BIGBANK AS-i hagi V E ́i vastu viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.12.2011.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2 124,87 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V E ́i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): BIGBANK AS (registrikood: 10183757; asukoht: Tartu) tehinguline esindaja Artur Maljukov Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): V E (isikukood: XXXXXX; elukoht: XXXXX; kontaktaadress: XXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 29.12.2011.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Välja mõista V E ́ilt riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 479,33 eurot. Vastav rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates. Selle rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb tasuda viivist raha maksmise kohustust ettenägeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud ulatuses.
4.Jätta apellandi poolt 19.03.2012.a esitatud tõendite kogumise taotlus rahuldamata.
5.Jätta kogu senine menetluskulu kostja, V E ́i kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-10-3776 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.25.01.2010 esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlg 44 916,72 krooni, intress 4 806,48 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulu 1 000 krooni ja viivis 11 364,77 krooni ning viivis 27,03% tagastamata krediidisummalt aastas alates 26.01.2010 kuni krediidisumma tasumiseni. Põhivõla väljamõistmise osas on kohtuotsus jõustunud. 30.06.2010 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 62 087,97 krooni ning kohustas kostjat nimetatud võlgnevuse tasuma igakuiste osamaksetena 1 000 krooni alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jäid 10% ulatuses hageja kanda ja 90% ulatuses kostja kanda. 28.12.2010 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.06.2010 otsuse viivise väljamõistmise ja otsuse täitmise korra määramise osas ja saatis hagi nimetatud nõuete osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti jättis kohus menetluskulude jaotuse lahendamiseks asja uuel lahendamisel. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.08.2007 tarbijakrediidilepingu, millega andis hageja kostjale 50 000 krooni krediiti, intressiga 27,03% aastas. Kostja rikkus krediidilepingut, ei tasunud makseid nõuetekohaselt ning seetõttu ütles hageja 20.02.2009 lepingu üles. Lepingu ülesütlemisel oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 55,36 krooni. Pärast lepingu ülesütlemist jättis kostja hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 44 916,72 krooni (2 870,70 eurot). Hageja arvutas viivist rahaliste kohustuste tasumisega viivitamisel lepingulise määraga 27,03% võlgnetavalt summalt aastas. Seisuga 18.01.2010 oli kostjalt sissenõutavaks muutunud viivis 11 364,77 krooni (726,34 eurot). 08.12.2011 seisuga oli hageja viivisenõue (alates lepingu ülesütlemisest 20.02.2009) muutunud sissenõutavaks summas 2 124,87 eurot, mille hageja palus kostjalt välja mõista. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise 27,03% põhivõlalt alates 09.12.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja võttis viivisearvestuses arvesse põhivõla katteks vahepeal toimunud tasumisi. 08.12.2011 seisuga oli põhivõlg kostja andmetel 2 666,60 eurot. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kohtuotsuse täitmise korra võivad pooled kokku leppida ka otsuse täitmise käigus, seda ei ole vaja otsusega lahendada. Kostja viivise vähendamise nõuet pidas hageja põhjendamatuks, sest kostja on pahatahtlikult käitudes muutnud enda varatuks, võõrandades talle kuulunud korteriomandi. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles viivistele vastu ja palus viiviseid vähendada. Kostja arvates oli viivisemäär ebamõistlikult suur. Kostjal on rohkesti võlgasid, vara ei ole ja käesoleval ajal on ta töötu. Kostja taotles kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramist selliselt, et tal oleks õigus tasuda võlga 500 krooni ehk 31,96 euro kaupa kuus. 08.12.2011 kohtuistungil märkis kostja,
