(kontaktaadress Laki 32, Tallinn 12915; e-post: [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg
21. märts 2012.a
Kohtuistungil osalenud isikud
-
hageja esindaja Maano Saareväli
-
kostja esindaja Allan Habicht
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja KR kanda.
Edasikaebamise kord 1(10)
Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
2-11-32276 apellatsioonkaebus Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 24. aprillil 2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana
otsuse
edasikaebamiseks.
Ringkonnakohus
võib
seetõttu
jätta
esitatud
apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).
Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.18. mail 2011.a pöördus KR(edaspidi hageja) MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kindlustuse vaidluskomisjoni (edaspidi Vaidluskomisjon) poole kaebusega If P&C Insurance AS-i (edaspidi kostja) 20. aprilli 2011.a otsusele kahjuasjas XXX (kaebuse nr 7-1/11/87). Vaidluskomisjon rahuldas 30. juuni 2011.a otsusega hageja kaebuse osaliselt, tunnistas 10. detsembril 2008.a toimunud liiklusõnnetuse põhjustamise eest 50% ulatuses vastutavaks sõiduki Mitsubishi Colt registreerimismärgiga XXX juhi KR(hageja) ja 50% ulatuses sõiduki Scania registreerimismärgiga XXX juhi R.L . Vaidluskomisjoni otsusega kohustati kostjat hüvitama hagejale tekkinud kahju 50% ulatuses, summas 1300 eurot ning mõisteti kostjalt MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks välja kindlustuse vaidluskomisjoni kulud 50% ulatuses, summas 153,13 eurot.
2.11. juulil 2011.a on hageja pöördunud Harju Maakohtu poole hagiavaldusega vaidluskomisjoni otsusega rahuldamata jäänud nõude osas vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 58 lg-le 6. Algses hagis ja selle täienduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja varakahju hüvitamata osas kokku summas 1607,20 eurot, sh sõiduki Mitsubishi Colt registreerimismärgiga XXX hävimisest tulenev kahju 1300 eurot ning mõislikud ja vajalikud kulud õigusabile 307,20 eurot. 21. märtsi 2012.a kohtuistungil vähendas hageja nõuet 500 euro (s.o sõiduki jäänuki väärtuse) võrra (vt toimik, lk 75). 2(10)
2-11-32276
3.Hagiavalduse kohaselt toimus 10. detsembril 2008.a kella 13.42 paiku liiklusõnnetus Tallinnas Järvevana tee 2 juures, kus põrkasid omavahel kokku hageja juhitud sõiduauto Mitsubishi Colt registreerimismärgiga XXX (edaspidi ka sõiduauto või Mitsubishi) ja veoauto Scania registreerimismärgiga XXX (edaspidi ka sõiduauto või Scania), mida juhtis R. L. Scania valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud kostja poolt. Kumbki juht liiklusõnnetuse põhjustamises oma süüd ei tunnistanud ning liiklusõnnetust asus menetlema Põhja Prefektuur. 10. detsembril 2010.a lõpetas Põhja Prefektuur väärteomenetluse seoses väärteo aegumisega. 11. veebruaril 2011.a esitas hageja kostjale nõude liikluskahju hüvitamiseks sõiduki liiklusõnnetuse eelse väärtuse hüvitamise teel. 20. aprilli 2011.a kirjaga teavitas kostja hagejat liikluskahju hüvitamisest keeldumisest. Kostja pidas liikluskahju tekitamise eest vastutavaks hagejat, kes liikus ühissõiduki peatuskoha teelaiendil, kus ta vaadeldavas liiklussituatsioonis ei oleks tohtinud liikuda. Kostja seisukohtade kohaselt ei saanud hageja teelaiendi lõppemisel ümber reastuda, kuna vasakul pool liikus teise osaleja poolt juhitud veoauto ja toimus külgkokkupõrge, mille tagajärjel lükati hageja juhitud Mitsubishi vastu elektrialajaama konteinerit. Kostja seisukohtade kohaselt rikkus hageja (liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud) liikluseeskirja (LE) §-de 91, 81 ja 130 nõudeid. Teise osaleja, R L , tegevuses kostja liiklusnõuete rikkumisi ei tuvastanud. Hageja leiab, et liikluskahju põhjustamise eest vastutab 100% veoautot Scania juhtinud R.L , kelle tsiviilvastutus on kindlustatud kostja poolt. Seetõttu on kostjal kohustus hagejale LKindlS § 7 lg 1 alusel hüvitada liikluskahju 100%. