Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

teatanud ka lepingu lõpetamisest. Hageja kontaktisik A. K. teatas 05.10.2009 ja 20.10.2009 ekirjades, et hageja ärinimi (A. K. väidab seda ekslikult) on muutunud ning kasutusele võetakse ka uus domeen ja meiliaadressid. Sisuliselt hakkas kostjale alates oktoobrist 2009 trükiplaate tootma A. K. poolt viidatud Data Plate OÜ, kes asus oma tootmistegevust läbi viima samades ruumides, samade töötajate, sama tehnoloogia ning samade masinatega mis hagejagi. Seega toimus hageja ning Data Plate OÜ vahel ettevõtte üleminek võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 jj mõttes. Viimase arve esitas hageja kostjale 30.09.2009, mis kinnitab, et faktiliselt lõpetas hageja trükiplaatide tootmise kostjale 2009 septembri lõpuks. Hageja väited, et ta oli valmis kostjale trükiplaate edasi tootma ka pärast 2009 oktoobrit, on ainetud. Olukorras, kus hagejat esindas kogu lepingu kehtivuse vältel suhtluses kostjaga A. K. ning hageja esitas alles 31.03.2010 väite, et viidatud isik ei ole enam hageja töötaja, rakendub tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 121 lg 3 ning kostjal oli õiguslik alus usaldada A. K. poolt saadetud teateid. Samuti A. K. on saatnud e-kirju nii kostjale kui hagejale meili aadressil lõpuga @pix.ee, millest nähtub, et hageja pidi teadma, et A. K. on kostjale e-kirja edastanud ja hageja talus TsÜS § 133 lg 1 järgi A. K. tegevust. Kostja oli sunnitud aktsepteerima olukorda, kus hageja asemel hakkas talle teenust osutama uus äriühing. Kostja sõlmis Data Plate OÜ-ga 30.09.2009 lepingu fleksotrükiplaatide valmistamiseks ning 01.10.2009 sõlmiti Data Plate OÜ-ga üürileping ruumide, kus tegutses enne hageja, üürimiseks. 02.11.2009 esitas hageja kostjale avalduse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 02.11.2009. Ettevõtte üleminek oli ainus põhjus, miks hageja lepingu kostjaga üles ütles. Arvestades lepingu täitmise faktilist ühepoolset lõpetamist hageja poolt, on teade lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks reaalse sisuta ja põhjendamatu. 06.11.2009 vastuses teatas kostja, et soovib lepingu alusel tekkinud kohustuste täitmist hageja poolt, sest hageja ei järginud lepingu ülesütlemisel kokkulepitud tähtaega. Kostja ei sõlminud ega saanud sõlmida 2009 juunis/juulis kokkulepet OÜ-ga Data Plate trükiplaatide tootmiseks. Mõeldamatu on, et kostja asuks läbirääkimistesse äriühinguga, kellel ei ole isegi mitte trükiplaatide tootmise tehnikat olukorras, kus kostjal oli olemas trükiplaate valmistav lepingupartner. Esmakanne Data Plate OÜ kohta tehti registrisse alles 08.07.2009. Kostja tellimused hagejale alates 2009 suvest ei vähenenud. Hageja 08.12.2010 menetlusdokumendi lisas 1 esitatud arvutuskäik ei ole käsitatav tõendina. Kostja ei ole kunagi hagejale minimaalseid tellimuste mahtusid garanteerinud. Kõigi kostjale trükiplaate valmistanud äriühingute kontaktisikuks oli D. B.. 12.12.2005 sõlmis kostja lepingu fleksotrükiplaatide valmistamiseks Enemix OÜ-ga, samad isikud sõlmisid 25.01.2006 ka üürilepingu. 