Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 25.01.2010 esitas BIGBANK AS hagi Venda Everti vastu, milles palus kostjalt välja mõista 62 087,97 krooni ning viivise 27,03% krooni tagastamata krediidisummalt aastas alates 26.01.2010 kuni krediidisumma tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.08.2007 tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale 50 000 krooni krediiti, intressiga 27,03% aastas. Kosja rikkus krediidilepingut ning ei tasunud makseid nõuetekohaselt, seetõttu ütles hageja lepingu 20.02.2009 üles. Kostjal on tagastamata krediidisumma 44 916,72 krooni. Samuti võlgneb kostja hagejale intressi 4 806,48 krooni ning võla sissenõudmisega seotud kulusid 1 000 krooni. Lisaks võlgneb kostja hagejale 18.01.2010 seisuga viivist 11 364,77 krooni. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi põhivõla ja intressi osas ning vaidles vastu võla sissenõudmiskuludele ja viivistele. Viiviste väljamõistmise puhul palus kostja viiviseid vähendada. Kostja netopalk on 6 500 krooni ning tal on rohkesti võlgasid. Kostja taotles kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramist selliselt, et tal oleks õigus tasuda võlga 500 krooni kaupa kuus. Maakohtu otsuse põhjendused 30.06.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis välja Venda Evertilt võlgnevuse 62 087,97 krooni BIGBANK AS-i kasuks, mis tuleb tasuda igakuiste osamaksetena summas 1 000 krooni alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuni võlgnevuse tasumiseni. Viimase osamakse suuruseks on 87,97 krooni. Menetluskulud jättis kohus 10% ulatuses BIGBANK AS-i kanda ja 90% ulatuses Venda Everti kanda. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 07.08.2007 tarbijakrediidilepingu, millega hageja andis kostjale laenu 50 000 krooni. 20.02.2009 kirjaga ütles hageja lepingu üles, kuna kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. Kostja ei vaidlustanud, et tal on tagastamata põhivõlg 44 916,72 krooni ning ei vaielnud vastu hageja intressinõudele summas 4806,48 krooni. Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 44 916,72 krooni ja viivis 4 806,48 krooni. Kostja vaidles vastu võla sissenõudmiskuludele 1 000 krooni. Lepingu üldtingimuste p 6.6 kohaselt on kostja kohustatud hagejale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud. Hageja hinnakirja kohaselt tuleb kostjal tasuda meeldetuletuskirja eest 200 krooni ja lepingu

ülesütlemise teate eest 400 krooni. Hageja on saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja ning ühe ülesütlemise teatise. Seega on hageja nõue võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks summas 1 000 krooni põhjendatud. Samuti vaidles kostja vastu viivistele. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Arvestades, et kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, on hagejal õigus nõuda viivist. Kuna lepingus oli intressimääraks 27,03% aastas, siis on hagejal õigus nõuda viivist 27,03% põhivõlalt aastas. Kostja taotles viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 162 lg 1, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kostja netopalk on 6 500 krooni kuus ning tal on muid finantskohustusi summas 79 000 krooni. Hageja neid kostja väiteid ei vaidlustanud. Arvestades kostja rasket majanduslikku seisundit, pidas kohus põhjendatuks viivist vähendada 11 364,77 kroonini, s.o summani, mis muutus sissenõutavaks 18.01.2010 seisuga. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kostja palus võimalust tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel summas 500 krooni kuus. Hageja sellega ei nõustunud. Kohus leidis, et kuna kostjal on raske majanduslik olukord, on põhjendatud pikendada kohtuotsuse täitmise tähtaega ning määrata igakuise osamaksu suuruseks 1 000 krooni ning viimase osamakse suuruseks 87,97 krooni. Apellatsioonkaebus BIGBANK AS palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis vastustajalt alates 26.01.2010 viiviseid 27,03% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni apellandi kasuks välja mõistmata ning teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista vastustajalt apellandi kasuks välja alates 26.01.2010 viiviseid 27,03% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni; tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus määras kohtuotsuses võlgnevuse tasumise korra, mille kohaselt tuleb Venda Evertil tasuda BIGBANK AS-ile võlgnevus igakuiste osamaksetena summas 1 000 krooni alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuni võlgnevuse tasumiseni ning muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Apellant on seisukohal, et alates 26.01.