Tagastada AS-le Inges Kindlustus apellatsioonkaebusele lisatud tõend.
4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu AS-i Inges Kindlustus kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-52142 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.05.2011 esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista regressi korras hageja poolt tasutud kindlustushüvitise 5 265,49 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toimus 11.06.2009 Poola Vabariigis liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai varalist kahju Poola politsei (Komenda Wojewodzka Policji). Poola politseiametnikule lähenes töökohustuste täitmise ajal kostja sõiduk, kostja politsei märguandele ei reageerinud. Sõiduki tagaajamise ja peatamise käigus sai kahjustada politseisõiduk Fiat (registrimärgiga XXXXXX) summas 1 904,60 eurot ja raadiosaatja summas 261,50 eurot. Lisaks sai varakahju politseisõiduk Opel (registrimärgiga XXXXX) summas 358,94 eurot. Õnnetuses said tervisekahju M A summas 1 166,62 eurot ja B K summas 1135,75 eurot. Liiklusõnnetuse põhjustajaks oli kostja, kes juhtis sõidukit Audi A6 (registrimärk XXXXX). Kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures. Hageja Poola Vabariigis asuv esindaja, kindlustusselts PZU SA, käsitles kahjujuhtumit ja hüvitas tekitatud kahju kogusummas 4 827,41 eurot ning esitas hagejale tagasinõude. Hageja hüvitas kostja poolt tekitatud kahju PZU SA-le. Käsitluskuludeks oli 438,11 eurot. Hagejal oli õigus esitada kostja vastu tagasinõue, sest kostja põhjustas liiklusõnnetuse tahtlikult, oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes ja lahkus õnnetuse toimumise kohalt.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostjal ei tuvastatud kriminaalmenetluses joovet, hageja väide tugines üksnes politseiametnik J Ji ettekandel. Kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja ei olnud võimeline psüühilise seisundi tõttu oma tegevusest aru saama ega oma käitumist juhtima. Politsei alarmsõiduki kahjustused fikseeriti 22.06.2009 tehtud fotodel. Fiatil sai kannatada esiosa, mis tähendab, et kostja sõidukil peaksid olema Fiati kahjustustega korrespondeeruvad kahjustused. Kostja sõidukil oli katki vaid juhipoolse ukse esiklaas. Sündmuskohal sõidukite olukorda ei fikseeritud.
Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 29.11.2011 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 11.06.2009 toimus Poola Vabariigis liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai varalist kahju Poola politsei. Liiklusõnnetuse põhjustajaks oli kostja, kes juhtis sõidukit Audi A6. Kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liiklusõnnetuses said kahjustada politseisõidukid Fiat ja Opel ning raadiosaatja ja tervisekahju M A ja B K. Kostja vaidlustas politseisõiduki Fiat varakahju suuruse. Radzyn Podlaski rajoonikohtu otsuse kohaselt lõpetati kostja suhtes kriminaalmenetlus, sest kostja ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal ajutise psüühilise haiguse tõttu võimeline oma tegevust juhtima. EV Varssavi suursaatkonna ja kostja ema L D kirjavahetusest selgub, et
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-52142 kostja viibis liiklusõnnetuse toimumise järgselt eeluurimisvanglas ja sai seal psühhiaatrilist ravi. Kohus leidis, et kostjal esines liiklusõnnetuse toimumise ajal vaimutegevuse ajutise häire. Vaimutegevuse ajutine häire võib olla käsitletav vääramatu jõuna VÕS § 103 lg 2 mõttes. Kostja ei saanud haiguse tekkimist ega kulgu mõjutada ega selle esinemisega arvestada. Seega ei saa kostjale ette heita LKindlS § 48 lg 2 p 1, 7 ja 8 rikkumist. Otsustusvõimetu isik ei saa põhjustada liiklusõnnetust tahtlikult, ka liiklusõnnetusest teatamisel on vajalik otsutsvõime ja tahtlikku tegevuse olemasolu. Politseiametnik J J raporti kohaselt kostja sõiduki ukse avamise järgselt tundus talle, et juht oleks justkui purjus. Kohus möönis, et tsiviilkohtumenetluses ei ole vajalik joobes juhtimise tõendamiseks esitada kriminaalmenetluses või väärteomenetluses joobe tuvastamiseks vajalikke tõendeid. Eraõiguslikus vaidluses on joobe olemasolu võimalik tõendada igat liiki tõenditega. Raporti kohaselt ei väitnud politseiametnik kindlalt, et isik oli joobes, vaid kirjeldas isiku seisundit tingivas kõneviisis. Arvestades asjaolu, et kostjal oli vaimutegevuse ajutine häire, mis võis jätta mulje joobnud olekust, sest nii joobnud kui psüühiliselt haige isik võib olla ümbritseva suhtes hajevil, leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal joobes, mis annaks aluse tagasinõude esitamiseks sellel alusel. Kahju suuruse väljaselgitamine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt vajalik, sest kostja tegevus kohustuse rikkumisel on VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav.
