K E ja U E hagi OÜ Puhka Aktiivselt vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1969,40 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.10.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Puhka Aktiivselt apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja I K E (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx); Hageja II U E (isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx); Kostja OÜ Puhka Aktiivselt (registrikood 11158224, asukoht Mähe tee 25-23, Tallinn), esindaja Tõnu Polma.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 10.10.2011 otsus K E ja U E hagis OÜ Puhka Aktiivselt vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks muutmata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Puhka Aktiivselt kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.10.11.2010 esitasid hagejad Harju Maakohtusse hagi kostja vastu varalise kahju 30 819,05 krooni ja mittevaralise kahju 500 000 krooni väljamõistmiseks.
2.Kostja organiseeris 12.06.2010 kell 12.00 Harju maakonnas marsruudil Kaberneeme – Andineeme - Kaberneeme süstamaratoni, milles osalesid hagejate vanemad Veiko ja Maire E kaheinimese süstas. Tormilises olustikus läks V. ja M. E süst ümber, nad sattusid külmas meres vette ja hukkusid.
3.Hagejate vanemad olid tegelenud meresüstaspordiga juba ammu ja see võistlus ei olnud nende jaoks esimene kord. Kui selline võistlus on korraldatud, siis peavad osalejad ka tundma, et nende turvalisust tagatakse. Kuigi vanemad andsid, nagu teisedki võistlejad, oma allkirja, et on merel olevatest ohtudest teadlikud, ei võta see korraldajatelt vastutust. Hageja II oli ka ise käinud koos isaga sarnasel võistlusel Paatsalus. Lainekõrguse järgi pole kaldalt võimalik öelda, kui ohtlikud tingimused avamerel on. Ohtlikkuse määrab mitte laine kõrgus, vaid eeskätt selle tihedus. Vanemate süstapaat läks ümber, kuna oli tihe laine ja sellisel juhul on süstasse raske sisse tagasi saada. Vanemad helistasid küll õnnetuskohalt, saadeti ka üks jett neid otsima, kuid neid ei leitud. Palju aega möödus, enne kui otsustati kutsuda appi päästeamet. Meresüst, millega õnnetus juhtus, oli vanemate enda oma. Nad olid just enne seda võistlust ostnud endale süsta, kuid varem olid kasutanud renditud süsta. Kuna nad olid süsta alles ostnud, siis anti neile kaasa ka vestid, mis olid kollast värvi.
4.Kostja korraldas ekstreemse spordiürituse ohtlikes tingimustes. Vaatamata Eesti rannikul juba 11.06.2010 kell 17.30 avaldatud tormihoiatusele ei lükanud kostja spordiüritust edasi, nagu tegid seda teised spordiürituse korraldajad. Tarbijad peavad juhinduma oma ürituste kavandamisel just EMHI koduleheküljel avaldatud tormihoiatusest, mitte omaenda olukorra hindamisest. Tegemist oli ekstreemspordiga ja ekstreemspordi puhul peab spordiürituse korraldaja ilmutama erilist hoolsust ohutuse tagamiseks. Kostja ei võtnud tarvitusele kõikki vajalikke turvaabinõusid õnnetusjuhtumite vältimiseks ning ei varustanud ega nõudnud osavõtjatelt märgatavate (eredat värvi) päästevestide kasutamist. Jetti on võimalik kasutada vaadeldavas olukorras üksnes jälgimisvahendina, see ei ole päästevahend, see on ühe inimese sõiduk ning sellega ei ole võimalik uppuvat inimest, seda enam kaht inimest, veest välja tõmmata ja kusagile toimetada. Ametlikud päästjad ei olnud üritusse kaasatud. Kostja ei teavitanud planeeritavast üritusest kohalikku omavalitsust, päästeteenistust ega teisi turvalisust tagavaid teenistusi.
5.Spordi- ehk avaliku ürituse korraldamisel Jõelähtme vallas ei esitanud kostja taotlust Jõelähtme Vallavalitsusele avaliku ürituse loa saamiseks, milleks ongi ettenähtud ürituse kooskõlastamine turvateenistustega. Kostja väide, et teda ei saa käsitleda spordiürituse korraldajana spordiseaduse (SpS) § 20 tähenduses, ei ole asjakohane. Hagiavaldus toetub SpS §-le 23, kus on loetletud spordiürituse korraldaja kohustused, s.h ka turvalisuse tagamises ning selle p 5 ei viita otseselt §-le 20 (spordiürituse loa taotlemisele), vaid näeb ette ka teiste lubade taotlemise korra. Kostja väide, et tema ei olnud kohustatud avaliku ürituse loa taotlust Jõelähtme vallale esitama, kuna süstamaraton toimus Kolga lahel ja sellega ei kaasnenud liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, ei ole õige.
Üritus sai alguse maismaalt, üldkasutatavast kohast ja see oli kõrgendatud turvariskiga üritus (“ekstreemne”). Viimased kaks tingimust aga on fakultatiivse iseloomuga. Ei saa väita, et kui seadusega ei ole reguleeritud ürituse korraldamise tingimused ja vastutus, siis ei saagi nende korraldaja vastutada nende ürituste käigus tekitatud kahju eest. Kostja ajab segamini vastutuse ürituse korraldamise eest ja vastutuse ürituse käigus kahju tekitamise eest. Kostja suhtes oli keeldutud kriminaalasja algatamisest, kuid ei ole kohane segi ajada kriminaalasja algatamise (ka väärteo menetluse algatamise) alused ja tsiviilõigusliku vastutuse alused. Kostja tegevuse-tegevusetuse ja saabunud tagajärgede vahel on põhjuslik seos olemas. Kostja korraldas ekstreemse spordiürituse ohtlikes tingimustes, millest oli ta teavitatud (tormihoiatus), ei kaasanud üritusse päästeteenistusi, ei nõudnud osalejatelt kõikki ohutusabinõude järgimist (eredat värvi päästevestide kasutamist), mille tagajärjel süst abikaasadega pööras ümber ja neid, vaatamata nendepoolse kohesest teatamisest juhtunust telefoni teel, ei suudetud õigeaegselt üles leida ja päästa. Spetsialistidena kaasatud Koit Põderi ja Kaspar Kõiva kirjalikest arvamustest järeldub, et kostja tegevusetuse ja saabunud tagajärgede (V. ja M. E surma) vahel on olemas põhjuslik seos, mis on küllaldaseks aluseks kostja tsiviilvastutusele võtmiseks VÕS § 1043 järgi temalt nii varalise kui ka mittevaralise kahju väljamõistmisega. Seoses vanemate matustega kulutasid hagejad 30 819,05 krooni. Hagejad nõuavad oma hingelise valu ja kannatuste põhjustamise ning vanemate materiaalsest toetusest ilmajäämise eest kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist 500 000 krooni.
Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Kostja tegevuse ning V. ja M. E hukkumise vahel puudub otsene põhjuslik seos. Süstamaratonil osalemine oli vabatahtlik ja iga osaleja osales omal vastutusel. Samuti järgis kostja ürituse korraldamisel kõiki kehtivaid õigusakte. V. ja M. E hukkumist 12.06.2010 Kolga lahel kostja poolt korraldatud süstamaratonil tuleb käsitleda õnnetusjuhtumina.
9.Kostja ei nõustu, et EMHI poolt oli antud 12.06.2010 Soome lahele tormihoiatus. Eesti õigusaktides ei ole sätestatud, milliseid ilmastikuolusid tuleb tormina käsitleda. Kostja mõõtis ka ise 12.06.2010 hommikul Kolga lahes enne süstamaratoni algust mitmeid kordi tuule kiirust ja jälgis laine kõrgust. Samuti jälgis kostja interneti ilmaportaalis www.windquru.cz/ee tuule kiiruse ja suuna ennustust Tapurla piirkonnas, kui Kolga lahele lähimas ilmavaatluspunktis. Kuna tuule mõõtmise tulemused kohapeal ja ilmaportaali ennustused olid sarnased ega ületanud ohtlikku taset, siis otsustas kostja süstamaratoni läbi viia vastavalt varem välja kuulutatud korras. Eestis ei ole õigusaktidega sätestatud, milliste ilmastikuoludega on keelatud merel üritusi/spordivõistlusi korraldada. Sündmuste hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et süstaspordi näol on tegemist n.ö ekstreemspordiga ning sellega tegelejad otsivadki põnevaid sündmusi ning elamusi, et ennast rasketes tingimustes proovile panna.
10.Hagejate väide, et teised spordivõistluste korraldajad lükkasid 12.06.2010 toimuma pidanud spordiüritused edasi, on tõendamata.
