2-10-59291/30 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Swedbank Liising AS esitas hagi Alar Mägi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.09.2006. a liisinglepingu nr 0137898L, mille esemeks oli sadulauto Scania R124 LA 4x2 NA 470 (2003. a). 26.10.2007. a sõlmisid pooled liisingulepingu nr 0181363L, mille esemeks oli mahtuniversaal Mitsubishi Space Star 1,3 (2000. a). Kostja rikkus liisinglepingust nr 0137898L tulenevaid kohustusi ja jättis nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuulunud põhiosa ja intressimaksed. Debitoorne võlgnevus kokku on 81 255.29 krooni ja arvestuslik viivis 1161.34 krooni. Hageja saatis kostjale 07.11.2008. a teatise lepingu ülesütlemise kohta ja kostja sai teate kätte 12.11.2008. a. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud luges hageja lepingu üles öelduks alates 16.03.2009. a. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma tagastusteenust pakkuva koostööpartneri C E OÜ poole, kelle abil vara tagastati 20.05.2009. a. Peale vara tagastamist anti see üle B R OÜ-le, kus vara võõrandati hinnaga 125 172.80 krooni. Kuivõrd vara võõrandati koos paljude teiste liisingvaradega, tegi hageja ostjale allahindluse summas 109 827.20 krooni, nimetatud hinnavahet hageja kostjalt ei nõudnud. C E OÜ ja B R OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (tagastusteenus, müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd, sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) arved kokku summas 10 542.97 krooni, mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud liisinglepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja liisinglepingust tulenev nõue kostja vastu oli 349 454.18 krooni, mis koosnes vara jääkmaksumusest summas 256 494.56 krooni, debitoorsest võlgnevusest 81 255.29 krooni, viivisvõlgnevusest summas 1 161.34 krooni ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 10 542.97 krooni. Vara realiseerimishind oli 235 000 krooni. Hageja palus nimetatud liisinglepingu alusel kostjalt välja mõista 114 454.16 krooni (349 454.16-235 000= 114 454.16).

Kostja võttis oma 27.01.2011. a vastuses (tl 96) ja 21.02.2011. a toimunud kohtuistungil õigeks liisinglepingust nr 0181363L tuleneva nõude ja TsMS § 440 kohaselt rahuldas kohus hagi selle nõude osas summas 29 686.39 krooni ehk 1897.31 eurot ja viivise nõudes. Vaidlust ei ole selles, et: 1) pooled sõlmisid 01.09.2006. a liisinglepingu nr 0137898L, mille esemeks oli sadulauto Scania R124 LA 4x2 NA 470 (registreerimismärk XXX XXX ); 2) kostja on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata ja sellest tulenevalt hageja ütles 16.03.2009. a lepingu üles; 3) C E OÜ abiga tagastati sõiduk hagejale; 4) hageja võõrandas sõiduki B R OÜ kaudu; 5) sõiduki debitoorne võlgnevus oli lepingu ülesütlemise ajal 81 266.29 krooni ja tähtaegselt tasumata põhivõlgnevuselt arvestatud viivis oli 1 161.34 krooni; 6) sõiduk tagastati Rootsist laevaga Eestisse tuues. VÕS § 367 lg 1-2 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 1 kohaselt lähtutakse nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et sõiduki võõrandamise hind ei ole piisavalt tõendatud. Kohtule on esitatud 28.09.2009. a vara müügiakt nr 0137898L, mille kohaselt liisingulepingu ese võõrandati 8000 euro eest. Müügiakt on allkirjastatud hageja ja müüja (B R OÜ) esindajate poolt (tl 36). Seega kohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduk võõrandati hinnaga 8000 eurot. Ekslik on kostja vastuväide, et tagastusteenus on tõendatud ja põhjendatud üksnes osaliselt. Arves nr 0684 on viide 1⁄2 arvest nr 2903431. Hageja esitas kohtule 06.04.2011. a toimunud kohtuistungil B S L AS arve nr 2903431, kust nähtub, et C E OÜ-le on esitatud arve summas 13 438.64 krooni (koos käibemaksuga) selle eest, et laevaga on toimetatud Rootsist Kapellskärist Paldiski sadamasse sõiduk registreerimismärgiga XXX XXX (tl 119). Seega 1⁄2 eelpool näidatud arvest 11464.95 (ilma käibemaksuta) on 5732.47, mis langeb kokku arves 0684 (tl 37) esitatuga. Põhjendamatu on kostja väide viitega käibemaksu ebaõigele arvestamisele. Ekslik on kostja väide, et võõrandamisteenuse eest tasumise puhul on tegemist põhjendamatu kulutusega. Maakohus leidis, et hagejal on õigus sõlmida leping kolmanda isikuga teenuse ostmiseks, mis ei lange kokku hageja enda põhitegevusega. Väidet, et arve nr 011548 esitati just liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügi eest, tõendab arvele märgitud VIN-kood (tl 39). Põhjendatud on kostja vastuväide, et diiselkütuse ostmise vajadus summas 372.60 krooni (tl 41) on tõendamata, sest vara müügiakt on allkirjastatud 28.09.2009. a, kuid arve nr 011504 kannab 30.09.2009. a ehk kaks päeva hilisemat kuupäeva. Kuigi arvele on kantud liisingulepingu esemeks olnud sõiduki VIN-kood, on hageja jätnud põhistamata, miks oli vaja diiselkütust nimetatud sõidukile osta kaks päeva peale müügiakti allkirjastamist ja miks peab sellise kulu kandma kostja. Selles osas on hagi põhjendamata ja tõendamata. Põhjendamata on kostja vastuväide, et sõiduk võõrandati 60% turuväärtusest odavamalt, millega hageja tekitas kahju nii endale kui ka kostjale. Hageja on hagivalduses märkinud, et kuigi lubas sõiduki võõrandada hinnaga 125 172.80 krooni, luges ta vara