2006 soovis D. B. muuta kostjale fleksotrükiplaate valmistavat äriühingut. Kostja oli D. B. ettepanekuga nõus. 14.06.2006 sõlmisid kostja, Enemix OÜ ja BDV Invest OÜ üürilepingu muutmise kokkuleppe ja lepingu fleksotrükiplaatide müümiseks muutmise kokkuleppe. BDV Invest OÜ juhatuse liige oli D. B.. 09.04.2007 sõlmisid kostja, BDV Invest OÜ ning Estiko Investeeringute AS kokkulepe, millega uueks üürileandjaks sai Estiko Investeeringute AS. Eeltoodust tulenevalt oli ka hageja üürileandjaks Estiko Investeeringute AS ja mitte kostja. 2008 soovis D. B. jällegi kostjale plaate tarnivat isikut vahetada. Kostja nõustus sellega. Kostja, BDV Invest OÜ ning Estiko Investeeringute AS lõpetasid üürilepingu 30.09.2008 kokkuleppel, samuti lõpetati leping fleksotrükiplaatide tootmiseks ning sõlmiti uued lepingud hagejaga. D. B. jätkas hageja nimel kostjaga suhtlemist. Hageja kontaktiks kõigis majandustegevust puudutavates küsimustes oli D. B. ning kõigis konkreetset tootmistegevust puudutavates küsimustes A. K.. Hageja juhatuse liikme M. L. ei ole kostja ühtegi sisulist ärilist ega trükiplaatide tootmist puudutavat küsimust kunagi arutanud. M. L. täitis hageja juhatuse liikme kohustusi vähemalt suhetes kostjaga vaid formaalselt, ta andis

allkirju kokkulepetele, mille tegelikkuses sõlmis D. B.. Kostja jaoks oli tavaline, et teatud aja möödudes soovitakse muuta temale fleksotrükiplaate tootvat juriidilist isikut, kuid reaalne tootmistegevus ja füüsilised isikud jäid samaks. Hageja käitumise tõttu katkes kostja võimalus saada hagejalt boonust perioodil 01.10.2009 – 31.12.2009 ostetud plaatide koguselt. Hageja rikkus oluliselt lepingu tingimusi ja kostja õigustatud ootust tellimuste mahult arvestatavale boonussummale. Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt omal algatusel ja kostja tegevusest sõltumatult ning muutis sellega võimatuks täiendavate tellimuste esitamise hagejale. Hageja väide, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt boonust ajalise proportsiooni eest, on vastuolus poolte kokkuleppe ning hageja varasema käitumisega. Hageja on esitanud kostjale boonustest tuleneva kreeditarve nr 90012 summas 460 538,55 krooni aastaboonuse arvestuse alusel perioodil 01.03.2008 – 28.02.2009. Kuni 30.09.2008 tootis kostjale trükiplaate BDV Invest OÜ. Seega aktsepteeris hageja boonusearvestuses kolmanda äriühingu poolt kostjale toodetud plaatide kogust, mis tõendab täiendavalt, et kõik kostjale trükiplaate tootnud isikud olid omavahel seotud. Samuti aktsepteeris hageja kostja boonuse arvutamisel üksnes viie kuu jooksul esitatud tellimusi.

Väär on kostja väide, et hageja juhatuse liikme M. L. puudusid kostjal igasugused kontaktid. Kõigi hageja asjadega oli kursis hageja töötaja A. K.. Hageja maksis BDV Invest OÜ eest kostjale boonuseid, kuid tegi seda alusetult, sest kostja esitas boonusearvestuse BDV Invest OÜ-le, mitte hagejale. Hageja esitas kostjale 02.11.2009 avalduse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 02.11.2009 tulenevalt kostjapoolse arvete mittetasumisest.