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-10-3776 et ta oleks võimeline kohtuotsust täitma 32 euro kaupa kuus. Kostja hinnangul oli mõistlik 67% viivist aastas. 08.12.2011 kohtuistungil leidis kostja, et ta ei peaks hagejale viivist maksma, sest tema arvestuste kohaselt oli ta kõik summad tasunud juba enne kohtuotsust. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 29.12.2011 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 08.12.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2 124,87 eurot ja viivise 27,03% põhivõlast (08.12.2011 seisuga 2 666,60 eurot) aastas (0,74% päevas) alates 09.12.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepingus ettenähtud intressimäär. Pooltevahelises tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud intressimäär 27,03% krediidisummast aastas. Kostja leidis, et lepingujärgne viivisemäär on ebamõistlikult suur, tema majanduslik olukord ei võimalda viivist maksta ja mingit vara tal ei ole. Kostja väidetel ta praegu ei tööta, hooldab invaliidistunud poega ning ei tea, kas ja millal saab tööle minna. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus andis 08.12.2011 kohtuistungil kostjale võimaluse oma väiteid tõendada ja selgitas, millised on võimalikud tõendid ning määras tõendite esitamiseks tähtaja 16.12.2011. Kostja kohtule mingeid tõendeid ei esitanud, samuti ei taotlenud tõendite esitamise tähtaja pikendamist. Menetluses varasemalt esitatud tõendid kostja majandusliku olukorra kohta (töötukassa 04.08.2010 otsus, Creditreform OÜ nõudekirjad võlgnevuse kohta seisuga 02.01.2009 ja nõudega tasuda võlg 24.04.2009, OÜ Lindorff 25.06.2009 nõudekiri ja Sampo Pangaga 2010. aprillis sõlmitud võla tasumise kokkulepe) ei tõenda kostja praegust olukorda. Paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et ta praegu ei tööta ja hooldab invaliidistunud poega. Kinnistusraamatu andmetel võõrandas kostja 11.02.2011, so kohtuvaidluse ajal, talle XXXX vallas kuulunud korteriomandi Li Ale. Seega muutis kostja ise ennast varatuks. Seda ei muuda kostja paljasõnalised väited, et L. A on tema laste ema ja korterit L. Ale kinkides täitis kostja moraalset kohustust. Viivise vähendamiseks ei anna alust kostja arvamus, et viivisemäär on ebamõistlik. Kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Kostja ei ole kasutanud temast endast sõltuvat võimalust viiviste vähendamiseks jõustunud otsusega väljamõistetud põhivõlgnevuse tasumise teel. Kostja kinnitas, et tasus põhivõla osamakseid kuni ringkonnakohtu otsuseni 28.12.2010. Asjaolu, et ringkonnakohus tühistas võlgnevuse osamaksetena tasumise korra, ei võtnud hagejalt õigust osamaksetena tasumist jätkata. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos hagiga esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid osaliselt või täielikult protsendina põhivõlast. Hageja taotles kostjalt välja mõista 08.12.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2 124,87 eurot (sh enne lepingu ülesütlemist tekkinud viivisevõlgnevuse 3,54 eurot (55,36 krooni), lepingu ülesütlemisest 20.02.2009 kuni hagi esitamiseni 25.01.2010 sissenõutavaks muutunud viivise 722,80 eurot ja alates 26.01.2010 täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivise 1 398,53 eurot ning alates 09.12.2011 viivise 27,03% põhivõlast aastas (0,074% päevas) kuni põhinõude täitmiseni. Kohus rahuldas hageja viivisenõude ja mõistis viivised välja taotletud kujul. Kostja taotles kohtuotsuses selle täitmise korra kindlaksmääramist selliselt, et kostjale määratakse väljamõistetud summa tasumine osamaksetena, 32 eurot kuus. Kohus leidis, et
