2-10-55812/15 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2.Oma 28.01.2011 seisukohas kostja vastuse suhtes hagejad leidsid, et EMHI koduleheküljel toodud hoiatuste kriteeriumid ei ole mõeldud tarbijatele nende poolt tormiolukorra määramiseks, vaid sellise võimaluse ettenägemisel tormihoiatuse avaldamiseks, arvessevõtmisel kõiki, mitte ainuüksi tuulekiirust iseloomustavaid ilmastiku nähtusi, ning tarbijad peavad juhinduma oma ürituste kavandamisel just sellest tormihoiatusest, mitte aga omaenda olukorra hindamisest. Samuti on ainulaadne iga üritus, iga ilmastikutingimus ja iga õnnetusjuhtum ning analoogsetele tingimustele viitamine antud juhul on samahästi kohatu, nagu osutamine teise isiku poolt toime pandud rikkumisele õigustamaks enda oma rikkumist. Tegemist oli tõesti ekstreemspordiga ja ekstreemspordi puhul peabki spordiürituse korraldaja ilmutama erilist hoolsust ohutuse tagamiseks. Hagejate hinnangul ei saa väita, et kui seadusega ei ole reguleeritud mingid ürituse korraldamise tingimused ja vastutus, siis ei saagi nende korraldaja vastutada nende ürituste käigus tekitatud kahju eest. Kostja ajab segi vastutuse ürituse korraldamise eest ja vastutuse ürituse käigus kahju tekitamise eest. Jetti on võimalik kasutada vaadeldavas olukorras üksnes jälgimisvahendina, see ei ole päästevahend, see on ühe inimese sõiduk ning sellega ei ole võimalik uppuvat inimest, seda enam kaht inimest, veest välja tõmmata ja kusagile toimetada. Ametlikud päästjad aga üritusse kaasatud üldse ei olnud. Piirivalvet korraldajad spordiüritusest ei teavitanud. Kostja väide, et teda ei saa käsitleda spordiürituse korraldajana spordiseaduse (SpS) § 20 tähenduses ei ole asjakohane, kuna hagiavaldus toetub SpS §-le 23, kus on loetletud spordiürituse korraldaja kohustused, s.h. ka turvalisuse tagamises ning selle punkt 5 ei viita otseselt paragrahvile 20 – spordiürituse loa taotlemisele, vaid näeb ette ka teiste lubade taotlemise korda. Kostja väide, et tema ei olnud kohustatud ka avaliku ürituse loa taotlust Jõelähtme vallale esitama, kuna süstamaraton toimus Kolga lahel ja sellega ei kaasnenud liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, ei ole õige, sest üritus sai alguse ikkagi maismaalt, üldkasutatavast kohast, see oli, nagu kostja ise kinnitab, kõrgendatud turvariskiga üritus (“ekstreemne”), viimased kaks tingimust aga on fakultatiivse iseloomuga. Kostja suhtes oli tõepoolest keeldutud kriminaalasja algatamisest, kuid ei ole kohane segi ajada kriminaalasja algatamise (ka väärteo menetluse algatamise) alused ja tsiviilõigusliku vastutuse alused. Hagejate arvates kostja tegevuse – tegevusetuse ja saabunud taga2

7.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on seisukohal, et tema tegevuse ja Vja ME hukkumise vahel puudub otsene põhjuslik seos, sest süstamaratonil osalemine oli vabatahtlik ja iga osaleja omal vastutusel, samuti järgis kostja ürituse korraldamisel kõiki kehtivaid õigusakte. Vja ME hukkumist 12.06.2010 Kolga lahel kostja poolt korraldatud süstamaratonil tuleb käsitleda õnnetusjuhtumina. Kostja ei nõustu, et EMHI poolt oli antud 12-ndaks juuniks 2010.a. Soome lahele tormihoiatus. Eesti õigusaktides ei ole sätestatud, milliseid ilmastikuolusid tuleb tormina käsitleda. EMHI interneti kodulehel on ära toodud hoiatuste kriteeriumid. Nimetatud andmetest selgub, et ohtlikuks tasemeks loetakse tuult kiirusega üle 15 m/s. Kolga lahel süsta-maratoni toimumise ajal võis puhuda tuul kiirusega keskmiselt 8,4 kuni 11,0 m/s (puhanguti kuni 20 m/s). Seega ei ületanud keskmine tuule kiirus EMHI kriteeriumite kohaselt ohtlikku taset. Samas saab toodud andmeid käsitleda ainult eeldatava tuule kiirusena Kolga lahel, sest mõõtmisandmed pärinevad Pakri ja Kunda vaatlusjaamadest, mis asuvad Kolga lahest ca 60-100 km kaugusel. Samas tuleb arvestada, et võistlus toimus Kolga lahel, mitte avamerel, EMHI