Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(9)

selliselt, et enne pankrotivara hulka kuuluvate kinnistute müügiga alustamist taotleda Maksuja Tolliametilt eelotsust kinnistute käibemaksuga maksustamise kohta, müüa võlgniku kinnistud avalikul enampakkumisel alghinnaga 90.000.000 krooni (neto) tervikvarana, kusjuures võitjaks osutunud pakkuja peab määratlema eraldi iga kinnistu hinna proportsionaalselt selle pindalaga, pakkumise sammuks enampakkumisel on 100.000 krooni, enampakkumise nurjumisel kutsuda kokku uus võlausaldajate koosolek.

3(9)

Kuna võlgniku pankrotimenetluses läbiviidud enampakkumisel pankrotivara ostuhinna tasumine vastastikuste nõuete tasaarvestamise teel on seadusest tulenevalt lubamatu, ei ole OÜ Glasmir poolt 20. oktoobril 2010. a. esitatud tasaarvestuse avalduse alusel tasaarvestus teostunud ning seega ostuhind 15 päeva jooksul enampakkumise päevast arvates tasutud. Kuna ostuhind on enampakkumise teates märgitud aja jooksul jäänud tasumata, on sellega rikutud enampakkumise olulisi tingimusi (TMS § 93 lg. 2) ning seetõttu tuleb enampakkumine kehtetuks tunnistada ja korraldada uus enampakkumine.

4(9)

sissenõudja kohtutäituri ametialasele kontole samas paragrahvis sätestatud korras. Ei PankrS § 99 ega ükski muu õigusnorm sätesta, et TMS § 93 lg. 4 pankrotimenetluses kohaldamisele ei kuulu. Samuti ei toeta sellist käsitlust kohtupraktika. Seda seisukohta on väljendanud võlgniku pankrotiasja menetlev kohus 6. oktoobril 2010. a. tehtud jõustunud määruses, millega jäeti rahuldamata hagejate samasisuline kaebus pankrotihalduri tegevuse peale. Ka nähtub see Tallinna Ringkonnkohtu 14. aprilli 2009. a. määrusest tsiviilasjas 2-8-21280. TMS § 93 lõikes 4 sätestatud tasaarvestuse teostamine ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ega õigusi. Võlausaldajate nõuete rahuldamise seisukohast on TMS §-s 106 sätestatud jaotuskava ja PankrS §-s 143 sätestatud jaotusettepanek samalaadsed dokumendid. Arvestades, et jaotusettepaneku esitamine pankrotimenetluses toimub peale nõuete kaitsmist ja pandieseme müüki, on võimalik täpselt välja arvutada, milline on vara ostjaks oleva võlausaldaja (s. h. pandipidaja) jaotis rahas ning teostada TMS § 93 lõikes 4 sätestatud tasaarvestus, ilma et see rikuks teiste võlausaldajate õigusi (eelkõige muudaks neile väljamaksmisele kuuluvate jaotiste summasid). Sellisel viisil on OÜ-ga Glasmir tasaarvestamisele kuuluv summa välja arvutatud ka võlgniku pankrotimenetluses ning hagejate väited ühe võlausaldaja soodsama kohtlemise ja teiste võlausaldajate huvide kahjustamise kohta on valed, pahatahtlikud ja suunatud kohtu eksitamisele. Esimese astme kohtu otsus

5(9)