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 27,03% tagastamata krediidisummalt aastas vastustajalt apellandi kasuks välja mõistmata jätmine on põhjendamatu. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et arvestades kostja rasket majanduslikku seisundit, peab kohus põhjendatuks viivist vähendada. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kõik eeltoodud tingimused peavad esinema üheaegselt. Ainult ühe tingimuse esinemine ei ole piisav alus viivise vähendamiseks. Ainuüksi isiku majanduslik olukord ei saa olla viivise vähendamise ja kohtuotsuse täitmise korra määramise aluseks. Kui isik ei suuda tõendada kõiki ülaltoodud tingimuste täitumist, kuid kohus ikkagi vähendab viivist, on tegemist TsMS § 230 lg 1 ja § 436 lg 1 ja lg 2 rikkumisega. Kui viivise vähendamiseks vajalike asjaolude olemasolu ei ole tõendatud, ei saa kohus vähendamist kohaldada, vastasel juhul on tegemist ebaseadusliku ja vastuolulise kohtulahendiga. Viivise vähendamisel hindab kohus ka vastustaja majanduslikku olukorda. Nimetatud olukorda iseloomustavad tõendid tuleb esitada vastustajal ning need peavad olema kohased, tõesed ja sobivad iseloomustamaks vastustaja olukorda. Majandusseisundi arvestamisel ei tohi kohus ebavõrdselt kohelda erinevaid vastustaja võlausaldajaid ega eelistada neid apellandile. Kohus on lubamatult väljunud seadusega vähendamiseks lubatud piiridest. Vähendades teisi võlausaldajaid eelistades apellandi poolt nõutavat viivist, kohtleb kohus võlausaldajaid ebavõrdselt ning eelistab neid apellandile. Juhtumil, kus vastustaja teadis vastava tagajärje saabumisest ning ignoreeris tagajärje saabumisega kaasnevat, ei saa lugeda õigustatuks vastustaja võlgnevuse vähendamist. Isik, kes on sõlminud krediidilepingu peab olema teadlik asjaolust, et ta peab teatud aja jooksul, teatud ulatuses ja tingimustel krediidilepingu alusel saadu tagastama. Kui isik oma kohustust nõuetekohaselt ei täida ning ei teavita sellest eelnevalt krediidiandjat, on igati mõistlik pidada sellist krediidisaaja käitumist pahauskseks. Isik, kes ei täida oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mis on viinud lepingu ülesütlemiseni, peab teadma, et ta valdab krediidiandjale tagastamisele kuuluvat raha õigusliku aluseta ja krediidiandjal on suurem õigus raha vallata. Vastustaja ei ole lähtunud oma käitumises krediidilepingus kokkulepitud juhistest ega ka seaduses sätestatust, mille alusel on kohane vastustaja käitumist hinnata kui hea usu põhimõtte vastast käitumist ehk pahauskset. Vastustaja oli teadlik ja pidi arvestama omapoolse lepingu rikkumise selliste tagajärgedega, mida iga mõistlik isik tema asemel antud juhtumil asjaolusid arvestades oleks ette näinud. Kuna isik on käitunud pahauskselt, siis ainuüksi see asjaolu seab kahtluse alla viivise vähendamise. Pahauskselt käituva isiku (kui veel lisaks sellele ei ole tõendatud VÕS § 162 lgs 1 vajalikud asjaolud) kohustuste vähendamine tekitab olukorra, milles isikule jääb mulje, et temapoolne käitumine on õiguspärane ehk isikule ei kaasne lepingu rikkumisega seoses mingeid olulisi negatiivseid tagajärgi, mis hoiaksid teda pahausksest käitumisest. Apellandi õigustatud huvi on suunatud ennekõike lepingu kohase täitmise saavutamisele. Viivise vähendamine annab signaali kohustatud isikule, et oma kohustusi ei ole vaja täita vastavalt kokkulepitule, sest sõltumata vastustaja rikkumise vabandatavust välistavatest asjaoludest ja õiguste teostamisele hea usu põhimõtete vastaselt, saabub kohustatud isikule leevendus oma kohustuste mahus ja täitmise viisis. Rahalise kohustuse tähtaegne täitmine on oluline kahes tähenduses. Esiteks näitab lepingu järgne maksekäitumine võlglase krediidivõime säilimist ja muutusi, teiseks apellandil on kohustus paigutada kaasatud vahendid selliselt, et igal ajal oleks tagatud apellandi võlausaldajate (hoiustajate) õigustatud nõuete rahuldamine ja korrektne maksekäitumine võimaldab planeerida ning koordineerida apellandi võlausaldajatele nende õigustatud nõuete rahuldamist. Apellant peab olukorras, kus üksik võlgnik või mitmed võlgnikud ei täida oma maksekohustust, oma võlausaldajate õigustatud nõuete rahuldamiseks tegema ekstrasooritusi

