Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.03.2012, Tallinn
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi Kristel Kibuvitsa vastu 5 445,84 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.10.2011 otsus
Apellatsioonimenetluse hind
2 815,73 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), volitatud esindaja Külli Reinfeld Kostja: Kristel Kibuvits (endine perekonnanimi Vald, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxx xx-xx, xxxxxxxx), lepinguline esindaja Marge Juur
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.10.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Swedbank Liising AS kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse,
samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank Liising AS esitas 04.03.2011 hagi Kristel Kibuvitsa vastu 5 535,84 euro ja viivise saamiseks.
2.Pooled sõlmisid 07.03.2008 liisingulepingu nr 0193012L, mille esemeks oli sõiduauto Dodge Caliber, 2.0, ehitusaastaga 2006. Kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingust tulenevaid kohustusi, jättes arved tasumata. Lepingust tulenev kostja debitoorne võlg; põhiosa- ja intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksete võlgnevus hageja ees on kokku 1 016,54 eurot. Kostja jättis tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja kostja eest AS-ile Hansa Autokindlustus liikluskindlustusmakse summas 118,17 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas. Viivisvõlgnevus moodustab 8,41 eurot.
3.Hageja saatis 02.11.2009 kostjale lepingu ülesütlemise teate, paludes tasuda võla hiljemalt 22.11.2009. Kostja võlga ei tasunud, mistõttu tuginedes üldtingimuste punktile 7.1.2 ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva auto valduse. Kostja autot ei tagastanud ja hageja pöördus selle tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Auto valdus taastati 24.12.2009. Pärast auto valduse taastamist andis hageja selle võõrandamiseks üle OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus. Hageja tasus Credit Expert OÜ-le ja OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus auto tagastusteenuse ja realiseerimise eest kokku 459,68 eurot (käibemaksuta). Auto realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud auto realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 12 200,23 eurot, mis koosneb auto jääkmaksumusest 10 597,43 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 1 016,54 eurot, auto tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 459,68 eurot (käibemaksuta), liikluskindlustusmaksete võlgnevusest 118,17 eurot ja viivisest 8,41 eurot.
4.Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui hageja, tuginedes liisinglepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisinglepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on kostja kohustatud hüvitama hagejale auto võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Üldtingimuste punkti 7.4. kohaselt auto võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel kostja poolt lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Üldtingimuste punkti 7.4.1 kohaselt juhul, kui auto võõrandamisest saadav rahasumma ei
kata kõiki tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudujääva osa.
5.Kuna auto realiseerimisest sai hageja 6 664,39 eurot (käibemaksuta), on tema nõue kostja vastu 12 200,23 - 6 664.39 = 5 535,84 eurot. Hageja osundab võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-tele 1 ja 4, § 76 lg-le 1, § 455 lg-le 1, § 101 lg 1 p-le 6, § 142 lg-le 1. Hageja palub välja mõista ka viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas. Kostja vastuväited
6.Kostja tunnistab hagi debitoorse võlgnevuse ja müügikulu summa osas ning vaidleb vastu osaliselt tagastusteenuse ja liisingueseme müügihinnale.
7.Auto tagastati kostja poolt hagejaga kokkulepitud ajal 24.12.2009. Kostja ei nõustu hageja nõutava teenuse maksumusega.
8.Hind, millega BRC Autokeskus liisingueseme müüs, ei vasta liisingueseme väärtusele. AS-i Silberauto info tõendab, et 2010 ajavahemikus jaanuar-märts on vastavate autode turuväärtus vahemikus 10 000-12 000 eurot, mis teeb keskmiseks hinnaks 11 000 eurot koos käibemaksuga ja 8 800 eurot käibemaksuta. Samasugused hinnad olid ka müügipakkumistes Auto24 e-portaalis. Auto jääkväärtus oli 10 597 eurot, auto müüdi hinnaga 6 664,39 eurot.
9.VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral maksta hüvitis liisingueseme jääkväärtusest lähtuvalt. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Autol ei olnud defekte ja ei ole ühtegi hindamisakti, mis näitaks, et auto oli müügi hetkel vigastustega või avariiline.
10.Kostja palub tuvastada üldtingimuste p 3.7 tühisust ja kohaldada VÕS § 367 lg 3.
