Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Asjaolud ja hageja nõue

tasu moodustas 50% aasta töömahust/tasust. Seega 01.04.2009 kostja kirjas olevad puudused kõrvaldas hageja järgmiselt: 01.04.2009 esitas hr Mängelile vastuse, 2008.a aruande esitas 27.03.2009, klientide elektri ja haldusteenuse viivise arvestused tegi ümber ja 23.04.2009 esitas kostja esindajale R. Salumäele, s.o pärast lepingu lõppemist, 17.04.2009 esitas raamatupidamise sise-eeskirjad. 29.04.2009 kirjas toodud etteheited on eelmise raamatupidaja tegemata töö, millele juhtis lepingu sõlmimisel tähelepanu hageja kui ka 2009.a aprillis audiitor. Hageja ei pidanud teenust osutama kostjale pärast lepingu lõppemist, tegemist polnud ka oluliste puudustega. Lepingu lõppemise ajaks olid puudused kõrvaldatud. Kuna hageja lõpetas lepingu kostjast tuleneva asjaolu tõttu, ei ole hagejal kohustust hüvitada 10 000 krooni pärast lepingut sisseostetud raamatupidamise teenuse eest. Lepingu lõpetamine hoidis kokku hagejale makstava tasu 8000 krooni, seega ei ole kahju tekkinud. Rimess ei ole tegelikult audiitor järeldusotsust 2008.a aruandele teinud, seega on tõendamata väited aruande puudustest. Hageja ei ole kohustatud leppetrahvi maksma, sest hageja pole lepingut põhjuseta üles öelnud. Lisaks on kostja leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, kuna mõistlik aeg selle esitamiseks on möödunud. Hageja ei nõustunud tasaarvestusega. Kostja seisukoht

tegemata tööd. Arvestades tegemata tööde ulatust, on tehtud tööde ulatus 1/3 ja sellele vastav maksumus, 19 kohustusest jäi täitmata 11 kohustust. 20.04.2009 ütles hageja lepingu üles ja kostjal on lepingu p 9.1 järgi õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 50 000 krooni. Selle eesmärgiks oli tagada lepingu täitmine. Leppetrahvinõuet polnud vajalik esitada, kuna kohustus tuli lepingust, kuid kostja nõudis seda suuliselt. Kostja tellis aastaaruande teiselt isikult, kuna hageja puudusi ei kõrvaldanud. Uue aruande koostamine maksis 10 000 krooni. Kuivõrd põhinõue on alusetu, ei ole kostjal kohustust viivist maksta. Kostja tasaarvestas leppetrahvi ja kulutuste hüvitamise nõude hageja nõudega. Maakohtu otsus

järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Hageja esitas aastaaruande kostjale 27.03.2009 (vaidlus puudus), st pärast lepingus kokkulepitud tähtaega (01.03.2009). Sellega rikkus hageja lepingu p 2.1.9 tulenevat kohustust, sest oli täitmisega viivituses VÕS 100 (kohustuse rikkumine täitmisega viivitamine). Kostja väitis, et märgitud aruanne ei olnud sobilik ja oli vigadega ning töö tuli tellida teiselt äriühingult, põhjustades kulutusi 10 000 krooni. Kostja tunnistaja A. N ütluste kohaselt ei olnud raamatupidaja töös vigu sellel perioodil, mil töötas hageja, vead olid sees varasemast perioodist. Ütluste kohaselt ei saanud ta jätkata 2008. aastaaruande tegemist, vaid ta pidi selle tegema raamatupidaja töö spetsiifikast ja raamatupidamise tavast otsast peale. Ütluste kohaselt auditeeris Rimess küll 2008.a aruannet, kuid see jäi pooleli, kuna tunnistaja teada ei saanud Rimess ja kostja kokkuleppele investeeringute hindamises. Kostja esitatud hageja e-kirjast 14.04.2009 kostjale nähtub, et hageja viis esitatud aruandesse sisse muudatusi, küll aga ei nähtu, et muuduste sisseviimine oleks tingitud mingitest vigadest. Hageja kirjast 09.04.2009 nähtuvalt selgitab ta kostjale aruannet ning bilansis kajastuvat, kuid ei nähtu, et oleks mingi viga parandatud. Tunnistaja A. H, kes auditeeris kostja 2008.a aruannet, ütluse kohaselt ei märganud ta vigu 2008.a aruannetes. Auditeerimise käigus tutvus tunnistaja dokumentidega ja ei märganud, et oleks olnud erinevusi enne 2008.a juulit ja peale seda, mingit kvaliteedi hinnangut ei saa ta anda 2008/2009.a kohta ning 2008.a aurande auditeerimise käigus ei olnud võimalik hinnata raamatupidaja tööd. Kostja esitatud kirjast hagejale 28.04.2009 nr 09/147 nähtuvalt oleks justkui Rimess avastanud puudusi hageja töös. Kostja on esitanud ka Rimess e-kirja kostjale 07.05.2009, mille kohaselt nõuti uut bilanssi ja kasumiaruannet ja paluti selgitusi palgakulude, käibedeklaratsioonide, kostja ja tütarettevõtete kreeditsaldode vahe kohta, kuid sellest ei nähtu, mida ja millist perioodi OÜ Rimess vaatles ja uuris. Samas nähtub hageja esindaja ja Rimess Baltic vahelisest e-kirjast 08.02.2011, et Rimess Baltic ei auditeerinud 2008.a kostja majandusaasta aruannet. Eeltoodud alusel asus kohus järeldusele, et hageja on esitatud ekirjaga 08.02.2011 lükanud ümber