Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

sissenõutavaks 21.10.2008. Tõendamata on, et hageja on väidetava lepingu enne 06.10.2010 üles öelnud. Lisaks kandis hageja pärast väidetavat laenulepingu lõpetamist 21.10.2008 kostjale 06.04.2010 veel üle raha: 29.05.2010 - 42 580 krooni ja 13.08.2010 - 2 000 krooni. Hagist ei selgu, millise laenulepingu alusel kostjale raha üle kandis ja millal muutus nõue sissenõutavaks 2010. aastal ülekantud summade osas. Tõendamata on ka viivisenõue, puudub viivise arvestus ning selgitus, miks hageja arvestab viivist alates 21.10.2008. Esimese astme kohtu otsus 05.12.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et laenu andmine ei ole tõendatud. Pooltevahelistes suhetes puuduvad laenulepingu tingimused ja asjaolu, et hageja on teinud kostjale ülekandeid, ei tähenda, et hageja on andnud kostjale laenu, samuti ei nähtu laenu andmine ülekannete selgitustest: „XXXXX,“ „ülekanne“ ja „võlg 6 kuud.“ Laenu andmist ei ole tõendanud ka tunnistaja A K. Asjaolu, et tunnistaja kuulis kedagi telefonis rääkimas, ei tähenda, et laenu on antud, kuna tunnistaja ei näinud isikut, kellega räägiti, samuti ei näinud tunnistaja laenu andmist ega tea, millistel tingimustel mitu korda ja kui suures summas laenu anti. Tunnistaja ütlused, et hageja andis kellelegi laenu ja andis ka laenu tunnistajale, ei tähenda, et laenu anti kostjale. Tunnistaja T V ütluste kohaselt tegutsesid pooled ühiselt ning tegid intensiivset koostööd kinnisvara maakleritena juba aastast 2006. T V ütluste kohaselt tegelesid pooled korterite ostmise ja edasimüügiga. Osad korterid enne edasimüüki remonditi. T V suhtles vahetult rohkem kostjaga, kes leidis kliente, kes soovisid kortereid maha müüa või osta ning kellega koos käis tunnistaja kortereid üle vaatamas. T. V nägi, kuidas ostja maksis vahendustasu hageja kätte, kes omakorda andis osa raha kostjale. Kohus leidis, et ülekannete tegemine erinevatel kuudel näitab, et tegemist on teiste suhetega, kui laenusuhtega. Ei ole usutav, et isik annab teisele isikule pidevalt, s.o 10 korral laenu, kui eelnevalt ei ole laenu tagastatud ning seda ka pärast kahe aasta möödumist ning pärast laenulepingute ülesütlemist. Seega ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud suulised tähtajatud laenulepingud, mille alusel kostja peaks hagejale tagastama 10 528,90 eurot koos viivistega. Apellatsioonkaebus K V palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohtu järeldus, et poolte vahel puudus suuline laenuleping, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja esitas kohtule väljavõtted pangakontost, milles on lausa kirjutatud „võlg”, kuid see ei osutunud kohtule veenvaks tõendiks. Samas jättis kohus tähelepanuta, et hageja oli äriühingu omanik ning tal puudus igasugune vajadus maksta kostjale palka 10 korda järjest isiklikult arvelt. T. V ei kinnitanud ega tunnistanud, et summad, mida hageja oli kostjale üle kandnud, olid kantud kostja poolt tehtud töö eest. Tunnistaja rääkis asjadest, mille vahetuks tunnistajaks ta ei ole olnud. Kohus tugines kostja tunnistaja ütlustele, kuid leidis, hageja poolt kutsutud tunnistaja A K ütlustele ei saa tugineda, kuna tunnistaja ei näinud, kellega hageja telefoni teel rääkis. Apellant leiab, et maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 nõudeid ja otsus on olulises osas põhjendamata. Juhul, kui tegemist oli töösuhtega ja ülekannetega oli üle kantud töötasu, siis oleks kostjal olnud seda lihtne tõendada Maksu- ja Tolliametist saadud tõendiga riiklike maksude maksmise kohta. Kui kohus leidis, et tegemist ei ole laenusuhtega, siis oleks kohus pidanud kohaldama hagi rahuldamiseks seadust, millele pooltevahelised suhted kohtu arvates vastasid.