11.Kostja poolt oli võistluste korraldamisel kasutusele võetud vajalikud seadusest ja väljakujunenud tavadest tulenevad ohutusabinõud. Eestis ei ole merel süstavõistluste korraldamise tingimused ja vastutus seadusega reguleeritud. Kostja lähtus süstavõistluste korraldamisel selleks ajaks välja kujunenud tavadest ja teiste korraldajate kogemustest. Kostja konsulteeris enne võistluse väljakuulutamist varasemate sarnaste võistluste korraldajatega ja nendelt saadud juhiste ning info järgi koostati võistlusjuhend ja korraldati võistlus. Nimetatud võistluse juhend oli kooskõlastatud Eesti Aerutamise
Föderatsiooni (EAF) esimehe K. Põderiga. Tulenevalt võistluste juhendist pidid osalejate kohustusliku varustuse hulka kuuluma tehniliselt korras meresüst ja ohutusvest iga võistkonnaliikme kohta, ning nõutav oli ujumisoskus ja aerutamiskogemus. Samuti olid võistlejad kohustatud arvestama asjaoludega, et kuna mereala on küllalt suur ja liikumiskiirused erinevad, ei ole korraldajatel võimalik samaaegselt kõigi võistlejate läheduses olla ning seetõttu peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma paatkonna turvalisuse. Vastavalt juhendile kuulusid soovitatava varustuse hulka veekindlalt pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga, kompass, ilmastikukindel võistlusriietus, spordijook ja energiarikas toit (geelid, müslibatoonid), veekindlalt pakitud vahetusriided. Enne võistluse algust kinnitas iga võistleja (sj V. Ja M. E) oma allkirjaga dokumendi (ohutusdeklaratsiooni), et on teadlik võimalikest ohtudest ja riskidest ning nendega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest. 12. Mai keskel (ca 1 kuu enne üritust) teavitas kostja süstamaratoni korraldamisest suulise vestluse käigus ka Muuga piirivalvekordoni ülemat Raivo Männikut, kes võttis info teadmiseks ja ütles, et kui võimalik, siis saadavad oma paadi võistluste ajaks Kolga lahele toimuvat jälgima. Kahjuks jõudis 12.06.2010 piirivalve paat Kolga lahele alles peale seda, kui õnnetus oli juba toimunud. Merel võistlejate abistamiseks ja turvalisuse tagamiseks oli kostja võistluste ajaks komplekteerinud vabatahtlikest koosneva turvameeskonna. Võistluste ajal abistasid pidevalt võistlejaid rajal 2 kaatrit kokku kolme meeskonnaliikmega ja 2 jetti, kummalgi 1 meeskonnaliige. Lisaks oli sadamas varuks veel 1 jett ühe meeskonnaliikmega, kes peale esimese hädakõne saabumist paatkonnalt nr 23 (V. ja M. E) läks koheselt appi hädasolijat otsima. Kahjuks ei õnnestunud turvameeskonnal vette sattunud V. ja M. E koheselt leida, sest helistaja ei suutnud turvameeskonna liikmele piisavalt täpselt kirjeldada oma asukohta. Samuti jäi selgusetuks, kas vees olijad on kahekesi koos, kas nad on koos süstaga ning kas süst on kummuli või mitte. Kui kostja turvameeskonnale oli selgunud, et vette sattunud V. ja M. E leidmine võib osutuda keeruliseks, sest aja möödudes võisid tuul ja lained kanda nad võistlusrajast oluliselt eemale, siis helistas kostja meeskonna liige koheselt päästekeskusele, kes suunasid kõne merepäästekeskusele. Kostja palus positsioneerida mobiilikõne põhjal helistaja asukoha, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Samuti ei saanud päästekopter koheselt appi tulla, sest oli hõivatud teise väljakutsega. Samal ajal jätkas kostja turvasmeeskond järjekindlalt otsinguid ja selle tulemusena leiti ca 15:30 M. E. Sellest teavitati lähedal asuvat piirivalve kaatrit, kes oli vahepeal päästetöödele abiks saabunud. Sealt suunati kostja päästekaater Salmistu sadamasse, kuhu kutsuti kiirabi ja politsei. V. E leiti alles järgmisel päeval.
13.Kostja oli võtnud võimaluste piires omalt poolt kasutusele kõik turvalisus- ja ohutusabinõud. Huvilistele oli kostja interneti kodulehele üles pandud võistluste juhend koos osalemise tingimustega; enne võistluste algust tutvustati võistlejatele võistlusrada ja teavitati kõikki võistlejaid võimalikest ohtudest ning kohustuslikust ja soovituslikust varustusest; iga võistleja allkirjastas ohutusdeklaratsiooni, millega kinnitas, et on võimalikest ohtudest teadlik ning kannab vastutust võimalike tagajärgede eest; komplekteeriti turvameeskond, kes vajadusel abistas merel võistlejaid. Absoluutset turvalisust ei ole korraldaja poolt tõenäoliselt ühelgi võistlusel võimalik tagada, eriti kui tegemist on n.ö ekstreemspordialaga. Igale võistlejatele peab jääma ka n.ö omavastutus, kus võistleja peab ise hindama oma võimeid, varustust jm asjaolusid ning olema veendunud, et need on piisavad turvaliselt võistlustel osalemiseks.
14.Kostjat ei ole õige käsitleda spordiürituse korraldajana SpS § 20 tähenduses. Kui kostjat siiski käsitletakse spordiürituse korraldajana SpS tähenduses, siis tuleb arvestada, et vaatamata sellele, et meresüstavõistluste korraldamise tingimused ei ole Eestis seadusega
reguleeritud, tegi kostja omalt poolt kõik selleks, et tagada osalejate turvalisus, lähtudes oma tegevuses eelkõige seni välja kujunenud tavadest ja teiste korraldajate kogemustest.
15.Kostja ei olnud kohustatud süstamaratoni korraldamiseks Jõelähtme vallale avaliku ürituse loa taotlust esitama. Kostja poolt korraldatud süstamaraton toimus Kolga lahel ja sellega ei kaasnenud liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, ning vallavalitsuse kooskõlastus ürituse korraldamiseks ei olnud vajalik.
16.Kuna kostja süü, tahtlus ega hooletus ei ole hagejate poolt tõendatud, siis puudub kostja tegevuses õigusvastasus ja antud juhtumit tuleb käsitleda õnnetusjuhtumina ning sellisele arvamusele jäi ka prokuratuur. Kostja korraldas süstamaratoni, lähtudes sj teiste korraldajate varasematest kogemustest ja kehtivatest õigusaktidest, kuid kostja ei osalenud mingil moel õnnetusjuhtumis ega saanud seega olla V. ja M. E hukkumise põhjustajaks. V. ja M. E valisid pikema ehk raskema distantsi, mille turvaline läbimine ei olnud neile ilmselt tol hetkel valitsenud tingimustes ja varustusega siiski jõukohane. Maakohtu otsus
17.10.10.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 1969,70 eurot varalise kahju hüvitamiseks, kuid jättis hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hagejate menetluskulud jäid 6/100 osas kostja kanda.