kostja väite hageja koostatud 2008.a aruandes esinevatest vigadest ning kostja ei ole oma tunnistajate ütlustega ega Rimess 07.05.2009 e-kirjaga ega ka hageja 14.04.2009 vastusega tõendanud väidet, et hageja töö oleks 2008.a aruande koostamisel olnud tegemata, aruanne oleks olnud kõlbmatu ja oleks justkui tinginud uue aruande tellimise. Kuna A. Niinelaid kinnitas ütlustega, et tulenevalt raamatupidamise tavast tegi ta aruande otsast peale, siis leidis kohus, et kostja kulud 10 000 krooni, mille ta tasus A. N firmale (RP Alois OÜ arve ja kostja maksekorraldus 151 24.08.2009 10 000 krooni tasumise kohta) ei ole seoses sellega, justkui oleks hageja töö raamatupidamise aruande koostamisel 2008. majandusaasta kohta olnud tegemata, vastuvõetamatu. Nii ei ole kostja kulu 10 000 krooni hinnatav VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 1, 2 järgi võlgniku (hageja) kohustuse rikkumisest tuleneva võlausaldaja ehk kostja kahjuna. Kostja leidis, et tasu raamatupidamise aruande esitamise eest oli 50% kogu töömahtu arvestades, millega hageja ei nõustunud. Lepingu p 6.1 kohaselt tuli kostjal maksta hagejale tasu kord kuus 8000 krooni (pooled ei vaielnud) ning lepingust ei nähtu, et aastasest tööst aruande koostamine oleks eraldi tasustatav või moodustaks üldse lepingu ajal makstavast tasu osa - 50%. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja sellised väited majandusaasta aruande tasustamisest ja töömahust 50% on seega tõendamata. VÕS § 101 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 järgi võib võlausaldaja keelduda vastastikuste kohustuse puhul oma kohustuse täitmisest kuni teine pool on oma kohustuse täitnud. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või keelduda kohustuse täitmisest, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega, eelkõige, kui lepingu pool on oma kohustuse suuremas osas täitnud. Hageja pidi aastaaruande esitama 01.03.2009, esitas 27.03.2009, seega rikkus ta küll kohustust, ent täitis selle

märtsikuus. Hageja 2009.a märtsikuu tasu muutus sissenõutavaks 04.04.2009 (vaidlust polnud). Ülalpool tuvastas kohus, et aruande eest ei olnud kokku lepitud tasustamist teisiti, st see ei olnud ositi tasustav. Kostja ei maksnud hagejale märtsikuu tasu 8000 krooni 04.04.2009, kuid aruanne oli selleks ajaks esitatud, mistõttu leidis kohus, et täies ulatuses selle kuu tasu makstama jätmine ei olnud vaatamata hagejapoolsele tähtaja rikkumisele VÕS § 111 lg 3 alusel lubatav. Sellises ulatuses tasu maksmata jätmine on § 113 lg 3 järgi vastuolus hea usu põhimõttega: nimelt oli hageja oma rikkumise kõrvaldanud tasu sissenõutavaks muutunud ajaks ning tasu maksmata jätmine ei olnud proportsionaalne rikkumise astmele. Veelgi enam, nimelt oli lubanud kostja tasuda pärast raamatupidamise aruande esitamist ka jaanuarikuu, veebruarikuu tasu (23.03.2009 e-kiri hagejale), kuid seda ei teinud. Kostja leidis, et hageja ei koostanud 01.01.2009 raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani, millega hageja ei nõustunud. Esitatud pooltevahelisest lepingust ei nähtu, millal oleks tulnud viidatud kohustused, välja arvatud aasta aruande esitamine, ära täita. Kostja esitatud 22.01.2009 kirjast nr 09/45 nähtub, et kostja on lugenud üles hageja lepingujärgsed ülesanded, millest hagejal on kostja arvates osa või täielikult täitamata ja et selle tõttu keeldub kostja tasu maksmast. Samas ei nähtu sellest kirjast, millised konkreetsed kohustused on täielikult täitmata ja millised konkreetselt osaliselt täitmata ega seda, milliseks ajaks pidid olema konkreetsed kohustused kostja meelest täidetud ja kas selleks oli kostja andnud tähtaja (VÕS § 82 lg 1, 2). Seega nõustus kohus hagejaga, et viidatud kirja sisu on üldist laadi, konkretiseerimata ja seega on tegelikult täiesti ebaselge, millised puudused olid hageja töös, mis tuleks kõrvaldada, samuti ei ole kirjas konkretiseeritud kohustuste täitmise tähtaega. Seega ei ole selle kirjaga tõendatud, et eeskiri oleks tulnud koostada 01.01.2009 VÕS § 82 lg 2 järgi. Tunnistaja A. H ütluste kohaselt on kontoplaan raamatupidamise sise-eeskirja üks osa, eekirjade koostamine võtab aega ja seni kuni pole eeskirju veel koostatud, tuleb pidada raamatupidamist hea tava alusel. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, mis hetkeks peavad olema tavaliselt raamatupidamise eeskirjad valmis. Seega nõustus kohus hagejaga, et kuivõrd lepingus polnud tähtaega sätestatud, siis võis need eeskirjad ja selle osaks oleva kontoplaani koostada lepingu p 2.1.1 ja p 2.1.2 järgi lepingu kehtivuse ajal VÕS § 82 lg 2 I poole järgi. Kostja andis hagejale 01.04.2005 kirjaga tähtaja 01.05.2009 ning hageja esitas need 17.04.2009 (mida kostja ei vaidlustanud, vt kostja koosoleku protokoll 20.04.2009), seega täitis hageja oma lepingu p 2.1.2 ja 2.1.1 tuleneva (raamatupidamise sise-eeskiri ja kontoplaan) kohustuse lepingus märgitud tähtaja ning kostja poolt antud tähtaja sees kooskõlas VÕS § 82 lg 2. Poolte koosoleku protokollis 20.04.2009 on küll märge, et eeskirjad pidid olema tehtud 01.01.2009, küll aga ei tulene ühestki teisest tõendist selle väite kinnitust; ka hageja ei ole seda kinnitanud, vaid on teinud protokollile vastavasisulise eitava märkuse nr 2 (need tuli teha lepingu kehtivuse ajal), samuti ei ole ta kinnitanud seda oma kirjas 09.04.2009 kostjale (ülemine e-kiri, I tlk 171). Eeltoodu tõttu leidis kohus, et hageja ei rikkunud lepingu p 2.1.1 ja p 2.1.2 tulenevat raamatupidamise eeskirja ja kontoplaani koostamise esitamise tähtaega, mistõttu puudus kostjal alus keelduda omapoolse tasu maksmise kohustuse täitmisest VÕS § 111 ja § 101 lg 1 p 3 järgi. Kuivõrd eeskiri, kontoplaan oli esitatud aprillis 2009.a selleks ettenähtud tähtaja jooksul, siis oli kostja tasunõue aprilli eest ka sissenõutav ning kostjal puudus alus selle tasumata jätmiseks ülalviidatud sätete ja lepingu p 6.2 järgi. Veelgi enam, kostjal ei olnud alus keelduda seetõttu 2008.a detsembrikuu tasu maksmisest, millele kostja viitas oma kirjas 23.03.2009 hagejale (I tlk 75, ülemine e-kiri). Kostja nõudis hagejalt hr Mängeli kirjale vastust 02.04.2009 (kostja kiri 01.04.2009). Hageja on tõendanud kohtule esitatud kirjaga (I tlk 78), et märgitud vastus (lk 78) on kostjale ka

saadetud. Hageja on ka sellele kirjale 09.04.2009 vastanud (I tlk 171, ülemine e-kiri) ja selgitanud, miks on selgituste andmine arvates hr Mängeli pretensiooni saamist 26.03.2009 võtnud aega. Seda pole kostja eitanud, et sai vastuse Mängeli pretensioonile, kuna see on leidnud kinnitust ka kostja enda vastusega hagejale 02.04.2009, milles palub täpsustusi. Seega on hageja oma lepingust tuleneva raamatupidamise kohustuse kostja ees nõutud tähtaja jooksul VÕS § 82 lg 2 järgi täitnud. Arvestades pretensiooni saamise aega 26.03.2009 ja vastuse esitamist 02.04.2009 ning 09.04.2009 täiendavaid selgitusi, on need toimunud mõistliku aja jooksul VÕS § 114 lg 1 III lause järgi ning kostjal puudus alus tasu maksmata jätmiseks VÕS § 111 lg 1 ja lepingu p 6.4 alusel 2009 aprillikuu eest. Kostja väitis, et hageja ei esitanud korrektselt kassadokumente (lepingu p 2.1.18, p 2.1.3), millega hageja ei nõustunud, sest sai kirjendamiseks vajalikke dokumente vaid 1 või 2 korda kuus, mistõttu ei saanud kohustusi tähtaegselt täita. Kostja väitis, et korjas dokumendid kokku ja esitas need iga nädal hagejale. Seda, et kostja oleks dokumendid hagejale iga nädal esitanud, ei ole tõendatud. Tunnistaja A. Niinealaiu ja A. H ütlusest ei nähtu, et hageja oleks raamatupidamist teinud ebakorrektselt. Kostja e-kirjast hagejale 02.03 (I tlk 118, ülalt teine ekiri) nähtuvalt nõudis kostja kassaraamatut ning hageja vastusest kostjale samal päeval (I tlk 118, ülemine e-kiri) nähtub, et ta esitab veebruarikuu kassaraamatu 03.03.2009 (st järgmisel päeval kostja nõudmise esitamisest) ja et juba eelnevad on kinnitatud ja esitatud. Seega ei ole kostja tõendanud oma väiteid sellest, et hageja poolt oleks lepingu p 2.1.18 ja 2.1.3 tulenevad kohustused täitmata hagejast tulenevalt. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda võlgnikupoolsele kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu, temast tuleneva asjaolud või sündmust mille toimumise riski ta kannab. Kuna kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja sai dokumendid õigeaegselt selleks, et lepingu p 2.1.18, p 2.1.3 kohustuse täita iganädalaselt VÕS § 82 lg 1 järgi, siis leidis hagejapoolne kohustuse rikkumine aset kostjast tuleneva asjaolu tõttu VÕS § 101 lg 3 järgi ning kostja ei võinud keelduda tasu maksmisest lepingu p 6.4 ja VÕS § 101 lg 1 p 2 ja 111 lg 1 järgi. Kostja heitis ette, et hageja ei teinud korrektseid viivise arveid klientidele, ei esitanud neid koos arvega klientidele ja kostjale, millega hageja ei nõustunud. Kostja tunnistaja A. N ütlustest tulenevalt tuli ka tema töötamise ajal viivise arveid pidevalt ümber teha, kuivõrd need sõltusid sellest, kas nõudeid esitati kohtusse või tuli teha ümberarvestusi lähtudes tehtud kohtulahenditest; lisaks sõltus viivise arvestus tihti protsendi muutusest. Veel nähtub tunnistaja ütlustest, et E. Vaiman oli teinud viivise arvestusi klientidele. Tunnistaja kinnitas, et viivise arvestuse muudatused ei tähenda vigu või puudusi raamatupidamise algandmetes või nende sisestamata jätmisest. Seega järeldub tunnistaja ütlustest vastupidine ning seega oli viiviste ümberarvestuse tegemine kostja juures pidev ega tulenenud algdokumentide sisestamata jätmistest ja puudustes raamatupidamises. Eeltoodu tõttu leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid sellest, et hageja oleks jätnud kohustused viivise arvestuse ja nende esitamisest klientidele ja kostjale täitmata lepingu p 2.1.17 järgi. 