Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2012.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-11-10430
Tsiviilasi
MTS.Ve Tic.Ltd.Sti. hagi Eesti Vabariigi Tarbijakaitseameti kaudu vastu viivise nõudes
Tsiviilasja hind
3 374,10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MTS.Ve Tic.Ltd.Sti. (registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Armand Reinmaa (Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ, Uus-Tatari 25/Veerenni 13, 10134 Tallinn, tel 660 6974, e-post: [email protected]); Kostja: Eesti Vabariik Tarbijakaitseameti kaudu (registrikood 70003247, asukoht Rahukohtu 2, 10130 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja lepinguline esindaja: Peeter M XXX).
Kohtuistungi toimumise aeg 13.02.2012.a Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Kostja lepinguline esindaja Peeter M
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja MTS.Ve Tic.Ltd.Sti. esitas 10.03.2011.a Harju Maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi vastu Tarbijakaitseameti kaudu 30 000 euro nõudes.
2.Kohus võttis hagiavalduse 04.05.2011.a määrusega menetlusse. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu.
3.31.10.2011.a esitas hageja kohtule nõude täpsustuse, milles palus kostjalt lisaks põhinõudele mõista välja viivis summas 3374,10 eurot. Samas esitas hageja kohtule 07.11.2011.a avalduse nõude osaliseks tagasivõtmiseks, kuna kostja oli tasunud hagejale 30 000 euro suuruse põhinõude. Kohus jättis ma 06.02.2012.a määrusega läbi vaatamata hageja nõude kostja vastu 30 000 euro suuruses ulatuses.
4.Hageja jäi oma viivisenõude juurde, mistõttu kohus teatas pooltele 13.02.2012.a istungil, et kohtulahend tehakse pooltele teatavaks 05.03.2012.a.
HAGEJA NÕUE
5.Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja T (pankrotis) vahel sõlmitud leping, mille järgi kohustus T AS (pankrotis) korraldama turismiteenuseid Türki läbi hageja. Hageja on esitanud viimasele arveid teostatud teenuse eest, kuid T AS (pankrotis) jättis hageja esitatud arved tasumata.
6.21.05.2010.a väljastas kostja Tarbijakaitseameti kaudu hagejale garantiikirja, milles Tarbijakaitseamet kinnitas, et hageja arved T AS (pankrotis) vastu klientide tasumata majutuse eest Türgis summas 30 000 eurot hüvitatakse turismitagatise arvelt Eesti Vabariigi Turismiseaduse § 15 alusel. Hageja pöördus korduvalt Tarbijakaitseameti poole 30 000 euro hüvitamiseks, kuid kostja ei täitnud kohustust ega vastanud kostja hageja pöördumistele.
7.12.04.2011.a hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et 21.05.2010.a tarbijakaitseameti poolt hagejale väljastatud garantiiga võttis Tarbijakaitseamet kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lõikega 1 endale kohustuse teha garantiikirjas sätestatud toiming garantiikirjas nimetatud eelduste täitumisel. Garantiikirjas sätestatud toiminguks oli 30 000 euro suuruse garantiisumma tasumine soodustatud isikule ehk hagejale. Kostja on kinnitanud, et hageja nõue T AS vastu klientide majutusteenuste eest Türgis perioodile 08.05.2010.a kuni 23.05.2010.a summas 30 000 eurot rahuldatakse turismiseaduse § 15 sätestatud tagatise arvelt ning T AS tagatis on kehtiv ja väljastatud EKpoolt. Garantiikirjaga võttis garant endale kohustuse teha garantiikirjas sätestatud toiming garantiikirjas nimetatud eelduste täitmisel. Turismiseaduse § 15 lg 9 alusel otsustab tagatise kasutamise Tarbijakaitseamet. Seega oli kostjal võimalik otsustada tagatise kasutamine. Hageja leidis, et kostjal tuli tasuda garantiikirjas nimetatud summa hageja nõudel. Hageja esitas nõude 08.05.2010.a, kuid kostja summat ei tasunud.
8.21.06.2011.a vastuses kostja vastusele leidis hageja endiselt, et kostja ja hageja vahel on garantiilepingust tulenev suhe vastavalt VÕS § 155 lõikele 1. Kõik kostja vastuväited hageja ja T AS (pankrotis) vahelise lepingu osas ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Garantiinõue muutus
sissenõutavaks pärast hageja poolt nõude esitamist ning selle kättesaamist kostja poolt, mistõttu kostja poolt väljastatud garantii ei saa seega lõppeda tähtaja möödumisega. Hageja ei ole garantiist tulenevast õigusest loobunud ning kostja ei ole täitnud garantiist tulenevat kohustust. Seega on kostja poolt väljastatud garantii kehtiv VÕS § 155 lg 4 alusel. Kuivõrd kostja vastusele lisatu kohaselt (lisa 3) kinnitas T AS (pankrotis) lepingulise esindaja, et Türgi ettevõttele MT on AS T (pankrotis) jätnud tarbijate majutuse eest tasumata, saab järeldada, et T AS’ile (pankrotis) esitatud arved jäeti tasumata. Hageja poolt osutatud teenuste maht selgub hageja poolt esitatud arvetest, mis hageja hagiavaldusele lisas.
