. Mõistlikud ei ole tundidesse ulatuvad kulutused remonttöödele, värvimisele, lukksepatöödele ning varuosadele olukorras, kus arve alusel ei ole võimalik hinnata, kas nimetatud kulutused olid üldse vajalikud sõiduki taastamiseks. Sõidukile tekitatud kahjustuste ulatust ja taastamiseks eeldatavalt vajaminevaid remonttöid on võimalik hinnata üksnes hageja poolt esitatud sõiduki ülevaatuse akti ja teostatud fotode pinnalt, samas ei lange sõiduki ülevaatuse aktis toodud vigastuste loetelu kokku Saksa Auto AS-i arvel toodud remonttööde kirjeldusega. Seega võib eeldada, et remonttööde kirjeldus arvel nr. 274502310 ei sisalda taastamiseks vajalikke, põhjendatud ja mõistlikke kulutusi. Jaapani Auto Teeninduse OÜ tegi kahjustatud sõiduki ülevaatuse akti nr. S27-07 ja teostatud fotode alusel sõiduki vigastuste taastamiseks vajalike tööde ja kulude põhjendatud ning mõistliku pakkumise, millest nähtuvalt moodustavad taastamiskulud 26.975, 54 krooni. Põhjendamata ja tõendamata on käsitluskulu nõue 10.506 krooni. Hageja ja Salva Kahjukäsitluse OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping nr. 2002-0501 ei saa olla aluseks nõude tõendamisele. Leping on sõlmitud poolte vahel, mille osapooleks ei ole kostja, seega ei laiene lepingus kokkulepitud kohustused kostjale. Lepinguga ei saa kaks poolt leppida kokku kohustuste panemises kolmandale isikule. Põhjendatud käsitluskuluks saab lugeda 200

krooni, kuna hagimaterjalidest nähtuvalt on juhtumi käsitluse käigus koostatud kahjustatud sõiduki ülevaatuse akt nr. S27-07 ja tehtud fotod ühel lehel. Hageja viiviste nõue 10.319, 90 krooni on põhjendamata, kuna hageja põhinõue, mille alusel on viivised arvestatud, on tõendamata. Viiviste suuruse määramisel saab lähtuda kostja poolt tunnustatud nõude suurusest, samuti tuleb arvestada, et hageja on viivitanud nõude kohtule esitamisega ca 2 aastat, põhjustades sellega viivisenõude põhjendamatut suurenemist. Kostja majanduslik seisund ei võimalda maksta suuremat viivist kui 2000 krooni. Liikluskindlustuse seaduse (LS) § 47 lg. 3 eesmärgiks ei ole sõiduki taastamine Volkswageni esinduses, kus taastamiskulutused, võrreldes kostja poolt viidatud teenuse osutajate pakkumistega, on ebamõistlikult suured, samuti ei olnud selliste ebamõistlikult suurte taastamiskulude tekkimine kostjale kui kohustatud isikule ettenähtav. Asjaolu, et sõiduki tootja on näinud ette sõidukite hooldamise ja remondi volitatud esinduses, ei tähenda, et see kohustus laieneks kostjale. Selline kohustus ei ole ettenähtav VÕS § 127 lg. 3 mõistes. Hageja kahjukäsitluse kulude nimekiri sisaldab küll väidetavalt tehtud kulutusi ja selleks kulunud aega ja maksumust, kuid kõik need faktid on tõendamata. Hageja on kohustatud tõendama nii kulutuste reaalse tegemise, nende põhjendatuse, seose kahju käsitlusega, kulutuste tegemise vajalikkuse ja tegemisele kulunud aja, väljatoodud kulutuste maksumuse põhjendatuse. Üksnes hageja poolt esitatud nimekiri väidetud kulutuste tegemisest ei ole tõendiks. Esimese astme kohtu otsus 16. mai 2011. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et 12. septembril 2007. a toimus liiklusõnnetus, mille käigus sai kannatada sõiduauto Volkswagen reg. märgiga xxxxx, et kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ja et kostjal oli tasumata kindlustusmakse ning kehtiv kindlustuspoliis kostjal puudus. LKindlS § 48 lg. 2 p. 6 kohaselt on hagejal õigus esitada tagasinõue kostja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, mil toimus kindlustusjuhtum. LKindlS § 19 lõikes 9 sätestatakse samuti hageja õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja käsitluskulude