01.04.2009 nõudis kostja (kiri 09/129, I tlk 62), et hageja peab esitama klientide parandatud võlgnevused vastavalt 04.09.2009 50% ja 07.04.2009 50%. Kohtule esitatud hageja e-kirjaga 23.04.2009 (I tlk 80) on hageja tõendanud, et ka pärast lepingu lõpetamist on ta esitanud kostja esindajale R. Salumäele tabeli võlgade ja viivise kohta 23.04.2009. Kohus nõustus kostjaga, et märgitud võlglaste arvestuste parandused esitas hageja pärast tähtaega (04.09 ja 07.09), küll aga tuleb arvestada siinjuures VÕS § 114 lg 1 III lausega, mille järgi siis, kui võlausaldaja on andnud kohustuse täitmiseks ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku tähtajani. Kohtu arvates on tähtaeg 04.04 ja 07.04, mille kostja andis 01.04.2009, ebamõistliku pikkusega (s.o mõlema 50% jaoks 3 päeva) ning lepingust tulenevalt (iga nädal nimekiri) oleks mõistlik aeg võinud olla nädal. Sellise eeltoodud tähtaja käsitluse juures tähendab võlgade arvestuse esitamine 23.04.2009 hageja poolt kohustuse (lepingu p 2.1.16)

täitmise tähtaja rikkumist. Ehkki lepingu p 2.1.16 järgi tuli võlglaste nimekiri esitada iganädalaselt, ei ole kostja tõendanud, millistel nädalatel oli võlglaste, kui neid oli, nimekiri esitamata. Kohtu poolt varemhinnatud kostja 22.01.2009 kiri 09/147 (I tlk 64) seda nõuet ei sisalda. Samas aga leidis kohus, et nimetatud viivituse ehk kohustuse rikkumise eest (kui nimekiri esitati 04.04 ja 07.04 asemel 23.04.2009) tasu maksmata jätmine ajavahemikul 2008.a detsember – 20.04.2009 lepingu p 6.4 ja VÕS § 111 lg 1 ja 103 lg 1 p 2 alusel ei olnud lubatud, kuna ei vasta rikkumise astmele ja pole seega hea usu põhimõttega kooskõlas. Lepingu p 2.1.7, 2.1.6 järgi pidi hageja esitama maksuametile vastavaid deklaratsioone. 22.01.2009 kirjas 09/147 (I tlk 164) on kostja heitnud hagejale ette, et ta on makse omavoliliselt korrigeerinud, maksuvaba käive on deklareerimata. Nagu kohus varem hindas, on eelviidatud kiri üldsõnaline ja konkretiseerimata. Kostja esitatud varasemas e-kirjas hagejale 06.01.2009 on kostja märkinud 7 punkti küsimärgiga, kuid ei nähtu, mida hagejalt tegelikult nõutakse, samuti milliseks ajaks midagi nõutakse või kas on tegemist tegemata tööga või alles nõutaks hagejalt vastavate tööde tegemist edaspidi. Kirja p-s 7 on märge, et käibeandmik tuleb esitada igakuiselt, kuid kas ja millal ja milliste kuude eest on need esitamata, kirjast ei selgu. Seega ei nähtu ka sellest 06.01.2009 e-kirjast, et hageja oleks jätnud oma lepingu p-s 2.1.6, 2.1.7 nimetatud kohustused täitmata või on rikkunud tähtaegu. Kostja on kohtule esitanud 18.03.2009 (I tlk 120) e-kirja hagejale ning maksuameti kirja kostjale, millest nähtub, et Balti Haldus OÜ maksudeklaratsioonid on esitatud tähtaegu rikkudes, kuid milliste kuude deklaratsioonid on esitatud rikkudes, seda ei nähtu vastavast maksumeti e-kirjast. Kohtule hageja esitatud kirjast 09.04.2009 (I tlk 171, alumine e-kiri) nähtub, et hageja on juhtinud kostja tähelepanu vajadusele saada dokumendid, et käibemaks tagasi saada. Hinnates hageja e-kirja 09.04.2009 ja märgitud maksuameti e-kirja, siis võib järeldada, et kostja on riigi ees millalgi kohustust rikkunud, ent tõendamata on asjaolu, et see rikkumine leidis aset hagejast tulenevalt, samuti hageja rikkumise ulatus ja aeg, mistõttu leidis kohus, et selle rikkumise aja ja ulatuse tõendamatuse tõttu puudus alus kostjal keelduda hagejale tasu maksta lepingu p 6.4 ja VÕS § 101 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 perioodi eest 2008.a detsembrist alates kuni 20.04.2009. Kostja väitis, et hageja jättis käibeandmikud esitamata, mistõttu esinesid puudujäägid arvete osas, mille järgi saanuks käibemaksu tagasi, samas ei ole kostja neid väiteid millegagi tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et arved oleksid esitatud üürnikele, kes tegelikult enam üürnikud polnud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et klientidele esitatud arvetel ei olnud arvestatud lepingutingimusi, ega ka seda, et oleks esitatud kahekordselt energiatasu ja aktsiisimaks ja et see tekitas kostjale kahju. Ülekuulatud tunnistaja A. N ütlustest ei nähtu, et hageja töös oleks olnud viga, tunnistaja A. H ütles, et ei ole võimalik anda hinnangut hageja erialasele tööle. Kostja esitas kohtule ka tööde-vastuvõtu (I tlk 110-114, lk 152 ümbrikus originaalid), millele kostja on kirjutanud peale väidetavad tegemata tööd, ent hageja kinnitas, et nägi neid alles kohtus, kostja ei ole neid talle kunagi varem esitanud. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks neid puudusi kirjeldavaid akte esitanud hagejale enne kohtumenetlust. Seega on kostja väited eelviidatud kohustuste rikkumistest tõendamata ja kostjal puudus lepingu p 6.4 alusel ning VÕS § 111 lg 1 ja 101 lg 1 p 2 alusel õigus oma kohustuste täitmisest – tasu maksmisest perioodi eest 2008. detsember - 20.04.2009. Arvestades seda, et hageja rikkus raamatupidamise aruande esitamise tähtaega, kuid kõrvaldas selle enne lepingu lõppemist, asjaolu, et võlglaste nimekirja esitas vaid veidi üle selleks ettenähtud tähtaega ning et raamatupidamiseks kirjendite tegemiseks ei saanud ta õigeaegselt kostjalt dokumente, mistõttu hilisem kirjendamine, kassaraamatu esitamine leidis aset kostjast lähtuvast asjaolust, on alusetud ja tõendamata kostja väited, et lepingust tulenevast 19 kohustusest jäi hagejal täitmata 11 kohustust. Kohustuse rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 101

lg 1 p 1 ja leping üles öelda VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi. VÕS § 186 p 6 alusel lõpeb võlasuhe ülesütlemisega ning VÕS § 195 lg 2 II lause järgi jäävad kuni lepingu lõppemiseni lepingust tulenevad õigused, kohustused kehtima. VÕS § 619, § 627 järgi kohustub üks isik vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid ja teine pool peab maksma tasu käsundisaajale, kui see täitis käsundi majandus- või kutsetegevuses. Kostja tegutses käsundisaajana füüsilisest isikut ettevõtjana ja seega on tal õigus nõuda vastavavalt lepingule tasu. VÕS § 628 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale maksmisel kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödudes. Vaidlus puudus selles, et kostja pidi lepingu p

määratud rahasumma. Seega on õige kostja väide, et hagejal oli lepingust tulenev kohustus maksta leppetrahvi, küll aga ei nõustu kohus kostja väitega, et leppetrahvi maksmise kohustus lepingu p 9.1 järgi ei vajanud enam kostja ehk võlausaldajapoolset leppetrahvi nõude esitamist. Nimelt kaotab VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega on VÕS § 159 lg 2 üheselt tulenev, et 1) tuleb leppetrahvi nõue lepingut rikkunud poolele esitada ja 2) tuleb see nõue esitada mõistliku aja jooksul arvates rikkumise avastamisest. Iseenesest võib lepingu erakorraline ülesütlemine ülesütlejast tingitud asjaolu tõttu olla lepingu rikkumine, mis võib põhjustada teisele poolele kahju ja seega võib sellest tingitud leppetrahvi nõue olla põhjendatud ja lubatud ja seega oleks ka pooltevahelisest lepingu p 9.1 tulenev leppetrahvi nõue olla lubatud, kui pool ütleb lepingu üles temast endast mitte vastaspoolset tingitud asjaoludel või lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja lubatav õiguskaitsevahend. Teisisõnu tagab leppetrahv lepingu poolte poolt teineteise huvide ja õigustega arvestamist ning teineteisele tekkida võivate kahjude ärahoidmist. Küll aga ei tulene seadusest, et kui üks pool rikub kohustust, mille tõttu on teisel poolel õigus end seadusest tuleneva õiguskaitsevahendiga rikkunud poole vastu kaitsta (leping üles öelda), et siis võib lepingut rikkunud pool selle kahjustatud poole arvel saada kasu ehk leppetrahvi. Kuna käesolevas asjas oli hageja õigustatud kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu lepingu üles ütlema, siis ei ole kostjal võimalik ka nõuda lepingu p 9.1 järgi hagejalt leppetrahvi 50 000 krooni. Hageja ütles lepingu üles alates 20.04.2009, millest on kostja teadlik ja mida kinnitab poolte koosoleku protokoll 20.04.2009. Kostja teatas hagile vastuse esitamisega 26.02.2010, et nõuab leppetrahvi. Seega kui kostja pidas lepingu ülesütlemist alusetuks, millest sai ta teada 20.04.2009, siis leppetrahvi nõude esitamine 26.02.2010, s.o veidi rohkem kui 10 kuud, ei ole mõistlik aeg leppetrahvi nõudeks. Seda, et kostja oleks leppetrahvi suuliselt nõudnud mõistliku aja jooksul pärast 20.04.2009, ei ole kostja tõendanud. Seega