MAAKOHTU LAHEND

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja poolt 09.12.2010 esitatud väljavõte tootmisstatistikast, millega hageja soovis tõendada kostja tellimuse vähenemist 2009 juunist/juulist ei ole käsitatav tõendina. Kostja on esitanud kohtule omapoolse tabeli 2008/2009 ostetud plaatide kohta, viidates konkreetsetele arvetele ja igas arves kajastatud kogustele. Samuti nähtub kostja esitatud arvestusest, et 2009 juunist septembrini (k.a) tellis kostja plaate 733 972 cm2 rohkem, kui samal ajal 2008. Kostja väitel on tegemist hagejalt tellitud plaatidega. Arvestades, et hageja on kostja lepingupartner alates 01.10.2008, on kostja arvestuses toodud nii hagejalt kui eelmiselt lepingupartnerilt BDV Invest OÜ-lt ostetud plaatide kogused. Nimetatud asjaolu ei muuda aga fakti, et kostja tellimused suurenesid, mitte ei vähenenud. Maakohus nõustus kostjaga, et kostja võimalus saada hagejalt nn boonust perioodil 01.10.2009 – 31.12.2009 ostetud plaatide koguselt katkes hageja käitumise tõttu ning kostja tegevusest sõltumatult. Seetõttu on põhjendatud, sõltumata pooltevahelise lepingu formaalsest lõpetamisest või sellest, kas tegemist oli ettevõtte üleminekuga, lähtuda hageja poolt tasumisele kuuluva boonuse arvestamisel proportsionaalselt perioodist, mil kostjal oli võimalik hagejalt tooteid osta. Maakohtule esitatud materjalidest nähtub, et pooled on ka varasemalt vähendanud boonusearvestuse aluseks olevat tootekogust proportsionaalselt arvestuse aluseks oleva ajaperioodiga. Boonusearvestuses on kostja lähtunud hageja 16.03.2009 – 30.09.2009 arvetest ja seal märgitud kogustest. Boonusearvestusest nähtuvalt on kostja tellinud hagejalt perioodil 01.03.2009 – 30.09.2009, s.o 7 kuu jooksul, koguse 11 059 782 cm2 (s.o 1106 m2) hinnaga 0,52 krooni/cm2. Hageja ei ole nimetatud kogust vaidlustanud. Arvestades kostja tellitud plaatide kogust ning vähendades lepingu p-ides 3.3.1-3.3.3 sätestatud fleksotrükiplaatide ruutmeetrite arvu proportsionaalselt lühendatud ajaperioodile (12 kuu asemel seitse kuud), tuleb lähtuda lepingu p-is 3.3.2 sätestatud hinnast 0.50 krooni/cm2 ning kostjal on hageja vastu tagasinõue summas 221 196 krooni (11 059 782 cm2 x (0,52-0,50) krooni), s.o 14 137 eurot. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja boonussumma 14 137 eurot. Hageja ei ole kostja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise 25.01.2010 – 28.09.2011 eest 8651,84 eurot (0,1% päevas 14 137 eurost 612 päeva eest) ning viivise 0,1% päevas tasumata boonussummalt alates 29.09.2011 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

2) ei ole tõendatud, et hageja rikkus lepingut. Kostja vaid eeldas, et hageja ei suuda tellimusi täita. Hageja e-posti aadress [email protected] töötas ka pärast 30.09.2009. Kostja ei ole tõendanud, et tema oleks pärast 30.09.2009 esitanud tellimusi e-posti aadressil [email protected]. Samuti ei ole kostja esitanud pretensioone, et hageja pole täitnud tellimusi pärast 30.09.2009. Hageja oleks kostja tellimusi täitnud, kuid kostja ei ole tellimusi esitanud; 3) jättis maakohus analüüsimata asjaolu, et hageja ütles pooltevahelise lepingu üles seetõttu, et kostja on jäänud hagejale võlgu. Lepingu erakorralise ülesütlemise avaldus oli esitatud 02.11.2009. Kuna kostja ei ole tellimusi esitanud ega võlgnevust kustutanud, ütles hageja lepingu üles; 4) on maakohus ekslikult pidanud tunnistaja M. J. ütlusi usaldusväärseteks. Asjaolu, et kostja sõlmib tagantjärgi kuupäevaga lepinguid võis kohtul kahtlust tekitada, et kostja ja Data Plate OÜ vahel leping sõlmitud väidetavalt 20.10.2009. Maakohus tuvastas, et 05.10.2009 teatas tunnistaja A. K. kostjale, et Data Plate OÜ valmistab fleksotrükiplaate. Seega väide, et Data Plate OÜ-ga võeti ühendust alles 20.10.2001, s.o vähemalt 15 päeva möödumisel, kui Data Plate OÜ tegi vastustajale fleksotrükiplaate, ei ole usutav. Esitatud tõenditest tuleneb, et kostja, soovides mitte jätkata lepingulist suhet hageja, kellele oli ta võlgu 222 633,90 krooni, otsustas