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et hageja poolt juhitud sõiduk liikus enne liiklusõnnetuse toimumist teeosal, milline oli käsitletav ühissõiduki peatuskohana. Hageja sattus sellele rajale, kui lõpetas parempöörde Tartu mnt-lt Järvevana teele. Samas ei ole ühissõiduki peatuskohal paiknemine või liikumine liikluseeskirja kohaselt otsesõnu keelatud. Kuni
1.juulini 2011.a kehtinud LE § 137 p 3 keelas ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu pärisuunavööndis ees sõitvast sõidukist ettejõudmise, kuid vaidlusalusel juhul ei olnud tegemist sellise liiklussituatsiooniga. Pelgalt ühissõiduki peatuskoha teelaiendil paiknemine ei olnud mingil juhul põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega, kuivõrd sõidukite püsimisel oma sõiduraja piires, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Hageja on väärteoasja kohtuvälises menetluses andnud ütlusi selle kohta, et liikudes Järvavana teel ning teades, et asub ühistranspordi peatuse teeosal, mis eespool lõpeb, pidurdas, et reastuda vasakpoolsel kõrvalrajal liikuva veoki taha. Ootamatult sooritas veoauto manöövri paremale, ületas sõiduradade vahelise piiri ning toimus kokkupõrge. Väärteomenetluses ja Vaidluskomisjoni istungil on andnud ütlusi ka R.L , samuti on asja materjalide juures liiklusõnnetust pealt näinud A.I’i ning V.J seletuskirjad. Ühestki eelviidatud tõenditest ei tulene, et hageja poolt juhitud sõiduk kaldus oma sõidurajalt välja. Isikud, kes sündmust pealt nägid (hageja ning pealtnägijad A.I ja V.JI) on liiklusõnnetust kirjeldanud ühtemoodi ehk viisil, kus veok kaldus oma sõidurajalt välja. Seetõttu on hageja arvates tõendatud Scaniat juhtinud R L poolt LE § 107 nõude rikkumine. LE § 107 kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja piires. Sõiduraja piirest väljumine on manööver LE § 2 lg 25 tähenduses. Kuivõrd tõendid viitavad sellele, et oma sõiduraja piirest väljus R.L , on just viimane juhiks, kes sooritas manöövrit LE § 91 nõuete vastaselt. Tõendid ei kinnita kostja seisukohta, et manöövri sooritajaks oli hageja. Kuivõrd R.L tegevus on LE §-de 107 ja 91 nõudeid rikkuv ning saabunud liiklusõnnetus on põhjuslikus seoses just R.L tegevusega, esineb hagejal alus nõuda kindlustushüvitist vastustajalt. Selles osas on tuvastatud R.L süüline vastutus 100% ja põhjus hagejale makstava hüvitise vähendamiseks hageja enda vastutusest tulenevalt, puudub täielukult. 3(10)
2-11-32276 Hageja nõustub Vaidluskomisjoni otsusega osas, millega tuvastati hagejale kuulunud sõiduauto hävimisest tekkinud kahju suurus 2600 eurot. Kuna 50% nimetatud summast määras vaidluskomisjon hüvitamisele, on hageja sõiduki hävimisest tuleneva nõude suuruseks käesolevas hagiasjas hüvitamata jäänud osa ehk 1300 eurot. Kostja on hüvitanud hagejale käesolevaks hetkeks LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohase kahjuna 307,20 eurot, mis moodustab 50% hageja poolt kantud õigusabikuludest (614,40 eurot vastavalt Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli 20. juuni 2011.a arvele nr 110632). Kui kohus rahuldab hagi, on hageja hinnangul põhjendatud hüvitada hagejale 100% tema poolt kantud õigusabikuludest vastavalt LKindlS § 28 lg 3 p-le 2.