18.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ning esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud. Hagejate vanemad M. ja V. E olid varem meresüstaspordiga tegelenud ja 12.06.2010 Kaberneeme maraton ei olnud nende jaoks esimene võistlus. V. E oli koos hagejaga II varem osalenud sarnasel võistlusel Paatsalus. Kaberneeme võistluseks olid M. ja V. E ostnud uue meresüsta, millega olid kaasa antud ka kollased vestid. Kostja põhitegevusalaks on äriregistri teabesüsteemi kohaselt muud mujal liigitamata lõbustus- ja vaba aja tegevused. Kostja Kaberneeme maratoni 12.06.2010 juhendi kohaselt oli maratoni toimumisaeg 12.06.2010; start ja finiš Kaberneeme sadamas Jõelähtme vallas Harjumaal; kogenemine ja registreerumine 10.-11.30, start 12.00; osalevad mereaerutamise huvilised; tormise ilmaga alla 18.a pikale distantsile ei lubata (otsustatakse kohtunike poolt kohapeal); nõutav ujumisoskus ja aerutamiskogemus ning seda tõendav allkiri võistlusnumbri kättesaamisel; distantsid ca 21 km Kaberneeme – Andineem – Kaberneeme; lühike ca 7 km Kaberneeme – Rohusi – Umblu – Kaberneeme (sõidetakse ümber saarte); korraldajad turvavad osalejaid visuaalselt jälgides, kaatri ja jettidega saates; kuna mereala on küllalt suur ja liikumiskiirused erinevad, ei ole korraldajatel samaaegselt kõigi võistlejate läheduses olla ning seetõttu peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma paatkonna turvalisuse; kohustuslik varustus: tehniliselt korras meresüst, päästevest iga võistkonnaliikme kohta (peab olema seljas kogu võistluse jooksul); kohustusliku varustuse olemasolu kohta annab võistleja allkirja võistlusnumbri kättesaamisel; soovitav varustus: veekindlalt pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga, kompass, ilmastikukindel võistlusriietus, spordijook ja energiarikas toit (geelid, müslibatoonid), veekindlalt pakitud vahetusriided. Korraldajate poolt antav varustus: rinnanumbrid, võistluskaardid. EAF peasekretär K. Põder kooskõlastas juhendi e-posti teel 28.04.2010. EMHI 06.07.2010 tõendi kohaselt puhus 12.06.2010 ajavahemikul kell 12-17 Soome lahe lõunarannikul edelatuul, mille kiirus ulatus puhanguti 20 m sekundis ja laine kõrgus ulatus 4 km kaugusele rannast 1,2 m; tormihoiatus Soome lahele 12.06.2010 anti juba 11.06.2010 kell 17.30, kus lubati edelatuule kiiruseks 14-18 m/s (keskmine tuulekiirus): hoiatus Eesti territooriumile tugeva edelatuule kohta anti 12.06.2010 kell 06.15. EMHI hoiatuste kriteeriumid ilmast tingitud ohtlike nähtuste kohta (tuul), mille esinemise ootel EMHI ilmaprognoos koostab hoiatused: kiiruse suurenemine 15 m/s ja üle selle (ohtlik tase); tuule kiiruse suurenemine
20-25 m/s, iiliti 29-34 m/s (nähtuse tugevnemisel kordushoiatus, tuule kiiruse suurenemine 30 m/s (maru) ja üle selle (alates 32,7 m/s orkaan) või iiliti 35 m/s ja üle selle (eriti ohtlik tase, mille laiem levik või pikemaajaline püsimine võivad põhjustada loodusõnnetuse. M. ja V. E kirjutasid enne 12.06.2010 süstamaratoni sellel võistlejatena alla ohutusjuhendile (ohud, nende vältimine ja õnnetustele reageerimine kostja Kaberneeme süstamaratonil), kinnitades, et olles põhjalikult tutvunud nimetatud dokumendiga mõistavad, et osaledes kostja Kaberneeme süstamaratonil võivad nad saada trauma, terviserikke või saada surma. 12.06.2010 Kolga lahe süstamaratonil osalesid turvameeskonna liikmetena A P, V L, R M, A L ja K K. M. E suri 12.06.2010 ja V. E 13.06.2010. Prokuratuur ei tuvastanud M. ja V. E surmaga lõppenud õnnetus-juhtumi osas kuriteo tunnuseid. Hagejad kulutasid oma vanemate M. ja V. E matusteks 30 819,05 krooni.
19.EAF peasekretäri K. Põderi kirjaliku arvamuse kohaselt peab merele või muule veekogule mineja alati arvestama oma võimete/oskuste reaalset hindamist, turvavahendite olemasolu ning seejärel ilmastikutingimusi. Merel süstamaratoni korraldamise tingimused/ohutusnõuded õigusaktidega/seadustega reguleeritud ei ole. Kostja esindajad võtsid temaga ühendust enne Kolga lahel toimunud süstamaratoni korraldamist, et küsida nõu ja konsulteerida võistluse korraldamise tingimuste üle. Ta andis omapoolset nõu kostjale võistlusjuhendi koostamiseks ja arvas, et see oli vormistatud korrektselt ja lähtus varematest sarnaste võistluste juhenditest. Ta ei ole ise süstamaratone korraldanud, aga teatud tingimustel (näiteks tavapärasest keerulisemad ilmastikuolud) on päästeteenistuse kaasamine/üritusest teavitamine õigustatud. Samas ei ole päästeenistus kohustatud sarnasel üritusel osalema ja see sõltub eelkõige nende võimalustest/tahtest. Turvanõuded, mida saaks enne korraldatavat võistlust kontrollida/kasutada, oleks eeskätt võistleja päästevest, võistluspaadi ujumiskindlus, saateturvakaatrite olemasolu, info jagamine eeldavatest ilmaoludest. Võistlejate ujumisoskus, tervislik seisund, ilmaoludele vastava riietuse olemasolu, oma võimete realistlik hindamine erinevates ilmastikuoludes jääb igaühe enda otsustada. Jetti võib päästevahendina merel kasutada. Üldjuhul ei ole tormihoiatuse ignoreerimine merel spordiürituse korraldamisel lubatav, siiski kuulubki mereaerutamine ekstreemspordi valdkonda ja ekstreemsust (tormisemat merd) paljud osavõtjad isegi ootavad. Hästi märgatav erksates värvides päästevest (ja paat) loovad kindlasti eelduse osaleja kiiremaks ülesleidmiseks. Mõistlik ei ole nõuda, et päästevest ja paat peaks olema kindlat värvi, kuna osaleja ülesleidmine/märkamine merel sõltub ikkagi lainekõrgusest ja üldisest nähtavusest, mis võivad lühikese aja jooksul palju muutuda. Aerutaja minnes vastu lainetavale merele peab olema ise kindel oma võimetes, oskama ise toime tulema nii paadi juhtimise kui ka ümberminemise puhul paati tagasi ronimisega. Mida keerulisemad ilmastikuolud, seda suuremaid oskusi ja kogemusi peab aerutaja valdama. Üsna keeruline on merevõistluste korraldajatel saada ülevaadet iga osavõtusoovija võimekusest, nii et tõenäosus õnnetusteks jääb alati üsna suureks.
20.Paatsalu maratonide läbiviija, Paikuse Aerutamisklubi esindaja K. Kõiva kirjaliku arvamuse kohaselt on meresüstamaratone Eestis korraldatud 4.a ja temale teadaolevalt ei ole meresüstamaratonide korraldamine seadustega reguleeritud. Ta on lähtunud oma kogemustest ja on toetunud üldisele mereohutusele ja väljakujunenud tavadele reeglitele. Piirivalvet on teavitatud võistluste läbiviimisest, kuna piirivalvel on kohustus tagada meresõiduohutus ja vajadusel juhtida päästmist. 4.a jooksul on kahel korral olnud kohal piirivalve esindus ja kahel korral nendepoolne valmisolek vajadusel sekkumiseks. Turvamise osas kasutavad nad kohalikke väikelaevnikke, Pärnumaa KL maleva merepääste üksust ja Merepäästeseltsi (KL ja Merepäästeseltsi kahel viimasel aastal, mis on oluliselt turvalisust tõstnud). Turvalisus on üles ehitatud kohapeal olevatele alustele ning ei ole loodetud mujalt tulevale abile, kuna see on logistiliselt keeruline ja
aeganõudev. Nad on distantsi katnud turvapaatidega, nii et oleks raadioühendus ja silmside paatide vahel. Maratoni ettevalmistamisel jälgitakse ilmateadet ja võistluspäeva hommikul analüüsitakse enne starti olukorda. On kasutatud jetti vaatlusvahendina ja see on ennast õigustanud, kuna jett saab liikuda ka madalas vees ja suurel kiirusel, ka 1-2 inimese evakueerimiseks on seda kasutatud. On nõutud päästevesti kasutamist ja kontrollitud seda, ülejäänud päästevahendid on kohustuslikud, aga eraldi kontrolli nad teostanud ei ole. Kindlasti tagab eredavärviline vest parema väljapaistvuse merel, aga tootjad valmistavad ka tumedaid veste ja osaleja valib vesti ise. Olenemata turvalisuse tasemest ja ettevalmistustest selle tagamiseks paneb kõik paika osalejate oskused, varustus ja ilm. Raskete ilmaolude, tuule kiirus üle 10-15 m/s, korral ei ole võimalik meresüstavõistlust operatiivselt turvata ja kogu turvasüsteem võib lakata töötamast, kuna tormisel merel väiksed alused liikuda ei saa ja kivisel rannikul suured alused liikuda samuti ei saa. Raskeks ilmaks algajatele ja oskamatutele aerutajatele on alates 10 m/s tuult ja lainekõrgust alates 50 cm. Paatsalu maratonil on lühem distants neile, kes ei tunne ennast kindlalt või korraldajad näevad nende ebaprofessionaalsust ja ei soovita pikemat ringi. Inimesed on korduvalt hinnanud üle oma võimeid või käitunud tormisel merel väga oskamatult, millest tekivad ka ohuolukorrad. Kostja küsis võistluse korraldamiseks telefoni teel nõu.
21.Hagejad on tuginenud oma nõude õigusliku alusena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1. Asjas ei ole vaidlust, et hagejate vanemad M. ja V. E said surma kostja poolt 12.06.2010 korraldatud meresüstamaratoni käigus, seega oli kostja tegevusel või tegevusetusel õigusvastane tagajärg. VÕS § 1043 kohaselt peab kahjutekitanu kannatanule kahju hüvitama, kui on ta kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Lisaks õigusvastasele tagajärjele eeldab deliktiline vastutus seega ka süülisust, mis objektiivselt eeldab kostja poolt kohustust rikkuvat tegu või tegevusetust, mis rikub käibes vajalikku hoolsust (VÕS § 1050 lg1, § 104). Juhul, kui kostja kohustused on määratletud õigusaktidega, võib rääkida nn ehtsatest kohustustest. Hagejad on välja toonud kostja poolt SpS § 23 ja Jõelähtme valla avaliku korra eeskirja sätete rikkumise. SpS § 23 p 1 kohaselt on korraldaja kohustatud spordiürituse planeerimisel, ettevalmistamisel ja korraldamisel tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse; p 5 kohaselt täitma loa taotluse kooskõlastanud ametkondade esitatud tingimusi.
