Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Swedbank Liising Aktsiaselts esitas 04.03.2011 hagi KK vastu 5 535,84 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Aktsiaselts Hansa Liising (nüüd Swedbank Liising Aktsiaselts, edaspidi hageja) ja KV(edaspidi kostja) 07.03.2008 liisingulepingu nr XXX (edaspidi leping), mille esemeks oli sõiduauto Dodge Caliber, 2.0, ehitusaastaga 2006 (edaspidi vara). Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Lepingu üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult kostja. Hageja ja kostja sõlmisid 07.03.2008 kindlustuslepped, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingust tulenevaid kohustusi, jättes arved tasumata. Lepingust tulenev kostja debitoorne võlg: põhiosa- ja intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksete võlgnevus hageja ees kokku on summas 1 016,54 eurot. Kostja jättis tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja kostja eest AS-ile Hansa Varakindlustus vara liikluskindlustusmakse summas 118,17 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas. Viivisvõlgnevus moodustab 8,41 eurot. Kuna kostja rikkus liisingumaksete tasumise kohustust, saatis hageja talle 02.11.2009 lepingu ülesütlemise teate, paludes tasuda võla hiljemalt 22.11.2009 ja hoiatades, et kui võlga ei tasuta, ütleb hageja lepingu üles. Kostja võlga ei tasunud, mistõttu luges hageja tuginedes üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu ülesöelduks. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri CE OÜ poole. Vara valdus taastati 24.12.2009. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle OÜ BR. Hageja tasus CEOÜ ja OÜ BR vara tagastusteenuse ja realiseerimise eest kokku summas 459,68 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 12 200,23 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 10 597,43 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1 016,54 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 459,68 eurot (käibemaksuta), liikluskindlustusmaksete võlgnevusest summas 118,17 eurot ja viivismaksete võlgnevusest summas 8,41 eurot. Üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, kui hageja, tuginedes liisinglepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisinglepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine,

liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Üldtingimuste punkti 7.4. kohaselt vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel kostja poolt lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Üldtingimuste punkti 7.4.1. kohaselt juhul, kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Kuna vara realiseerimisest sai hageja 6 664,39 eurot (käibemaksuta), on tema nõue kostja vastu 12 200,23 - 6 664.39 = 5 535,84 eurot. Hageja osundab võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1, 4, § 76 lg 1, § 455 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 142 lg 1. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivis hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas. Hageja esitas 10.05.2011, 28.07.2011 ja 12.09.2011 vastuse kostja vastuväidetele. Hageja on seisukohal, et hind, millega tal õnnestus liisinguese võõrandada vastab liisingueseme väärtusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes. Hageja on arvamusel, et turuväärtuse määramisel on keskseks küsimuseks see, millise hinnaga on võimalik vastavat vara reaalselt müüa, sest TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Liisingueseme müüki suunamise alghinna määramisel lähtuti konkreetsest varast ja turusituatsioonist. Arvestada tuleb asjaoluga, et liisingueseme tagastamine ja võõrandamine toimus majandussurutise ajal, kus sõiduautode pakkumine turul ületas nõudlust. Liisingueseme müügiga tegeles professionaalne ettevõtja BROÜ. Alusetud on kostja väited, justkui oleks 2010.a jaanuaris – märtsis analoogsete kasutatud sõidukite hinnad olnud oluliselt kõrgemad. Kostja on esitanud samalaadsete kasutatud sõidukite müügipakkumised, millest nähtub, et 2011.a maikuus on analoogsed sõidukid müügis hinnaga 9 400 kuni 10 500 eurot (koos käibemaksuga). 07.06.2011 vastuses kohtule teatab AS S , et sõiduautode Dodge Caliber 2.0 turuväärtus võis kirjas nimetatud ajavahemikul jääda vahemikku 10 000 – 12 000 eurot (koos käibemaksuga). Samas juhib AS S tähelepanu sellele, et käesolev hinnang on antud ainult kohtu kirjas väljatoodud andmete põhjal ning on käsitletav orienteeruva, antud tüüpi sõiduautode turuväärtuse üldise hinnanguna. Konkreetse sõiduauto turuväärtus sõltub väga paljudest teguritest, mida ei ole kohtu kirjas välja toodud (nt läbisõit, tehniline seisukord, võimalikud vigastused ja eritunnused jms) ning ilma sõiduauto põhjalikku ülevaatust teostamata ei ole sellist hinnangut reeglina võimalik anda. Seega võivad teatud tüüpi sõiduautode turuväärtuse üldine hinnang ja hinnang konkreetse sõiduauto turuväärtusele olulisel määral erineda. Eeltoodust tulenevalt ei saa AS S anda mitte mingisugust garantiid, et konkteetne sõiduauto Dodge Caliber 2.0 turuväärtus jäi igal juhul nimetatud vahemikku. Hageja on seisukohal, et AS S toodud andmete põhjal ei saa anda hinnangut kasutatud liisingueseme turuväärtuse osas. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-118-08 leidnud (p 20), et kasutatud auto väärtuse tõendamisel võib põhimõtteliselt tugineda sarnaste autode müügipakkumistele ning müügiarvetele, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Hageja palub kohtul jätta AS S vastav arvamus tähelepanuta. Hageja märgib, et kostja oleks võinud ka ise varale kõrgema hinnaga ostja leida. Hageja saatis kostjale 02.11.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta, teatisele oli lisatud ka müügiprotseduuride kirjeldus.