tasumist. Kohtule esitatud sõiduki ülevaatusaktist nähtuvad sõiduki vigastused. AS-i Saksa Auto remondiarvest nähtub, et sõiduki remondikulud on 47.758 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduki remonditööd on teostatud ja hageja on tööde eest tasunud. Kostja esitas vastuväited üksnes hüvitamisele kuuluva summa suuruse kohta. Kostja leidis, et ei pidanud lepingut sõlmides ette nägema asjaolu, et kannatada saanud sõiduk remonditakse uute varuosadega ning seda tehakse vastava sõiduki n. ö. maaletooja poolt. Selle käsitlusega ei saa nõustuda. Kannatada saanud sõiduk oli uus, seega vastab uue sõiduki remontimine uute originaalvaruosadega VÕS § 127 lg. 1 kriteeriumitele. Kostja kahju hüvitamise kohustuse ulatuse määramisel ei ole oluline teadmine, et uue sõiduki tootjapoolne garantii säilib üksnes siis, kui sõiduki remont toimub volitatud maaletooja poolt. Mõistlik on, et sõiduki remont toimub Eestis ja Eestis hangitud varuosadega. Samuti on mõistlik lasta sõiduk remontida vastava ala asjatundjate poolt ning sõiduki ametlikku maaletoojat saab pidada asjatundjaks. Asjaolu, et samu remonditöid on võimalik teha erineva hinnaga, vastab samuti VÕS § 127 lg. 1 kriteeriumitele kahju ulatuse kohta. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja poolt tasutud tööde maksumus oleks ülepaisutatult kõrge. Kostja tööde kalkulatsioonides ei ole kajastatud kõik vajalikud tööd ja varuosad ning on tavapärane, et remonditöid teostatakse erineva hinna eest. Liikluskindlustuse süsteemi üks eesmärke on tagada kannatanule võimalikult kiire kahjujuhtumieelse olukorra taastamine. Kostja kaasamine remonditööde teostamisele või võimalikult odavate varuosade hankimisele Eestist või väljastpoolt Eestit ei vasta sellele eesmärgile. LKindlS ei kohusta kindlustusandjat kostjat remonditöödest ja nende maksumusest teavitama.

Kahjukäsitluslepingust nähtub, et hageja tellis kahjukäsitlusteenust töövõtulepingu alusel, teenuse osutamise kohta on esitatud selgitus teostatud tööde kohta. Esitatud tööde nimekiri ei ole ülepaisutatud ning kostjalt tuleb LKindlS § 48 lg. 2 p. 6 ja VÕS § 101 lg. 1 p. 1 järgi välja mõista remondikulud 3052, 29 eurot (47.758 krooni) ja käsitluskulud 671, 46 eurot, (10.506 krooni), kokku 3723, 75 eurot. Seadusest tuleneva viivisemäära rakendamine on seadusega tagatud õiguskaitsevahend, mille kasutamist kohus ei saa takistada. Kahju hüvitamise kohustus muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast nõude esitamist. Kohtuhoiatuse esitamise aeg 3. jaanuar 2008. a. on mõistlik aeg, arvestades asjaolu, et kahju tekkis 12. septembril 2007. a. Kohtuhoiatus on saadetud kahjuteates märgitud aadressil, kostja möönis, et tegemist on tema elukaaslasele kuuluva korteri aadressiga. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole hoiatust kätte saanud. Asjaolu, et kohtumenetlus on veninud, ei ole aluseks viivise vähendamisele. Viivise väljamõistmine tuleneb sellest, et kostja ei ole oma kohustust täitnud, mitte kohtu tegevusest. Kostjalt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg. 1 sätestatud määras alates 3. jaanuarist 2008. a. kuni 4. novembrini 2009. a. summas 10.319, 90 krooni ehk 659, 56 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt 31.088, 46 krooni osas ja uue otsusega jätta rahuldamata nõude remonttööde osas summas 20.782,46 krooni ning kahjukäsitluskulude osas summas 10.306 krooni või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Liikluskahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda taastamiskulude kohta esitatud andmetest ja tõenditest ning kindlustusandjale tuleb hüvitada kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamise vajalikud ja mõistlikud kulud. Nimetatud kulutuste hüvitamise põhimõtetest maakohus kohtuotsuse tegemisel lähtunud ei ole. Maakohus üksnes leidis, et hagi kuulub rahuldamisele, kuna LKindlS § 19 lg. 9 ja § 48 lg. 2 p. 6 seda võimaldavad, ilma et oleks pidanud vajalikuks taastamiskulude kandmist, nende vajalikkust ja mõistlikkust tagasinõude rahuldamisel hinnata. Saksa Auto AS-i arve ei tõenda seda, millised olid liiklusõnnetuses kahjustatud sõiduki tegelikud vigastused ja millised kulutused olid varakahju taastamiseks vajalikud, põhjendatud ja mõistlikud. Apellant ei ole kogu menetluse kestel pidanud mõistlikuks tundidesse ulatuvaid kulutusi remonttöödele, värvimisele, lukksepatöödele ning varuosadele olukorras, kus arve alusel ei ole võimalik hinnata, kas nimetatud kulutused olid üldse vajalikud kahjustatud sõiduki taastamiseks. Sõiduki taastamiskulutuste mõistlikkuse hindamisel on kohus üksnes leidnud, et remonttööd ei ole ülepaisutatult kõrged, kuid otsuse pinnalt jääb täiesti arusaamatuks, millise tõendi pinnalt on kohus sellise järelduseni jõudnud. Kohus ei ole vastava eriala asjatundja ega saa seetõttu kulude mõistliku suuruse osas tõenditele tuginemata ka arvamust avaldada. VÕS § 127 lg. 3 kohaselt peab apellant hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Lepingu sõlmimisel ei saanud apellant ette näha asjaolu, et hageja valib remonttööde tegijaks Saksa Auto AS-i, kelle kulutused remonttöödele on ebamõistlikult suured. Valides konkurentsitult kõige kallima remonttööde tegija, oleks kindlustusandja pidanud kostjat sellest teavitama. Vastupidisel juhul kannab ebamõistlikult suurte remonttööde maksumuse riski kindlustusandja. Hageja kanda peaks jääma Jaapani Auto OÜ hinnapakkumise ja Saksa Auto AS-i remonttööde kulude vahe. Remonditöökoda Jaapani Auto OÜ oleks saanud isegi VW Läti esindusest tellida vajalikud sõiduki taastamise Avaruosad ning teostada taastamistööd oluliselt odavamalt, võrreldes Saksa Auto AS-iga. Samuti laieneb ka nendele töödele garantii. Sellest tulenevalt oleksid kostjapoolsed remondikulutused olnud oluliselt väiksemad, sellega oleks kohus pidanud taastamiskulude vajalikkuse ja mõistlikkuse hindamisel arvestama. Mõistlike kulude tõendamatust ei saa õigustada asjaoluga, et kannatada

saanud sõiduk oli uus ning et uue sõiduki tootjapoolne garantii säilib üksnes siis, kui sõiduki remont toimub volitatud maaletooja poolt. Kohus on kohustatud otsust tehes tuginema seadusele ja arvestama kulude mõistlikkuse hindamisel ka kostja vastuväidetega nõude tõendamatuse ja kulude mittevajalikkuse ning ebamõistliku suuruse osas. Kohus leidis, et mõistlik on lasta sõiduk remontida vastava ala asjatundjate poolt ning sõiduki ametlikku maaletoojat saab pidada asjatundjaks, ei ole põhjendanud aga, miks ei vasta, näiteks, kostja nimetatud Jaapani Auto OÜ kohtu seatud kriteeriumitele. Veelgi enam, maakohtu poolt sõiduki remontija suhtes seatud kriteeriumid ja subjektiivsed hinnangud rikuvad ettevõtlusvabadust ning konkurentsipiirangu põhimõtteid. Ebaloogiline ning kohtuotsuse pinnalt arusaamatu on, mille poolest erineb Eestis hangitud A-varuosa Lätist hangitud A-varuosast juhul, kui tootja on sama, kuid hind erinev. Seega on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud tsiviilkohtumenetluse norme. Maakohtu otsusest ei nähtu ühtegi konkreetset tõendit või tuvastatud asjaolu, mille pinnalt kohus oleks saanud järeldada käsitluskulude tegelikku kandmist ja nende põhjendatust ning mõistlikkust. Hageja poolt esitatud loetelu sisaldab küll nimekirja väidetavalt tehtud kulutustest ja sellele kulunud ajast ning maksumusest, kuid