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et kahjuhüvitist tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 järgi vähendada selle tõttu, et hageja rikkus liikluseeskirja nõudeid, suurendades sellega liiklusõnnetuse tekkimise riski. Kostja leiab, et hageja väited, nagu oleks liiklusõnnetuse põhjustaks täies ulatuses Scania juht R. L on väärad ning põhjendamata. Kostja hinnangul toimus liiklusõnnetus olukorras, kus sõidukid asetsesid Järvevana teel kõrvuti, veoauto asetses esimesel sõidurajal ja sõiduauto ühissõidukite peatuskoha teelaiendil. Sõidukite kokkupõrge on toimunud vahetult enne ühissõidukite peatuskoha teelaiendi lõppemist. Sõiduauto on Tartu maanteelt Järvevana teele keerates asetsenud veoauto taga. Seega selleks, et sõidukid saaksid asetseda sõiduteel kõrvuti, pidi sõiduauto keerama ühissõidukite peatuskoha teelaiendile ja oluliselt kiirendama. Hageja tegevus on iseloomulik ühissõidukite peatuskoha teelaiendi kaudu eessõitvast sõidukist möödumisele. Hageja on rikkunud LE § 137 sätteid, mille kohaselt ei tohi pärisuunavööndis ees sõitvast sõidukist mööduda aeglustusraja, teepeenra või ühissõidukite peatuskoha teelaiendi kaudu. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (edaspidi EKEI) 4. novembri 2010.a ekspertiisiakti nr XXX kohaselt on sõidukite kokkupõrge toimunud teel kohas, kus ühissõidukite peatuskoha teelaiendi lõpuosas on fikseeritud sõiduauto klaasikillud. Materjalidega on ka leidnud tuvastamist asjaolu, et sõiduauto ei oleks tohtinud antud liiklussituatsioonis liikuda ühissõidukite peatuskoha teelaiendil. LE § 11 kohaselt ei tohi keegi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. LE § 130 kohaselt peab juht sõitmisel hoidma ohutut külgvahet. Hageja on võtnud ette ohtliku manöövri, suundudes kolmerealisel teel ühissõidukipeatuskoha teelaiendile. Hagejal oli kohustus hoida esimesel sõidureal liiklejaga ohutut külgvahet. Juhul kui hageja oleks ohutut külgvahet hoidnud, siis ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Samas ekspertiisiaktis on leitud, et sõidukid on kokkupõrke hetkel asunud omavahel nurga all. Eksperdi poolt välja toodud sõidukite asend ei kattu hageja poolt esitatud liiklusõnnetuse asjaoludega. Ekspert on välja toonud, et sõidukite vastastikune asend kokkupõrke hetkel viitab sõiduauto Mitsubishi tagaosa pöördumisele vastu veoauto Scania parempoolset tagaratast, sest veoauto manöövri tagajärjel taolist vastastikust asendit saavutada ei ole võimalik. Ekspert on välja toonud, et selline asend võis tekkida Mitsubishi sõitmisel parempoolse esirattaga vastu äärekivi. Hageja ei ole igal juhul tõendanud, et veoauto Scania juhi osa kahju tekkimises oleks suurem kui 50%. Kuivõrd vaidlusaluse liiklusõnnetuse kohta kogutud tõendid on vastuolulised, siis võib tekkida olukord, kus kummagi sõidukijuhi osa täpset suurust liiklusõnnetuse tekkimises ei ole võimalik kindaks teha. Kostja on seisukohal, et ka sellisel juhul on põhjendatud mõlemale sõidukijuhile makstavat hüvitist vähendada 4(10)
2-11-32276 50% ulatuses. Seega, isegi kui ei ole võimalik kindlaks teha liiklusõnnetuse täpseid asjaolusid, ei kuulu hagiavaldus rahuldamisele. Seonduvalt hageja nõude suurusega märgib kohus, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja sõiduk Mitsubishi hävis liiklusõnnetuse tagajärjel ning selles, et sõiduki väärtus liiklusõnnetuse hetkel oli 2600 eurot. LKindlS §-st 37 tulenevalt peaks kostjale kahju täieliku hüvitamise korral üle minema hüvitatud asja omandiõigus. Kui eelnimetatud asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist vähendatakse asja kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra. Hageja ei ole sõiduki jäänukit kostjale üle andnud. Vaidluskomisjoni istungil olid hageja ja kostja seisukohal, et sõiduki jäänuki maksumuseks on 500 eurot. Käesolevaks hetkeks on kostja hagejale hüvitanud