05.01.2010 edastas hageja kostjale teate liisingueseme müüki suunamise kohta hinnaga 9 000,89 eurot. 04.02.2010 teatas hageja kostjale liisingueseme uuest müügihinnast, st müügihinda alandati. 04.03.2010 teatas hageja kostjale liisingueseme müügihinna vähendamisest. 29.03.2010 võõrandati liisinguese hinnaga 125 130 krooni (käibemaksuga), so 7 997,26 euroga. Kuigi hageja jääb oma seisukoha juurde, et liisingueseme võõrandamisest saadud summa vastab liisingueseme turuväärtusele, leiab hageja, et lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 punktist 18 saab liisinguandja kahjunõude arvestamisel aluseks võtta liisingueseme turuväärtusest kuni 10% võrra madalama hinna, kui pooled on (ka liisinguandja tüüptingimustes) kokku leppinud, et lähtuvad liisingueseme väärtuse asemel tegelikust müügihinnast (liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7). Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-3308 ja 3-2-1-77-08 leidnud, et vastava kokkuleppe olemasolul (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud turuväärtuse asemel lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Seega, kui kohus peaks kostja poolt esitatavatele võimalikele tõenditele tuginedes leidma, et liisingueseme võõrandamisest saadu ei vasta liisingueseme turuväärtusele, on hagejal tulenevalt Riigikohtu seisukohast siiski oma nõude arvutamisel igal juhul õigus lähtuda kohtu poolt tuvastatavast liisingueseme turuväärtusest 10% madalamast hinnast. Kostja on kohustatud hagejale hüvitama liisingueseme tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud. Üldtingimuste punkti 3.7 ja 7.4 kohaselt kohustus kostja hüvitama hagejale liisingueseme valduse ülevõtmise, hoidmise, müügikõlblikuks seadmise kulud ning muud liisingueseme võõrandamisega kaasnevad kulutused. Hageja lisas hagiavaldusele tõenditena arved ja maksekorraldused, mis tõendavad hageja poolt liisingueseme müügiga seoses kulutuste kandmist. Hageja kandis liisingueseme tagastamise ja realiseerimisega seoses kulutusi summas 459,68 eurot, mis koosneb vara tagastusteenusest summas 159,78 eurot ja müügiteenusest summas 299,90 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas lahendis nr 3-2-1-56-08 (p 16), et liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on kolleegiumi arvates lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisingulepingu esemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega kaasnevad kulud – nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust – mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kostja poolt viidatud lepingu üldtingimuste punkt on küll tüüptingimus, kuid see ei muuda neid tingimusi automaatselt tühiseks. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 on tehtud olukorras, kus liisinguvõtjale ei antud võimalust liisingueset ise enne võõrandada, liisinguvõtjat müügiprotseduurist ei teavitatud ning polnud tõendatud, et liisingueseme võõrandamine oleks toimunud professionaalselt vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt. Üksnes seetõttu jõudis Riigikohus viidatud otsustes seisukohale, et siis kahjustavad nimetatud tüüptingimused liisinguvõtja huve ebamõistlikult ja on tühised. Antud juhul aga nimetatud tingimuste tühiseks lugemiseks alused puuduvad.