Esimese astme kohtu lahend
11.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks 2815,73 eurot, viivise 7% aastas 2 815,73 euroselt põhinõudelt alates 04.03.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis hagi rahuldamata 2 630,11 euro väljamõistmise osas ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Kristel Valla ja Aktsiaseltsi Hansa Liising vahel sõlmiti 07.03.2008 liisinguleping nr 0193012L, mille esemeks oli sõiduauto Dodge Caliber, 2.0, ehitusaastaga 2006; kostjal oli kohustus tasuda liisingulepingu alusel lepingulisi makseid; kostja ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes tähtaegselt osaliselt tasumata arved ajavahemikul 16.08.2009 kuni 15.12.2009; liisingulepingu ese tagastati hageja valdusesse 24.12.2009, kostja ei vaidlusta tasumata arveid - 1 115,64 eurot, sh liisingumaksed - 1 016,54 eurot, kindlustusmaksed – 90,69 eurot, viivis - 8,41 eurot ning müügiteenus - 299,90 eurot ja tagastusteenust summas 31,96 eurot .
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma hagejale müügikahju, sõiduki tagastamise aja ja tagastusteenuse hinna üle ning kas lepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tühised.
14.Üldtingimuste p 3.7 ei välista olukorda, kus liisingueseme enda valdusesse tagasi saanud liisinguandja võõrandab sõiduki hinnaga oluliselt alla turuhinna, nõudes kõigi võimalike kulude hüvitamist liisinguvõtjalt. Selline olukord seab tarbijast liisinguvõtja ebamõistlikku olukorda, mistõttu tüüptingimusena on liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 tühine vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5.
15.Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 vastab VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja
tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul.
16.Tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse juhul, kui tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seaduse kohaselt tuleb hüvitis arvestada liisingueseme tagastamisel ning nõude määramisel ei lähtuta mitte sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada, vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski, nii võõrandamise kui selle õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas, liisinguandja ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingus kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asus kohus seisukohale, et antud juhul on tegemist ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 tüüptingimus tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud.
17.VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisingulepingu lõppedes jääb sõiduk liisinguandjale, säilitab viimane nii sõiduki omandi kui omandab tasutud väljaostumaksed. Seega jääb hagejale sõiduki koguväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal.
18.Hageja on oma nõude esitamisel lähtunud liisingueseme müügihinnast – 6 664,39 eurot ilma käibemaksuta. AS-i Silberauto 07.06.2011 vastusest kohtule nähtub, et sõiduki Dodge Caliber 2.0 turuväärtus võis jääda ajavahemikul jaanuar – märts 2010 vahemikku 10 000 – 12 000 eurot sh käibemaks. Credit Expert OÜ üleandmise-vastuvõtu aktiga on tõendatud, et kostja tagastas 24.12.2009 sõiduki Dodge Caliber märkustega: näidikuteplokis põleb hoiatustuli-mootorituli, kütusetase miinimumil, väljast määrdunud – värvkatte vigastusi ei saa tuvastada. Autole ei ole teostatud tehnilist ülevaatust. OÜ Balti Realiseerimiskeskus üleandmise-vastuvõtu aktiga on leidnud kinnitust, et Credit Expert OÜ andis 30.12.2009 üle vaidlusaluse sõiduki märkusega, et autole ei ole teostatud tehnilist ülevaatust. Credit Expert OÜ 28.12.2009 arvega on tõendatud, et sõiduki tagastusteenus on käibemaksuta 2 500 eurot.
19.Hageja siseveebi programmist Overman nähtuvalt leppis kostja hageja esindaja Einike Veebeliga kokku, et tagastab auto isiklikult. Hageja ei ole tõendanud, millest koosnes sõiduki tagastusteenuse hind 159,78 eurot. Arvestades asjaolu, et kokkuleppel hagejaga tagastas kostja 24.12.2009 sõiduki isiklikult Credit Expert OÜ-le, siis on tagastusteenuse hind ebamõistlikult kõrge. Kohus nõustus kostja poolt pakutud tagastusteenuse hinnaga 31,95 eurot. Hageja heitis kostjale ette, et sõiduk oli avariiline, mida kinnitab Eesti Liikluskindlustuse Fondi teatis. Õige on kostja osundamine asjaolule, et talle lepingu sõlmimisel ega sõiduki üleandmisel 07.03.2008 ei kinnitanud hageja, et sõiduk oli läbi teinud avarii. Eesti Liikluskindlustuse Fondi teatisest nähtub, et vaidlusalusele sõidukile põhjustati 28.11.2007 kahju summas 3 187,27 eurot. Seega ei ole hageja lepingu sõlmimisel käitunud heas usus.
20.Hageja ei ole esitanud tõendeid auto väärtuse kohta tagastamise hetkel. Hageja ei tõendanud liisingueseme tegelikku väärtust ehk turuhinda selle liisinguandjale tagastamise ajal
24.12.2009, seda ei kinnita ka sõiduki müüki suunamise akt. Portaali auto24.ee 16.05.2011 müügikuulutusest nähtuvalt on sama sõiduki hind 9 400 – 10 160 eurot. AS-i Silberauto ja kostja elektronkirjadest nähtuvalt on AS Silberauto kinnitanud, et vaidlusaluste sõidukite hinnad on vahemikus 10 000 – 12 000 eurot. Kohus lähtus AS-i Silberauto esitatud arvamusest ja hindas vaidlusaluse sõiduki väärtuseks 11 000 eurot, millest tuleb maha arvestada käibemaks. Seega on vaidlusaluse sõiduki keskmine hind hagejale tagastamise hetkel käibemaksuta 9 166 eurot.