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-10-3776 käesoleval juhul ei ole kohtuotsuses täitmise korra kindlaksmääramine otstarbekas. Kindlaks tuleks määrata otsuse täitmise kord ka väljamõistetud põhinõude täitmise osas, mis on jõustunud ja poolte kinnitusel osaliselt täidetud. 08.12.2011 seisuga oli kostjal põhivõlga ja viiviseid tasumata kokku 4 791,47 eurot ja sellele lisanduvad igapäevaselt viivised. Kui võimaldada kostjal tasuda juba olemasolevat võlgnevust 32 euro suuruste kuumaksetena kuluks otsuse täitmiseks 12,5 aastat, mis ilmselgelt ei ole mõistlik. Suuremate osamaksete tasumise kohustuse panemine kostjale olukorras, kus kostja on teatanud, et ta ei ole võimeline rohkem maksma, ei ole põhjendatud. Hageja avaldas kohtuistungil valmisolekut sõlmida kohtuotsuse täitmise osas kokkulepe täitmismenetluses. Kohus kohtuotsuses selle täitmise korda ega viisi kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus. Kostja ei nõustu hageja kasuks väljamõistetud viivise suuruse ja protsendiga ja leiab, et kohus ei võtnud otsust tehes arvesse mitmeid kostja isikust tulenevaid asjaolusid, mida kostja istungil nimetas. Kohus ei võtnud arvesse, et kostja palus ennast vabastada viivise tasumise kohustusest või vähendada väljamõistetava viivise suurust. Sellise lepingu puhul, kus kostja on nõrgem lepingupool (ka kohus on otsuses viidanud, et hagejaga on sõlmitud tarbijakrediidileping), ei saa seaduse järgi kostjalt nõuda rohkem kui seaduslik viivisemäär, olenemata sellest, mida hageja ja kostja on lepingus kokku leppinud. Kostja palub kohtul viivisemäära vähendada, arvestades kostja majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda hageja poolt nõutavas määras viivist. Kostja on jätkuvalt töötu ja nii suure viivise tasumine ei ole mõistlik, arvestades tema olematut sissetulekut. Kostjal on õigus elatusmiinimumile ja määratud viivise suuruse juures ei saa kostja seda tasuda. Samuti hooldab ta oma invaliidistunud poega. Kostjal ei ole võimalik esitada kohtu poolt nõutud tõendeid oma töötuse ja poja invaliidsuse kohta, kuna Töötukassa pikaajalise töötuse puhul tõendeid ei väljasta ja invaliidsuse tõendit tuleb perearsti kinnitusel küsida kohtul. Kostjale seda tõendit ei väljastatud. Kostja on seisukohal, et hageja ei pea teadma, millised on temaga seotud isikute varad (sh kostja lastele või nende emale kuuluvad varad). Korteri kohta tehti kanne, et tagada lastele kuuluva vara säilimine, mis oli kostja ema ja laste vanaema soov, kes selles korteris elas. Kuni lapsed on valmis ise korteriga seonduvat otsustama, teeb seda nende ema. Hageja on korteri realiseerimist nõudes sekkunud kostja privaatsusesse, milleks tal kostja hinnangul õigust polnud. Korterit ei võõrandatud kohtuvaidluse ajal, vaid kohtuvaidluste vahelisel ajal. Kostja ei soostu hageja poolt küsitud viivist maksma. Hageja peaks viivise suuruse osas selgitama, miks pole võimalik aktsepteerida kostja pakutavaid lahendusi laenu põhiosa tagasimaksmiseks. Kostja on üles näidanud head tahet võlgnevuse likvideerimiseks. Kohus peaks arvestama, et kostjal ei ole vara ning on ka teisi rahalisi kohustusi, mida tuleb tasuda. Kostja on eelnevalt esitanud hulgaliselt väljavõtteid oma võlgnevuste kohta ja kinnitab, et pole suutnud neid likvideerida. Kostja on nõus jätkama hagejale põhivõla tasumist kokkulepitud graafiku alusel, kuid mitte rohkem kui 6 eurot kuus. Põhivõla kuumakse suuruse vähendamist taotles kostja ka esimesel istungil, kuid kohus otsustas hageja kasuks.
Vastustaja seisukoht
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-10-3776
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.See apellandi käsitlus, mille kohaselt tarbijakrediidilepingute pinnalt tekkinud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel ei võiks suuremat viivist nõuda, kui seaduses sätestatud viivisemäär ette näeb, ei vasta kehtivale seadusele. Maakohus esitas viivisemäära osas piisavad põhjendused ja ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega.
