Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

juhiluba. Tartu Kiirabi kiirabikaardilt nähtub, et J.V.H. sõitis autoga teelt välja XXXX tõttu ning et patsient oli küll teadvusel, kuid adekvaatset kontakti temaga ei saadud. Ekspert dr Tarvo Rajasalu arvamuse kohaselt tekkis J.V.H. 13.03.2009 autoroolis olles raske XXXX . Ekspertiisiaktist nähtuvalt tundis J.V.H. 13.03.2009 kerge XXXX sümptomeid, sõi hommikusööki ja süstis vaid pikatoimelist insuliini, tavapäraselt süstib ta lisaks ka lühitoimelist insuliini. Enne kojusõitu käis J.V.H. poes ja poest väljudes tundis, et veresuhkur võib olla madalavõitu, kuna esines kerge nõrkusetunne, kuid kuna puudusid hoiatavad sümptomid, mis tavaliselt tekivad veresuhkru langemisel alla 4 mmol/l, siis ei pidanud ta vajalikuks täiendavate süsivesikute söömist, mis tal olid autos olemas, vaid otsustas koju sõita. Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. J.V.H. oli õnnetuse hetkeks XXXX põdenud XXXX aastat. Eksperdiarvamusest nähtuvalt tundis ta, et veresuhkur võib olla madalavõitu, kuid ei pidanud vajalikuks süüa toitu, mis tal kaasas oli. J.V.H. pidi tulenevalt oma haigusest olema teadlik, et tal võib tekkida vajadus täiendava koguse süsivesikute järele ja ta oli võtnud kaasa vajaliku toidukoguse. Ka ekspert on selgitanud, et hoiatavate sümptomite korral peab suhkruhaige sööma täiendava koguse süsivesikuid. Eeltoodust tulenevalt on leidnud tõendamist asjaolu, et J.V.H. , kuigi ta tundis, et veresuhkur on madalavõitu, ei arvestanud oma haiguse eripära ja ei võtnud tarvitusele abinõusid, mis olid olulised kindlustusriski tekkimise vähendamiseks, ning möönis teadlikult võimalust, et tal võib sõiduki juhtimise ajal tekkida haigusseisund. Seega oli J.V.H. kindlustusjuhtumi põhjustamisel raskelt hooletu, mis tõi kaasa haigusseisundi tekkimise ja teadvusekao ning teadvuse kaotamine auto roolis oli ka liiklusõnnetuse otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Arvestades eeltoodut on kostja õigesti keeldunud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 23.2 viidates hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna sõiduki juht ei ole täitnud lepingulist kohustust kindlustusriski mitte suurendada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tundis ta, et veresuhkur võib olla madalavõitu, esines kerge nõrkustunne, kuid puudusid hoiatavad sümptomid, mis J.V.H. i varasemaid kogemusi arvestades tavaliselt tekivad veresuhkru langemisel alla 4 mmol/l (näljatunne, jõuetus, värisemine), mistõttu ei pidanud ta täiendava koguse süsivesikute söömist vajalikuks. Täiendavaid XXXX sümptomeid J.V.H. enne avariid ei tunnetanud. Ekspert vastab küsimusele nr 3, et XXXX põdeva isiku ootamatu teadvusekadu seoses raske XXXX ga ei ole tavapärane ja valdavalt on selle seisundi tekkimise eelduseks asjaolu, et XXXX k pole tajunud hoiatavaid