21.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 kohaselt võib lähtuda reaalsest müügihinnast, kui liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning müügihind ei erine oluliselt liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Seejuures peab Riigikohus mõistlikuks ja lubatavaks hinnaerinevuseks 10 %. Käesolevas asjas erineb aga sõiduki tagastamisel keskmine müügihind oluliselt (37,6%) hinnast, millega sõiduk võõrandati. Kuna hageja ei ole tõendanud muud sõiduki väärtust selle tagastamisel, kui auto müügiaktis märgitud auto maksumus, tuleb lähtuda AS-i Silberauto esitatud arvamusest. Hageja on esitanud tõendi, et vaidlusalune sõiduk oli avariiline, kuid hageja ei ole tõendanud, et sõiduk olnuks avariiline tagastamise hetkel.
22.Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele auto jääkmaksumus 10 597,43 eurot + debitoorne võlg 1 016,54 eurot + viivis 8,41 eurot + kindlustusmaksete võlg 118,17 eurot + auto tagastusteenus 31,95 eurot + müügiteenus 299,90 eurot - sõiduki keskmine hind tagastamise hetkel 9 166,67 eurot – menetluse ajal tasutud 90 eurot = 2 815,73 eurot. Seega tuleb jätta hageja nõue 2 630,11 euro väljamõistmise osas rahuldamata.
23.TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates 04.03.2011 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 2 815,73 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
24.Väär on hageja viide VÕS §-le 142 kuna tegemist ei ole käendusega. Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
25.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks 2 530,11 euro ja sellelt summalt täiendava viivise välja mõistmata jätmise osas. Hageja palub teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks 2 530,11 eurot ning määrata põhinõudeks, millelt kostjalt välja mõista täiendav viivis, 5 345,84 eurot. Jätta menetluskulud kostja kanda.
26.Kohus ei ole käesolevas vaidluses asjaolusid ning esitatud tõendeid kogumis hinnanud ning on ebaõigesti asunud seisukohale, et poolte sõlmitud lepingu tüüptingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised. Tegemist ei ole tühiste tüüptingimusega, kuna need ei kahjusta ebamõistlikult kostja huve. Hageja on teinud kõik endast oleneva selleks, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Asja materjalist nähtub, et hageja on auto võõrandanud mõistliku aja jooksul (3 kuu jooksul) ning auto müügiga on aktiivselt tegeletud. Selleks kaasas hageja müügiprotsessi ka kostja. Kostja oli teadlik kõikidest müügiga seotud asjaoludest, mistõttu on hageja auto võõrandamisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole otsuse tegemisel nimetatud asjaolusid üldse arvestanud ega analüüsinud, mistõttu on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et tüüptingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised.
27.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt võimaldas antud juhul lepingu üldtingimuste punkt 7.4.1. jätta kostja vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt hageja otsustada. Kostjale olid võimaldatud kõik võimalused müügiprotsessis osaleda ning seda mõjutada. Kostja oleks võinud ka ise autole võimalikult kõrge hinnaga ostja otsida. Hageja ei ole võõrandanud liisingueset oluliselt alla turuhinna ega ole põhjendamatult nõudnud kõigi võimalike kulude hüvitamist kostjalt. Kostjal on olnud kõik võimalused selleks, et kaasa aidata kahju ärahoidmisele ja seega ei ole antud juhul tekkinud olukorda, kus kostja vastu esitatud nõude suuruse määramine oleks olnud üksnes hageja otsustada.