vahendite hankeks ja täiendavaid pingutusi maksehäire mõjude kõrvaldamiseks antud lepingust. Otsus kahjustab panga võlausaldajate huve ning sellega eelistab ühe lepingut rikkuva osapoole erahuve suure hulga hoiustajate ja apellandi tegevusega seotud isikute huvidele e. avalikele huvidele. Apellandi majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole krediidilepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine. Tavapärases majandustegevuses on võla ülalpidamise kulu seotud võla väljaandmiseks vajaliku ressursi ja võla halduse kuluga, mille katteallikateks on intress. Kulusid, mis on tingitud kostja poolt lepingu rikkumisest, intress ei kata, kuna see on tasu raha kasutamise eest, mis ei sisalda endas hüvitist lepingu rikkumise eest. VÕS § 162 lg-st 1 ei tulene, et võlgnik vabaneks leppetrahvi tasumise kohustusest, kui kohustuse rikkumisel võlgniku poolt kreeditoril kahju üldse ei teki. Seda seisukohta toetab ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-99. Kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga (RK 3-2-1-66-05). Apellant on seisukohal, et ülaltoodud põhimõtted kehtivad ka viivise vähendamise kohta. Samas kohtulahendis on Riigikohus öelnud, et kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes (RK 3-2-1-66-05, p 20). Apellant on seisukohal, et kohtuotsuses võlgnevuse tasumise korra määramine, mille kohaselt tuleb Venda Evertil tasuda BIGBANK AS-ile võlgnevus igakuiste osamaksetena summas 1 000 krooni alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuni võlgnevuse tasumiseni, on põhjendamatu. Kohus on otsuse täitmise korra ja tähtaja määramisel lähtunud vastustaja majanduslikust olukorrast. Kuna vastustaja ei ole oma majandusliku olukorda tõendanud, ei ole põhjendatud kohtuotsuse täitmise tähtaja pikendamine, kuna ei esine selle kohaldamise aluseks vajalike asjaolusid. Kohtuotsuse täitmise viisi, korra ja tähtaja määramisel peaks kohus muu hulgas lähtuma VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest ehk arvestama eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 sätestatud nõudeid, mille lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et kostja selgitustest nähtuvalt on tema netopalk 6 500 krooni kuus ning tal on muid finantskohustusi summas 79 000 krooni. Hageja neid kostja väiteid ei vaidlustanud. Samas ei ole vastustaja oma väiteid kuidagi põhjendanud ega esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema sissetuleku suurust, teiste finantskohustuste olemasolu ja nende suurust. Seega ei ole vastustaja väide tõendatud TsMS § 230 alusel. Ühtlasi on maakohus asunud seisukohale, et apellant ei ole vastustaja väiteid vaidlustanud. Apellant kohtu väitega ei nõustu. Tsiviilasjas toimunud kohtuistungil on apellandi esindaja

vaidlustanud kõiki vastustaja ülaltoodud väiteid ja selgitusi. Kohtuotsuses ei ole kohus nimetatud apellandi vastuväiteid arvestanud. Seega on kohtuotsus vastuoluline ja ei ole rajatud asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Apellant on seisukohal, et otsus on ebaõige osas, millega kohus jättis menetluskulud 10% ulatuses BIGBANK AS-i ja 90% ulatuses Venda Everti kanda. Juhul, kui ringkonnakohus rahuldab apellandi apellatsioonkaebuse, on maakohtu poolt kohtuotsuses kindlaks määratud menetluskulude jaotus ebaõige ning menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi esindaja ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka otsuse põhjendamise kohustuse täitmist TsMS § 442 lg 2 p 8 nõuete kohaselt. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Hageja esitas mitu nõuet, so tagastamata laenu 44 916,72 krooni, sissenõutavaks muutunud intressi 4806,48 krooni osas, laenu sissenõudmisega seotud kulu 1000 krooni, viivise 11 364,77 krooni ja alates 26.01.2010 kuni krediidisumma täieliku tagastamiseni viivitusintressi 27,03% tagastamata krediidisummalt aastas väljamõistmiseks. Tagastama jäänud võla 44 916,72 krooni, laenu sissenõudmisega seotud kulu 1000 krooni, sissenõutavaks muutunud intressi 4806,48 krooni osas on otsus seaduslik ja põhjendanud. Maakohus on otsusega välja mõistnud sissenõutavaks muutunud intressi 4806,48 krooni osas, kuid on seda ekslikult