enampakkumise kehtetuks tunnistamise alus. Müüdud pankrotivara eest tasumist PankrS ei reguleeri ning kogu vastav regulatsioon tuleneb TMS §-dest 93 ja 931. PankrS § 135 lg. 1 kohaselt müüb haldur pankrotivara TMS-s sätestatud korras, arvestades PankrS-s ettenähtud erisusi. PankrS § 77 p. 5 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. 24. augustil 2010. a. toimunud võlausaldajate üldkoosolekul määrati võlgnikule kuuluvate kinnistute enampakkumise alghinnaks 45.000.000 krooni ja võeti vastu „OÜ Aviles Grupp (pankrotis) pankrotivara müügireglement“. Vara on müüdud kooskõlas PankrS § 135 lõikega 1 ja TMS § 93 lõikega 4. Hagejad on ekslikult leidnud, et PankrS § 99 reguleerib pankrotivara müüki ja selle eest tasumist. Kuna 8. oktoobri 2010. a. enampakkumise võitjaks osutus OÜ Glasmir, kes oli ühtlasi müüdud kinnistute 1. järjekoha hüpoteegipidaja ja seega käsitletav TMS-i mõttes sissenõudjana, tehakse vastavalt TMS § 93 lõikele 4 tasaarvestus sissenõudja nõudega ning ostuhinda käsitletakse võla ulatuses võlgnikult sissenõudjale makstuna. Tegemist ei ole tasaarvestusega PankrS § 99 lg. 3 tähenduses. Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-08-21280 leidnud, et PankrS § 99 lõikes 3 sätestatud piirang nõuete tasaarvestamisele kohaldub üksnes juhtudele, kui võlausaldajal oli õigus tasaarvestada oma nõue võlgniku nõudega enne pankroti väljakuulutamist. Käesoleval juhul tekkis võlgnikul nõudeõigus võlausaldaja vastu alles pankrotimenetluse käigus pankrotivara müümisel enampakkumisel. Ostuhinna tasumisega seonduv ei ole ka enampakkumise oluline tingimus ega anna alust enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. TMS § 99 lg. 1 p. 3 kohaselt kuulutab kohtutäitur enampakkumise nurjunuks, kui parim pakkuja ei tasu ostuhinda või üht kümnendikku sellest ettenähtud ajaks. TMS § 100 lõigete 3 ja 4 kohaselt on ostja poolt ostuhinna tasumise kohustuse rikkumise tagajärgedeks asja müük kordusenampakkumisel, kus esialgne ostja ei või sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaoludel toimuval kordusenampakkumisel osaleda. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud. Lisaks ei kahjusta tasaarvestuse tegemine teiste võlausaldajate huve. PankrS § 153 lg. 3 kohaselt, kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega, rahuldatakse nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele. Arvestades PankrS § 153 lõiget 1 ja TMS § 93 lõiget 4, omas OÜ Glasmir õigust teostada tasaarvestus oma tunnustatud 1. ja 2. järjekoha hüpoteekidega tagatud nõude ulatuses, mis vastas talle kuuluvale jaotisele. OÜ Glasmir tasaarvestus ei muuda hagejate jaotiste suurust ega puuduta muul moel nende õigusi. Hagejad on abstraktselt leidnud, et müügireglemendi punktiga 3. 3. 1 on nende õigusi rikutud, 7. septembri 2011. a. kohtuistungil ei suutnud nad aga täpsustada, milliseid konkreetseid õigusi müügireglement ja tasaarvestus rikub. Müügireglemendi punkti

6(9)