Kostja vastuväited Kostja tunnistab hagi debitoorse võlgnevuse ja müügikulu summa osas ja vaidleb vastu osaliselt tagastusteenuse ja liisingueseme müügihinnale. Hageja saatis 02.11.2009 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse kustutamiseks. Hageja andis kirjaga kostjale võimaluse tasuda võlgnevus 23.11.2009. Kostja tasus pärast kirja kättesaamist ühe kuumakse, mistõttu langes lepingu ülesütlemine ära. Kostja lootis oma endiselt tööandjalt saada töötasu ja võla kustutada. Kostja tõendas seda Töövaidluskomisjoni otsusega. 17.12.2009 palus kostja hagejalt kirjaga maksegraafikut. Laenuhaldur polnud sellega nõus. Hiljem võttis hageja kostjaga telefoni teel ühendust, mille tulemusena lepiti kokku tasumise ajatamine hiljemalt 22.12.2009, mittetasumisel peab olema vara tagastatud samaks päevaks. Vara tagastati kostja poolt hagejaga kokkulepitud ajal 24.12.2009. Hageja väidab, et vara valduse taastamiseks oli juba käsund antud, kuid kostja oli pidevas ühenduses hagejaga ja teavitas juba enne, et toob vara ise ära, mida ta ka kokkulepitud ajal tegi. Seega ei saa kostja nõustuda hageja poolt nõutava teenuse maksmisega. Kostja on seisukohal, et hind, millega BRC Autokeskus liisingueseme müüs ei vasta liisingueseme väärtusele. AS S info tõendab, et 2010 ajavahemikus jaanuar-märts antud autode turuväärtus vahemikus 10 000-12 000 eurot, mis teeb keskmiseks hinnaks 11 000 eurot koos käibemaksuga ja 8 800 eurot käibemaksuta. Samasugused hinnad olid ka müügipakkumistes Auto24 saidil. Auto jääkväärtus oli 10 597 eurot, auto müüdi hinnaga 6 664,39 eurot. Auto hinnavahe seega 8 800-6 664,39= 2135,25 eurot. Riigikohtu lahendis 3-21-33-08 punktis 18 on ka välja toodud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Kostja on seisukohal, et ükski automüüja ei langetaks nii lühikese aja jooksul sellises summas auto hinda, seda enam, kui tema turuväärtus pole langenud. Riigikohtu lahendis 3-2-1-33-08 punktis nr 19 on öeldud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (nii enne 27. detsembrit 2003. a kehtinud kui ka kehtiva redaktsiooni) järgi ei ole oluline liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Liisingeseme tagasivõtmise puhul tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel nõude suuruse määramisel arvestada ka liisingeseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja leiab ka, et antud ajal ei saanud auto hind sellisel määral langeda, kuna ka tänasel päeval, 2011.a on taolise auto turu müügipakkumise hind endiselt 8 500 ja 10 800 euro vahel, mida kinnitab müügipakkumiste väljavõte. Kostja juhib tähelepanu ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-33-08 punktis 18 viidatud faktile, et lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 7.4.1 kohaselt, et kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude

suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 2-07-39529 punkti 11 kohaselt eeldatakse tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist juhul, kui tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seaduse kohaselt tuleb hüvitis arvestada liisingueseme tagastamisel ning nõude määramisel ei lähtuta mitte sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada, vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingus kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asus kohus seisukohale, et tegemist on ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Kohus leidis, et konkreetsed tüüptingimused tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral maksta hüvitis liisingueseme jääkväärtusest lähtuvalt. Kuivõrd liisingueseme jääkväärtuse saab määrata liisingueseme tagastamise hetke seisuga, siis sai hageja (liisinguandja) vastava kohustuse täitmist nõuda alates sellest, kui kostja (liisinguvõtja) talle liisingueseme tagastas. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Hageja on oma nõude tõendamiseks hagiavaldusele lisanud vara müügiakti, kust nähtub hind, millega hagejal õnnestus liisinguese võõrandada, esitatud algset hindamisakti, mis näitaks ära auto vead ja mis seisukorras see auto müüdi. Kostja väitel oli auto heas seisukorras ja see ei saa olla põhjuseks miks auto hind nii madal oli. Autol ei olnud defekte ja pole ühtki hindamisakti, mis näitaks, et auto oli müügi hetkel vigastustega või avariiline. Kostja on tasunud hagejale kohtumenetluses 190 eurot. Kostja palub tuvastada üldtingimuste p 3.7 tühisust ja kohaldada VÕS § 367 lg 3. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäid hageja esindajad hagi juurde ja vähendasid nõuet 5 345,84 euroni. Kostja tunnistas hagi osaliselt ja vaidles vastu sõiduki tagastusteenusele ja väärtusele tagastamise hetkel. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Kristel Valla ja Aktsiaseltsi Hansa Liising vahel sõlmiti 07.03.2008 liisinguleping nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Dodge Caliber, 2.0, ehitusaastaga 2006; kostjal oli kohustus tasuda liisingulepingu alusel lepingulisi makseid; kostja ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes tähtaegselt osaliselt tasumata arved ajavahemikul 16.08.2009 kuni 15.12.2009; liisingulepingu ese tagastati hageja valdusesse 24.12.2009, kostja ei vaidlusta tasumata arveid - 1 115,64 eurot, sh liisingumaksed - 1 016,54 eurot, kindlustusmaksed – 90,69 eurot, viivis - 8,41 eurot ning müügiteenus - 299,90 eurot ja tagastusteenust summas 31,96 eurot (t lk 11-43).