kõik need faktid on hageja poolt tõendamata. Hageja on kohustatud tõendama nii kulutuste tegemise, nende seose liiklusõnnetuse kahjukäsitlusega, aga ka kahjukäsitluseks kulunud aja ja kulutuste suuruse põhjendatuse vastavalt VÕS kahju hüvitamise regulatsiooni põhimõtetele. Üksnes esitatud nimekiri väidetavatest kulutustest ei ole tõendiks, mille alusel saaks kahjuhüvitise nõuet rahuldada. Maakohus ei arvestanud kostja väitega, et Salva Kindlustuse AS-i ja tema lepingulise kahjukäsitleja Salva Kahjukäsitluse OÜ vahel sõlmitud tööettevõtulepingu esitamine ei saa olla aluseks nõude tõendamisele ega kostja vastu esitatud nõude rahuldamisele. Lepinguga ei saa kaks poolt leppida kokku kohustuste panemises kolmandale isikule. Maakohus on meelevaldselt asunud seisukohale kahjukäsitluskulude kandmises ja hageja poolt esitatud tabelis toodud kuluartiklite seotuses toimunud liiklusõnnetusega. Kohus ei andnud hinnangut kulude suuruse mõistlikkusele. Arvestades ülevaatuse akti mahtu ja fotode hulka, ei kulu selliseks tegevuseks tavapäraselt üle ca 1, 5 töötunni, mistõttu on arusaamatud tundidesse ulatuvad hageja kulutused õigusabile, dokumentide koostamisele, kaustade ettevalmistamisele jne. Tabelis toodud kulutused on otsitud ja ebamõistlikult ülepaisutatud. Maakohus ei ole otsuse tegemisel sellele tähelepanu pööranud ning on kohaldanud ebaõigesti ka LKindlS-i, mille kohaselt peavad kahjukäsitluskulud olema mõistlikud ja põhjendatud. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 659, 56 eurot, siis ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles osas. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega kahjustatud auto taastamisremondi maksumust 47.758 krooni (3052, 29 eurot) puudutavas osas. Käsitluskulude 10.506 krooni (671, 56 euro) osas tuleb maakohtu otsus vastavalt TsMS § 657 lg. 1 punktile 2 tühistada. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja käsitluskulu 1511 krooni (96, 57 eurot). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks põhivõlana välja mõista 3148, 86 eurot (49.269 krooni). Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega taastamisremondi maksumust puudutavas osas. Apellandi etteheide, nagu oleks kostjale pidanud olema ettenähtav, millises konkreetses remonditöökojas kahjustatud sõiduk remonditakse, ei põhine seadusel ega ole põhjendatud. VÕS § 127 lg. 3 kohaselt on oluline, et lepingu sõlmimise ajal oleks kohustatud isikule ettenähtav kahju, mille ta rikkumise tagajärjena peab hüvitama, hagis taotletakse

liiklusõnnetusega põhjustatud otsese varalise kahju hüvitamist ning taolised mõistlikud kulud tuleb VÕS § 128 lg. 3 kohaselt hüvitada. Seega pidi kostjale hagejaga lepingu sõlmimisel olema ettenähtav, et LKindlS-s sätestatud eeldustel tuleb tal hüvitada kahju tekitamisega seotud mõistlikud kulud. Vaidlusaluses asjas taandub ka ettenähtavuse küsimus sellele, kas AS-is Saksa Auto kahjustatud auto remontimisele tehtud kulutusi saab pidada mõistlikeks. Vaidlust ei ole selle üle, et kahjustatud sõiduk Volkswagen, millele tekitatud kahju hüvitamiseks kulutatu tagasinõude on hageja hagis esitanud, oli õnnetuse hetkeks ekspluatatsioonis olnud 4 kuud ning selle läbisõit selle aja jooksul moodustas 6000 km (hageja väited tl. 110 ja 117, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, seega tuleb eeldada selle omaksvõttu TsMS § 231 lg. 4 kohaselt). Et tegemist oli väga uue sõidukiga, siis tuli selle remontimiseks VÕS § 127 lõikes 1 märgitud eesmärgi täitmiseks kasutada samuti uusi originaalvaruosi. Hageja on esile toonud, et sedavõrd uute sõidukite tootjagarantii säilimiseks tuleb täita teatud tootja poolt määratud