tulenevalt ei saa hageja pärast 30 päevast tähtaega hagiavaldust muuta hageja poolt 10. novembri 2010. a. menetlusdokumendis esitatud viisil, kuivõrd tähtaeg hagiavalduse esitamiseks on möödunud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendamatu ja hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on otsuse põhjendavas osas piirdunud vaid kostjate seisukohtade refereerimisega, mistõttu ei ole arusaadav, kuidas kohus on järeldusteni jõudnud. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud ja hinnanud hagejate seisukohti. Väär on maakohtu seisukoht, et pankrotivara müügil ei tule arvestada PankrS § 99 regulatsiooni. PankrS on TMS-i suhtes eriseadus, mistõttu saab pankrotimenetluses nõuete tasaarvestamist teostada vaid PankrS alusel. Nõuete tasaarvestust reguleerib PankrS § 99, mille kohaselt saab võlausaldaja võlgniku nõudeid pankrotimenetluses tasaarvestada vaid juhul, kui need on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. See põhimõte laieneb kõikidele pankrotimenetluses tehtud toimingutele ning tasaarvestada ei saa ka neid nõudeid, mis tekivad pankrotimenetluse käigus (näiteks pankrotivara müügist tuleneva ostuhinna tasumise nõude osas). Seda seisukohta toetab ka PankrS normide süstemaatiline tõlgendamine. Nõuete tasaarvestamine kuulub normide süstemaatikat järgides võlasuhte lõppemise regulatsiooni hulka. On ebatõenäoline, et seadusandja soovis müügiprotsessi reguleerivate sätete hulka ka neid norme, mis reguleeriksid võlasuhte lõppemist. Seisukohale, et nõuete tasaarvestamist pankrotimenetluses ei saa teostada TMS § 93 alusel, saab asuda ka pankrotimenetluse normide eesmärgipärase tõlgendamise teel. PankrS § 99 regulatsiooni eesmärgiks on kahtlemata võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte elluviimine. Kui lubada võlausaldajal tasaarvestada oma pankrotinõue, mis üldjuhul tuleb maksma panna pankrotimenetluse üldiste reeglite kohaselt, võlgniku nõudega, mis on tekkinud pankrotivara müügilepingu sõlmimisest selle sama pankrotivõlausaldajaga, saavad kahjustatud teiste võlausaldajate huvid. Tasaarvestamise tulemusena saaks võlausaldaja oma nõude tasaarvestamise ulatuses rahuldatud, samal ajal kui teistel võlausaldajatel sellist nõude rahuldamise võimalust ei ole. PankrS § 44 lg. 1 teise lause kohaselt võidakse pärast pankroti väljakuulutamist nõudeid rahuldada üksnes PankrS-s sätestatud korras. Seega ei saa kohaldada TMS § 93 lõiget 4. Kinnistute ostuhinna osaline tasumine pankrotivõlgnikule vastastikuste nõuete tasaarvestamise teel on käsitletav pankrotivarast väljamakse tegemisena, sest OÜ Glasmir nõue pankrotivõlgniku vastu väheneb tasaarvestuse tulemusena ning võlausaldaja saab sellisel viisil oma nõude (osaliselt) rahuldatud. Kuna pankrotivara enampakkumine on läbi viidud võlgniku pankrotimenetluse raames ja PankrS-s ei ole kehtestatud teist võimalust võlausaldajatele pankrotivarast väljamaksete tegemiseks, kui ainult kohtu poolt kinnitatud jaotusettepaneku alusel, siis on nimetatud väljamakse tegemine (nõuete tasaarvestamise teel) OÜ-le Glasmir vastuolus kehtiva PankrS §-dega 143 - 156. OÜ-l Glasmir puudus õigus tasaarvestada oma nõue võlgniku nõudega ka PankrS § 99 alusel. Selle paragrahvi lg. 1 eelduseks on, et tasaarvestuse olukord peab eksisteerima enne pankroti väljakuulutamist. OÜ-l Glasmir tekkis nõue võlgniku vastu kolm kuud pärast pankroti väljakuulutamist ning võlgniku nõue OÜ Glasmir vastu kaheksa kuud pärast pankroti väljakuulutamist, mistõttu ei ole nõuete tasaarvestamise eeldused täidetud ning PankrS § 99 lg. 1 ei ole kohaldatav tulenevalt lõikes 3 sätestatud keelust. PankrS sätete laiendav tõlgendamine on selle seaduse imperatiivset iseloomu arvestades lubamatu ning seda eelkõige olukorras, kus normi laiendav tõlgendamine seab mõne võlausaldaja võrreldes teiste võlausaldajatega soodsamasse olukorda.

7(9)