22.Hinnates kostja poolt korraldatud spordiürituse (süstamaratoni) vastavust SpS-st tulenevate eeldustega, nõustus kohus kostjaga, et süstamaratoni läbiviimine jääb SpS toimealast välja. SpS § 20 lg-te 1-3 kohaselt peab spordiürituse korraldaja taotlema vähemalt üks kuu enne spordiürituse korraldamise päeva spordiürituse korraldamise asukohajärgselt valla- või linnavalitsusele spordiürituse korraldamise luba, kui tegemist on 1) jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mäng või turniir; 2) jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir; 3) meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi sõpruskohtumine välismaa klubi või koondisega. Valla- või linnavalitsus edastab nimetatud loa taotluse viivitamata kooskõlastamiseks piirkonna politseiasutusele ja päästeteenistusele ning vajadusel muudele ametkondadele, kes kooskõlastavad või jätavad loa taotluse kooskõlastamata viie tööpäeva jooksul loa taotluse kooskõlastamiseks esitamisest. Nimetatud ametkonnad võivad turvalisuse tagamise eesmärgil loa taotluse kooskõlastada tingimuslikult. Kohtu hinnangul on ilmne, et meresüstamaratoni puhul ei ole tegemist SpS § 20 lg 2 ettenähtud tasemega spordiüritusega, mis eeldab kohalikult omavalitsuselt spetsiaalse spordiürituse korraldamise loa saamist. Kuigi põhimõtteliselt peaks igasuguse korraldatud spordiürituse läbiviimisel olema tagatud sellel osalejate turvalisus, laienevad SpS §-st 23 tulenevad kohustused siiski SpS § 20 lg-s 2 ettenähtud spordiürituse, mitte igasuguse muu spordiürituse, korraldajatele.
23.Jõelähtme Vallavolikogu 26.11.2002 määrusega nr 2 kinnitatud avaliku korra eeskirja (täiendatud 30.09.2007 määrusega nr 22) III1 peatüki § 31.1 ja § 31.3 kohaselt on avaliku ürituse loa taotlemine vallavalitsuselt vajalik juhul, kui avalik üritus korraldatakse üldkasutatavas kohas valla haldusterritooriumil avalikkusele suunatud ja/või kõrgendatud turvariskiga üritusena, millega võib kaasneda liikluse ümberkorraldamine või helitehnika kasutamine ja mis ei ole hõlmatud avaliku koosoleku seadusega. Kostja vastuväidete kohaselt, kuna süstamaraton toimus Kolga lahel ja sellega ei kaasnenud liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, siis ei olnud süstamaratoni korraldamiseks vallavalitsuse kooskõlastus vajalik. Kohus nõustus, et eeskirja nõudeid grammatiliselt tõlgendades puudus kostjal formaalne kohustus kohaliku omavalitsuse loa taotlemiseks – süstamaratoni korraldamisega ei kaasnenud avalikus kohas liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist. Võttes arvesse, et süstamaratoni puhul on tegemist kõrgendatud turvariskiga üritusega (osavõtjatel on võimalus surma saada), siis oleks olnud kindlasti soovitav, et korraldajad oleksid kooskõlastanud oma ürituse ja sellega seonduvad planeeritavad turvameetmed nii piirkondliku politseiasutusega kui ka Harjumaa päästeteenistusega. Käesoleval juhul lootsid kostjapoolsed korraldajad spordiüritusel osalejate turvalisuse korraldamisel peamiselt ainult oma vahenditele ja jõududule (kuigi informeerisid ürituse korraldamisest ka Muuga piirivalvekordoni ülemat), mis nagu faktilised asjaolusid näitasid, osutusid siiski ebapiisavateks. Kuna avaliku korra eeskirjast tulenevad nõuded olid kostja jaoks soovitusliku iseloomuga, ei ole võimalik õigusaktidega määratletud kohustuste rikkumist kostjale ette heita.
24.Lisaks eeltoodule on hagejad õnnetuse toimumise põhjusena välja toonud süstamaratoni korraldamise selleks ebasoodsate ilmastikutingimuste korral, mis hagejate arvates olulisel määral tingis kannatanute süsta ümberminekut ja nende sattumise külma merevette ning hukkumist. Kohtu hinnangul asjaolust, et Soome lahele anti süstavõistlusele eelneval õhtul EMHI poolt tormihoiatus ja maratoni päeval 12.06.2010 kell 12-17 puhus Soome lahe lõunarannikul vastavalt EMHI andmetele ohtliku tasemega (üle 15 m/s) tuul, ei järeldu siiski vältimatult seda, et korraldajad oleksid pidanud süstamaratoni ära jätma või edasi lükkama. Tunnistaja A. L ja kostja esindaja A. Polma ütluste kohaselt võis tuule kiirus olla võistluspaigal 7-8 m/s ja oli meresüsta kui eeskätt lainetes liikumiseks ettenähtud veesõiduki võistlusteks sobiv. Kohus ei saa siinkohal arvesse võtmata jätta, et kostja poolt korraldatud meresüstavõistlus oli osavõtjatele siiski vabatahtlik üritus ja iga osavõtja pidi mõistliku inimesena suutma oma võimeid hinnates otsustama, kas merel olevaid tingimusi arvesse võttes (tuul, lainetus) sellest osa võtta või sellest loobuda. Kuivõrd M. ja V. E siiski otsustasid võistlustel kaasa lüüa, siis tuule kiirus ja lainetuse kõrgus võistluspaigal ilmselt siiski ei olnud sellised, mis ilmtingimata tinginuks selle spordiürituse ärajätmise. Võttes täiendavalt arvesse, et kuigi meresüstavõistluse korraldamisega tormistes või sellele lähedastes tingimustes kaasnevad täiendavad turvariskid, ei ole meresüstavõistluste läbiviimine põhimõtteliselt välistatud ka tormise mere puhul. Kaberneeme maratoni juhendist tulenevalt võis võistlus toimuda ka tormise ilmaga, kuid sellisel juhul alla 18.a pikale distantsile ei lubata (otsustakse kohapeal). Ka Paatsalu 2008.a meresüstamaratoni juhendist nähtuvalt ei olnud võistluse toimumine tormise ilmaga välistatud (kuid alla 18.a pikale distantsile ei lubatud). AEF esindaja K. Põderi arvamuse kohaselt kuigi üldjuhul ei ole tormihoiatuse ignoreerimine merel spordiürituse korraldamisel lubatav, kuulub mereaerutamine ekstreemspordi valdkonda, mille puhul osavõtjad tormisemat merd isegi ootavad. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et ainuüksi tuulekiirus ja lainetuse kõrgus ei saanud olla määravaks põhjuseks kannatanute M. ja V. Ega toimunud õnnetusjuhtumile. Kohtu arvates meresüsta võimalik ümberminek ja vettesattumine tugeva tuule ja kõrge lainetuse tõttu ei saanud kannatanutele olla üllatuseks. Kaberneeme süstamaratoni võistlusjuhendi kohaselt
oli võistlejatele nõutav ujumisoskus ja aerutamiskogemus, nõutava kohustusliku varustusena tehniliselt korras meresüst ja päästevest iga võistkonnaliikme kohta. Hagejate poolt enne võistlust allakirjutatud ohutusjuhendis oli märgitud, et tuul ja lained võivad kaasa tuua ümberminemise või veega täitumise. Seega pidid ka kannatanud M. ja V. E võistlusele registreerimisel arvestama sellega, et nende süst võib ümber minna ja nad võivad merevette sattuda ning selleks vajalikul määral ette valmistuma.