sümptomeid. Hoiatavate sümptomite tajumine enne raske XXXX teket sõltub ka veresuhkru langemise kiirusest. Kui veresuhkur langeb aeglaselt, siis ei tajuta hoiatavaid sümptomeid nii hästi, kui kiire languse puhul. Arvestades, et J.V.H. i veresuhkur oli juba hommikul suhteliselt madal, võis tegemist olla aeglase veresuhkru langusega. Kohus on eksperdi eelkirjeldatud järeldused tähelepanuta jätnud, mh eksperdi põhistuse, et J.V.H. puudusid varasemad kogemused, et raske XXXX teke võib olla niivõrd ootamatu. Eelnev kinnitab, et J.V.H. i käitumises ei ole tuvastatav hooletus või mingi tegematajätmine. J.V.H. ei tajunud raske XXXX hoiatavaid sümptomeid, samuti oli tema veresuhkur normis ja puudusid sümptomid, mis tekivad veresuhkru langemisel alla 4 mmol/l. Erialateadlaste andmetel tekib XXXX veresuhkru langemisel alla 3,3 mmol/l. Asjaolu, et J.V.H. tunnetas enne sõitmahakkamist kerget nõrkustunnet (s.o kerge XXXX ), ei tähenda, et ta pidi eeldama peatse raske XXXX saabumist. J.V.H. i kinnitusel on kerged nõrkustunded igapäevaselt tunnetatavad ja tavalised nähtused, mis käivad XXXX ga kaasas. Selliste kergete nõrkustunnete ilmnemisel tuleb mõõta veresuhkrut ja kui selle tase on J.V.H. i puhul alla 4 mmol/l, siis on vajalik täiendava koguse süsivesikute söömine. Alles selliste nähtude puhul, mis viitavad veresuhkru tasemele alla 4 mmol/l (näljatunne, jõuetus, värisemine), tuleb kiiresti süüa süsivesikuid. Liiklusavarii ja sellele eelnev raske XXXX oli J.V.H. i puhul esmakordne ja seda ootamatum, et ta on olnud suuteline XXXX ravimite ja enda jälgimise kaudu pikka aega kontrolli all hoida. Isikule ei saa heita ette, et ta ei taju raske XXXX hoiatavaid sümptomeid, eriti kui tegemist võis olla aeglase veresuhkru langusega; 3) on kohus teinud üllatusliku otsuse, kuna on andnud eksperdiarvamusele vastupidise hinnangu kui kohtuistungil, mille raames oli ühtlasi kostja arvamusel, et eksperdiarvamus toetab pigem hageja positsiooni. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja esindaja väitnud, et „kui selles aktis oleks olnud kirjas, et igal juhul mingid konkreetsed vastuvaidlematud sümptomid esinesid, siis oleksid hagiavalduses esitatud asjaolud ümber lükatud.” Seega on kostja möönnud, et eksperdiarvamuses ei esine järeldust, mille kohaselt pidanuks sõidukijuht eeldama XXXX tekkimist sõidu ajal. Kogu vaidlus taandus kahju suurusele. Sealjuures tegi kostja kompromissipakkumise 100 000 krooni maksmiseks. Kohus ega kostja ei väljendanud kordagi, et eksperdiarvamus oleks puudulik. Otsuse valguses võib öelda, et kohus on saanud eksperdi järeldustest valesti aru ega ole täielikult mõistnud XXXX olemust, sh raske XXXX tekke eeldusi/sümptomeid J.V.H. i puhul. Selliseid momente oleks saanud ekspert istungil selgitada. Antud juhul puudus eksperdi küsitlemiseks vajadus, kuna pooled ja kohus näisid mõistvat arvamust ühtemoodi.