Kuna võlgniku pankrotimenetluses läbiviidud enampakkumisel pankrotivara ostuhinna tasumine vastastikuste nõuete tasaarvestamise teel on seadusest tulenevalt lubamatu, ei ole OÜ Glasmir tasaarvestuse avalduse alusel tasaarvestus teostunud ning seega ostuhind 15 päeva jooksul enampakkumise päevast arvates tasutud. Et ostuhind on enampakkumise teates märgitud aja jooksul jäänud tasumata, on sellega rikutud enampakkumise olulisi tingimusi (ostuhinna kohene tasumine – TMS § 93 lg. 2) ning seetõttu tuleb enampakkumine kehtetuks tunnistada ja korraldada uus enampakkumine. Ostuhinna tasumisega seonduv on enampakkumise oluline tingimus. TMS § 99 lg. 1 p. 3 reguleerib kohtutäituri (pankrotihalduri) tegevust olukorras, kus parim pakkuja ei tasu ostuhinda seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Enampakkumisel osalejatel puudub seadusest tulenevalt õigus taotleda enampakkumise nurjunuks tunnistamist, see on kohtutäituri (pankrotihalduri) seadusest tulenev kohustus. Kui pankrotihaldur oma seadusest tulenevat kohustust ei täida, siis sellisel juhul on võlausaldajatel õigus pöörduda enampakkumise kehtetuks tunnistamise nõudega kohtusse. Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 376, mille lg. 4 p. 1 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. 10. novembril 2011. a. esitatud hagiavalduse täpsustuses juhtisid hagejad täiendavalt kohtu tähelepanu üksnes sellele, OÜ Glasmir poolt teostatud nõuete tasaarvestus on lubamatu ka PankrS § 99 lõikes 3 sätestatud alustel, kuna OÜ Glasmir omandas nõude kolm kuud pärast pankroti väljakuulutamist. Hagejad ei ole seega muutnud hagi, vaid on üksnes täiendanud faktilisi ja õiguslikke väiteid, mida TsMS § 376 lg. 4 punktist 1 tulenevalt hagi muutmiseks ei loeta. Vastustajate seisukohad Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, otsuse põhjendust tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 21 alusel täpsustada. Kolleegium leiab, et hageja on oma õiguste kaitseks valinud ebaõige õiguskaitsevahendi. Hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks saab esitada TsMS § 223 lg. 1 järgi täitemenetluse osaline. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-69-11 (p. 18) seda sätet tõlgendades selgitanud, et enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi vastab kujundushagi tunnustele, selle eesmärgiks on kujundada kohtulikult ümber olemasolevat õiguslikku olukorda (õigussuhet) juhtudel, mil seda seaduse kohaselt kokkuleppel teha ei saa, ning et hagi esitamisel tuleb õigussuhte ümberkujundamist taotleda kõikide puudutatud täitemenetluse osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt, arvestades TMS-s enampakkumise kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi. Ülalmärgitud lahendi kohaselt võib mõista, et täitemenetluse osalisteks on võlgnik, sissenõudja, kohtutäitur ja ostja, sest sel juhul oleksid kaasatud kõik isikud, keda lahend kõige enam riivab ning neil isikutel oleks võimalik vastuväidete esitamisega kaitsta end enampakkumise kehtetuks tunnistamisest võimalikult esitatavate nõuete vastu. PankrS § 135 lg. 1 kohaselt müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades PankrS-s sätestatud erisusi. Et enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi, sealhulgas selleks õigustatud isikute kohta ei ole PankrS-s erisusi sätestatud, siis tuleb kohaldada vastavalt TMS § 223 lõikes 1 sätestatut, tõlgendades PankrS vastavaid sätteid hindamaks, keda saab pidada sissenõudjaks pankrotimenetluses. Pankrotivõlausaldajal on küll nõue võlgniku vastu, kuid arvestades nende nõuete tunnustamise ja rahuldamise korda, ei saa neist igaüht pidada sissenõudjaks TMS tähenduses. PankrS § 77 punktist 5, § 133 lõikest 1, § 134 lõikest 1 ning § 137 lõigetest 1 ja 2 nähtub, et

8(9)

võlausaldajate üldkoosolek võib teha haldurile ettekirjutusi pankrotivara müügi osas, pankrotivara moodustamine, sealhulgas selle müük toimub aga kõigi pankrotivõlausaldajate ühistes huvides. Ühelegi pankrotivõlausaldajale eraldi võetuna ei tulene enampakkumise kehtetuks tunnistamisest TMS § 223 lõikes 2, § 98 lõigetes 2 ja 4 või TMS muudes normidest sätestatud tagajärgi ning seega ei ole neist igal üksikul õigust hageda pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamist. Materiaalõiguslikus mõttes hagi esitamise õiguse puudumine on juba iseenesest piisav, et hagi rahuldamine oleks välistatud. Samas on õige maakohtu seisukoht, et enampakkumise kehtetuks tunnistamise nõude alusena ei saa tugineda väitele, et ostuhind on kohaselt tasumata – see ei vasta TMS § 223 lõikele 1. Osundatud sättes märgitud asjaoludele, mis võiksid olla aluseks enampakkumise kehtetuks tunnistamisele, ei ole hagi alusena tuginetud ei esialgses ega täpsustatud hagiavalduses. Enampakkumise kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda põhjendusel, et osa müügihinnast enampakkumisel müüdud vara eest on saamata, sealhulgas tasutud lubamatul viisil, või et müügihinna tasaarvestuse teel tasumisega on pankrotivarast tehtud lubamatuid väljamakseid. Seda, kas pankrotivara arvel on tehtud lubamatuid väljamakseid, saab kohus kontrollida jaotusettepaneku kinnitamise üle otsustamisel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-14108 leidnud, et jaotusettepaneku kinnitamisel peab kohus seda sisuliselt kontrollima ja tal lasub kohustus veenduda, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi (p. 15). Seega isegi juhul, kui hagejat saaks pidada sissenõudjaks TMS tähenduses ja tal oleks seaduse kohaselt õigus enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitada, oleks tema hagi põhjendamata ja on juba ainuüksi sellest tulenevalt jäetud õigesti rahuldamata, asjas esitatud tasaarvestuse lubatavust puudutavatel väidetel ei ole aga vaidluses enampakkumise kehtetuks tunnistamise üle tähtsust. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 apellandi kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.