25.Teise olulise õnnetusjuhtumit tinginud asjaoluna on hagejad välja toonud, et kostja ei varustanud võistlejaid eredat värvi päästevestidega ega suutnud tagada süsta ümbermineku korral kannatanute kiiret leidmist ja operatiivset abi. Kohus leidis, et võistlusjuhendi kohaselt oli päästevesti omamine võistlejate endi kohustuseks, samuti olid hageja II seletuse kohaselt kannatanutel enne võistlust uue meresüsta ostmisega kasutada uued kaasaantud päästevestid. Ka on K. Põder ja K. Kõiva oma arvamustes märkinud, et kuigi eredat värvi päästevest võib kindlustada selle parema nähtavuse, ei ole päästevesti värvus meresüstavõistlustel siiski määrav, kuna merresattunud osaleja leidmine sõltub eeskätt siiski lainekõrgusest ja üldisest nähtavusest merel, mis võib lühikese aja jooksul palju muutuda ning päästeveste toodetakse ka erinevaid värve, millest sobiva osalejad valivad ise. Seega leidis kohus, et tehniliselt korras paadi ja päästevesti puudumine oli kannatanutega toimunud õnnetusjuhtumi põhjusena välistatud. Milline konkreetne asjaolu (kõrge laine, vale aerutamisvõte jne) siiski põhjustas kannatanute süsta ümbermineku, pole enam võimalik kindlaks teha. Et kannatanute süst oli ümber läinud, kuid nad ei suutnud oma süsta tagasi ronida või olid kontakti süstaga koguni kaotanud, viitab asjaolu, et M. E kutsus telefoni teel abi. Seega kannatanute päästmise seisukohalt oli kõige määravamaks teguriks aeg, mille jooksul korraldajad pidid suutma kannatanute asukoha merel tuvastada ja neile appi minna. Kostja on leidnud, et tema oli omapoolselt tarvitusele võtnud kõik turvalisus- ja ohutusabinõud, mis võistluste iseloomust lähtuvalt olid võimalikud, kuid turvameeskonnal ei õnnestunud kannatanuid koheselt leida, kuna helistaja ei suutnud täpselt kirjeldada oma asukohta. Samuti on kostja rõhunud sellele, et võistlusjuhendist ja võistleja poolt allakirjutatud ohutusdeklaratsioonist lähtuvalt ei olnud korraldajatel merealal võimalik olla samaaegselt kõigi võistlejate läheduses ja seetõttu pidid võistlejad lootma eelkõige oma varustusele ja võimetele.
26.Kostja oli koostanud ja kooskõlastanud EAF-iga võistluste korraldamiseks vajaliku võistlusjuhendi, millest olid näha võistluse läbiviimise tingimused ja samuti pidi võistlejad meresüstaspordi spetsiifikast lähtuvalt suutma tagada oma paatkonna turvalisuse eelkõige oma jõududega. Võttes arvesse eeltoodut pidas kohus vajalikuks nõustuda hagejatega, et kannatanute leidmine pärast kannatanute süsta ümberminekut võttis lubamatult palju aega ja selle põhjuseks oli kohtu hinnangul asjaolu, et korraldajad ei suutnud tagada vastavalt oma turvameeskonna aluste ja liikmete arvUsele kannatanute asukoha suhtes võimalikult operatiivset ja kiiret ülevaadet. Tunnistaja A. L ütluste kohaselt pikema võistlusdistantsi peale süstasid algusest lõpuni näha ei olnud, kontrollpunktidega oli võistlusala kaetud, nii et enam vähem oli süstasid näha, aga mitte pidevalt. Kuigi korraldajate kasutuses oli merel 2 kaatrit ja 2 jetti ning üks jett kaldal varuks, siiski ei suudetud enam kui tunni aja jooksul kannatanuid siiski leida. K. Kõiva arvamuse kohaselt tuleks meresüstavõistluse võistlusdistants katta turvapaatidega nii, et oleks raadioühendus ja silmside paatide vahel. Turvamise osas on nad kasutanud kohaliku piirivalve esinduse, kaitseliidu merepäästeüksuse, merepäästeseltsi ja kohalike väikelaevnike abi. A. Polma ütlustest nähtuvalt kuigi piirivalvega oli võistluste läbiviimisest eelnevalt räägitud, kaasati piirivalvekaater võistlustele mitte kohe võistluste alguses, vaid alles siis kui katsed oma jõududega kannatanuid leida olid pikema aja
jooksul ebaõnnestunud. Lõpuks kui M. E leiti, oli viimane juba hukkunud, V. E suudeti leida alles järgmisel päeval.
27.Kuigi prokuratuur ei algatanud 12.06.2010 õnnetusjuhtumi osas kuriteotunnuste puudumise tõttu kriminaalmenetlust, ei välista see kostja tsiviilvastutust. Ede hukkumise põhjustas kostjapoolne käibes nõutava hoolsuskohustuse rikkumine, mis seisnes selles, et kostja poolt süstavõistlusest osavõtjate ohutuseks tarvitusele võetud turvaabinõud ei olnud käibes vajalikul määral piisavad kannatanute võimalikult kiireks ülesleidmiseks ja nende päästmiseks. Kohtu hinnangul ka asjaolu, et kannatanud olid allkirjastanud ohutusdeklaratsiooni, milles teadvustasid võimaluse hukkuda võistluste käigus, ei välista kostja vastustust saabunud tagajärje eest. Tulenevalt kostja võistlusjuhendist oli kannatanutel alust loota, et kuigi korraldajatel ei ole võimalik viibida samaaegselt kõigi võistlejate läheduses, suudavad nad siiski võistlusest osalejaid visuaalselt jälgides kaatri ja jettidega saates turvata, st vajadusel mõistlikult kiiresti hättasattunud osaleja asukoha tuvastada ja talle appi tulla. Tegelikult nagu selgus, ei suutnud kostja vastavalt oma turvameeskonna aluste ja liikmete arvUsele pikemal võistlusdistantsil kõiki osavõtjaid visuaalselt pidevalt jälgida, mistõttu hoolimata asjaolust, et kannatanud enda vettekukkumisest kostjat koheselt teavitasid, ei suudetud nende asukohta nende elu päästmiseks vajaliku mõistliku aja jooksul (näit alajahtumise vältimiseks) tuvastada ja neile abi osutada. Eeltoodust lähtuvalt esines kostja tegevuses 12.06.2010 meresüstavõistluse ohutusnõuete korraldamisel käibes vajaliku hoolsuskohustuse rikkumine ja kostja vastutab hagejate vanemate M. ja V. E hukkumise eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel. VÕS § 129 lg 1 kohaselt isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Kostja ei ole hagejate poolt esitatud tõendeid kannatanute matusekulude kohta summas 30 819,05 krooni vaidlustanud, mistõttu varaline kahju nimetatud summas kuulub kostjalt väljamõistmisele.
28.Lisaks varalisele kahjule nõuavad hagejad ka mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-08 märkinud, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Lähedase kahju hüvitamise õigustaks nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n.ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Isegi kui hageja laps nägi õnnetuse tagajärgi, ei saa tema võimalikke üleelamisi "kanda üle" hagejale. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad
seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Kuivõrd hagejatel puudus vahetu ruumiline lähedus oma vanemate hukkumise ajal, ei olnud tingimused hagejate kasuks mittevaralise kahju väljamõistmiseks täidetud. Eeltoodu alusel jättis kohus hagi mittevaralise kahju hüvitamise osas rahuldamata.
29.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jaotas kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebus
30.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
31.Kohus ei ole lugenud tõendatuks õigusaktidest tulenevalt kostja õigusrikkumist. Kohus on lugenud tõendatuks, et kostja tegevuses puudub õigusvastasus. Samuti puuduvad tõendid kostja mistahes õigusvastase käitumise kohta. Lisaks on kohus asunud seisukohale, et ilmastikuolud ei saanud olla määravaks põhjuseks kannatanute M. ja V. Ega toimunud õnnetusjuhtumile. Seega on kohtu hinnangul leidnud kinnitust, et kostja järgis ürituse korraldamisel kõikki kehtivaid õigusakte ja ürituse toimumise ajaks väljakujunenud tavasid. Kohtuotsus on motiveerimata osas, milles kohus leidis, et kostja tegevuses 12.06.2010 meresüstavõistluse ohutusnõuete korraldamisel esines käibes vajaliku hoolsuskohustuse rikkumine. Samuti ei ole kohus otsuses põhjendanud, milles seisneb põhjuslik seos kostja teo ning V. ja M. E surma vahel. Kostja süülist käitumist VÕS § 1043 alusel ei ole tuvastatud, samuti ei selgu kohtuotsusest, milles väljendub kostja süü. Seega puudub õiguslik alus kostjalt kahju väljamõistmiseks.
32.Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tulenevalt Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-26-06 ja nr 32-1-137-05 on põhjusliku seose tõendamiskoormis kahju saajatena hagejatel. Hagejate poolt ei ole tõendatud põhjuslik seos kostja tegevuse ning V. ja M. E surma vahel. Samuti ei ole põhjuslikku seost ära näidatud kohtuotsuses. Kostja korraldas küll süstamaratoni, kuid kostja ei osalenud otseselt ega kaudselt V. ja M. Ega toimunud juhtumis, mille tagajärjel nad merevette sattusid ning mis omakorda tõi tõenäoliselt kaasa nende hukkumise alajahtumise tõttu. Ka on kohus otsuses täheldanud, et milline konkreetne asjaolu (kõrge laine, vale aerutamisvõte jne) siiski põhjustas kannatanute süsta ümbermineku, pole enam võimalik kindlaks teha. Kuna juhtumi üksikasju (vette sattumise põhjus, aeg ja muud asjaolud) ei ole võimalik tuvastada, siis ei ole ka teada, mis aja jooksul pärast vette sattumist helistas kannatanu võistluste korraldajale. Seega ei ole teada milline oli kannatanute tervislik seisund helistamise ajal (kas alajahtumine oli juba alanud/toimunud) ning kui kaugele olid kannatanud triivinud võistlusrajast. Turvameeskond otsis kannatanuid nii võistlusraja ulatuses kui ka kaugemalt, kuid kuna kannatanud ei suutnud telefonikõne jooksul oma asukohta piisavalt määratleda, siis raskendas see oluliselt nende leidmise võimalusi.