Pakri mõõtmistulemused pärinevad aga avamerelt. Reeglina on tuule kiirus ja laine kõrgus suuremad igast ilmakaarest avatud avamerel, kui tuulte eest varjatud lahesopis. Seega ei saa EMHI andmeid käsitleda samal ajal Kolga lahes olnud ilmastikuoludena. Kostja mõõtis ka ise 12.06.2010.a. hommikul Kolga lahes enne süstamaratoni algust mitmeid kordi tuule kiirust ja jälgis laine kõrgust. Samuti jälgis kostja interneti ilmaportaalis www.windquru.cz/ee tuule kiiruse ja suuna ennustust Tapurla piirkonnas, kui Kolga lahele lähimas ilmavaatluspunktis (Tapurla asub Hara lahe ääres, mis on kohe Kolga lahe kõrval). Tuginedes nimetatud ilmaportaali arhiivi andmetele oli Tapurla piirkonnas tuule kiirus võistluste toimumise ajal (kl 12:00-15:00) 7-8 m/s. Kuna tuule mõõtmise tulemused kohapeal ja ilmaportaali ennustused olid sarnased ega ületanud ohtlikku taset, siis otsustas kostja süstamaratoni läbi viia vastavalt varem välja kuulutatud korras. Eestis ei ole õigusaktidega sätestatud, milliste ilmastikuoludega on keelatud merel üritusi/spordivõistlusi korraldada. Sarnastel ilmastikutingimustel on Eestis ka varem korraldatud süstamaratone. Nii toimus 16.09.2007.a. Läänemaal Paatsalu süstamaraton, kus oli EMHI Virtsu MHJ andmete põhjal võistluste toimumise ajal tuule kiirus kuni 14,9 m/s ja laine kõrgus kuni 1,7 m. Seega ei olnud 12.06.2010.a. Kolga lahel toimunud süstamaratoni ajal tegemist erakorraliste ega ohtlike ilmastikutingimustega. Sündmuste hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et süstaspordi näol on tegemist nö ekstreemspordiga ning sellega tegelejad otsivadki põnevaid sündmusi ning elamusi, et ennast rasketes tingimustes proovile panna. Hagejate väide, et teised spordivõistluste korraldajad lükkasid 12.06.2010.a. toimuma pidanud spordiüritused edasi, on tõendamata, samuti puudub väitel seos käesoleva juhtumiga. Kostja poolt oli võistluste korraldamisel kasutusele võetud vajalikud seadusest ja väljakujunenud tavadest tulenevad ohutusabinõud. Tulenevalt võistluste juhendist, mis oli enne ürituse toimumist avaldatud ka kostja interneti kodulehel http://maraton.aktiivnepuhkus.ee/cateqory/2010-a-maraton/juhend/, pidid osalejate kohustusliku varustuse hulka kuuluma tehniliselt korras meresüst ja ohutusvest iga võistkonnaliikme kohta. Juhendi kohaselt oli nõutav ujumisoskus ja aerutamiskogemus. Samuti olid võistlejad kohustatud arvestama asjaoludega, et kuna mereala on küllalt suur ja liikumiskiirused erinevad, ei ole korraldajatel võimalik samaaegselt kõigi võistlejate läheduses olla ning seetõttu peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma paatkonna turvalisuse. Nimetatud võistluste juhend oli kooskõlastatud Eesti Aerutamise Föderatsiooni (EAF) esimehe KP'iga. Sarnast juhendit ja võistlustel osalemise tingimusi kasutavad või on kasutanud ka teised süstamaratonide korraldajad. Kuna seadusega ei ole süstavõistluse korraldamise tingimused reguleeritud, siis ei saanud kostja kohustuda osalejaid võtma kasutusele kõikvõimalikke ohutus - ja turvalisusabinõusid. Seetõttu kehtestas kostja osalejatele soovitusliku iseloomuga tingimused võistlustel osalemiseks. Vastavalt juhendile kuulusid soovitatava varustuse hulka veekindlalt pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga, kompass, ilmastikukindel võistlusriietus, spordijook ja energiarikas toit (geelid, müslibatoonid), veekindlalt pakitud vahetusriided. Enne võistluse algust kinnitas iga võistleja oma allkirjaga dokumendi (ohutusdeklaratsiooni), et on teadlik võimalikest