sõidukikahju summas 1300 eurot ning õigusabikulusid summas 307 eurot. Isegi kui kostja peaks hüvitama 100% hagejale tekkinud kahju, siis ei ole hagejal ülaltoodust tulenevalt õigust saada hüvitist suuremas summas kui 800 eurot (s.o sõiduki väärtus 2600 eurot, millest on maha arvatud makstud hüvitis 1300 eurot ja jäänuki väärtus 500 eurot). Hageja nõuab ka LKindlS § 28 lg 3 p 2 alusel täiendavalt õigusabikulude hüvitamist summas 307 eurot. Kostja märgib, et Vaidluskomisjon jättis hageja õigusabikulude nõude rahuldamata. Kostja on hoolimata selles hagejale hüvitanud õigusabikulusid summas 307 eurot. Kostja leiab esiteks, et on hagejale juba hüvitanud mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile. Teiseks on hageja kandnud õigusabikulusid seoses kohtuvaidlusega, mille kulud saavad hüvitamisele kuuluda tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras.
MENETLUSE KÄIK
5.Kohus on hagiavalduse saamisel nõudnud kooskõlas LKindlS § 58 lg-ga 10 nõudnud Vaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid (edaspidi Vaidluskomisjoni materjalid) ja võtnud need tsiviilasja toimikusse.
6.Kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja 1107,20 euro suuruse nõude juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.LKindlS § 40 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib kannatanu, s.o isik, kellel on liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, esitada kahju hüvitamise nõude nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju.
9.Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - 10. detsembril 2008.a kella 13.42 paiku Tallinnas Järvevana tee 2 juures toimunud liiklusõnnetuses põrkasid omavahel kokku hageja juhitud sõiduauto Mitsubishi ja veoauto Scania, viimase valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud kostja poolt. - Sõiduk Mitsubishi hävis liiklusõnnetuse tagajärjel. - Sõiduki Mitsubishi väärtus enne liiklusõnnetuse toimumist oli 2600 eurot. - 11. veebruaril 2011.a esitas hageja kostjale nõude liikluskahju hüvitamiseks sõiduki Mitsubishi liiklusõnnetuse eelse väärtuse hüvitamise teel. - 20. aprilli 2011.a kirjaga teavitas kostja hagejat liikluskahju hüvitamisest keeldumisest, kuna pidas liikluskahju tekitamise eest täies ulatuses vastutavaks hagejat. 5(10)
-
2-11-32276 Sõiduki Mitsubishi jäänuki maksumus on 500 eurot, jäänukit ei ole hageja kostjale üle andnud ning seda ei ole tal enam võimalik ka teha.
10.Samuti tuleb arvestada, et kostja ei ole vaidlustanud ülalosundatud Vaidluskomisjoni 30. juuni 2011.a otsust. LKindS § 58 lg 5 kolmanda lause kohaselt jõustub komisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel otsus ülejäänud osas. Seega on Vaidluskomisjoni otsus jõustunud osas, millega tunnistati 10. detsembril 2008.a toimunud liiklusõnnetuse põhjustamise eest 50% ulatuses vastutavaks veoauto Scania juht ning kohustati kostjat hüvitama tekkinud kahju 50% ulatuses, s.o summas 1300 eurot.
11.Pooled vaidlevad kohtumenetluses selle üle, millises ulatuses peab kostja kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki Scania valdaja tsiviilvastutuse kindlustusandjana hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki Mitsubishi omanikule ja juhile 10. detsembril 2008.a toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju (varakahju). Juhul kui kostja peab hüvitama hagejale kahju rohkem kui 50% ulatuses, on pooltel õiguslik vaidlus ka selle üle, kas kostja on 307 euro tasumisega juba hüvitanud hagejale mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ning kas kõnealused kulud peaksid kuuluma hüvitamisele tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras menetlusosalise menetluskuluna.