8.Maakohus leidis õigesti, et konkreetse kohtuasja asjaolud ei anna viivise vähendamiseks alust. Viivise vähendamise aluseks olevate asjaolude kohtu ette toomise kohustus lasus kostjal. Viivise vähendamist võimaldavaid asjaolusid kohtu ette toodud aga ei ole. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et kostja on astunud samme enda varatuks muutmiseks. Kuigi apellant esitas apellatsioonkaebuses põhjendused selle kohta, miks ta talle kuulunud korteriomandi kinkis (soov tagada korteri säilimine ning puutumatus ning et korter kingiti mitte kohtumenetluse ajal vaid kohtumenetluste vahelisel ajal), ei muuda see asjaolu, et kostja astus ise samme selleks, et enda varalist olukorda halVda. Võlausaldajate suhtes oleks ebaõiglane see, kui vähendada võlgniku suhtes viivist võlgniku halva majandusliku olukorra tõttu olukorras, kus võlgnik ise on enda majanduslikku olukorda halVnud.
9.Õige on see kostja väide, et talle peab olema tagatud teatud minimaalne vara, mis äraelamist võimaldab. Sellise vara hulka, mis peale täitemenetluse läbiviimist peab võlgnikule alles jääma, reguleerib täitemenetluse seadustik ning seda saab täitemenetluses arvesse võtta. Taotluste lahendamine
10.19.03.2012.a esitas apellant kohtule tõendite kogumise taotluse, milles palus kohtul küsida pädevatest asutustest tõendid apellandi poja invaliidsuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust maakohtus esitatud väidete ja maakohtu poolt kogutud ja vastu võetud tõendite alusel. Uute tõendite kogumine ja uute tõendite vastuvõtmine on apellatsioonimenetluses võimalik üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel (TsMS § 652). Sellistele asjaoludele apellant viidanud ei ole, samuti ei nähtu selliseid asjaolusid ka tsiviilasja materjalidest. Isegi siis, kui sellised asjaolud esineksid, tulnuks apellandil taotleda tõendite kogumist apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul. Isegi siis, kui eespool viidatud välistavaid asjaolusid ei esineks, ei saaks ringkonnakohus taotlust rahuldada, sest TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab üksnes sellise tõendi kogumise, millel on asjas tähtsust. Tähtsust on sellisel tõendil, millega soovitakse tõendada sellist asjaolu, mille esinemise või puudumise korral tuleb kohtul otsustada teisiti. Käesoleva tsiviilasja raames sõltub hagi rahuldamine sellest, kas kostja on hagejale põhivõla ja kõrvalnõuete osas võlgu. Kehtiva materiaalõiguse kohaselt, kui kostja on hagejale võlgu, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist nii nagu materiaalõigus seda ette näeb. Kehtiv materiaalõigus ei sea võla sissenõutavust või nõude maksmapanemist sõltuvusse võlgniku majanduslikust olukorrast. See tähendab, et kohustuse olemasolu korral
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-10-3776 võib nõuda selle täitmist sõltumata sellest, milline on võlgniku majanduslik olukord. Kõrvalnõuete vähendamise küsimust on kohtud käsitlenud. Võlgniku majanduslikku olukorda saab arvesse võtta täitemenetluses, st võlgnik võib esitada täiturile vastuväite, mille kohaselt peab võlgnikule kätte jääma täitemenetluse seadustikus sätestatud minimaalne vara. Nendel põhjustel tuleb jätta apellandi eespool kirjeldatud taotlus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja riigilõivu väljamõistmine
11.Kostja ei tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Hinnaga 2124,87 eurot kaebuse puhul tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu summas 479,33 eurot. Vastav summa tuleb apellandilt TsMS § 190 lg 5 ja § 179 lg 1 alusel välja mõista.
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.