leida endale uue äripartneri. Kohtule pole esitatud veenvaid kirjalikke tõendeid selle kohta, et kostja ja Data Plate OÜ vahel oli leping sõlmitud hiljem kui 30.09.2009. Kostja väide, et leping sõlmiti taandkuupäevaga, ei ole tõsiseltvõetav ning on kohatu; 5) leidis maakohus, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejat ähvardanud või sundinud teda millekski seoses lepinguga. Hageja oli sunnitud kostja ettepanekute ja soovitustega arvestama, vastasel juhul oleks ta pidanud majandustegevust vähendama, mis võiks viia võimaliku sulgemiseni. Hageja oli sunnitud seadmed koos kogu sinnakuuluvaga müüma isikutele, kellega kostjal toimus varasem koostöö ja kelle juhatuse liikmed olid omavahel tuttavad; 6) ei andud maakohus hinnangut hagejapoolsele lepingu erakorralisele ülesütlemisele 02.11.2009. Kohus pole selgitanud, miks ja mis osas pidas maakohus lepingu erakorralist ülesütlemist formaalseks olukorras, kus kostjal oli võlg hageja ees summas 222 633,90 krooni Tegemist on reaalse, mitte aga formaalse võlaga. Maakohus ei selgitanud, milles seisneb väidetav ettevõtte üleminek. Kui maakohus lähtus osaotsuse tegemisel kostja sisulisest vastuväitest, et iga järgmine ettevõte võttis endale üle eelmise ettevõtte kohustused, mh boonuste osas, siis oleks maakohus pidanud jätma osaotsusega vastuhagi rahuldamata, kuna sellisel juhul läks boonuste tasumise kohustus üle Data Plate OÜ-le; 7) jääb hagejale arusaamatuks maakohtu põhjendus boonussüsteemi arvutamise ja tõlgendamise osas. Maakohus on analüüsinud lepingu p-te 3.3, 3.3.1, 3.3.2, 3.3.3 ja 3.3.4 ja tuvastas, et kostja tellis ajavahemikul 01.03.2009 – 30.09.2009 hagejalt fleksotrükiplaadid koguses kokku 1 106 m2. Viidatud lepingu punktidest lähtuvalt pidi kostja selleks, et saada boonust 2009. a eest, tellima hagejalt fleksotrükiplaate ajavahemikul 01.03.2009 – 31.12.2009 vähemalt 1 250 m2. Seega puudub kostjal alus nõuda boonussumma tasumist. Pooled ei ole leppinud kokku sellises proportsionaalsuses ja selle proportsionaalsuse rakendamise viisides ja tingimustes, nagu maakohus leidis osaotsuses. Samuti ei ole poolte vahel kokkulepet, et kui leping lõpeb ennetähtaegselt, siis rakendub kohtu poolt nn proportsionaalsuse süsteem boonuste arvutamisel. Maakohtu tuginemine nn proportsionaalsusele on põhjendamatu, kuna see ei tulene lepingu mõttest ega sisust. Pooled on lepingu lisas 9 leppinud kokku boonuste arvutamisel kuulises ajavahemikus, maakohus aga lähtus üheaastasest perioodist; 8) on maakohus rikkunud TsMS § 463 lg-t 1. Käesoleval juhul on maakohus 26.04.2011 toimunud istungil määranud, et maakohus on valmis tegema osaotsust üksnes mõlema poole nõusolekul. 01.09.2011 kirjaga teatas maakohus, et osaotsuse tegemiseks ei ole vaja poolte

nõusolekut, vaid tegemist on kohtu diskretsioonotsusega menetluse läbiviimisel. 07.09.2011 kohtuistungil arutas maakohus asja ulatuses, mis on vajalik osaotsuse tegemiseks vastuhagis nõutavate 221 196 krooni väljamõistmiseks. Hageja leiab, et kuna maakohus on muutunud oma seisukohta, siis on tegemist erandliku menetlusliku olukorraga ning maakohus oleks pidanud menetlusliku küsimuse lahendama kohtumäärusega. Oma muutunud seisukoha tõttu võttis maakohus hagejalt ära võimaluse esitada täiendavad tõendid, kuna kohtuistunguni oli jäänud vähem kui 7 päeva. Asjas on ühe tunnistaja ülekuulamine on veel pooleli ja üks tunnistaja ei ole veel üle kuulatud. Kui maakohus kasutas osaotsuse tegemisel tunnistajate ütlusi, siis jääb arusaamatuks, miks maakohus tegi osaotsuse sellises menetlussituatsioonis, kus ühe tunnistaja ülekuulamine on katkestatud ning teine tunnistaja on üle kuulamata. Maakohus oleks võinud juhtida poolte tähelepanu sellele, mida ta loeb tõendatuks ja mida mitte ning anda pooltele täiendav tähtaeg tõendite esitamiseks. Maakohus ei võimaldanud hagejal esitada täiendavaid tõendeid; 9) on kostja poolt nõutud viivis ebamõislikult suur ning arvestades kõiki asjaolusid ei ole õiglane ega põhjendatud. Hageja palub vähendada viivist mõistliku suuruseni.