Pooled vaidlevad selle üle, kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma hagejale müügikahju, sõiduki tagastamise aja ja tagastusteenuse hinna üle, kas lepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tühised. Kohus analüüsib, kas liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tühised. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 järgi oli liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisel tekkinud kahju ehk liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe ja muud kulud. Antud üldtingimuste punkti näol on tegemist tüüptingimusega, mis ei arvesta tarbijast liisinguvõtja kohustuste määramisel üldse seda, milline on tagastatava sõiduki turuväärtus ning millistel tingimustel võib liisinguandjast hageja seda võõrandada. Antud säte ei välista olukorda, kus liisingueseme enda valdusesse tagasi saanud liisinguandja võõrandab sõiduki hinnaga oluliselt alla turuhinna, nõudes kõigi võimalike kulude hüvitamist liisinguvõtjalt. Selline olukord seab tarbijast liisinguvõtja ebamõistlikku olukorda, mistõttu tüüptingimusena on liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 tühine vastavalt VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 kohaselt, et kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Eeldatakse tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist juhul, kui tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seaduse kohaselt tuleb hüvitis arvestada liisingueseme tagastamisel ning nõude määramisel ei lähtuta mitte sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada, vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel

ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingus kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asub kohus seisukohale, et antud juhul on tegemist ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Kohus leiab, et liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 tüüptingimus tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisingulepingu lõppedes jääb sõiduk liisinguandjale, säilitab viimane nii sõiduki omandi kui omandab tasutud väljaostumaksed. Seega jääb hagejale sõiduki koguväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Hageja on oma nõude esitamisel lähtunud liisingueseme müügihinnast – 6 664,39 eurot ilma käibemaksuta (t lk 49). AS S 07.06.2011 vastusest kohtule on tuvastatud, et sõiduki Dodge Caliber 2.0 turuväärtus võis jääda ajavahemikul jaanuar – märts 2010 vahemikku 10 000 – 12 000 eurot sh käibemaks. Konkreetse sõiduauto turuväärtus sõltub paljudest teguritest (läbisõit, tehniline seisukord, võimalikud vigastused ja eritunnused jms) ning ilma sõiduauto põhjalikku ülevaatust teostamata ei ole sellist hinnangut reeglina võimalik anda. Seega võivad teatud tüüpi sõiduautode turuväärtuse üldine hinnang ja hinnang konkreetse sõiduauto turuväärtusele olulisel määral erineda (t lk 158). CEOÜ üleandmise-vastuvõtu aktiga on tõendatud, et kostja tagastas 24.12.2009 sõiduki Dodge Caliber märkustega: näidikuteplokis põleb hoiatustuli-mootorituli, kütusetase miinimumil, väljast määrdunud – värvkatte vigastusi ei saa tuvastada. Varale ei ole teostatud tehnilist ülevaatust (t lk 43). OÜ BR üleandmisevastuvõtu aktiga on leidnud kinnitust, et CEOÜ andis 30.12.2009 üle vaidlusaluse sõiduki märkusega, et varale ei ole teostatud tehnilist ülevaatust (t lk 44). CEOÜ 28.12.2009 arvega on tõendatud, et sõiduki tagastusteenus on käibemaksuta 2 500 eurot (t lk 45-46). Poolte kirjavahetusega on leidnud kinnitust, et kostja soovis jätkata hagejaga lepingut (t lk 51-52, 8497, 103-118, 128 – 130, 147 – 150). Töövaidluskomisjoni 17.05.2010 otsusega on tõendatud, et OÜ EI on välja mõistetud