4.Alar Mägi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on apellant juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et sõiduki turuväärtus nii Eestis kui ka mujal Euroopas oli 2009. a müügihinnast 60% kõrgem. Apellandil on VÕS § 367 lg-st 1 ja 2 tulenevalt kohustus hüvitada liisingueseme väärtus, mis ei ole kaetud liisingueseme võõrandamisest saadud summaga ja juba tasutud liisingumaksetega. Seega mida väiksema hinnaga sõiduk müüakse, seda rohkem tuleb apellandil Swedbank Liising AS-ile maksta. Riigikohus on 29. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 ja 17. juuni 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Antud asjas ei ole maakohus hinnanud liisingueseme väärtust üleandmise hetkel; 2) on apellant sõiduki väärtuse määramisel viidanud rahvusvahelise internetimüügi portaalile, millest nähtub, milline on müügihind sama tüüpi autode osas. Riigikohus on 8. oktoobri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 rõhutanud, et sõna „kohalik“ TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Seega on väär maakohtu seisukoht, et apellandi viidatud interneti viited ei tõenda sõiduki harilikku väärtust ehk selle kohalikku keskmist müügihinda; 3) oleks maakohus pidanud eelmenetluse käigus asja õigeks lahendamiseks juhtima menetlusosaliste tähelepanu, kui mõni esitatud tõenditest on ebapiisavalt põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, millest lähtudes tuleb kindlaks määrata sõiduki väärtus;

5.Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant esitanud kohtule tõendeid, mis tõendaks, et kostja vastuväide, mille kohaselt hageja on liisingulepingu esemeks olnud sõiduki võõrandanud enam kui 60% turuväärtusest odavamalt, on tõendamata. Maakohus on kohtuotsuste põhjendustes selgitanud, miks kostja poolt viidatud interneti viited ei tõenda eseme harilikku väärtust. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-52-11 20.06.2011 p-s 15, millest tuleneb, et väljavõtted interneti portaalis olevatest kuulutuste kohta ei ole aktsepteeritavad tõendid auto väärtuse hindamiseks hagejale tagastamise hetkel; 2) on vastustaja seisukohal, et viide interneti lehele ei ole tõend, mis tõendab, et vara väärtus oli kõrgem kui hageja poolt saadud realiseerimishind. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks vara kõrgemat hinda. Samuti ei ole apellant proovinud ise vara võõrandada, et vältida kahju tekkimist; 3) on maakohus piisavalt selgitanud, miks on kostja vastuväide, et sõiduk võõrandati 60% turuväärtusest odavamalt, põhjendamata. Samuti on maakohus põhjendanud, miks kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et sõiduki võõrandamise hind ei ole piisavalt tõendatud. Lisaks viitab apellant Tallinna Ringkonnakohtu otsuse 12.09.2011. a nr 2-10-16860 p-le 31, milles ringkonnakohus leiab, et müügiakt tõendab sõiduki turuväärtust selle hagejale tagastamise hetkel. Swedbank Liising AS esitas 23.03.2012. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt on eseme turuväärtuseks tegelik vabaturul kujunenud hind, mida eseme eest saadakse. Seega, kuivõrd vastustaja on tõendanud sõiduki müügihinna ning müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise suhtes, on tõendatud sõiduki väärtus. Vastustaja juhib ka tähelepanu, et sõiduk suunati vastavalt hagiavalduse lisaks nr 6 olevale müügiaktile müüki 01.06.2009. a ning võõrandati 28.09.2009. a. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on optimaalse ning tavapärase müügiperioodiga, mida ei saa lugeda kiirmüügiks, samuti ei ole põhjust eeldada, et selle perioodi kestel muutunuks sõiduki seisukord,