2-10-55812 ohtudest ja riskidest ning nendega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest. Ohutusdeklaratsiooni allkirjastasid teiste seas ka Vja ME. Kuna Eestis ei ole merel süstavõistluste korraldamise tingimused ja vastutus seadusega reguleeritud, lähtus kostja süstavõistluste korraldamisel selleks ajaks välja kujunenud tavadest ja teiste korraldajate kogemustest. Kostja konsulteeris enne võistluse väljakuulutamist varasemate sarnaste võistluste korraldajatega ja nendelt saadud juhiste ning info järgi koostati võistlusjuhend ja korraldati võistlus. Merel võistlejate abistamiseks ja turvalisuse tagamiseks oli kostja võistluste ajaks komplekteerinud vabatahtlikest koosneva turvameeskonna. Võistluste ajal abistasid pidevalt võistlejaid rajal 2 kaatrit kokku kolme meeskonnaliikmega ja 2 jetti, kummalgi 1 meeskonnaliige. Lisaks oli sadamas varuks veel 1 jett ühe meeskonnaliikmega, kes peale esimese hädakõne saabumist paatkonnalt nr 23 (V ja ME) läks koheselt appi hädasolijat otsima. Kahjuks ei õnnestunud turvameeskonnal vette sattunud V ja ME koheselt leida, sest helistaja ei suutnud turvameeskonna liikmele piisavalt täpselt kirjeldada oma asukohta. Samuti jäi selgusetuks, kas vees olijad on kahekesi koos, kas nad on koos süstaga ning kas süst on kummuli või mitte, (näiteks on kummuli olev süst valget värvi, mis on eemalt vaadates sarnane vahuse laineharjaga, aga sõiduasendis olev süst on reeglina kollane või punane, et seda oleks hõlpsam merel märgata). Enese ohutuse huvides ja tava järgi ei tohi süsta merel maha jätta, sest süsta on kergem märgata, kui üksikut inimest. Kui kostja turvameeskonnale oli selgunud, et vette sattunud V ja ME leidmine võib osutuda keeruliseks, sest aja möödudes võisid tuul ja lained kanda nad võistlusrajast oluliselt eemale, siis helistas kostja meeskonna liige koheselt päästekeskusele, kes suunasid kõne merepäästekeskusele. Kostja palus positsioneerida mobiilikõne põhjal helistaja asukohta, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Samuti ei saanud päästekopter koheselt appi tulla, sest oli hõivatud teise väljakutsega. Samal ajal jätkas kostja turvasmeeskond järjekindlalt otsinguid ja selle tulemusena leiti ca 15:30 ME. Sellest teavitati lähedal asuvat piirivalve kaatrit, kes oli vahepeal päästetöödele abiks saabunud. Sealt suunati kostja päästekaater Salmistu sadamasse, kuhu kutsuti kiirabi ja politsei. Lähtudes eeltoodust kostja leiab, et oli omalt poolt võimaluste piires kasutusele võtnud kõik turvalisus- ja ohutusabinõud - huvilistele oli kostja interneti kodulehele üles pandud võistluste juhend koos osalemise tingimustega; enne võistluste algust tutvustati võistlejatele võistlusrada ja teavitati kõiki võistlejaid võimalikest ohtudest ning kohustuslikust ja soovituslikust varustusest; iga võistleja allkirjastas ohutusdeklaratsiooni, millega kinnitas, et on võimalikest ohtudest teadlik ning kannab vastutust võimalike tagajärgede eest; komplekteeriti turvameeskond, kes vajadusel abistas merel võistlejaid. Mai keskel (ca 1 kuu enne üritust) teavitas kostja süstamaratoni korraldamisest suulise vestluse käigus ka Muuga piirivalvekordoni ülemat RM, kes võttis info teadmiseks ja ütles, et kui võimalik, siis saadavad oma paadi võistluste ajaks Kolga lahele toimuvat jälgima. Kahjuks jõudis 12.06.2010.a. piirivalve paat Kolga lahele alles peale seda, kui õnnetus oli juba toimunud. Kostja leiab, et absoluutset turvalisust ei ole korraldaja poolt tõenäoliselt ühelgi võistlusel võimalik tagada, eriti kui on tegemist nö ekstreemspordialaga. Igale võistlejatele peab jääma ka nö omavastutus, kus võistleja peab ise hindama oma võimeid, varustust jm asjaolusid ning olema veendunud, et need on piisavad turvaliselt võistlustel osalemiseks. Samuti on kostja seisukohal, et ei ole õige käsitleda teda spordiürituse korraldajana SpS § 20 tähenduses. Kui teda siiski käsitletakse spordiürituse korraldajana SpS tähenduses, siis tuleb arvestada asjaoluga, et vaatamata sellele, et meresüstavõistluste korraldamise tingimused ei ole Eestis seadusega reguleeritud, tegi kostja omalt poolt kõik selleks, et tagada osalejate turvalisust, lähtudes oma tegevuses eelkõige seni välja kujunenud tavadest ja teiste korraldajate kogemustest.