kostja kasuks 2009 juuni- ja detsembrikuu töötasu 22 215 krooni ja puhkuse rahaline hüvitis 12 193,20 krooni (t lk 134-136), mis aga ei vabasta kostjat hageja ees lepingukohustuse täitmisest. Hageja siseveebi programmist Overman nähtuvalt leppis kostja hageja esindaja EV kokku, et tagastab isiklikult vara (t lk 128). Hageja ei ole tõendanud, millest koosnes sõiduki tagastusteenuse hind 159,78 eurot. Arvestades asjaolu, et kokkuleppel hagejaga tagastas kostja 24.12.2009 sõiduki isiklikult CEOÜ , siis kohus nõustub kostja vastuväitega, et tagastusteenuse hind on ebamõistlikult kõrge. Kohus soostub kostja pakutud tagastusteenuse hinnaga 31,95 eurot. Hageja heitis kostjale ette, et sõiduk oli avariiline, mida kinnitab Eesti Liikluskindlustuse Fondi teatis (t lk 193). Õige on kostja osundamine asjaolule, et talle lepingu sõlmimisel ega sõiduki üleandmisel 07.03.2008 ei kinnitanud hageja, et sõiduk oli läbi teinud avarii (t lk 22). Küll aga Eesti Liikluskindlustuse Fondi teatisest nähtub, et vaidlusalusele sõidukile põhjustati 28.11.2007 kahju summas 3 187,27 eurot. Seega ei ole hageja lepingu sõlmimisel käitunud heas usus. Kohus analüüsib tuginedes VÕS § 367 lg 3 sõiduki väärtust tagastamise ajal. Asjakohane on poolte osundamine TsÜS § 65, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ei ole esitanud tõendeid auto väärtuse

kohta tagastamise hetkel. Seega ei ole hageja tõendanud liisingueseme tegelikku väärtust ehk turuhinda selle liisinguandjale tagastamise ajal 24.12.2009, seda ei kinnita ka sõiduki müüki suunamise akt (t lk 194). Portaali auto24.ee 16.05.2011 müügikuulutusest nähtuvalt on sama sõiduki hind 9 400 – 10 160 eurot (t lk 133, 151 -154). AS S ja kostja elektronkirjadest nähtuvalt on AS S kinnitanud, et vaidlusaluste sõidukite hinnad on vahemikus 10 000 – 12 000 eurot (t lk 199). Kohus lähtub AS S esitatud arvamusest ja hindab vaidlusalust sõidukit 11 000 eurot, millest tuleb maha arvestada käibemaks. Seega on vaidlusaluse sõiduki keskmine hind 9 166 eurot käibemaksuta hagejale tagastamise hetkel. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 kohaselt võib lähtuda reaalsest müügihinnast, kui liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning müügihind ei erine oluliselt liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Seejuures peab Riigikohus mõistlikuks ja lubatavaks hinnaerinevuseks 10 %. Käesolevas asjas erineb aga sõiduki tagastamisel keskmine müügihind oluliselt hinnast s o 37,6%, millega sõiduk võõrandati (t lk 49). Kuna hageja ei ole tõendanud muud sõiduki väärtust selle tagastamisel, kui vara müügiaktis nr XXX märgitud vara maksumus, tuleb lähtuda AS S esitatud arvamusest. Hageja on esitanud tõendi, et vaidlusalune sõiduk oli avariiline, kuid hageja ei ole tõendanud, et sõiduk olnuks avariiline tagastamise hetkel. Kohus asub seisukohale, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele vara jääkmaksumus 10 597,43 eurot + debitoorne võlg 1 016,54 eurot + viivis 8,41 eurot + kindlustusmaksete võlg 118,17 eurot + vara tagastusteenus 31,95 eurot + müügiteenus 299,90 eurot - sõiduki keskmine hind tagastamise hetkel 9 166,67 eurot – menetluse ajal tasutud 90 eurot = 2 815,73 eurot. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue 5 445,84 – 2 813,73 = 2 630,11 euro väljamõistmise osas. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates 04.03.2011 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 2 815,73 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Väär on hageja viide VÕS § 142 kuna tegemist ei ole käendusega. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohtu selgitus kompromissi osas

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.