28.Kohus on turuhinna määramisel võtnud aluseks üksnes AS Silberauto üldistava arvamuse, kõike muud seejuures arvestamata. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et vaidlusalune liisinguese oli avariilise taustaga. Seda ei ole hinnangu andmisel arvestanud ka AS Silberauto, kuna arvamus anti väga üldiselt, mitte konkreetse sõiduki osas. Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi väljavõttest nähtub, et kõnealune sõiduk oli lepingu kehtivuse ajal osalenud kolmes avariis ning enne kostjaga lepingu sõlmimist veel ühes. Tõendamist ei vaja asjaolu, et sõidukite, mis on läbinud avarii või mitu avariid ning seejärel taastatud, hinnad on turul oluliselt madalamad kui avariis mitteosalenud sõidukitel. Samuti on üldiselt teadaolev asjaolu see, et potentsiaalsed ostjad kontrollivad enne tehingu tegemist põhjalikult ostetava sõiduki ajalugu, tehnilist seisukorda jne. Asjaolu, et sõiduk on osalenud mitmes avariis, mõjutab oluliselt auto väärtust turul. Kohus on ebaõigesti märkinud, et hageja on esitanud tõendi, et vaidlusalune sõiduk oli avariiline, kuid hageja ei ole tõendanud, et sõiduk olnuks avariiline tagastamise hetkel. Hageja selgitab, et ta ei olegi kunagi väitnud, et liisinguese oli tagastamise hetkel avariiline, vaid, et konkreetsel sõidukil oli avariiline ajalugu, mis mõjutas oluliselt selle väärtust turul. Lisaks eeltoodule ei ole kohus arvestanud ka asjaoluga, et kostja on ise kinnitanud, et hinnaga 170 000 krooni (10 864,98 eurot) koos käibemaksuga (9 054,15 eurot ilma käibemaksuta) ei õnnestunud tal autole ostjat leida. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et just vaidlusaluse sõiduki turuväärtus oli 11 000 eurot koos käibemaksuga. Kohtu hinnang vaidlusaluse sõiduki turuhinna kohta läheb vastuollu asjas esitatud tõenditega ning ka kostja poolt avaldatuga.
29.Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja esitanud tõendeid auto väärtuse kohta tagastamise hetkel ning seega ei ole hageja tõendanud liisingueseme tegelikku väärtust ehk turuhinda tagastamise hetkel. Auto turuväärtust kinnistavaks hagejapoolseks tõendiks on just auto müügiakt. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kõnealuse liisingueseme turuväärtus selgus auto müügiprotseduuri käigus ja seega saab auto müügihinda pidada ka auto väärtuseks selle tagastamise hetkel. Eeltoodu alusel ei olnud kõnealuse sõiduki turuväärtus 9 166 eurot, vaid 6 664,39 eurot, mida kinnitab auto müügiakt.
30.Hageja ei nõustu kohtu hinnanguga, et ta ei ole lepingu sõlmimisel käitunud heas usus. Tulenevalt VÕS §-st 361 kohustus hageja vaid omandama müüjalt kostja välja valitud sõiduki ning andma selle kostja kasutusse, mistõttu on nii kostja kui ka kohtu etteheided hageja suhtes alusetud. Kostja oli see, kes pidi ise kontrollima sõiduki seisukorda ning ajalugu.
31.Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga selles, et tagastusteenuse hind on ebamõistlikult kõrge. Kohus ei ole oma sellekohast seisukohta millegagi põhjendanud. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse jõusse ning menetluskulud poolte endi kanda.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
33.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
34.Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele. Maakohus on õigesti ja põhjendatult lugenud lepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 tühisteks, kuna neist tulenevalt tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnarisk on pandud ainuüksi liisinguvõtjale. See võimaldab oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust.
35.Vastav tüüptingimus on tühine, sest vastava tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt lähtutakse liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuulusid liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal) mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel või kas liisinguvõtja pani toime rikkumisi, mida kokkulepe oleks võimaldanud. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida.
36.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et ostjale olid võimaldatud kõik võimalused müügiprotsessis osaleda ning seda mõjutada. Liisinguandja tagastas sõiduki, kui pooltevahelised läbirääkimised tulemusi ei andnud ning edasine müügiprotsess oli üksnes hageja otsustada.
37.Maakohus on põhjendatult lähtunud keskmise turuhinna määramisel auto tagastamise hetkel AS Silberauto arvamusest, sest muid vastavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Hageja ei ole esitanud omapoolset hindamisakti, kus oleks arvestatud auto avariilise taustaga ja muude konkreetset autot puudutavate asjaoludega. Ühekordne müügiakt ei tõenda keskmist hinda.
38.Maakohus arvestas tagastusteenuse maksumuseks 31,95 eurot, sest sellise hinnaga nõustus kostja. Kostja tagastas auto ise peale läbirääkimiste tulemusteta lõppemist hageja poolt näidatud autode platsile ning auto tagasisaamiseks tehtav kulutus seisnes üksnes ühe mehe
platsile tulekus ja auto vastuvõtmises. Sellest tulenevalt hageja poolt nõutud tagastusteenuse hind 159,78 eurot on ilmselgelt liiga suur. Asjaolu, et hageja sellise summa oma lepingupartnerile maksis, ei tähenda, et konkreetse auto tagastamiseks sellise kulutuse tegemine oli vajalik. Menetluskulude jaotus ja selgitus
39.TsMS § 173 lg 1 kohaselt peab asja järgmisena menetlev kohus lahendis esitama kogu seni kantud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
40.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
G. Kivinurm
K. Paal
M.Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.