10.Tunnistajana ülekuulatud AL ütluse kohaselt oli ta kostja poolt korraldatud 12.06.2010 Kaberneemes meresüsta maratonil jetiga vee peal üritust turvamas. Tema ülesanne oli anda stardivile, seejärel saatis ta võistlejaid distantsi peale ja tema kohustus oli ka võistlejaid vajadusel turvata. Üsna maratoni alguses oli näha, et mõned võistlejad ei olnud võistluseks piisavalt tugevad ja vajalike oskustega ning paar süstaga inimest saatis ta kaldale tagasi. Hiljem selgus, et osa võistlejaid ei olnudki kaugel mere peal varem sõitnud. Mõne aja pärast sai ta teate, et üks süst on ümber läinud ja vajab abi, see oli Pedassaarest ida pool. AP juhiste järgi hakkasid nad seda ümber läinud süsta otsima, arvestades tuule suunda kammisid selle piirkonna läbi, kus süst arvatavasti võis ümber minna, seal oli nende poolt kolm jetti ja üks kaater. Kui otsingud tulemust ei andnud, siis AP helistas Päästeteenistusse või Merepäästekeskusesse ja palus ümber-läinud süsta võistleja mobiiltelefoni numbri kaudu positsioneerida õnnetuse kohta. Hiljem said nad teada, et selle jaoks oleks vaja olnud erilubasid, millest üle aga ei astutud. AP palus ka kopterit appi, aga öeldi, et kopterit ei saa kohe saata, saadavad piirivalve paadi. Kui 1 tunni jooksul ei õnnestunud hukkunuid leida, siis A.L pöördus mööda distantsi tagasi teiste võistlejate juurde, et turvata viimast lõiku nendele, kes veel sõitsid. A.L oli osalenud ka süstamaratoni võistlusjuhendi kokkupanekuga. Enne kui ta hakkas võistlusjuhendit kokku panema, konsulteeris ta aerutamisföderatsiooniga. Suhtles selles osas KP, kes on aerutamisföderatsiooni peasekretär. KP andis telefoni teel infot varasemate sarnaste ürituste kohta ja andis KK andmed, kes on Paatsalu süsta-maratonide korraldaja. Suhtles seepeale ka KK, kes andis soovitusi ja nõuandeid meresüsta võistluses osas. Kaberneeme maratoni ajaks oli Paatsalu maraton toimunud juba kahel või kolmel korral. Sai KK käest võistlusjuhendi ja kasutas samuti aerutamisföderatsiooni kodulehel olevaid erinevaid võistlusjuhendeid, aga ka need ei olnud piisavalt põhjalikud. Võhandu maratoni organiseerija HH pakkus endapoolseid materjale, seal oli peale juhendi veel ohutusdeklaratsioon, mille põhjal täiendasid nad kostja võistlusjuhendit, et see oleks informatiivsem ja täielikum. Samuti küsisid informatsiooni seiklusfirmalt 360 kraadi, kes korraldab samuti erinevaid süstamatkasid mere peal. Meresüsta maratone ei olnud peale Paatsalu maratone Eestis varem toimunud. Kaberneeme maratonil oli kostja turvameeskonnal kasutada 3 Jetti ja 2 kaatrit, ühel kaatril oli kaks inimest ja ühel kaatril üks inimene ning jettidel oli üks inimene. Turvameeskonnal oli eelnevalt kokkulepitud, kes mida merel teeb, turvameeskonna kommunikatsioon toimus läbi AP, kes oli ühe kaatri juht. Enne võistlusi oli maratoni kohta tehtud interneti kodulehekülg, kus olid näidatud rajakaardid, kohapeal olid samuti rajakaardid üleval ja kõik, kes läksid merele, pidid eelnevalt käima registreerimise telgis, kus nad allkirjastasid ka ohutusdeklaratsiooni. Kui registreerimine oli lõppenud, siis selgitati osalejatele veelkord võistluse korraldust mikrofoni teel. Ilmastikuolude kohta uurisid korraldajad kõigepealt rahvusvahelisi ilmaportaale Okeanori ja Windguru. Tagantjärele võib öelda, et ilmaportaalide prognoosid oli tuule suhtes madalamad kui EMHI prognoosid, tuule kiirus võis olla 7-8 m/s, edelatuul, võib öelda, et maatuul. Tuul on mere peal tavaliselt tugevam kui kaldal, oleneb kui kaugel kaldast olla. Korraldajad olid teadlikud, et oli antud tormihoiatus, olid kuulnud, et tuul tugevneb ja ei soovitata merele minna. Korraldajatega eraldi tormihoiatuse arutamist ei mäleta, ilma nad jälgisid ja arutasid, kas tuleks tuule tõttu