33.Ainuüksi süstamaratoni korraldamist ei saa pidada põhjuslikuks seoseks kostja tegevuse ning V. ja M. E hukkumise vahel. Tegemist oli ekstreemspordivõistlusega, mitte matka ega safariga. Võistlustel osales ka kümneid teisi võistlejaid, kes võistluse turvaliselt
läbisid ja/või keda turvameeskond ka vajadusel abistas. Kuna võistlejate tase oli erinev, siis venisid paratamatult võistlejate vahed pikaks ja turvameeskonnal ei olnud võimalik kõiki võistlejaid pidevalt jälgida. Sellega oli korraldaja ka eelnevalt arvestanud ja võistlustest osavõtjaid sellest informeerinud. Samuti kohustus iga osaleja allkirjastama ohutusdeklaratsiooni kinnitamaks, et ta on teadlik võistlusel osalemisega kaasneda võivatest riskidest ja ohtudest ning et ta võib saada surma. V. ja M. E hukkumine ei olnud võistluse korraldamise otsene ega paratamatu tagajärg, vaid eelkõige johtus see kannatanute endi otsustest ja tegevustest. Süstamaratonil osalemine oli vabatahtlik ja iga osaleja oli kohustatud ise otsustama, arvestades ilmastikuolusid, oma võimeid, oskusi ning varustust, kas ja millises ulatuses on ta suuteline võistlust turvaliselt läbima. Sellest tulenevalt saab järeldada, et kostja tegevuse ja V. ja M. Ega toimunud juhtumi vahel puudub põhjuslik seos ning toimunut tuleb käsitleda õnnetusjuhtumina. Lisaks on kostja kohtumenetluses esitatud tõenditega tõendanud, et pärast kannatanute telefonikõne alustati koheselt nende otsingutega ning selles osas ei ole poolte vahel vaidlust.
34.Lisaks eelpool nimetatud põhjuslikule seosele peab kahju tekitaja olema süüdi kannatanule kahju põhjustamises. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-43-08 on täheldatud, et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Kuna kostjapoolne kahju tekitamine ega kostja tegevuse õigusvastasus ei ole tõendatud, siis ei saa kostja süüd antud juhtumi puhul eeldada. Lisaks tõendab kostja süü puudumist mh prokuratuurist 27.12.2010 väljastatud dokument nr PRP-13/10/1334, mille kohaselt on V. ja M. E hukkumist käsitletud õnnetusjuhtumina ja kostja vastu ei ole kriminaalmenetlust alustatud, kuna ei ole sedastatud kuriteo tunnuseid. Seega puuduvad kostja tegevuses süüteo tunnused ning õigusvastasus, mis on vajalikud vastutuse kohaldamiseks.
35.Kohtu seisukoht, et kuna kostja ei ole hagejate poolt esitatud tõendeid kannatanute matusekulude kohta summas 30 819,05 krooni vaidlustanud, siis kuulub varaline kahju nimetatud summas kostjalt väljamõistmisele, ei ole õige. Kostja ei ole matusekulude suurust vaidlustanud kuluartiklite lõikes, kuid kostja on täielikult vaielnud vastu hagejate materiaalsele nõudele põhjendusega, et kostja ei tunnista enda vastus suunatud nõuet. Kuivõrd kostja tegevuses ei ole tuvastatud süüd ja õigusvastasust (VÕS § 1043), ei kuulu võimalik kahju (varaline ega mittevaraline) hagejatele hüvitamisele. Vastus apellatsioonkaebusele
36.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus
37.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja on hagejate vanemate hukkumise eest vastutav ja peab seetõttu kandma viimaste matusekulud.
38.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hagejad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust mittevaralise kahju välja mõistmata jätmise osas
kontrollida. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
39.Hagejad nõuavad kostjalt vanemate matusekulude hüvitamist. Kuigi kostja vastutuse aluseks võiks olla ka lepingurikkumine, on hagejad valinud nõude aluseks deliktilise vastutuse koosseisu VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja § 1050 järgi ning heidavad kostjale võistluste korraldamisel ette õigusvastast ja süülist käitumist. Kahju hüvitamise piirid nimetatud aluse puhul sätestab VÕS § 129.
40.Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 1 nimetatud õigushüve puhul on riivet põhjustava käitumise õigusvastasus indutseeritud üksnes siis, kui see on käitumise otseseks tagajärjeks. Tegu, mis on suunatud elu vastu ja mis vahetult põhjustab kannatanu surma, on alati õigusvastane (tagajärje ebaõigus). Muul juhul, st siis kui surma põhjuseks on isiku tegevusetus või kaudne tegevus, puudub õigusvastasus, kui kahju põhjustaja ei ole rikkunud kaitsenormi, mis kohustas kahju tekitajat tegutsema kahju ärahoidmise huvides, või lepinguvälist tegutsemise kohustust ehk käibekohustust (teo ebaõigus). Teiste sõnadega – õiguslikult relevantsest tegemata jätmisest saab rääkida vaid siis, kui isikul lasus õiguslik kohustus oodatud viisil käituda. Sama kehtib ka juhtudel, kui õigushüve kahjustatakse kaudse tegevusega, mille all peetakse silmas tegu, mis ei vii rikkumise tagajärjeni otse, vaid muude edasiste asjaolude, nt teiste isikute või ka kannatanu enda käitumise sekkumise tõttu.
41.Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et ühegi kaitsenormi rikkumist, mille järgmise eesmärk oleks olnud hagejate vanemate surma ärahoidmine kostjale kõnealusel juhul ette heita ei saa. Maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks korrata. Kaitsenormi puudumine ei tähenda aga, et kostja oleks vastutusest vabastatud. Tähele tuleb panna, et seadusandja ei saa ette näha ja reguleerida kõiki olukordi, milles inimkäitumine võib kahju tekitada ning seepärast ei saa õigusnormid paratamatult olla ainsaks kohustuste allikaks. Elusituatsioone nende kõikvõimalikes seostes, milles üksikisiku käitumine võib põhjustada teiste isikute kahjustamist ning teiste isikute õigushüvede arvestamine võib nõuda kahjusid vältivat käitumist, ei ole võimalik ammendavalt kaitsenormidega katta. Öeldu tõttu on maakohus õigesti leidnud, et kostja kohustus hoida ära hagejate vanemate hukkumine tulenes kõnealusel juhul käibekohustusest.
42.Käibekohustused on inimeste kooseksisteerimise ohutuse tagamiseks kohtupraktika kaudu kehtestatavad käitumisreeglid, mille olemuslik eesmärk on piiritleda suhteid, mis väärivad vaatamata kaitsenormi puudumisele kaitset hooletu käitumise vastu ning määratleda isikute ring, keda võib pidada kahju tekitamise eest vastutavaks. Käibekohustus seisneb igaühe kohustuses seada tsiviilkäibes oma käitumine nii, et ta seeläbi ei ohusta teiste isikute õigusi rohkem kui inimlikus kooselus vältimatu. Samuti tähendab käibekohustus seda, et igaks, kes loob oma käitumisega ohu või kontrollib ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud meetmed, mis on juhtumi asjaolusid arvestades ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud ja jõukohased, et kaitsta teisi isikuid ja nende absoluutseid õigusi ohu realiseerumise eest. Sisuliselt vastab selline määratlemine välise hoolsuse mõistele, mille all mõeldakse hoolsusnõudeid, mida õiguskord esitab isikute õigushüvede kaitsmise eesmärgil konkreetsest situatsioonist lähtudes keskmisele hoolikale isikule (VÕS § 104 lg 3). Kui käibekohustust on objektiivselt rikutud, on jäänud väline hoolsus järgimata.