tingimusi, sealhulgas remontida sõidukit tootja esindustes, milleks Eestis Volkswageni puhul on AS Saksa Auto. See asjaolu on ka üldteada (TsMS § 231 lg. 1). Eristada tuleb tootja poolt müüdud sõidukile antud garantiid (VÕS § 230) ja töövõtugarantiid (VÕS § 650), kostja ei ole neid mõisteid eristanud. Nii oli põhjendatud remontida kahjustatud sõidukit AS-is Saksa Auto. Pealegi ei saa nõustuda kostjaga, nagu peaks kahju kannatanu sõiduki remontimiseks leidma kõige odavama võimaluse, sest taoline järeldus ei põhine seadusel. Oma väidet, nagu oleks Lätist uute originaalvaruosade muretsemine odavam, ei ole kostja ka tõendanud. Kostja väited ettevõtlusvabadusest ja konkurentsi rikkumisest ei ole vaidlusaluses asjas asjakohased, sest vaidlus puudutab üksnes kahjustatud sõiduki taastamiseks tehtud kulutuste põhjendatust, mitte seda, kes ettevõtjatest või millistel tingimustel oleks õigustatud vastavat teenust osutama. Kahjustatud sõiduki remontimiseks tehtud kulutused summas 47.758 krooni on tõendatud AS-i Saksa Auto arvega hagejale (tl. 11). Selle üle, et auto tegelikult AS-is Saksa Auto remonditi, ei ole ka vaidlust olnud. Apellant on tõstatanud vaidluse selle üle, kas tehtud tööd olid kahjustatud sõiduki taastamiseks vajalikud, ehk teisisõnu, kas nende tegemine oli põhjustatud liiklusõnnetusest. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule sõiduki ülevaatuse akti (tl. 9) ja fotod (tl. 10), mille andmetele on kostja oma vastuses viidanud (tl. 64), samas jäävad üldsõnalisteks kostja väited, nagu ei langeks ülevaatuse aktis märgitud vigastused kokku AS-i Saksa Auto arvel märgitud remonttööde kirjeldusega. Nii ei ole kostja osundanud töödele, mille tegemine auto remontimise käigus ei tulenenud vaidlusaluses liiklusõnnetuses saadud vigastustest. Nii ülevaatuse aktis märgitust kui fotodelt nähtub, et vigastada sai Volkswageni vasakpoolne tagumine osa (tagaluuk, vasak tagatiib ja tagatuli, tagabamper, tagaspoiler, vasak tagumine uks jmt.), just need detailid ongi aga AS-i Saksa Auto arves märgitud andmete alusel vahetatud või remonditud (tl. 11). Ka väide ülemäärastest töötundidest on üldsõnaline ega ole kontrollitav. Kolleegium leiab, et eespoolosundatud summas kahjustatud sõiduki remontimisele tehtud kulutused on VÕS § 128 lg. 3 tähenduses kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud, mis kostjal tuleb hüvitada. Hageja on esitanud kostja vastu käsitluskulude tagasinõude LKindlS § 19 lg. 9 alusel ja hageja selle nõudeõiguse üle ei ole vaidlust. Vaidlevad pooled hagetavate käsitluskulude suuruse üle. Kostja on tunnistanud hageja nõuet summas 200 krooni. Et käsitluskulude näol on tegemist otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg. 3 tähenduses, tuli hagejal põhjendada ja tõendada, et tegemist on mõistlike kuludega kahju kindlakstegemiseks. Maakohus rahuldas hageja nõude, ilma et oleks seda otsuses seaduse kohaselt põhjendanud. Kolleegium leiab, et hageja on põhjendanud käsitluskulude vajalikkust summas 1511 krooni (96, 57 eurot), ülejäänud osas tuleb käsitluskulude nõue jätta rahuldamata. Nii tõi hageja hagiavalduses oma käsitluskulude tagasinõude alusena esile üksnes, et on sõlminud kahjude käsitlemiseks lepingu Salva Kahjukäsitluse OÜ-ga, kellele ta vaidlusaluse juhtumi käsitluse eest on maksnud 10.506 krooni (tl. 1). Kolleegium nõustub kostjaga, et kostjale ei ole siduv hageja poolt oma lepingupartneriga kokkulepitu, sealhulgas teenuse osutamise tingimused ja hinnakiri. Vastuseks kostja vastuväidetele esitas hageja