11.Kostja juhatuse liikme AP vande all antud ütluste kohaselt tuli süstamaratoni korraldamise idee sellest, et ta on 1996 aastast tegelenud võistluste organiseerimisega, kuid mere-süsta võistlusi peale Paatsalu omade Eestis väga palju ei ole olnud. Talle ja Antti Loksile tuli mõte, et võiksid ise sellise ürituse korraldada Kaberneemes. Piirivalvele sai sellest ka räägitud, neil ei olnud selle vastu midagi. Hakkasid otsima kokku võistlusjuhendeid ja eeskirju, sai ühendust võetud Paatsalu ja Võhandu maratonide korraldajatega ja aerutamisföderatsiooniga. Neilt said võitlusjuhendid, neile sai ka öeldud kui palju korraldajatel turvemeetmeid tarvitusele oleks võimalik võtta. Konkreetselt neile mingit arvu keegi ei öelnud, et kui palju turvameetmeid peaks olema. Varasemalt koostatud juhendite alusel sai koostatud kostja oma võistlusjuhend, mille koos-kõlastasid aerutamisföderatsiooniga. Aerutamisföderatsioon aktsepteeris seda ja kostja hakkas seda võistlust reklaamima. Maikuul käis AP Muuga piirkonna kordonis rääkimas suvisest jettide laenutusest ja sai räägitud ka 12.06.2010 toimuvast Kaberneeme süstamaratonist ja nendepoolsest abist. AP küsis hr. M, kas on vaja koostada ametlikku paberit, ja talle vastati, et ametlikult ei jõuaks kostja seda kinni maksta, kui piirivalvel on võimalusi ja vahendeid, siis nad tulevad. Juuni alguses enne võistlust pani kostja kokku võistluse turvameeskonna. Maratoni eelneval õhtul veelkord mängisid situatsioone läbi, et kus keegi asub ja liigub. Vaatasid ka ilma-ennustusi, põhiliselt Windguru ilmaportaali, mis oli süstamaratoni piirkonnale kõige lähemal. EMHI ́i on lähimaks punktiks Kunda. Hommikul kui alustati võistluste korraldamisega, läks AP ise merele ja mõõtis tuult, tuul oli 7-8 m/s, lainekõrgus paati kõikuma ei pannud. Kui võistlused pihta hakkasid, andis A.L stardi, AP oli kaatriga Rohusi ja Pedassaare vahel. V oli jetiga Pedassaare ja Andineeme vahel, seal oli kontrollpunkt. K oli Rohusi all kaatriga, Roli kolmandaga jetiga kaldal tagavaraks. Kui AP sai ME kõne, et nad läksid oma süstaga ümber ja teada saades kirjelduse järgi nende asukoha, siis tahtis ta saata kõigepealt V neid otsima, tema oli neile kõige lähemal. Esimese kõnega ta V kätte ei saanud, siis helistas A ja suunas tema otsingutele. Veidi aja pärast sai ka V kätte ja ütles koha, kust tuleks otsida ja siis helistas ka juba R kaldale. Kui E ei suudetud leida, siis helistas ta Päästekeskusele ja palus helikopterit appi, kuid helikopter oli teisel väljasõidul ja ei saanud kohe tulla. Päästeametist suunati teda Merepäästekeskusesse ja ta palus teha ME telefonikõne põhjal tema asukoha positsioneerimise, mille peale öeldi, et teevad, mis suudavad. Sai Merepäästekeskusest teada, et piirivalve kaater on välja saadetud. Otsingute käigus AP paadis olnud M nägi eemalt meres ME, nad tõmbasid ta paati, aga ta oli selleks ajaks juba hukkunud. Samal ajal oli nende lähedusse jõudnud ka piirivalvekaater, AP sõitis nende juurde ja ütles, et leidsid ühe inimese, kuid teist pole leidnud, neile öeldi, et nad läheksid Salmistu sadamasse ja ootaksid seal kiirabi, piirivalvekaater jäi otsima teist kannatanut.

14.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ning esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) Hagejate vanemad ME ja VE olid varem meresüstaspordiga tegelenud, 12.06.2010 Kaberneeme maraton ei olnud nende jaoks esimene võistlus. VE oli koos hageja UE varem osalenud sarnasel võistlusel Paatsalus. Kaberneeme võistluseks olid ME ja VE ostnud uue meresüsta, millega olid kaasa antud ka kollased vestid (tl 43-50, 121-123); 2) Kostja põhitegevusalaks on äriregistri teabesüsteemi kohaselt muud mujal liigitamata lõbustus - ja vaba aja tegevused (t 51); 3) AktiivnePuhkus Kaberneeme Maraton 12.06.2010 juhendi kohaselt oli maratoni toimumisaeg 12.06.2010. Start ja finiš Kaberneeme sadamas Jõelähtme vallas Harjumaal. Kogenemine ja registreerumine 10.