tuvastanud, et kostja esitas hagejale pidevalt tellimusi ning oleks seda ka edasi teinud, kui vaid hageja ei oleks ühepoolselt tootmisruumide üürilepingut lõpetanud ning sellega oma tootmistegevust lõpetanud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostjal ei olnud võimalik enam hagejalt plaate osta hageja enda käitumise tõttu, sõltumatult kostja tegevusest. Hageja väited, nagu oleks tal olnud võimalik lepingut täita ka pärast tootmiseks vajalike ruumide üürilepingu lõpetamist ja tootmistehnika võõrandamist, ei ole tõesed. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei viidanud lepingu kehtivuse ajal ega ka selle lõpetamise järgselt kordagi võimalusele, et ta jätkab tellimuste täitmist kusagil mujal, nt Lätis. Seda on istungil kinnitanud ka hageja enda juhatuse liige. Kostja juhatuse liige T. A. K. on 26.04.2011 toimunud istungil selgitanud, et Lätis oleks praktiliselt võimatu kostjale trükiplaate valmistada, kuna ühelgi firmal ei ole kostja trükitehnilisi andmeid, et toota kvaliteetseid plaate. Kostja juhatuse liige selgitas ka, et trükiplaatide valmistamisel on tähtsad nii seadmed kui ka teadmised ning näiteks Eesti turul on vaid üks ettevõte, kes saab kostjale vajalikke plaate toota. Hagejapoolne trükiplaatide tootmise lepingu lõpetamise avalduse saatmine kostjale 02.11.2010 oli üksnes formaalsus, kuna hageja oli juba 2009 oktoobriks trükiplaatide tootmise lepingu täitmise faktiliselt lõpetanud ning kostjal ei olnud enam võimalik hagejalt trükiplaate tellida. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostjal ei olnud enam võimalik hagejalt trükiplaate tellida ning selle asjaolu tingis ainuüksi hageja ise; 5) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole vaidlustanud kostja boonusearvestust. Maakohus on õigesti märkinud, et pooled on ka varasemalt vähendanud boonusearvestuse aluseks olevat tootekogust proportsionaalselt arvestuse aluseks oleva ajaperioodiga. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ja hageja on tegelikkuses sõlminud kokkuleppe boonusearvestuse tegemiseks proportsionaalselt arvestuse aluseks oleva ajaperioodiga. Seda tõendab vastustaja juhatuse liikme T. A. K. ja D. B. kirjavahetus, poolte 11.02.2009 kokkulepe ning hageja kreeditarve nr 90012. Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid boonusearvestusele. Arusaamatuks jääb hageja väide nagu oleks kohus lähtunud arvutamisel üheaastasest perioodist. Otsusest tuleneb, et maakohus on lähtunud kauba kogusest, mida kostjal oli pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal võimalik hagejalt tellida. Maakohus on märkinud, et kostjal oli võimalik hagejalt kaupa tellida perioodil 01.03.2009 – 30.09.2009, s.o 7 kuu jooksul; 6) ei ole maakohus eksinud menetlusõiguse kohaldamisel. TsMS 450 lg 1 ei eelda poolte nõusolekut osaotsuse tegemiseks, kuna tegemist on kohtu diskretsiooniga. Alusetu on hageja väide, et maakohus oleks küsimuse pidanud lahendama määrusega. Maakohus on pooltele korduvalt selgitanud tsiviilasja menetluslikku olukorda. Maakohus teatas oma 01.09.2011 kirjaga ka seda, et kohus korraldab istungi, kus arutatakse asja ulatuses, mis on vajalik osaotsuse tegemiseks. Viidatud istung ka toimus, kuid hageja ei pidanud vajalikuks istungist osa võtta. Vastupidi, hageja on oma 06.09.2011 e-kirjas teatanud, et „pooled on kõik oma väited ja vastuväited antud vaidluse osa suhtes kohtule esitanud ja kohtul on kõik materjalid ja poolte seisukohad olemas osaotsuse tegemiseks.