ei ole kindlustada sõidukit otseselt juhi füüsilisest või psüühilisest seisundist tulenevate riskide vastu (sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23 sätestatud nimekiri); 2) sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23.2 ei tulene, et juhi kohustuse – sõidukit ei tohi juhtida haigena – määratlemisel tuleb aluseks võtta VV 17.07.2001 määrus nr 241 „Haigusvõi väsimusseisundi tuvastamise kord“. Samuti ei ole kindlustuslepingus sätestatud, et p 23.2 rikkumine oleks vaja tuvastada väärteo-, kriminaalmenetluse vms riikliku menetluse raames. Pooled ei vaidle selle üle, et J.V.H. esines raskest XXXX st tingitud teadvuse kadu. Seega tuleb igal juhul eeldada, et liiklusõnnetuse põhjustas haigusseisund ning isik juhtis sõidukit haigena sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 mõttes. Samas on teadvusekadu ka liiklusohtlik haigusseisund VV 17.07.2001 määruse nr 241 § 2 lg 2 p 4 mõttes, mistõttu ei saa pidada ebamõistlikuks või kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks nõuet, et isik peab olema sellises tervislikus seisundis, kus ta suudab sõiduki üle kontrolli teostada. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23 ei tulene, et juht on kohustatud oma tervislikku seisundit arvestama ainult enne rooli istumist. Samuti tuleneb VV 17.07.2001 määruse nr 241 § 2 lg-st 1, et juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist. Määrus ei sätesta, et see kohustus kehtib ainult seisundi hindamiseks enne rooli asumist, vaid sätestab kohustuse kogu sõiduki juhtimise ajaks; 3) on sõiduki juhtimine ohtlik tegevus ning insuliinsõltuv XXXX k, kellel on erandina teistele insuliinsõltuvatele XXXX kutele kehtestatud reeglist (VV 29.09.2005 määruse nr 257 „Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja juhtimisõiguse taotleja tervisenõuded, eelneva ja perioodilise tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisetõendite vormid” § 4 lg 1 p 8 järgi ei ole lubatud mootorsõidukit juhtida insuliinsõltuva XXXX korral) juhtimisõigus olemas, peab tegema kõik võimaliku, et vältida roolis tervise halvenemist. Eksperdiarvamusest nähtub, et J.V.H. tundis selgelt enne rooli istumist nõrkustunnet, kuid ei pidanud vajalikuks mingisuguseid meetmeid rakendada. J.V.H. möönis seega, et ta tervislikus seisundis esines enne juhtimise alustamist küsitavusi, mis tulenesid madalast veresuhkru tasemest. Seetõttu esines J.V.H. i käitumises raske hooletus. Insuliinsõltuv XXXX k ei tohiks sõidukit juhtida ka kerge XXXX (mille tunnuseks on eksperdiarvamuse kohaselt muuhulgas nõrkustunne) sümptomeid tundes. Raske XXXX tunnusena on eksperdiarvamuses muuhulgas märgitud jõuetus. Seega järelduks justkui, et nii J.V.H. i kui teiste liiklejate elu ja tervis peaks sõltuma sellest, kuidas suudab J.V.H. vahet teha „nõrkustundel“ ja „jõuetusel“; 4) ei oma sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 rikkumiste korral tähendust subjektiivne külg. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu; 5) ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et kohus on teinud üllatusliku otsuse ning et kostja oleks kuidagi hagiga nõustunud. Juhul kui hageja pidas eksperdi kutsumist istungile vajalikuks, oleks ta pidanud seda taotlema. Kindlustuspraktikas esineb sageli juhtumeid, kus pooled sõlmivad otstarbekuse kaalutlusel kohtulikke kompromisse ilma, et kumbki pooltest teeks järeleandmisi seisukohtades hagi õigusliku põhjendatuse osas; 6) juhul kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et kostjal puudus õigus kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks, tuleks tsiviilasi saata tagasi esimese astme kohtule, sest poolte vahel on lisaks vaidlus hüvitise suuruse ning viivise arvestamise aluse ja suuruse üle, millised küsimused jäid esimese astme kohtu menetluses lahendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