-11.30, start 12.00. Osalevad mereaerutamise huvilised...Tormise ilmaga alla 18 aastasi pikale distansile ei lubata (otsustatakse kohtunike poolt kohapeal). Nõutav ujumisoskus ja aerutamiskogemus ning seda tõendav allkiri võistlusnumbri kättesaamisel. Distantsid ca 21 km Kaberneeme – Andineem Kaberneeme. Lühike ca 7 km Kaberneeme – Rohusi – Umblu - Kaberneeme (sõidetakse ümber saarte)...Korraldajad turvavad osalejaid visuaalselt jälgides ja kaatri ja jettidega saates. Kuna mereala on küllalt suur ja liikumiskiirused erinevad, ei ole korraldajatel samaaegselt kõigi võistlejate läheduses olla ning seetõttu peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma paatkonna turvalisuse...Kohustuslik varustus: tehniliselt korras meresüst; päästevest iga võistkonnaliikme kohta (peab olema seljas kogu võistluse jooksul). Kohustusliku varustuse olemasolu kohta annab võistleja allkirja võistlusnumbri kättesaamisel. Soovitav varustus: veekindlalt pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga; kompass; ilmastikukindel võistlusriietus; spordijook ja energiarikas toit (geelid, müslibatoonid); veekindlalt pakitud vahetusriided. Korraldajate poolt antav varustus: rinnanumbrid; võistluskaardid (tl 93-94); 4) Eesti Aerutamisföderatsiooni peasekretär KPkooskõlastas juhendi e-posti teel 28.04.2010 (tl 95-96); 5) EMHI 06.07.2010 tõendi kohaselt puhus 12.juunil 2010 ajavahemikul kell 12-17 Soome lahe lõunarannikul edelatuul, mille kiirus ulatus puhanguti 20 meetrini sekundis ja laine kõrgus ulatus 4 kilomeetri kaugusele rannast 1,2 meetrini. Tormihoiatus Soome lahele

15.Eesti Aerutamisföderatsiooni peasekretäri KP kirjaliku arvamuse kohaselt peab merele või muule veekogule mineja alati arvestama oma võimete/oskuste reaalset hindamist, turva-vahendite olemasolu ning seejärel ilmastikutingimusi; tema teada merel süstamaratoni korraldamise tingimused/ohutusnõuded õigusaktidega/seadustega reguleeritud ei ole; kostja esindajad võtsid temaga ühendust enne Kolga lahel toimunud süstamaratoni korraldamist, et küsida nõu ja konsulteerida võistluse korraldamise tingimuste üle; ta andis omapoolset nõu kostjale võistlusjuhendi koostamiseks ja arvab, et see oli vormistatud korrektselt ja lähtus varematest sarnaste võistluste juhenditest; ta ei ole ise süstamaratone korraldanud aga arvab, et teatud tingimustel (näiteks tavapärasest keerulisemad ilmastikuolud) on päästeteenistuse kaasamine / üritusest teavitamine õigustatud. Samas ei ole tema teada päästeenistus kohustatud sarnasel üritusel osalema ja see sõltub eelkõige nende võimalustest /tahtest; arvab, et turvanõuded, mida saaks enne korraldatavat võistlust kontrollida / kasutada oleks eeskätt võistleja päästevest, võistluspaadi ujumiskindlus, saateturvakaatrite olemasolu, info jagamine eeldavatest ilmaoludest. Võistlejate ujumisoskus, tervislik seisund, ilmaoludele vastava riietuse olemasolu, oma võimete realistlik hindamine erinevates ilmastikuoludes jääb paraku igaühe enda otsustada (need ka raskemini kontrollitavad); jetti võib päästevahendina merel kasutada; üldjuhul ei ole tormihoiatuse ignoreerimine merel spordiürituse korraldamisel lubatav, siiski mereaerutamine kuulubki suuresti ekstreemspordi valdkonda, ekstreemsust (tormisemat merd) paljud osavõtjad isegi ootavad, neid sile vesi eriti ei huvitaks; hästi märgatav erksates värvides päästevest (ja paat) loovad kindlasti eelduse osaleja kiiremaks ülesleidmiseks, aga ei ole mõistlik nõuda, et päästevest ja paat peab olema mingit kindlat värvi, kuna osaleja ülesleidmine /märkamine merel sõltub ikkagi lainekõrgusest ja üldisest nähtavusest, mis võivad lühikese aja jooksul suuresti muutuda. Minnes vastu lainetavale merele peab aerutaja eelkõige ise olema kindel oma võimetes, oskama suuresti ise toime tulema nii paadi juhtimise kui ka ümberminemise puhul paati tagasi ronimisega (merel on süst päästerõngaks, millega ei tohi sidet kaotada). Mida keerulisemad ilmastikuolud (tuul, laine, temperatuur), seda suuremaid oskusi ja kogemusi peab aerutaja valdama. Üsna keeruline (kui mitte võimatu) on merevõistluste korraldajatel saada ülevaadet iga osavõtusoovija võimekusest, nii et tõenäosus õnnetusteks (nagu ekstreemspordi puhul ikka) jääb alati üsna suureks (tl 137-138).