43.Käibes nõutav käitumisstandard vastab kolleegiumi hinnangul mõistliku isiku käitumisele samas olukorras ja sõltub käitumisega mõjutatavate õigushüvede olemusest ja väärtusest, tegevuse ohtlikkusest, käitujalt oodatavast asjatundlikkusest, kahju tekitaja ja kannataja vahelise suhte lähedusest või nendevahelisest erilisest usaldusest, samuti ettevaatusabinõu ning eesmärgi saavutamise alternatiivse viisi kättesaadavusest ja maksumusest (TsÜS § 138, VÕS § 6 lg 1, § 7 lg 1). Käibes nõutav käitumisstandard võib olla erinev, kui käituja vanuse, vaimse või füüsilise puude või muude eriliste asjaolude tõttu ei saa käitujalt käitumisstandardi järgimist oodata, samuti tuleb käitumisstandardi kehtestamisel arvestada õigusnormidega, mis näevad ette või keelavad kindlal viisil käitumist. Kohustus tegutseda kolmandatele isikutele kahju tekkimise vältimiseks võib eksisteerida juhul, kui see on sätestatud seaduses või kui isik loob ohu või kontrollib ohtlikku olukorda või kui kahju tekitaja ja kannataja vahel on seda õigustav suhe või kui tekkida võiva kahju raskusaste ühelt poolt ja kahju vältimise võimaluse hõlpsus teiselt poolt viitavad sellise kohustuse olemasolule. Otsustav on küsimus, millist käitumist käibekohustuse täitmiseks isikult konkreetsel juhul nõutakse ning ohtude vältimiseks vajalikud abinõud sõltuvad seetõttu iga üksikjuhtumi asjaoludest.
44.Vastuseks kaebuse väitele, et kõnealusel juhul välistab vastutuse deliktikooseisu elementidest õigusvastasuse, põhjusliku seose ja süü puudumine, selgitab kolleegium alljärgnevalt käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamise metoodikat. Kuna käibekohustuste kontseptsiooniga arvestamine liidab täiendavad kriteeriumid nii objektiivse teokoosseisu elementidele kui õigusvastasuse hindamisele, ei ole käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel deliktiõigusliku vastutuse eelduste kontrollimisel delikti üldkoosseisu reeglipärasest kolmeastmelisest ülesehitusest võimalik lähtuda. See, milline peaks sellistel juhtudel deliktistruktuur metoodiliselt välja nägema, sõltub sellest, millisel deliktistruktuuri tasandil käibekohustuse rikkumist kontrollida. Kontrollimise koht aga sõltub omakorda sellest, millised tunnused käibekohustuse rikkumisel tuvastamisele kuuluvad ja milliseid ebastandardsusi käibekohustuse tuvastamise vajadus koosseisuelementides põhjustab. Arvestada tuleb sellega, et: 1) Käibekohustuste rikkumisel põhinev vastutus kerkib juhtudel, kui kahju põhjustatakse tegevusetusega või kaudse tegevusega. 2) Teo vajaliku põhjuse tuvastamiseks tuleb kasutada asendamismeetodit ehk asendada kostja õigusvastane tegu õiguspärasega ja kontrollida, kas õiguspäraselt käitudes oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Tähele tuleb panna, et kahjulik tagajärg saab olla kahju tekitaja poolse tegevusetuse õigusvastaseks kausaalseks tagajärjeks üksnes juhul, kui kahju tekitajal lasus kohustus teatava teo tegemiseks, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud või tagajärgi leevendanud. Siinsamas tuleb arvestada ka kahju tekitamise subjektiivse küljega, mis tähendab, et vastata tuleb küsimusele, kas kahju tekitajal oli konkreetses olukorras võimalik ja jõukohane tema käitumisele esitatud nõudmisi ära tunda ja vastavalt nendele käituda. Seega eeldab põhjusliku seose tuvastamine tegevusetuse juhtudel samaaegset hinnangu andmist käibekohustuse olemasolule. Konkreetse tegutsemiskohustuse kindlakstegemiseta ei ole põhjusliku seose kontrollimine võimalik. 3) Kahju vajaliku põhjuse juures on oluline normi eesmärgi teooria, mis tähendab, et vastata tuleb küsimusele, kas rikutud käibekohustuse eesmärgiks oli kannatanu kaitsmine konkreetsel juhul tekkinud kahju eest. 4) Õigusvastasuse tuvastamise juures tuleb silmas pidada, et käibekohustuse kindlaksmääramise mõõdupuu vastab nõudmistele, mida seatakse välise hoolsuse tuvastamisele (VÕS § 104 lg 3). Hooletuse osas tehtud etteheite aluseks on võrdlus tegeliku käitumise ja õiguskorra poolt objektiivselt nõutava käitumise vahel. Nagu
eespool öeldud, saab õiguslikult relevantsest tegematajätmisest rääkida vaid siis, kui isikul lasus õiguslik kohustus oodatud viisil käituda. Sama kehtib ka juhtudel, kui õigushüve kahjustatakse kaudse tegevusega, kuna ka siin on tegutsemine ainult siis õigusvastane, kui õiguskord nõuab teistsugust käitumist. Nii tegevusetuse kui kahju kaudse tekitamise juhtudel on tegemist lubamatu ja seega õigusvastase käitumisega vaid juhul, kui eksisteeris kohustus konkreetse ohu vältimiseks või kõrvalejuhtimiseks. Vaja on käitumise normatiivset vaatlemist kohustusevastasuse aspektist, mis tähendab, et käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel ei saa õigusvastasust ja süüd deliktikoosseisus lõpuni lahus hoida. 5) Kuna käibekohustuse rikkumine võrdub üksnes välise hoolsuse järgimata jätmisega, tähendab see, et käibekohustuse rikkumine ja süü ei ole tervikuna kattuvad elemendid. Delikti üldkoosseisu subjektiivsel, s.t süü tasandil tuleb seega kontrollida sisemise hoolsuse järgimist ja kahju tekitaja deliktivõimet.
45.Tõendamiskoormise jaotuse probleemi osas, millele kostja kaebuses viitab, selgitab kolleegium, et käitumise objektiivse teokoosseisu kuuluvate asjaolude tõendamise koormis lasub käibekohustuse rikkumise juhtudel nii nagu ka delikti üldkoosseisu reeglipärasel juhul kannatanul. Kannatanu peab tõendama, et kahjustatud on kaitset väärivat õigushüve ning et õigushüve kahjustamise ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Samuti peab kannatanu tõendama neid asjaolusid, mis annavad alust väiteks, et tekkinud kahju ärahoidmine oli kostjal lasunud kohustuse eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2). Õigusvastasuse ja süü tõendamiskoormise jaotuse puhul tuleb silmas pidada, et õigusvastasus ja süü ei ole tegevusetuse juhtudel teineteisest lõpuni eristatavad ja see mõjutab ka tõendamiskoormise jaotust. Kolleegium leiab, et käibekohustuse olemasolu ehk käitumisstandardi tõendamise koormis lasub kannatanul, kes peab tõendama, et kahju põhjustanud olukorras lasus kahju tekitajal käibekohustus. See tähendab, et kannatanu peab tooma esile faktilised asjaolud käibekohustuse esinemise kohta konkreetses olukorras ning esitama selle kohta tõendid. Tõendada tuleb, et kahju tekitaja lõi realiseerunud ohu või kontrollis seda ning et ta oli kujunenud olukorras seotud kindla käitumisstandardiga, mis kohustas teda võtma kasutusele kõik mõistlikult vajalikud, sobilikud ja jõukohased meetmed, et kaitsta kannatanu õigusi ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse rikkumise tõendamise kohustuseni kannatanu tõendamiskoormis VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatud süü presumptsiooni tõttu aga ei ulatu ning kahju tekkimise fakti valguses ja kannatanu poolt kahju tekitajal käibekohustuse eksisteerimise tõendamise järel tuleb eeldada, et kahju tekitaja on käibekohustust rikkunud ning et tema käitumine on õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1). Vastutusest vabanemiseks võib kahju tekitaja esmalt tõendada VÕS § 1045 lg 2 põhjal õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ning nende puudumisel VÕS §-s 1050 lg 1 kohaselt välise hoolsuse ehk käibekohustuse järgimist või VÕS § 1050 lg 2 alusel vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist.