asus kohus seisukohale, et lisaks leppetrahvi sisulisele alusetusele, on kostja kaotanud ka oma leppetrahvi nõudeõiguse VÕS § 159 lg 2 järgi. Kuna kohus tuvastas ülalpool, et kostja kulud 10 000 krooni raamatupidamisele pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist ei olnud kostja kahju VÕS § 115 lg 1 tähenduses, mis tulenes hagejast ning kuivõrd kostjal ei ole õigust nõuda leppetrahvi 50 000 krooni, siis ei saanud kostja sõltumata tasaarveldusavalduse esitamisest hagejale kohtumenetluse ajal (26.02.2010 esitatud vastuses soov tasaarveldada oma nõudeid hageja nõuetega (I tlk 59 all) ning tasaarveldusvaldused (I tlk 145-148), oma nõuet tegelikult hageja nõudega tasaarvestada. Hageja on esitanud kostja mõlemale nõudele vastuväiteid (kahju olematus, tõendamatus ning et hageja ei ole seda põhjustanud, leppetrahvi nõue lubamatu) ning VÕS § 200 lg 4 tulenevalt ei saanud seega kostja tasaarvestada sellist nõuet. Eeltoodu tõttu on tasaarvestus lubamatu ning hageja nõue kostja vastu võla ja viivise osas ei ole VÕS § 197 lg 2 osas lõppenud. Hagi kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2378,34 eurot ja viivis 2378,34 eurot. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulu selle poole kanda, kelle kahjuks otsus on tehtud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebus

ei kasutanud hageja poolt koostatud aruannet, vaid oli sunnitud tellima aruande koostamise kolmandalt isikult A. Nlt. Vastavalt tunnistaja A. H ütlustele oli temal kontakte ainult A. Nga. Hageja koostatud aruannet A. H ei auditeerinud. Tuginemine tunnistaja A. H ütlustele on ebaõige, sest tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik öelda, milline oli 2008.a pärast juulit raamatupidaja töö. Ühtlasi märkis tunnistaja vastuseks kostja küsimusele, et esitamata arved selguvad auditeerimisel vaid siis, kui selle aluseks olev leping satub dokumentide valikusse. Samas avaldub hageja koostatud aruande auditeerimist alustanud OÜ Rimess esmasest 07.05.2009 e-kirjast, et ei saa järeldada, et hageja töö aruande koostamisel oli tehtud, vastupidi. Kirjas on nõutud uut bilanssi ja kasumiaruannet ning märgitud hulk puudusi (mitte veel kõik puudused). Põhjusel, et hageja oli lepingu üles öelnud, ei saanud audiitori nõudeid täita. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Vastuoluline on maakohtu väide, et hageja esindaja ja Rimess Baltic vahelisest 08.02.2011 e-kirjast avaldub, et Rimess Baltic ei auditeerinud 2008.a kostja majandusaasta aruannet. Vastavalt osundatud dokumendile auditeeris Rimess Baltic (nimetatud aastal) 2007.a aruannet ja 2008.a majandusaruande kohta ei antud järeldusotsust. See ei tõenda, et Rimess Baltic ei auditeerinud kostja 2008.a aruannet, vaid et seda tehti, kuid ei antud järeldusotsust. Eelpool käsitletud OÜ Rimess 07.05.2009 ekiri tõendab nii auditeerimist, kui ka hageja koostatud aruande puudulikkust. Hageja ei esitanud tõendeid, et tema koostatud aruanne oli esitamiseks valmis ja kõlbulik. Asjaoludest avaldub, et see ei olnud valmis. Seega on kohtu järeldus väär ja tõendatud hageja töö puudulikkus. Põhjusel, et aruande koostamise kohtu poolt tuvastatud tähtaeg 01.03.2009 möödus enne hageja poolt lepingu ülesütlemist teeb hageja vastutavaks kostja täiendava kulu (kahju) eest summas 10 000 krooni, mida ta oli sunnitud kandma majandusaruande koostamise tellimisega kolmandalt isikult. Maakohus on käsitlenud kostja hinnangut, et tasu raamatupidamise aruande eest oli 50% kogu töömahtu arvestades. Kohus ei märkinud, et kostja hindas seda mahtu kohtu nõudel ja kostja hindas selle osa vaid kostja poolt maksmata jäänud vaidlusalusest tasust. Seoses raamatupidamise aruandega on kohatu osundus VÕS § 111 lg-le 3 põhjusel, et lisaks aastaaruandele oli täitmata veel teisi hageja lepingulisi kohustusi. Ühtlasi on kohus asunud vääralt seisukohale, et hageja siiski täitis aruande esitamise kohustuse, kuigi rikkus selle tähtaega. Väär on formaalne lähenemine, et kui kohustatud isik aruandena midagi tellijale esitab, siis on kohustus täidetud. Ebaõiged on järeldused hea usu põhimõtte rikkumise kohta kostja poolt tasu maksmata jätmisel. Kohus on ebaõigesti käsitlenud kostja esitatud 22.01.2009 kirja nr 09/45. Raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani koostamise lepinguline kohustuse konkreetset tähtaega ei ole määratud, mis ei tähenda seda, et selle kohustuse täitmiseks oli aega kuni lepingu lõppemiseni. Kuna nimetatud dokumendid on raamatupidamise teostamiseks vajalikud, tuleb eeldada, et need