2-10-55812 seadustega reguleeritud. Lähtunud on oma kogemustest ja toetunud on üldisele mereohutusele ja väljakujunenud tavadele - reeglitele...On teavitatud võistluste läbiviimisest piirivalvet, kuna piirivalvel on kohustus tagada meresõiduohutus ja vajadusel juhtida päästmist. 4 aastast kahel on kohal olnud piirivalve esindus ja kahel nendepoolne valmisolek vajadusel sekkumiseks. Turvamise osas kasutavad kohalikke väikelaevnikke, Pärnumaa KL maleva merepääste üksust ja Merepäästeseltsi (KL ja Merepäästeseltsi kahel viimasel aastal, mis on ka turvalisust oluliselt tõstnud). Turvalisuse on üles ehitanud kohapeal olevatele alustele ja ei ole lootnud mujalt tulevale abile, kuna see on logistiliselt keeruline ja aeganõudev. On distantsi katnud turvapaatidega, nii et oleks raadioühendus ja silmside paatide vahel. Maratoni ettevalmistamisel jälgivad ilmateadet ja võistluspäeva hommikul analüüsivad enne starti olukorda. On kasutanud jetti vaatlusvahendina ja see on ennast õigustanud, kuna ta saab liikuda ka madalas vees ja suurel kiirusel, ka 1-2 inimese evakueerimiseks on seda kasutanud. On nõudnud päästevesti kasutamist ja kontrollinud seda, ülejäänud päästevahendid on kohustuslikud, aga eraldi kontrolli nad teostanud ei ole. Kindlasti tagab eredavärviline vest parema väljapaistvuse merel, aga tootjad valmistavad ka tumedaid veste ja osaleja valib vesti ise. Paatsalu maratonil on näinud, et olenemata turvalisuse tasemest ja ettevalmistustest selle tagamiseks paneb kõik paika osalejate oskused, varustus ja ilm. Raskete ilmaolude tuule kiirus üle 10-15 m/ s korral ei ole võimalik meresüstavõistlust operatiivselt turvata ja kogu turvasüsteem võib lakata töötamast, kuna tormisel merel väiksed alused liikuda ei saa ja kivisel rannikul suured alused liikuda samuti ei saa...Raskeks ilmaks algajatele ja oskamatutele aerutajatele peab alates 10 m/s tuult ja lainekõrgust alates 50 cm. Paatsalu Maratonil on lühem distants neile, kes ei tunne ennast kindlalt või korraldajad näevad nende ebaprofessionaalsust ja ei soovita pikemat ringi. Inimesed on korduvalt hinnanud üle oma võimeid või käitunud tormisel merel väga oskamatult, millest tekivad ka ohuolukorrad. Kostja küsis võistluse korraldamiseks telefoni teel nõu (tl 140).

17.Hagejad on tuginenud oma nõude õigusliku alusena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p1. Asjas ei ole vaidlust, et hagejate vanemad M ja VE said surma kostja poolt 12.06.2010 korraldatud meresüstamaratoni käigus, seega oli kostja tegevusel või tegevusetusel õigusvastane tagajärg. VÕS § 1043 kohaselt peab kahjutekitanu kannatanule kahju hüvitama, kui on ta kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Lisaks õigusvastasele tagajärjele eeldab deliktiline vastutus seega ka süülisust, mis objektiivselt eeldab kostja poolt kohustust rikkuvat tegu või tegevusetust, mis rikub käibes vajalikku hoolsust (VÕS § 1050 lg1, 104). Juhul kui kostja kohustused on määratletud õigusaktidega, võib rääkida nn ehtsatest kohustustest. Hagejad on välja toonud kostja poolt SpS § 23 ja Jõelähtme valla avaliku korra eeskirja sätete rikkumise. SpS § 23 p 1 kohaselt korraldaja on kohustatud spordiürituse planeerimisel, ettevalmistamisel ja korraldamisel tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse; p 5 kohaselt täitma loa taotluse kooskõlastanud ametkondade esitatud tingimusi Hinnates kostja poolt korraldatud spordiürituse (süstamaratoni) vastavust SpS- st tulenevate eeldustega, nõustub kohus kostjaga, et süstamaratoni läbiviimine jääb SpS toimealast välja. SpS § 20 lg 1-3 kohaselt peab spordiürituse korraldaja taotlema vähemalt üks kuu enne spordiürituse korraldamise päeva spordiürituse korraldamise asukohajärgselt valla- või linnavalitsusele spordiürituse korraldamise luba, kui tegemist on 1) jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mäng või turniir; 2) jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir; 3) meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi sõpruskohtumine välismaa klubi või koondisega. Valla- või linnavalitsus edastab nimetatud loa taotluse viivitamata kooskõlastamiseks piirkonna politseiasutusele ja päästeteenistusele ning vajadusel muudele ametkondadele, kes kooskõlastavad või jätavad loa taotluse kooskõlastamata viie tööpäeva jooksul loa taotluse kooskõlastamiseks esitamisest. Nimetatud ametkonnad võivad turvalisuse tagamise eesmärgil loa taotluse kooskõlastada tingimuslikult. Kohtu hinnangul on ilmne, et meresüstamaratoni puhul ei ole tegemist SpS § 20 lg 2 ettenähtud tasemega spordiüritusega, mis eeldab kohalikult omavalitsuselt spetsiaalse spordiürituse korraldamise loa saamist. Kuigi kohus möönab, et põhimõtteliselt peaks