12.Kohus märgib esmalt, et LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus eeskätt suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus (sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel lisaks ka õnnetusjuhtumite kindlustus). Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud VÕS 53. peatüki teises jaos (VÕS §-d 1056 jj). Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Seega ei ole kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt nt: Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus tekib VÕS § 1057 järgi ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt nt: Riigikohtu 2. märtsi 2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt nt: Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel.
13.Ka praeguses asjas tuleb vaidlustamata asjaolude põhjal järeldada, et hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks oli veoauto Scania kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Samas oli hageja ise teise (liiklusõnnetuses osalenud) mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. Veoauto Scania juhi kui mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1057 p-d 1-5) käesolevas asjas kohtu hinnangul esile toodud ei ole. Seega on hagejal VÕS § 1057 alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue Scania valdaja ja kostja vastu. Kostja on samas leidnud, et esinevad VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja leiab, et ei pea hüvitama hagejale kahju 1300 eurot ületavas ulatuses. VÕS § 139 lg-st 1 tuleneb, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. 6(10)
2-11-32276 Senises kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 139 alusel saab vähendada ka liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt nt: Riigikohtu 28. septembri 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Ka LKindlS § 44 lg 2 teine lause näeb ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega.
14.Kohtu hinnangul ei saa asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal järeldada, et veoauto Scania juhi osa kahju tekkimisel oleks suurem kui hageja enda oma. Seega on kohtu arvates põhjendatud kostja poolt hagejale kompenseeritava liikluskahju vähendamine vähemalt 50% ulatuses ning hageja nõude täielikuks rahuldamiseks puudub alus. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
15.Vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumise asjaoluside täpne tuvastamine on esitatud ja kogutud tõendite põhjal komplitseeritud. Pooltel puudub kohtumenetluses erimeeluses selles, et liiklusõnnetuse hetkel asus sõiduauto veoautost paremal pool ühissõidukite peatuskoha teelaiendil. Vaidluskomisjoni materjalide hulgas oleva EKEI 4. novembri 2011.a ekspertiisiakti nr XXX põhjal võib järeldada, et sõidukite kokkupõrge on toimunud teel kohas, kus ühissõidukite peatuskoha teelaiendi lõpuosas on fikseeritud sõiduauto klaasikillud (vt Vaidluskomisjoni asja materjalid). Samast ekspertiisiaktist tulenevalt on sõiduauto Mitsubishi liikunud enne kontakti toimumist veoauto Scania kõrval. Seega on sõidukite kokkupõrge toimunud vahetult enne ühissõidukipeatuskoha teelaiendi lõppemist. Hageja poolt väärteomenetluse käigus antud ütluste protokollist nähtuvalt liikus veoauto enne Järvevana teele pööramist hageja sõiduauto ees. Samuti teadis hageja samas protokollis kajastatud ütluste kohaselt, et tema sõiduvöönd varsti lõppeb, kuna kasutas seda teed tihti (vt toimik, lk 63-64, tõlge lk 61). Veoauto liikus enne õnnetuse toimumist arvatavalt kogu aeg ühesuguse kiirusega. Seda võib järeldada Scaniat juhtinud R.L poolt väärteoasja kohtuvälisel menetlemisel tunnistajana ülekuulamise protokollist, kus veoauto sõidukiiruseks on märgitud 30-40 km/h (vt Vaidluskomisjoni materjalid). Puuduvad tõendid, mille põhjal saaks teha teistsuguse järelduse. Seega pidi hageja veoauto kõrvale jõudmiseks oma sõiduautoga kiirendama (st sõitma veoautost kiiremini). Mainitud asjaolud annavad kohtu hinnangul alust arvata, et hageja püüdis ees liikunud veoautost Scania mööduda ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu. Samas oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LE § 137 p 3 kohaselt keelatud pärisuunavööndis ees sõitvast sõidukist mööduda aeglustusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud kohtumenetluses ega Vaidluskomisjoni menetluses mõistlikku põhjendust, miks ta sattus enda sõidukiga Tartu maanteelt Järvevana teele pööramisel ühissõidukipeatuskoha teelaiendile ning jätkas seal liikumist veoauto kõrval, teades seejuures, et kõnesolev teelaiend kohe lõpeb. Sõiduauto klaasikildude paiknemise järgi otsustades on sõiduauto kontakt veoautoga toimunud kohas, kus vahe sõidutee äärekivi ja ühissõidukipeatuskoha teelaiendi joone vahel on üksnes 1,5 meetrit. Kuivõrd hageja poolt juhitud Mitsubishi laius on asja materjalide hulgas olevate tehniliste andmete kohaselt 1620 mm ja pikkus 3900 mm (vt toimik, lk 70-73, tõlge lk 78-79), paiknes sõiduauto tõenäoliselt enne veoautoga toimunud kontakti kohas, kus Mitsubishi ei saanud teelaiendi piiridesse mahtuda. Võimalik, et sõiduauto oli juba enne veoautoga toimunud kontakti sõitnud parema esirattaga vastu äärekivi, mille tagajärjel paiskus Mitsubishi tagaosa vasakule, vastu veoauto ratast, seejärel toimus sõiduauto n-ö kaasahaaramine veoki poolt. Ülalkäsitletud EKEI ekspertiisiaktis peetakse liiklusõnnetuse sellist mehhanismi kõige tõenäolisemaks. 7(10)
2-11-32276 Lisaks nõustub kohus kostja seisukohaga, et hageja poolt kirjeldatud liiklusõnnetuse väidetavad asjaolud on raskesti ühildatavad EKEI ekspertiisiaktis märgitud sõidukite tõenäolise asetsemisega kokkupõrke toimumise hetkel. Ekspertiisiaktis on selgitatud, et sõidukite vastastikune asend kokkupõrke hetkel viitab Mitsubishi tagaosa pöördumisele vastu Scania parempoolset tagaratast, sest veoauto manöövri tagajärjel taolist vastastikust asendit saavutada ei ole eksperdi hinnangul võimalik.
16.Eelnenuga mõnevõrra vastuolus on liiklusõnnetust pealt näinud A.I’i ja V.JI kirjalikud seletused (vt Vaidluskomisjoni materjalid ja toimik, lk 59, tõlge lk 60), mille kohaselt riivas veoauto Scania sõiduautot viimasest mööda sõitmisel, mille tagajärjel paiskus sõiduauto teelt välja ja edasi vastu elektrialajaama konteinerit. Veoauto kiirus oli nende isikute kirjalike seletuste kohaselt sõiduauto omast suurem. A.I’i seletuse kohaselt reastus veoauto paremale. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud nendest seletustest siiski hageja soovitud järeldusi teha. Kohus hindab tõendeid nende kogumis. A.I’i ja V.JI seletuste hindamisel tuleb muu hulgas arvestada sündmuskoha eripära (millele hageja ka ise on viidanud) ning pealtnägijate paiknemist õnnetuses osalenud sõidukite suhtes. Liiklusõnnetuse toimumiskohas on tegemist sõiduradade pöördumisega paremale e paremkurviga. Nimetatu ei ole vaidluse alla ning on tuvastatav Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevatelt sündmuskoha skeemidelt. A.I’i ja V.JI ootasid liiklusõnnetuse toimumise ajal enda seletuste kohaselt sisekurvi jäävas bussipeatuses bussi. Seega liikus veoauto neile sündmuskoha eripära tõttu lähemale (kuid samas paiknes sõiduautost kaugemal). Kuivõrd kogu sõidutee pöörab kõnesolevas sündmuskohas paremale (bussipeatuse poole), siis ei saa pealtnägijate seletustest teha veel kategoorilist järeldust, et veoauto kaldus enda sõidurajalt (paremale) välja. V.JI seletustes ei ole seda iseenesest ka väidetud. Seletustes kajastuvat väidet veoauto suurema liikumiskiiruse kohta on kohtul raske hinnata. Esiteks on see hinnang subjektiivset laadi ning põhineb visuaalsel muljel. Teiseks on ebaselge, millal pealtnägijad veoauto ja sõiduauto liikumiskiirust hindasid. Nagu kohus on eelnevalt märkinud, pidi sõiduauto veoauto kõrvale jõudmiseks mingil hetkel kiirendama. Vahetult enne kokkupõrget sõiduauto ilmselt tõepoolest liikumist aeglustas ning kokkupõrke hetkel oligi veoauto kiirus tõenäolistelt sõiduauto omast suurem. Iseenesest viitab sõiduauto väiksemale liikumiskiirusele kokkupõrke toimumise ajal ka EKEI ekspertiisiaktis kirjeldatud sõiduauto n-ö kaasahaaramine veoauto poolt.