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 29.11.2011 otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi 5 265,49 euro saamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on eiranud kohtumenetluse norme ning ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 11.06.2009 toimus Poola Vabariigis liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja sõiduautoga Audi A6, mille tagajärjel tekkis varaline kahju Poola Politseile sõiduautode Fiat ja Opel ning raadiosaatja näol, samuti tervisekahju Poola Vabariigi kodanikele M Aile ning B Kle. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ning hageja on kannatanule kahju hüvitanud. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga TsÜS § 13 lg 1 aluse tõendatavuses ja VÕS § 103 lg 1 ja lg 2 rakendamisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande TsÜS § 13 lg 1 kohta antud kommentaaride kohaselt tähendab otsusevõimetus, et “isik ei suuda tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. See suutmatus peab tulenema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. Tegemist võib olla haiguslooga, alkoholi- või narkojoobega, uinutite või ravimite mõjuga vms. Otsusevõimetust peab tõendama isik, kes otsusevõimetuna tehingu tegi.” Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaande VÕS § 103 lg 2 kohta antud kommentaaride kohaselt tähendab vabandatavus, et “kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku mõjuulatust. See asjaolu peab olema niisugune, mille olemasolu või kulgu ei saanud võlgnik mõjutada. Seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, tuleb otsustada objektiivsete kriteeriumite järgi.” Hageja nõustub, et ootamatu raske haigus võib iseenesest olla vääramatu jõu asjaoluks, kuid see peab vastama VÕS § 103 lg 2 kriteeriumitele, milleks on asjaolud, mida võlgnik ei saanud
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-52142 mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärge ületaks. Kostja on ainsa tõendina esitanud Poola Vabariigi kohtuotsuse resolutiivosa, mille kohaselt tühistati kostja kriminaalvastutusele võtmine psüühilise haiguse tõttu. Kriminaalasjas tehtud õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus ei välista regressnõude esitamist liikluskindlustuse seaduse alusel. Poola Vabariigi kohtuotsuses ei ole nimetatud, millise haigusega täpsemalt tegemist oli ehk milline haigus kostjal diagnoositi, kas tegemist oli püsiva, mööduva ja üldise ravitava haigusega, kas kostja oli autorooli istumise hetkel diagnoosist ja selle võimalikest tagajärgedest teadlik, millist ravi sai kostja enne liiklusõnnetust, kas kostja kasutas vahetult enne õnnetust mingeid ravimeid jne. Poola Vabariigi kohtuotsusest nähtub, et kostjal on ära võetud mootorsõiduki juhtimise õigus. Tekib küsimus, kas kostja on tänaseks hetkeks saanud piisavalt, haigust edaspidiselt välistavat ravi, kas kostja on võimeline mootorsõidukit juhtima ja kas on välistatud analoogse teo korduv toimepanek kostja poolt. Liikluskindlustuse Fondi ja Maanteeameti ühendatud andmebaasist nähtuva informatsiooni alusel ei ole kostja juhtimisõigus peatunud ega ära võetud. Tekib küsimus, kas Poola Vabariigi kohtu poolt tehtud otsus on jõustunud ka Eesti Vabariigis ja kas isik on võimeline mootorsõidukit juhtima. Hageja arvates puuduvad TsÜS § 13 lg 1 rakendamise eeldused ja selle aluseks olevad tõendid. Ainsa tõendina esitatud kohtuotsuse resolutiivosast ei tulene, millise konkreetse haiguse või seisundiga tegemist on ja seega ei ole võimalik hinnata, kas isik oli otsusevõimetu ja kas tegemist oli vääramatu jõuga või mitte. Hagi rahuldamata jätmiseks oleks kostja pidanud tõendama, millise haigusega tegemist oli ja kas haigushoog oli niivõrd ootamatu, et kostja ei olnud sellest haigusest enne sõiduki juhtimaasumist teadlik ning see tuli kostjale üllatuslikult. TsÜS § 13 lg 1, VÕS § 103 lg 1 ja lg 2 kohaldamiseks oleks kostja pidanud objektiivseid kriteeriumeid ja sellekohaseid seisukohti tõendama. Hageja pöördus kohtueelse menetluse käigus kostja poole palvega (lisa 1), et kostja esitaks regressnõude esitamise alust välistavad tõendid, mille järgi oleks võimalik hinnata, kas esineb regressnõude esitamise või vähendamise alus. Kostja seda ei teinud, mis tingis hagiavalduse esitamise ja menetluskulude tekitamise. Vastavate dokumentide esitamisel oleks hageja saanud kaaluda regressnõudest loobumist või nõude suuruse vähendamist. Hageja palub arvata lisana 1 esitatud dokument tõendite hulka. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-97-05 viidanud, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tekib kindlustusandjal tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht oleks õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud. Isiku süü ja tahtlus on tuvastavad Poola kohtu poolt kriminaalasjas tehtud otsuse järgi, tõenditena esitatud Poola politseiametnike ütluste ja Eesti Vabariigi Varssavi suursaatkonda laekunud teate alusel, mille kohaselt kostja ei reageerinud politsei märguannetele, sõitis rahva hulka, kes osalesid “Püha Ihu” rongkäigul, seades otsesesse ohtu rongkäigus osalenute elu ja tervise ning üritas sündmuskohalt põgeneda, mille käigus tekkis varaline kahju Poola Politseiametile ja tervisekahju politseiametnikele. Poola politseiametnike ütluste kohaselt põrkas Audi tagurdades vastu politseiauto põrkerauda ja sõitis edasi, samuti olid politseiametnikud sunnitud sõidukijuhi tegevuse peatamiseks kasutama teenistusrelva, purustades sellega kostja poolt juhitud sõiduki küljeklaasi, kuid sellest hoolimata alustas kostja uuesti liikumist. Nimetatud dokumentaalsed tõendid tõendavad selgelt LkindlS § 48 lg 2 p 1 ja p 7 alustel tekkivat regressnõude esitamise õigust. Kohus on tõendeid hinnates leidnud, et politseiametnik J J raporti alusel ei ole võimalik tuvastada, kas kostja oli liiklusõnnetuse hetkel alkoholijoobes. Poola kohtuotsuse ja kostja ema ning Eesti Varssavis asuva suursaatkonna kirjavahetuse alusel on kohus leidnud, et isikul esines vaimutegevuse ajutine häire, kuid ei ole hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-52142 igakülgselt ja TsMS § 442 lg 8 järgi jätnud motiveerimata, miks kohus ei arvestanud isiku süülisust tõendavat tõendit ehk politseiametnik B K seletuskirja, kuivõrd politseiametniku seletuskirjast tuleneb arusaadavalt kostja tahtlus teo toimepanemiseks VÕS § 104 lg 5 mõttes ning LkindlS§ lg 2 p 7 alusel regressnõude esitamise aluseks olev süü VÕS § 104 lg 2 mõttes. Samuti on need tuvastatavad J J raporti ja Varssavis asuva Eesti Vabariigi suursaatkonna konsuli A-L A vastusest.
Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning nendele antud hinnangutega. Muuta tuleb maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust, kuid ka uue põhjenduse järgselt omavad otsuse tegemisel tähendust maakohtu poolt tuvastatud elulised asjaolud, mille maakohus tuvastas õigesti.
7.Maakohus leidis õigesti, et käesolev hagi võiks kuuluda rahuldamisele LKindlS § 48 lg 2 p-de 1,2 või 7 alusel. Vastavad asjaolud tuleb kohtu ette tuua hagejal. LKindlS § 48 lg 2 p-i 1 kohaselt tuleb tõendada hagejal kostja tahtlust, p-i 2 kohaselt kindlustusjuhtumi aluseks oleva teo toime panemist alkoholi või narkootilise aine mõju all ja p-i 7 kohaselt tuleb hagejal tõendada sündmuskohalt lahkumist. Maakohus leidis, et vastutus võiks olla välistatud TsÜS § 13 lg 1 ja VÕS § 103 lg 1 alusel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsÜS § 13 reguleerib otsusevõimetu isiku tehingute kehtivusega seonduvat, kuid käesolevas vaidluses ei viita kumbki pool sellele, et kostja vastutus tuleneks tehingust. Vastutus ei saa olla välistatud ka VÕS § 103 lg 1 alusel. Viidatud norm reguleerib rikkumise vabandatavust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on isikust sõltumatu asjaolu. Käesoleval juhul viitas kostja aga vastutust välistava asjaoluna temast tulenevale asjaolule – vaimutegevuse häirele. Sellisel juhul võiks vastutus olla välistatud VÕS § 1052 lg 2 lause 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei vastuta isik enda tekitatud kahju eest, kui kahju on tekitatud seisundis, milles isik ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Viidatud sättel on laiem tähendus, mis väljub deliktiõiguse piiridest. Viidatud sätte kohaselt võib vastutus olla välistatud ka teo puhul, mis oli iseenesest tahtlik, kuid mille puhul tahtlus oli kantud puudulikust juhtimis- või arusaamisvõimest.