oleks tulnud koostada lepingu sõlmimisel viivitamatult mõistliku aja jooksul. On loogiline, et hiljemalt 2008.a lõpuks pidid need olema koostatud, et saaks koostada aastaaruannet. On fakt, et raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani koostamine oli lepingu oluline tingimus, mille vastu oli kostjal eriline huvi. Nende koostamatus komplitseeris kogu lepingulist suhet oluliselt ja tõi kaasa lepingu üldisema mittetäitmise. Tunnistaja A. H ütlused, et päris 5 tunniga seda tööd kvaliteetselt ei tee, ei saa olla kohtu järelduse põhjenduseks, et töö teostamiseks oli aega kuni lepingu kehtivuse lõppemiseni. Kohtu väide tähtaja andmisest kostja 01.04.2009 kirjaga on ebakorrektne, sest kostja nõudis vaidlusalusel ajal (alates 01.01.2009) juba varem korduvalt hagejalt raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani esitamist (sh 22.01.2009 kiri nr 09/45). Ebamõistlik on seisukoht, et tunnistajate A. N ja A. H ütlustest ei nähtu, et hageja oleks raamatupidamist teinud ebakorrektselt, sest tunnistajatel ei olnud kokkupuudet raamatupidamise teostamisega hageja poolt. Seisukoht, et tunnistaja A. N ütlustest nähtub, et

hageja täitis võlgnevuste ja viivise arvestamise kohustust, on väär põhjusel, et tunnistaja ütlused seda ei kinnita ega saagi kinnitada, sest ta ei saanud selle kohta teada. Asjaolu, et hageja esitas veel pärast lepingu ülesütlemist R. Salumäele (puuduliku) viivise arvestuse ei kinnita tema poolt varasemat kohustuste täitmist, vaid vastupidi, et kohustus oli täitmata. Samas kinnitas hageja isiklikult kohtuistungil, et tal oli rikkumisi võlgnevuste ja viivise arvestuste esitamisel, mis ei piirdunud vaid kohtu poolt tuvastatud tähtaegade rikkumisega, arvestades lepingulist kohustust esitada võlglaste nimekiri iganädalaselt (26.09.2011 kohtuistungi protokolli lk 9). Kostja ei saa ega peagi tõendama, millistel nädalatel nimekirjad esitamata olid, sest neid ei esitatudki enne 23.04.2009. Seisukoht, et kuna kostja 06.01.2009 kirjas oli märgitud vaid käibeandmiku esitamatus, mitte aga milliste kuude eest see esitamata oli, ei nähtu hageja poolt käibeandmike esitamata jätmine või esitamise tähtaegade rikkumine, on ebamõistlik põhjusel, et kirjast just avaldubki käibeandmike esitamata jätmine. Ka kohtu osundatud kostja 18.03.2009 ja maksuameti kirjast avaldub maksudeklaratsioonide esitamatus just vaidlusalusel ajal, kusjuures nende esitamine oli lepingu p 2.1.6 ja 2.1.7 järgi hageja kohustus. Olulised on tunnistaja A. N ütlused varasemate perioodide raamatupidamise korrastamatuse kohta, mida tema pidi tegema ja mis oli eelmiseks raamatupidajaks olnud hagejal tegemata. Eeltoodud on vaid osa hageja olulisemaid lepingurikkumisi, mida hageja ka kinnitas (26.09.2011 kohtuistungi protokolli I tlk 9) ja mis olid kostjal aluseks lepingu p 6.4 rakendamiseks peatades maksete tasumise seoses kohustuste täitmata jätmisega. Kostja esitas hageja erinevad rikkumised oma 07.10.2010 vastuses täiendatud hagiavaldusele. On fakt, et hagejal oli hulk olulisi kohustusi täitmata (ka kostja 01.04.2009 kiri nr 09/129 ja 20.04.2009 koosoleku protokoll ja kostja 28.04.2009 kiri nr 09/147) ja lepingu järgi oli kostjal õigus peatada kohustuste täitmata jätmisel lepingulise tasu välja maksmine. Ainuüksi fakt, et hageja poolt lepingu ülesütlemise ajal oli vaatamata tähtajale 01.03.2009 kiirustades esitatud aastaaruanne kõlbmatu ehk lepingulised kohustused täitmata, kinnitab kostja õigust jätta lepinguline tasu osaliselt või täielikult välja maksmata. Maakohtu seisukoht, et see andis hagejale õiguse leping erakorraliselt üles öelda, on väär. See on ka vastuoluline kohtu seisukohaga, et ka erakorraline ülesütlemine ülesütlejast tingitud asjaolu tõttu võib olla lepingu rikkumine, mis võib põhjustada teisele poolele kahju ja ka leppetrahvi nõue võib olla põhjendatud ja lubatud, sh lepingu p 9.1 tulenev nõue leppetrahvi 50 000 krooni tasumiseks. Kohus pidas õigeks kostja väidet, et hagejal oli lepingust tulenev kohustus maksta leppetrahvi, kuid kohus ei nõustunud kostja väitega, et leppetrahvi maksmise (kategooriline) kohustus lepingu p 9.1 järgi ei vajanud enam kostja ehk võlausaldajapoolset leppetrahvi nõude (viivitamatut) esitamist. Samas asus kohus seisukohale, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda alles siis, kui ei tee seda mõistliku aja jooksul. Seoses lepingu ülesütlemisega ja hageja leppetrahvi tasumise kohustusega sai kostja aru, et hageja loobus oma nõudest ja viivitas ka leppetrahvi nõude kirjaliku esitamisega (suusõnaliselt oli sellest juttu). Kostja ei ole väitnud, erinevalt tasu välja maksmise peatamisest, et tal oli alus jätta kogu vaidlusalune tasu välja maksmata vaid lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu. Lepingu ülesütlemisel rääkis ta hagejaga läbi aruande lõpetamise suhtes (20.04.2009 protokoll). Hiljem oli kostja põhjust arvata, et aastaaruande lõpuleviimatuse ja leppetrahvi tasumise kohustuse tõttu ei esita hageja tasunõuet. Kui hageja siiski nõude (hagi) esitas, esitas kostja hagile vastamisega 26.02.2010 ka leppetrahvi nõude. Kuna seadus ei määratle, mis on mõistlik aeg, siis vastavalt asjaoludele on põhjust viivitust kuni hagi esitamiseni käsitleda mõistliku ajana. Kostjal on õigus tasaarvestada lisaks leppetrahvile ka OÜ-le RP Alois makstud tasu 2008.a raamatupidamisaruande koostamise eest. Faktiliselt oli töö tegemata ja kostja oli sunnitud

tellima selle teiselt töövõtjalt. Kostjal oli õigus esitada menetluse käigus tasaarvestusavaldused (22.12.2010 ja 04.01.2011) ja sellega hageja nõue kohtumenetluses tasaarvestada. Kohus on ebaõigesti asunud seda eitavale seisukohale. Kohtu põhjendus, et vastava õiguse puudumine tuleneb õiguse puudumisest nõuda leppetrahvi, ei ole mõistlik põhjusel, et leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue ei ole omavahel seotud ning kohus ei ole põhjendanud väidetavat seost ja vastavat alust. Viide VÕS § 200 lg 4 ei ole kohtumenetluse käigus teostatava tasaarvestuse suhtes kohaldatav (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-58-04, 3-2-1156-04). Ei ole mõistlik, et vastuväite esitamise formaalse fakti tõttu, ei ole kohtumenetluses tasaarvestus teostatav. Hageja vastuväide 18.03.2010 seisukohas, et leppetrahvi tasumiseks ei olnud antud juhul alust, oli vastuolus kohtu seisukohaga. Lisaks leidis hageja, et nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, kuid sellise väite võib esitada alati ja mõistlik aeg sõltub asjaoludest, mida kohus peaks hindama.

käigus anda hinnangut raamatupidaja tööle, ei ole aluseks jätta tunnistaja ütlused asjas üleüldse arvestamata. Nõustuda ei saa ka kostja seisukohaga, et maakohtu väide tähtaja andmisest kostja 01.04.2009 kirjaga on ebakorrektne, kuna kostja nõudis juba alates 01.01.2009 korduvalt hagejalt raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani esitamist. Tsiviilasja materjalidest ja poolte vahel 22.07.2008 sõlmitud lepingust nähtub, et raamatupidamise sise-eeskirjade ja kontoplaani koostamise tähtaja osas puudus lepingupoolte vahel kokkulepe. Tööd tuli ära teha aasta jooksul. Kuivõrd kostja andis hagejale 01.04.2009 kirjaga tähtaja kuni 01.05.2009 kohustuse täitmiseks ja hageja esitas need kostjale 17.04.2009, siis täitis hageja kohustuse lepingus märgitud ja kostja poolt antud tähtaja jooksul. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja on rikkunud poolte vahelisest lepingu p 6.1 tulenevat tasu maksmise kohustust VÕS § 100 tähenduses. Lepingu lõpetamise ajaks 20.04.2009 ei olnud kostja kohustusi täitnud. Seega oli hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi öelda leping üles enne lepingu lõppemise tähtaega ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 195 lg 2 2. lause järgi kuni lepingu lõppemiseni 20.04.2009 kostjalt rahalise kohustuse täitmist ehk raha maksmist. Maakohus on õigesti rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt hageja kasuks tasu välja täies ulatuses. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal puudub leppetrahvi nõudmise õigus. Kostjal oleks õigus leppetrahvi nõuda üksnes siis, kui hageja oleks öelnud lepingu üles ilma õigusliku aluseta, st rikkunud lepingut. Kuivõrd hageja ütles lepingu üles kostja olulise lepingu rikkumise tõttu, puudub kostjal leppetrahvi nõudmise õigus. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning lg 2 järgi ei ole lubatud õiguse teostamine seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Pealegi on kostja kaotanud leppetrahvi nõude õiguse, kuivõrd mõistlik aeg on selleks möödunud. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse avastamist ei teata teisele poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kuivõrd kostjal puudub leppetrahvi nõude õigus, on välistatud ka kostja tasaarvestuse õigus. Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud õigesti ning teinud tõenditele tuginedes õiged lõppjäreldused. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu kohtuotsus muutmata. Menetluskulude jaotus

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.