“ Seega on hageja selgelt kinnitanud, et tal ei ole asjale mingeid täiendusi ning asjas on võimalik osaotsus teha. Hageja väide, et maakohus rikkus menetlusõigust ka seetõttu, et asjas on pooleli tunnistajate ülekuulamine, on asjakohatu. Viidatud tunnistajate A. K. ja E. K. ülekuulamine oli kohtu meelest vajalik seoses kostja kahjunõudega hageja vastu, s.o nn „punane leht 204“ nõue. Seega ei oma viidatud tunnistajate ülekuulamine tähendust osaotsusega lahendatud lepingust tuleneva boonusenõude suhtes. Kostja leiab, et alusetud on ka hageja väited selle kohta, et maakohus oleks pidanud selgitama pooltele, mida kohus loeb tõendatuks ja mida mitte, ning andma pooltele veel täiendava tähtaja tõendite esitamiseks. Menetlusseadus ei sätesta kohtule kohustust teatada pooltele menetluse kestel, milliseid poolte väiteid loeb kohus tõendatuks ja milliseid mitte. Samuti on asjakohatu

hageja väide, nagu oleks maakohus pidanud pooltele andma veel täiendava tähtaja tõendite esitamiseks. Hageja esitas hagi maakohtusse juba 09.12.2009 ning maakohtus toimus asjas neli istungit. Vaidlustatud maakohtu osaotsuse tegemiseks vajalikud väited ja tõendid olid kostja poolt täielikult esitatud juba 2011 alguses, mistõttu oli kostjal küllaldaselt aega omapoolsete seisukohtade ja tõendite esitamiseks; 7) on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ei ole hageja viivisenõudele vastu vaielnud. Sisuliselt on hageja esitanud apellatsioonkaebuses uue taotluse, paludes tuvastada, et asjas esinevad alused kostja nõutud viivise vähendamiseks. Hageja ei ole oma taotlust sisuliselt põhjendanud ega põhistanud. Samuti ei ole hageja põhistanud ega põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust. Puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid hagejal uut taotlust ringkonnakohtus esitada. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 tuleb hageja taotlus viiviste vähendamiseks jätta tähelepanuta. Isegi juhul, kui hageja taotlus kuuluks ringkonnakohtus arvestamisele, puudub käesolevas asjas alus viivise vähendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Seega on tõendatud lepingu sõlmimine kostja ja Data Plate OÜ vahel taandkuupäevaga ning apellandi vastupidine väide on alusetu.

Hageja ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et viivis on ebamõistlikult suur ning ei ole esitanud ka taotlust selle vähendamiseks. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab pool oma kaebuses uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendama. Apellant ei ole kaebuses põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust ning seetõttu jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et nn boonusenõude läbivaatamisel ei pidanud maakohus andma hinnangut sellele, kas hageja on pooltevahelise lepingu 02.11.2009 erakorraliselt üles öelnud kehtivalt või mitte. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et nn boonusenõude rahuldamine ei sõltu sellest, kas oli tegemist ettevõtte üleminekuga või mitte.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.