17.Veoautot Scania juhtinud R.L poolt väärteoasja kohtuvälisel menetlemisel ja Vaidluskomisjoni istungil antud ütlustest ei saa järeldada, et veoauto oleks oma sõidurajast väljunud (kuigi ei saa teha ka kindlat vastupidist järeldust). R.L on oma ütlustes möönnud, et jälgis eeskätt vasakut tahavaatepeeglit, kuna valmistus ümberreastuma esimesest sõidureast teise ritta. Veoautost paremal toimuvat R.L enda ütluste kohaselt eriti ei jälginud, kuna ühissõidukipeatuses bussi ei olnud ning sõiduautot ei osanud ta sealt oodata (vt Vaidluskomisjoni asja materjalid). Sellise käitumisega on R.L küll rikkunud LE §-st 11 tulenenud liikluses osaleja üldist hoolsuskohustust (nagu on järeldanud ka Vaidluskomisjon). Samas jääb ebaselgeks, kui suurt osa omas R.L ’le etteheidetav käitumine liiklusõnnetuseni viinud sündmuste ahelas. Arvestades LE § 137 p-s 3 sätestatut, on ka mõneti mõistetav, miks R.L koondas oma tähelepanu veoautost vasakul toimuvale.
18.Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hageja on rikkunud LE § 137 p 3 ja suurendanud sellega ise liiklusõnnetuse toimumise riski. Ülalkäsitletud A.I’i ja V.JI seletustest ega muudest tõenditest ei nähtu, et R.L poolt juhitud veoauto oleks välja kaldunud oma sõidurajast. Isegi kui hageja ei üritanud veoautost ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu mööduda, on hageja juhina siiski rikkunud LE 8(10)
2-11-32276 §-st 130 tulenenud kohustust hoida sõitmisel ohutut külgvahet. Kohus märgib, et LE §s 130 sätestatud kohustust on ilmselt rikkunud ka veoauto Scania juht.
19.Ülalesitatud kaalutlustest lähtuvalt jätab kohus hagi rahuldamata.
20.Seonduvalt poolte väidetega peab kohus vajalikuks lisada järgmist. LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohaselt on liikluskahjuks (täpsemalt varakahjuks) muu hulgas mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile. Ka VÕS § 128 lg-st 3 tulenevalt hõlmab otsene varaline kahju juba kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid kahjuhüvitise saamiseks, sh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohus leiab samas, et kannatanu kulusid, mis seonduvad kaebuse esitamise ja menetlemisega Vaidluskomisjonis, tuleb komisjoni otsuse vaidlustamise korral käsitleda TsMS § 144 p 4 alusel menetlusosalise menetluskuluna (kohtuvälise kuluna). Selliste kulude hüvitamiseks ei või menetlusosaline TsMS § 174 lg-st 7 lähtuvalt esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Muus osas kohtumenetluse normid kannatanu nõudeid õigusabikulude hüvitamiseks õiguslikult ei piira. Hageja on väitnud, et kuivõrd klaasikillud paiknesid vastavalt sündmuskoha skeemile teelaiendi parema serva lähedal, toimus ka sõidukite kontakt parema serva lähedal. Seega pidi veoauto tagumine ratas olema liikunud ühissõidukipeatuskoha teelaiendi lõpu parema ääre lähedale. Kuigi Vaidluskomisjoni materjalide hulgas oleva sündmuskoha skeemi põhjal paiknevad klaasikillud pigem tõesti ühissõidukipeatuskoha teelaiendi lõpu parema ääre lähedal, on hageja osundatud järeldus kohtu arvates siiski spekulatiivne. Ei ole selge, kas ja kuivõrd on EKEI ekspertiisiaktis klaasikildude asukohale (kui tõenäolisele kokkupõrke kohale) viidates silmas peetud ka nende paiknemist tee ääre suhtes.
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
9(10)
2-11-32276
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.