Laenulepingu puhul ei ole seadusega sätestatud vormi märgitud, seega suuliselt sõlmitud leping on seadusega kooskõlas. Vaidlust ei ole, et kostja arvele raha kanti ning kostja hakkas raha kasutama, seega oli leping jõustunud. Hageja täitis oma kohustuse raha kandmisega kostjale ning kostja kohustus oli raha tagastada, mida ta aga ei teinud. Väär on kohtu selgitus, et ebausutav on, et üks isik annab teisele isikule pidevalt laenu, kui eelnevalt ei ole laenu tagastatud ning seda ka pärast kahe aasta möödumist ning pärast laenulepingute ülesütlemist. Selline kohtu järeldus ei ole argumenteeritud ja tõendatud ning ei oma asjas tähtsust. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt kutsutud tunnistaja ütluse ja nimelt, et kostja tegeles maaklerlusega, ostis korteri, remontis selle ja müüs vaheltkasuga edasi. Kostjal võis puudu tulla rahast kas järjekordse objekti ostmiseks või remondiks. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, et tegelikult laen anti lühema aja peale, siis pikendati. Kui tagasimakse asemel kostja vastas hagejale, et tal endal on seda raha rohkem vaja, siis pöördus hageja esindaja kirjaga kostja poole võlgnevuse maksmise kohta ja leping oligi seega üles öeldud. VÕS § 397 lg 2 sätestab, et kui intressimäära ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Hageja palub välja mõista põhinõudelt viivise 9,5% aastas ehk 989,60 kuus kuni põhinõude täitmiseni. Viivist palus hageja välja mõista alates 21.10.2008. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. TsMS § 230 lg 1 p 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi hageja tõendama oma väidet, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ja just sellest lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks oli hageja perioodil 2008 kuni 2010 kandnud kostja arvele raha. Õige on see, et laenuleping võib VÕS § 396 lg 1 järgi olla sõlmitud suulises vormis, kuid lepingu olemasolu ja selle olulisi tingimusi peab tõendama isik, kes oma nõude alusena laenulepingule tugineb. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma laenulepingust tuleneva nõude olemasolu tõendanud. Ainuüksi asjaolu, et rahaülekanded on tehtud, ei tähenda, et tegemist oleks igal juhul laenuks antud rahaga. Ebaõige on kaebuse väide, et raha ülekannetele kirjutatu tõendab, et tegemist on laenuga. Enamusele ülekannetest on selgituseks kirjutatud „XXX“, ühele „ülekanne“ ja 02.04.2008 ja 28.03.2008 ülekannetele „võlg 6 kuud“. Kaebaja arusaam, et vähemalt maksekorralduse seletus „võlg 6 kuud“ viitab igal juhul laenusuhtele, on ebaõige. Seletusest „võlg 6 kuud“ ei ole võimalik järeldada, kas tegemist oli laenu andmisega või laenu tagasi maksmisega. Selle, et tegemist oli hageja poolt kostjale laenu andmisega, muudab mitteveenvaks asjaolu, et

hageja ei ole väidetavat laenu asunud kuue kuu möödumisel tagasi nõudma ja vaatamata sellele, et laenu pole tagastatud on hageja 2010. aastal kandnud kostjale üle veel raha. Kostja on selgitanud ülekandele märgitud selgitust „võlg 6 kuud“ asjaoluga, et hageja võlgnes talle raha seoses elamu XXXXXXXX remondiga, mis toimus kostja raha eest ja mille hageja talle hiljem tagastas. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega tunnistajate ütluste ebaõige hindamise kohta. Tunnistaja A K ütluste kohaselt (lk 81) kuulis ta 2008. aasta maikuus hageja telefonivestlust, milles hageja nõustus kellelegi andma viimast korda suurema summa laenu. Hiljem avaldas hageja tunnistajale, et isik, kellega ta rääkis, oli kostja. Õige on maakohtu järeldus, et tunnistaja on asjaoludest, et kostja võlgneb hagejale raha, teada saanud hageja vahendusel, mistõttu ei saanud tunnistaja kinnitada tõsikindlalt laenulepingu olemasolu. Maakohus hindas A K ütluste usutavust koosmõjus teiste tõenditega ja leidis õigesti, et tunnistaja ütlused ei kinnita veenvalt hageja väidet laenusuhte kohta. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja T V ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt (lk 83) on ta tegutsev kinnisvaraäris ja seoses tööalaste suhetega teadis hagejat ja kostjat. Tunnistaja selgitas, et kostja tegutses perioodil, kui rahaülekanded olid tehtud, koos hagejaga ja otsis hagejale või tema äriühingule isikuid, kes soovisid kinnisvara osta või müüa. Tunnistaja on kirjeldanud tehingute tegemist korteritega, mis asusid XXXXXXXXX, ning seda, et hageja tasus kostjale osutatud teenuste eest. Tunnistaja ütlused kinnitasid kostja väiteid, et kostja osutas hagejale teenuseid seoses hageja tegutsemisega kinnisvaraäris. Ringkonnakohtul ei ole alust tunnistaja ütlustest teha maakohtust erinevat järeldust. Kostja väitis, et ta osutas hagejale maakleriteenust, kuid kolleegiumi arvates tuleneb tunnistaja ütlusest ja kostja poolt esitatud vastuväidetest (lk 78), et poolte vahel oli VÕS § 619 lg 1 järgi käsundusleping, kus kostja otsis hageja ülesandel kliente, kellele hageja osutas kas ise või äriühingu kaudu maakleriteenust. Samuti täitis kostja tunnistaja ütlusest tulenevalt hageja poolt antud ülesandeid seoses korterite remontimisega ja klientidele näitamisega. VÕS § 627 lg 1 järgi on eeldatavasti käsundusleping tasuline. Maakohus on kolleegiumi arvates õigesti hinnanud asjaolusid, mis ei kinnitanud laenusuhte olemasolu, sealhulgas ülekannete perioodilisust ja seda, et raha oli hageja poolt kostjale üle kantud pikema perioodi vältel, kaasaarvatud ka siis, kui hageja oli väidetavalt juba laenulepingu üles öelnud. Hageja ei ole esile toonud usutavaid asjaolusid, miks oli vajalik anda väidetavat laenu mitte ühe maksena, vaid pikema perioodi vältel ja erinevates summades. Apellandi käsitlus, et maakohus oleks pidanud hindama pooltevahelise töösuhte olemasolu, on meelevaldne. Kumbki pooltest ei ole väitnud, et tegemist oleks olnud töösuhtega. Apellant heitis maakohtule ette, et kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et algselt anti laen lühema aja peale ja hiljem pikendati tagastamise tähtaega, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Kolleegiumi arvates on apellandi väide eksitav. Kuna kostja vaidles hagile tervikuna vastu, siis ei pidanud kostja vastu vaidlema igale hageja poolt esitatud faktiväitele eraldi. Maakohus tuvastas, et laenulepingu sõlmimine poolte vahel on tõendamata, mistõttu ei olnud vajalik eraldi vastata hageja väitele laenulepingu pikendamise kohta. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti jäetud maakohtu menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda.

Fred Fisker

Ülle Jänes

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.