nimetatud viiviseks, millist viga on võimalik parandada apellatsioonimenetluses. Intress ja viivised ei ole identsed mõisted. Toimiku materjalide kohaselt puudus vaidlus sissenõutavaks muutunud intressi 4806,48 krooni osas. Apellatsioonimenetluses ei ole otsust eelnimetatud nõuete osas ka vaidlustatud. Juhindudes TsMS § 651 lg-st 1 kolleegium ei kontrolli maakohtu otsust antud nõuete osas. TsMS § 438 lg 1 kohaselt, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Maakohtu otsusest ilmneb, et kohus on jätnud seisukoha võtmata hageja nõude osas, milles ta taotles viivitusintressi väljamõistmist otsuse kohase täitmiseni ning on jätnud sisuliselt otsustamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, mille osas on kostjal tagastamata laen summas 44 916,72 krooni. Tulenevalt lepingu tingimusest on intressimääraks 27,03 % aastas. Kohus asus seisukohale, et intressimäär 27,03 % põhivõlalt aastas on seaduslik. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et hageja taotles sissenõutavaks muutunud intressi väljamõistmist summas 4806,48 krooni, mida kohus on otsuses ekslikult lugenud viiviseks, ja edasi alates 26.01.2010 viivitusintressi 27,03 % suuruses kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Viimatinimetatud nõude osas ei ole kohus mingit seisukohta võtnud. Hageja nõude 62 087,97 krooni osas on kohus sisuliselt rahuldanud hageja poolt taotletud

summas ning otsusest ei ilmne, millist viivist on kohus vähendanud. Kohus, tuginedes VÕS § 113 lg 8 ja §-le 162, asus seisukohale, et viivised kuuluvad vähendamisele ning vähendas viiviseid summani 11 367,77 krooni, kuid nimetatud ulatuses ongi hageja viiviseid palunud. Seega on kostja taotlus viiviste vähendamiseks jäänud kohtu poolt lahendamata. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sätet rakendatakse ka viivise vähendamisel. Nimetatud sätte eesmärk on kaitsta võlgnikku ebamõistlikult kõrgete või ebaproportsionaalsete leppetrahvide eest lepingulistest suhetes. Seadusest tulenevalt on kohtule antud diskretsiooniõigus vähendada leppetrahvi mõistliku summani. Arvestades eeltoodut nõustub kolleegium apellandiga, et otsus viivise, selle vähendamise ja otsuse täitmise korra osas ei ole TsMS § 442 lg 2 p 8 nõuete kohaselt põhjendatud. Kohus leidis, et kostjal on raske majanduslik seisund, kuivõrd netopalgaks on 6500 krooni kuus ning finantskohustusi on 79 000 krooni ning määras kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt peab kostja maksma võla osamaksetena 1000 krooni kuus. Toimiku materjalide kohaselt puuduvad tõendid kostja varalise seisundi kohta. Kostja taotles viiviste vähendamist, põhjendades seda asjaoluga, et tema töötasuks on 6500 krooni kuus, kuid tal on ka teisi kohustusi võlausaldajate ees. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on kostja kohustuseks tõendada oma vastuväiteid. Toimiku materjalidest ilmneb, et ühtegi tõendit ei ole kostja esitanud oma varalise seisundi tõendamiseks. Apellatsioonimenetluses esitas vastustaja Eesti Töötukassa 04.08.2010 otsuse ning Creditreform Inkasso teatised võla 17 920,07 tasumise kohustuse kohta. Lindorff 25.06.2009 maksekokkuleppe 8 055,11 krooni ning Danske Bank AS Eesti filiaali võla tasumise kokkuleppe RA -250802EV, mille kohaselt on kostjal kohustus tasuda liisinguvõlg summas 2 457,68 EUR-i lõpptähtajaga 16.05.2013. Nimetatud tõenditest ilmneb, et kostjal on ka teisi rahalisi kohustusi, kuid nimetatud tõenditest ei ilmne, milline on üldine võlajääk käesoleval ajal. Ka ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millist vara ta omab. Nimetatud asjaolu on aga oluline selleks, et otsustada kohtuotsuse täitmise korra ja viivise vähendamise üle. Määrates võla tasumiseks otsuse täitmise korra tulnuks pooltega läbi arutada ka hageja poolt alates 26.01.2010 taotletud viivitusintressi nõuet. Toimiku materjalidest ei ilmne, et seda oleks tehtud. Arvestades eeltoodut asub kolleegium seisukohale, maakohtu otsus kuulub tühistamisele intressi ja viivise nõudes ja otsuse täitmise korras, kuivõrd maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Kolleegium nõustub apellandiga, et menetluskulu jaotus ei vasta TsMS § 162 lg 1 ja 2 nõuetele. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleb otsustada ka menetluskulu jaotuse küsimus.

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.