liikluskahju käsitluskulu arvestuse, ilma et oleks iga kulutuse vajalikkust ja seost vaidlusaluse asjaga põhjendanud (tl. 80 – 81). Arvestuses on märgitud 14 erinevat liiki kulutusi, millest mitmete seos vaidlusaluse asjaga jääb arusaamatuks. Näiteks on 0, 5 tundi kulutatud akti koostamisele (rida 5), kuid millise aktiga on tegemist, jääb arusaamatuks. Kohtule on esitatud küll kahjukäsitleja poolt koostatud sõiduki ülevaatuse akt (tl. 9), kuid arvestades asjaolu, et täita on tulnud üksnes akti vorm, ei ole sellele 0, 5 tunni kulutamine põhjendatud, seda enam, et sõiduki ülevaatusele on arvestuse kohaselt kulutatud 1, 5 tundi (rida 3), ülevaatus peaks aga sisaldama ka asjakohase akti koostamist. Et aktist ei nähtu, et sõiduki ülevaatuseks oleks tehtud mingeid uuringuid, vigastused on välised ja kergesti märgatavad, aga ka hageja ise on kinnitanud, et ülevaatus oli pealiskaudne ja alles remondi käigus selgus kahjustuste tegelik ulatus, võib põhjendatuks pidada sõiduki ülevaatusele ja akti koostamisele kokku 0, 5 tunni kulutamist maksumusega 300 krooni. Arusaamatuks jääb teate vastuvõtmisele 1 tunni kulutamine (rida 1), seda enam, et kahjutoimiku avamisele on arvestuse kohaselt kulunud 0, 5 tundi (rida 2). Kolleegium leiab, et täpsemaid asjaolusid teadmata ei ole võimalik pidada mõistlikuks teate vastuvõtmisele ja toimiku avamisele kokku rohkem kui 0, 5 tunni kulutamist maksumusega 300 krooni. Fotosid on 11 tükki ja nendele 11 krooni kulutamist saab lugeda põhjendatuks (rida 6). Kohtule ei ole esitatud tuvastamisotsust (rida 13), kalkulatsiooni (rida 16) ega hüvitamisotsust (rida 24), mille põhjal saaks hinnata seda, milline oli mõistlik ajakulu nimetatud dokumentide koostamiseks, samuti ei ole esile toodud mingeid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada nõude vastuvõtmisel tehtavaid toiminguid (rida 14) ja sellele ning kahju suuruse hindamisele (rida 15) vajalikult kuluvat aega. Arvestades, et asjaolude kohaselt on kannatanu nõue esitatud, hinnata on iseenesest tulnud kahju suurust ja teha ka otsus hüvitamise kohta, saab ridades 13 – 16 ja 24 märgitud toiminguteks kokku lugeda põhjendatuks 3 tunni kulutamist kogumaksumusega 900 krooni. Kahjukomisjonile kulutatud 0, 5 tundi hinnaga 2500 krooni tunnist (rida 26) ei ole üldse põhjendatud ja see jääb arusaamatuks sellegi kontekstis, et hüvitamisotsuse tegemiseks kulutatud aeg on näidatud eraldi, arvestuse blanketilt nähtub aga, et tegemist ei ole tavapärase kulutusega (märgitud „võimalike muude kulutuste“ all) ning esile toodud ei ole, mis tingis vaidlusaluses asjas taolise kulu. Samuti on põhjendamata ja vaidluse asjaoludega seostamata juriidilise konsultatsiooni vajadus (rida 26) ja muud kulud (rida 29). Kolleegium leiab, et kostjalt ei saa nõuda ka hagejale teenust osutava isiku tegevusega seotud üldkulusid (rida 25). Nii saab käsitluskulusid pidada mõistlikuks ja vaidlusaluse asjaga seostatavaks kokku summas 1511 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 96, 57 eurot. Menetluskulud menetlusosaliste vahel tuleb jaotada TsMS § 163 lg. 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Et hageja poolt maakohtusse esitatud rahalisest nõudest kogusummas 4383, 31 eurot rahuldatakse nõue osaliselt summas 3808, 42 eurot, on rahuldatud nõude ulatuseks 86, 9%, seega tuleb hagejal kanda maakohtu menetluskuludest 13, 1% ja kostjal 86, 9%. Apellatsioonkaebuses oli kostja vaidlustanud maakohtu otsust 1986, 91 euro ulatuses, rahuldatakse tema kaebus 574, 90 euro ehk 28, 9% ulatuses vaidlustatud summast. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb seega pooltel kanda samas proportsioonis: hageja kanda jäävad need 28, 9% ulatuses ja kostja kanda 71, 1% ulatuses.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.