liiklusohtlikuks haigusseisundiks, mille esinemisel on sõidukijuhtimine keelatud, teadvusekadu. Ringkonnakohus leiab, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p-i 23.2 tuleb tõlgendada kooskõlas Liiklusseaduse § 20 lg-s 7 ja määruse nr 241 §-s 2 sätestatuga. Pooltel ei ole vaidlust selles, et J.V.H. ei olnud sõidukit juhtima asudes liiklusohtlikus haigusseisundis ning tal oli kehtiv juhiluba. Kindlustusandja seisukoht, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 tuleb tõlgendada laiendavalt ning selle all (sõidukit ei tohi juhtida haigena) tuleb mõista ka olukorda, kus liiklusohtlik haigusseisund tekib sõiduki juhtimise ajal, ei ole põhjendatud. Eksperdi arvamusest nähtub, et raske XXXX teke eeldab seda, et patsient kas ei tunnetanud hoiatavaid XXXX sümptomeid või ei tegutsenud nende tekkides adekvaatselt. Poest väljudes ja enne sõiduki juhtima asudes hoiatavaid sümptomeid ei esinenud ning täiendavaid XXXX sümptomeid sõidukijuht enne avariid ei tunnetanud. Samuti nähtub eksperdi arvamusest, et tavaliselt tunnetab J.V.H. kerget XXXX t (ehk hoiatavaid sümptomeid). XXXX põdeva isiku ootamatu teadvusekadu seoses raske XXXX ga ei ole tavapärane ja valdavalt on selle seisundi tekkimise eelduseks asjaolu, et XXXX k pole tajunud XXXX hoiatavaid sümptomeid. J.V.H. i puhul oli tegemist veresuhkru aeglase langusega ning sellisel puhul ei tajuta hoiatavaid sümptomeid nii hästi kui kiire languse korral. Kuivõrd J.V.H. ei esinenud enne sõiduki juhtima asumist XXXX hoiatavad sümptomid, veresuhkru aeglase langemise tõttu ei tajunud ta hoiatavaid sümptomeid hästi ning tal puudusid varasemad kogemused, et raske XXXX teke võib olla nii ootamatu, siis ei ole õige maakohtu seisukoht, et J.V.H. oli kindlustusjuhtumi põhjustamisel raskelt hooletu, mis tõi kaasa teadvusekao. Samas nähtub eksperdi arvamusest, et poest tulles tundis J.V.H. , et veresuhkur võib olla madalavõitu, kuna esines nõrkusetunne, kuid ta ei pidanud täiendava koguse süsivesikute söömist vajalikuks. Eelnimetatu kinnitab, et J.V.H. ei teinud endast kõike olenevat, mis on olulised kindlustusriski tekkimise vähendamiseks. Vastavalt VÕS § 445 lg-le 2 kui kindlustusvõtjast tulenevatel asjaoludel suureneb kindlustusrisk, siis kindlustusandja täitmise kohustus väheneb ulatuses, milles kindlustusriski võimalikkus suurenes. Ringkonnakohus leiab, et kuigi J.V.H. ei juhtinud sõidukit haigena sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 tähenduses, oleks ta saanud enne sõiduki juhtima asumist süsivesikute täiendava koguse söömisel kindlustusriski vähendada. Seetõttu vähendab ringkonnakohus kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust 30% võrra.

poolt valitud remonditöökojas teostatud remonditööde maksumusega 205 825 krooni ning seetõttu ei ole õige kostja väide, et hageja nõuab põhjendamatute kulutuste hüvitamist. Kostja esitatud A.L. arvamus sõiduki avariieelse maksumuse ja avariilise jäänuki hinnangulise maksumuse kohta ei ole usaldusväärne, kuivõrd A.L. ei ole ise sõidukit näinud ning arvamus on antud rohkem kui aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist. Samuti erineb A.L. arvamus oluliselt kostja esitatud AS Silberauto Eesti Tartu esinduse poole esitatud hinnapakkumisest. Hageja ei ole tõendanud, et väidetav kahju 30 000 krooni ulatuses on põhjuslikus seoses vaidlusaluse kindlustusjuhtumiga ja seetõttu ringkonnakohus lähtub remonditööde maksumusest 205 825 krooni. Arvestades eelnevat tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju järgnevalt: 205 825 – 5000 (omavastutus) = 200 825 krooni – 30% = 140 577,50 krooni (s.o 8984,54 eurot). Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist alates 16.04.2009 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni 29.03.2010 kindla summana ning sealt edasi protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kostja seisukohast tulenevalt sätestab kindlustuse üldtingimuste p 15.7, et kohustuse täitmisega viivitamisel on viivise summa piiratud 10%-ga väljamaksmisele kuuluvast summast. Ringkonnakohus leiab, et kostja kindlustuse üldtingimuste p 15.7 on käsitletav tüüptingimusena ning osas, milles kindlustuse üldtingimuste p 15.7 näeb ette viivise väljamaksmise mitte enam kui 10%-ga väljamaksmisele kuuluvast summast, on tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna see kahjustab ebamõistlikult kindlustusvõtjate huve. Viivise arvestus kuni 29.03.2010 seisuga: viivitatud päevi 348 x 8% x võlgnetav summa 140 577,50 = 10 721,88 krooni (s.o 685,25 eurot). Alates 30.03.2010 on kostja kohustatud maksma viivist kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.