19.Lisaks eeltoodule on hagejad õnnetuse toimumise põhjusena välja toonud süstamaratoni korraldamise selleks ebasoodsate ilmastikutingimuste korral, mis hagejate arvates olulisel määral tingis kannatanute süsta ümberminekut ja nende sattumise külma merevette ning hukkumist. Kohtu hinnangul asjaolust, et Soome lahele anti süstavõistlusele eelneval õhtul EMHI poolt tormihoiatus ja maratoni päeval 12.06.2010 kl 12-17 puhus Soome lahe lõunarannikul vastavalt EMHI andmetele ohtliku tasemega (üle 15 m/s) tuul, ei järeldu siiski vältimatult seda, et korraldajad oleksid pidanud süstamaratoni ära jätma või edasi lükkama. Tunnistaja AL ja kostja esindaja AP ütluste kohaselt võis tuule kiirus olla võistluspaigal 7-8 m/s ja oli meresüsta kui eeskätt lainetes liikumiseks ettenähtud veesõiduki võistlusteks sobiv. Kohus ei saa siinkohal arvesse võtmata jätta, et kostja poolt korraldatud meresüstavõistlus oli osavõtjatele siiski vabatahtlik üritus ja iga osavõtja pidi mõistliku inimesena suutma oma võimeid hinnates otsustama, kas merel olevaid tingimusi arvesse võttes (tuul, lainetus) sellest osa võtta või sellest loobuda. Kuivõrd ME ja VE siiski otsustasid võistlustel kaasa lüüa, siis kohtu hinnangul tuule kiirus ja lainetuse kõrgus võistluspaigal ilmselt siiski ei olnud sellised, mis ilmtingimata tinginuks selle spordiürituse ärajätmise. Kohus võtab täiendavalt arvesse, et kuigi meresüstavõistluse korraldamisega tormistes või sellele lähedastes tingimustes kaasnevad täiendavad turvariskid, ei ole meresüstavõistluste läbiviimine põhimõtteliselt välistatud ka tormise mere puhul. Kaberneeme maratoni juhendist tulenevalt võis võistlus toimuda ka tormise ilmaga, kuid sellisel juhul alla 18 aastaseid pikale distantsile ei lubata (otsustakse kohapeal). Ka Paatsalu 2008.a. meresüstamaratoni juhendist nähtuvalt ei olnud võistluse toimumine tormise ilmaga välistatud (kuid alla 18 a pikale distantsile ei lubatud (tl 89-90)). AEF esindaja KP arvamuse kohaselt kuigi üldjuhul ei ole tormihoiatuse ignoreerimine merel spordiürituse korraldamisel lubatav, kuulub mereaerutamine suuresti ekstreemspordi valdkonda, mille puhul osavõtjad tormisemat merd isegi ootavad. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et ainuüksi tuulekiirus ja lainetuse kõrgus ei saanud olla määravaks põhjuseks kannatanute M ja VEga toimunud õnnetusjuhtumile. Kohtu arvates meresüsta võimalik ümberminek ja vettesattumine tugeva tuule ja kõrge lainetuse tõttu ei saanud kannatanutele olla üllatuseks. Kaberneeme süstamaratoni võistlusjuhendi kohaselt oli võistlejatele

20.Teise olulise õnnetusjuhtumit tinginud asjaoluna on hagejad välja toonud, et kostja ei varustanud võistlejaid eredat värvi päästevestidega ega ei suutnud tagada süsta ümbermineku korral kannatanute kiiret leidmist ja operatiivset abi. Päästevestide osas kohus märgib, et võistlusjuhendi kohaselt oli päästevesti omamine võistlejate endi kohustuseks, samuti olid UE seletuse kohaselt kannatanutel enne võistlust uue meresüsta ostmisega kasutada uued kaasaantud päästevestid. Ka on KP ja KK oma arvamustes märkinud, et kuigi eredat värvi päästevest võib kindlustada selle parema nähtavuse, ei ole päästevesti värvus meresüstavõistlustel siiski määrav, kuna merresattunud osaleja leidmine sõltub eeskätt siiski lainekõrgusest ja üldisest nähtavusest merel, mis võib lühikese aja jooksul suuresti muutuda ning päästeveste toodetakse ka erinevaid värve, millest sobiva osalejad valivad ise. Seega kohus leiab, et tehniliselt korras paadi ja päästevesti puudumine oli kannatanutega toimunud õnnetusjuhtumi põhjusena välistatud. Milline konkreetne asjaolu (kõrge laine, vale aerutamisvõte jne) siiski põhjustas kannatanute süsta ümbermineku, pole enam võimalik kindlaks teha. Et kannatanute süst oli ümber läinud, kuid nad ei suutnud oma süsta tagasi ronida või olid kontakti süstaga koguni kaotanud, viitab asjaolu, et ME kutsus telefoni teel abi. Seega kannatanute päästmise seisukohalt oli kõige määravamaks teguriks aeg, mille jooksul korraldajad pidid suutma kannatanute asukoha merel tuvastada ja neile appi minna. Kostja on leidnud, et tema oli omapoolselt tarvitusele võtnud kõik turvalisus - ja ohutusabinõud, mis võistluste iseloomust lähtuvalt olid võimalikud, kuid turvameeskonnal ei õnnestunud kannatanuid koheselt leida, kuna helistaja ei suutnud täpselt kirjeldada oma asukohta. Samuti on kostja rõhunud sellele, et võistlusjuhendist ja võistleja poolt allakirjutatud ohutusdeklaratsioonist lähtuvalt ei olnud korraldajatel merealal võimalik olla samaaegselt kõigi võistlejate läheduses ja seetõttu pidid võistlejad lootma eelkõige oma varustusele ja võimetele.