46.Öeldut silmas pidades näeb käibekohustuse rikkumisel rakendatav kaasuse lahendamise meetod ja tõendamiskoormise jaotus ehk delikti üldkoosseisu struktuur käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel reeglipärasel s.t ka kõnealusel juhul kolleegiumi hinnangul välja alljärgnev: 1) Tuleb selgitada välja rikkumise tagajärg ehk kaitset vääriva õigushüve riive, mille tõendamise koormis lasub hagejal. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hagejate vanemad hukkusid kostja poolt korraldatud süstavõistlusel ning kahtlust ei ole selles, et hagejate vanemate elu kujutas endast VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi kaitstavat õigushüve. 2) Tuleb tuvastada, kas kostjal lasus käibekohustus. Hagejal tuleb siinkohal tõendada, et kostja lõi realiseerunud ohu või kontrollis seda ning et ta oli kujunenud olukorras
seotud kindla käitumisstandardiga, mis kohustas teda objektiivselt võtma kasutusele kõik mõistlikult vajalikud, sobilikud ja jõukohased meetmed, et kaitsta kahjustada saanud õigusi ohu realiseerumise eest. Käesoleva kohtuotsuse p-s 43 nimetatud käibekohustuse kehtestamise kriteeriumeid kokku võttes on käibekohustuse eksisteerimise üle otsustamisel tähtsust eelkõige tekkinud kahju raskusastmel, sellise kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste suurusel, mis oleksid olnud vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määratleta selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta tarvidusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tormisel merel süstavõistluse korraldamisel lasus kostjal kohustus tagada järelevalve võistlusel osalejate turvalisuse üle selliselt, et kõigi osalejate asukoht oleks olnud pidevalt jälgitav. Ringkonnakohtu arvates ei olnud kostja küll kohustatud tagama osalejate süstade mitte ümberminemist, küll aga oli kostja kohustuseks tagada piisav järelevalve selle üle, et süstade ümberminekut piisava kiirusega fikseerida ja hätta sattunud võistlejatele abi kindlustada ning vältida sellega võistlejate elu ohutu sattumist. Tormisel merel süstavõistluse korraldamisel tuli kostjal arvestada, et kõige raskemal juhul võivad järelevalveta võistlejad elu kaotada. Tõenäosus, et süstad võivad rasketes võistlusoludes ümber minna ja nende asukohast ülevaate puudumisel võib nende asukoha tuvastamine ja abi tagamine osutuda ka telefoniside olemasolul kõrge lainetuse ja triivi tõttu liigselt aeganõudvaks, oli kirjeldatud olukorras kolleegiumi hinnangul suur. Samuti ei saa pidada kulutusi ja vaeva, mida oleks tulnud teha selleks, et muuta võistluste trajektoori ning julgestusmeeskonna komplekteeritus selliselt, et kõikide võistlejate asukohast oleks olnud tagatud ülevaade, liigseks võrreldes tagajärgedega, mida piisava järelevalve puudumine kõnealusel juhul kaasa tõi. Samuti oleks kostjal olnud hõlbus lisada kohustusliku päästevarustuse hulka ujuv suitsupoi või signaalrakett, mis oleks võinud hätta sattunud paadi asukohta kõrge lainetuse korral telefonisidega võrreldes märksa paremini tuvastada. 3) Tuleb anda hinnang käitumise käibekohustuse vastasusele. See tähendab, et siinkohal peab kahju tekkimise fakti valguses VÕS § 1050 lg-st 1 juhindudes eeldama, et kostja on eelnevalt tuvastatud objektiivset käitumisstandardit rikkunud ja tema käitumine on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi õigusvastane ning kostjal lasub kohustus see eeldus tõendeid esitades ümber lükata. Selleks saab kostja tõendada käitumist õigustavaid aluseid, mis tähendab kostja võimalust tõendada õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045 lg 2) ning esitada tõendeid välise hoolsuse järgimise kohta (VÕS § 1050 lg 1). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega käibekohustuse täitmist kõnealusel juhul tõendanud. Vastupidi – kostja on tunnistanud, et võistlejate pideva järelevalveta jätmine oli võistluse korraldamisel kostja teadlik valik. Kostjale käibekohustuse rikkumise etteheidetavust suurendab kõnealusel juhul ka kostja poolt võetud riski motiiv ehk kasu ja riski ühtsus ning kostja poolt võistluse ohutuse suhtes usalduse loomine. Riski motiivil on eriline kaal olukordades, kus oht luuakse käitumisega, mille läbi ohu looja saab majanduslikku kasu. Kolleegiumi hinnangul ei sobi üldise ettekujutusega õiglusest kokku mõte, et kostja oleks võinud saada majanduslikku kasu riskantsest käitumisest ning jätta seejuures riskide kandmine võistlusel osalejate kanda. Vaidlust ei ole selle üle, et võistluse osalemine oli osavõtjatele tasuline (tl 94) ning seetõttu ei saa riski motiivi arvestades võistluste korralduse alustesse sätestatud punkti, mille kohaselt pidid võistlejad ise tagama oma varustusega paatkonna turvalisuse, pidada käibekohustust välistavaks asjaoluks (tl 93). Arvestada tuleb ka kostja poolt usalduse loomisega
võistluse turvalisuse osas. Usalduse loomisega arvestamine on vastutuse alusena õigustatud olukordades, kus isik võtab enda peale teatud ohuallikate jälgimise, mis viib selleni, et potentsiaalsed ohvrid vähendavad oma püüdlusi ohtude vältimiseks. Asjaolu, et hukkunud võistlejad andsid allkirja merel valitsevate ohtude teadvustamise kohta (tl 82 ja 83), ei välista seda, et nad tuginesid võistlusest osavõttes siiski eelkõige kostja poolt võistluse läbiviimise otsusega loodud ettekujutusele, et ilmastikuolud ja ekstreemvõistluse korraldus on võistluse läbimiseks mõistlikult ohutud ning pääste vähemalt äärmise vajaduse korral kohustuslikuks tehtud turvavarustuse olemasolul tagatud. Kuna kostja ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega välise hoolsuse järgimist tõendanud, tuleb järeldada, et kostja on käibekohustust rikkunud ning et tema käitumine on olnud väliselt hooletu ja õigusvastane. 4) Tuleb tuvastada vastutust tekitav kausaalsus, mis seisneb käibekohustuse rikkumise ja õigushüve kahjustamise vahelise põhjusliku seose selgitamises (conditio sine qua non, VÕS § 127 lg 4). Kasutada tuleb seejuures asendamismeetodit, mille puhul asendatakse kostja õigusvastane tegu õiguspärasega ja kontrollitakse, kas õiguspäraselt käitudes oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Kolleegium leiab, et kui kostja oleks korraldanud võistlejate üle kestva järelevalve, oleks ümberläinud paatide asukoha määramine olnud hõlpsam ja pääste tagamine enne võistlejate uppumist või alajahtumist tagatud. Samuti oleks kohustusliku päästevarustuse hulka ujuva suitsupoi või signaalraketi kuulumine suurendanud tõenäosust, et hätta sattunud võistlejate asukohta oleks vaatamata kõrgele lainetusele ja triivile olnud võimalik pelgast telefonisidest märksa paremini tuvastada. Seega esineb hagejate vanemate uppumise ja kostja tegemata jätmise vahel vastutust tekitav kausaalsus. 5) Tuleb selgitada tekkinud kahju seost käibekohustuse rakendamise eesmärgiga, mis tähendab kontrolli, kas käibekohustuse eesmärk oli ära hoida just sellist kahju, nagu kannatanul konkreetsel juhul tekkis (VÕS § 127 lg 2). Jutt on vastutust täitvast kausaalsusest ehk konkreetse käibekohustuse kaitseulatusest ja hüvitamisele kuuluva kahju piiridest. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja suhtes kehtinud käibekohuse eesmärgiks oli hageja vanemate uppumise vältimine ja selle eesmärk oli muuhulgas hagejatele tekkinud kahju ärahoidmine. Matusekulud on VÕS § 129 lg-te 1 ja 2 järgi hagejatele hüvitatavad. 6) Tuleb kontrollida füüsilisest isikust kostja puhul tema deliktivõimet, mille puudumise kohta alust andvate asjaolude tõendamise koormis lasub kostjal. Isik on deliktivõimeline, kui ta on võimeline aru saama, et käibekohustuse rikkumine oli õigusvastane (VÕS § 1050 lg 2). Kuna kõnealusel juhul on tegemist juriidilisest isikust kostjaga, siis puudub vajadus nimetatud punktil käesoleva kaasuse raames peatuda. 7) Tuleb selgitada kostja poolt sisemise hoole järgimist, mis tähendab kontrolli, kas objektiivsete hoolsusnormide rikkumine kostja poolt on subjektiivselt vabandatav (VÕS § 1050 lg 2). Välise hoolsuse järgimata jätmisel eeldatakse ka sisemise hoolsuse mittejärgimist, kuid kahju tekitajal on võimalus tõendada vastupidist. Kuna kõnealusel juhul on tegemist juriidilisest isikust kostjaga, siis puudub kostjal võimalus subjektiivset süüd välistavatele asjaoludele tugineda.
47.Lahenduskäigu loogilisuse ja menetluse ökonoomika tagamiseks on toodud ülesehituse järgmine kolleegiumi hinnangul oluline. Sarnaselt delikti üldkoosseisu reeglipärasele struktuurile, kehtib ka käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel põhimõte, mille kohaselt toimub koosseisu elementide tuvastamine etapiviisiliselt – samas järjekorras nagu toodud loetelus nimetatud. Kui mõni element puudub, siis ei anta enam hinnangut järgnevatele elementidele.
48.Kuna tegemist on kannatanute hukkumisega seotud kahju juhtumiga ning puuduvad tõendid selle kohta, et kahju tekkimine oleks seotud hukkunute tahtluse või raske hooletusega, ei ole kõnealusel juhul alust kahjuhüvitist vähendada (VÕS § 139 lg 3).
49.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.