8.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tegevus nende tegude toimepanemisel, mida hageja hagi alusena kohtu ette tõi, oli kantud kostja vaimutegevuse häirest. Selline vaimutegevuse häire vastab VÕS § 1052 lg 2 lauses 1 sätestatule. Maakohus tuvastas vastava asjaolu õigesti Poola kohtuotsuse (t lk 70-71) alusel ja toimikus oleva kostja ema ja Eesti konsulaartöötaja kirjavahetuse alusel. Kohtuotsus, sh teise riigi kohtuotsus on dokumentaalne tõend, mida hindab kohus koos teiste tõenditega. Lisaks kohtuotsusele, millest nähtub selgesti ja üheselt, et kostjat ei karistatud kriminaalkorras just käesolevas asjas kohtu ette toodud tegude eest, tugines maakohus järelduse tegemisel ka toimikus olevale konsulaartöötajaga peetud kirjavahetusele, millest nähtub, et kostjat hoiti sündmuste järgselt pikema aja jooksul tema tahte vastaselt psühhiaatrilisel ravil. Neid tõendeid koosmõjus tõlgendades leidis maakohus õigesti, et kostja käitumine oli kantud vastutust välistavast vaimutegevuse häirest.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-52142
9.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et asjaolu, mille kohaselt kostja oli hagi aluseks olevate tegude toimepanemise ajal joobes, ei ole tõendatud. Sellele asjaolule viitab üksnes Poola politseiametniku seletuskiri, milles politseinik märkis, et kostja käitumine jättis vastava mulje. Maakohus leidis õigesti, et konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei olnud joobeseisundi tuvastamiseks vastav tõend piisav. Viidatud põhjustel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.See, et Poola kohtuotsusest ja kostja ema ning konsulaarteenistuja kirjavahetusest ei nähtu selgesti kostja diagnoosi, ei välista ülalviidatud järelduse tegemist. Käesoleval juhul oli kohtu ette toodud piisavalt asjaolusid, mis võimaldasid järeldada, et kostja vastutus on välistatud. See, kas kostja on saanud piisavalt ravi ning kas on välistatud analoogse teo toimepanemine edaspidi, ei mõjuta seda, millises seisundis kostja hagi aluseks olevad teod toime pani. Samal põhjusel ei mõjuta kostja seisundi hindamist asjaolu, kas kostja juhtimisõiguse peatamine kajastati Eesti registris. VÕS § 1052 lg 2 lauses 1 sätestatud asjaolud välistavad kostja vastutuse ka LkindlS § 48 lg 2 p-i 7 alusel. Kuigi apellant viitab sellele, et kostja süüdimatu seisund võis olla tingitud psühhotroopsete ravimite tarvitamisest, ei saa selline väide olla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks, sest olukorras, kus kostja on VÕS § 1052 lg 2 lauses 1 sätestatud vastutust välistavad asjaolud kohtu ette toonud, tuleks tõendamiskoormisest tulenevalt hagejal kohtu ette tuua ja tõendada VÕS §1052 lg 2 lauses 2 sätestatud asjaolud (nö actio libera in causa asjaolud), misjärel peaks kostja omakorda tõendama, et VÕS § 1052 lg 2 lauses 2 sätestatud seisund tekkis vastavate eriliste asjaolude alusel. Kuivõrd hageja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud, et kostja vaimutegevuse häire oli tingitud mingi aine tarvitamisest, siis vastavaid küsimusi ei teki.
11.Apellant lisas apellatsioonkaebusele ka uue tõendi, nimelt kirja koopia, mille hageja kostjale kohtueelselt saatis ning millele vastates oleks kostja saanud vastutust välistavad asjaolud esile tuua. Ringkonnakohus leiab, et selle tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust maakohtus esitatud tõendite ja maakohtus kohtu ette toodud asjaolude alusel. Muid asjaolusid saab ringkonnakohus vaidluse lahendamisel arvestada ning muid tõendeid saab ringkonnakohus vastu võtta üksnes juhul, kui selleks esinevad seaduses sätestatud põhjused (TsMS § 652). Käesoleval juhul selliseid aluseid ei esine. Teiseks, kohus võtab vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas tähtsust, asjas on tähendus sellisel tõendil, mis esitatakse sellise asjaolu tõendamiseks, mille esinemisest või mille puudumisest tsiviilasja lahendus sõltub (TsMS § 238). Käesoleva tsiviilasja lahendus ei sõltu sellest, et kostja hageja poolt kostjale kohtueelselt saadetud kirjale ei vastanud.
Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-10-52142 esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.