9.Hageja hinnangul ei omanud tähendust see, millistel alustel on garantiikiri välja anti, vaid see, et kostja on garantiikirja väljastanud ning see on kehtiv. Samas ei nõustunud hageja kostja väitega, et T AS (pankrotis) partnerid, sh hageja esitasid kostjale ähvardava sisuga ultimaatumi garantiikirja väljastamise kohta. Nimelt antud küsimuses toimus vaidlus/läbirääkimine/lahenduse otsimine kuni selgus, et Türgis on reisijad suletud kinniste uste taha ja neid on lubatud lukustatud uste taga hoida kuni hotelliarvete tasumiseni. Seega oli reaalselt ohtu seatud Eestist pärit turistide vabadus ja võimalus naasta reis alguspunkti. Kostjat teavitav kiri oli saadetud viisakas vormis ning sisaldas selgitust, et hagejal ei ole kohustust pakkuda klientidele sõitu lennujaama ning tasuda nende majutuse eest, kui hagejale ei edastata makseid nende klientide eest. Oma kirja lõpus lisas hageja, et hagejal ei ole võimalik osutada teenuseid hotellis viibivatele klientidele ning kliendid peavad ise tasuma hotelliarved lahkudes. Käesolevas vaidluses ei ole vajalik selgitada välja garantiikirja väljastamise asjaolusid, kuna kostja oleks pidanud nimetatud asjaolusid selgitama enne kui kostja garantiikirja väljastas.
10.T AS (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõude osas märkis hageja, et on T (pankrotis) AS pankrotimenetluses esitanud tunduvalt suurema nõude kui 30 000 eurot (167 578,53 eurot). Hagejale ei ole pankrotimenetluses väljamakseid tehtud. Hageja nõue pankrotimenetluses on tunnustatud. Kohe kui kostja tasub hagejale garantiikirjas nimetatud summa esitab hageja T AS (pankrotis) pankrotimenetluses nõude täpsustuse, milles arvestab oma nõudest maha garantiikirja alusel saadud summa.
11.Hageja heitis kostjale täiendavalt ette ka seda, et kostja ei vastanud hageja pöördumistele. Hageja esindaja saatis kostja töötajale KM e-kirja 24.09.2010.a, millele ta sai automaatvastuse, et KM viibib puhkusel ning kõikides küsimustes tuleb pöörduda teiste Tarbijakaitseameti töötajate poole. Hageja leidis, et märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 1 kohaselt oleks tema kirjale pidanud vastama selle adressaat ehk KM ise. KM sai kirja kätte 18.10.2010.a ning ta oleks pidanud sellele vastama hiljemalt 17.11.2010.a, mida ta ei teinud. Tarbijakaitseamet ise teavitas samal ajal ajakirjandust, et T AS-ga seotud menetlus on lõpetatud. Samas nähtub kostja vastusest, et menetlus lõppenud ei ole.
12.31.10.2011.a esitas hageja kohtule nõude täpsustuse. Hageja leidis, et tema garantiikirjast tulenev nõue muutus sissenõutavaks 09.06.2010.a ja kostja on ebamõistlikult viivitanud kohustuse täitmisega. Hageja kinnitas, et tagatise summa tasuti hageja esindaja arvele 12.10.2011.a. Seega viivitas kostja kohustuse täitmisega 09.06.2010.a kuni 12.10.2011.a. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja nõudis kostjalt viivist seaduses sätestatud määra alusel, tuginedes VÕS § 113 lõikele 1 ning § 94 lõikele 1. Kostja oli viivituses 489 päeva ja viivise summa päevas on 6,90 eurot, kuna viivise määraks on seaduse kohaselt viivitamise perioodil 8,25% aastas ehk 0,023% päevas. Viivise summa on 3374,10 eurot.
13.Seoses kostja poolt tagatise tasumisega hageja esindajale esitas hageja kohtule hagi osalise tagasivõtmise avalduse. Kostja saatis EKAS teatise ja palus tagatise hagejale välja maksta 06.10.2011.a. Kuna kostja tasus põhivõlgnevuse summa, võttis hageja oma hagiavalduse antud nõude ehk 30 000 euro osas tagasi.
14.Harju Maakohtu eelistungil 07.11.2011.a tõi hageja välja, et kuna garantiikirjas puudus tähtaeg, muutus kohustus sissenõutavaks 09.06.2010.a. Hageja nõuab kostjalt viivist alates nimetatud ajast kuni 12.10.2011.a. Garantii anti võlaõigusseaduse alusel ja kostja on garanteerinud vastava summa tasumise hagejale vaatamata sellele, et garantiikirjas on viidatud turismiseaduse § 15.
15.Kohtule 28.11.2011.a esitatud menetlusdokumendis väitis hageja, et eraõigusliku suhtega on tegemist siis, kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud. Sellises olukorras ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga. Kostja Tarbijakaitseamet esindab oma ülesannete täitmisel riiki. Avalik-õigusliku isiku poolt avali-õiguslike ülesannete täitmiseks on vajalik seadusandja volitus haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. Turismiseaduse § 15 lg 9 annab Tarbijakaitseametile volituse tagatise kasutamise otsustamiseks, mitte tagatise garanteerimiseks. Kuna turismiseadus ei anna kostjale volitust garantii andmiseks, ei saa sellist tegevust pidada haldusülesannete täitmiseks vaatamata sellele, et garantiikirjas on viidatud turismiseadusele. Seetõttu on garantiikiri välja antud VÕS § 155 alusel. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, milliste kohaselt anti garantii välja turismiseaduse § 15 alusel. Garantii enda sõnastusest ei saa välja lugeda, et tegemist oleks tingliku kinnitusega. Hageja nõuded 30 000 euro osas on juba põhjendatuks loetud. Kostja on kinnitanud garantiikirjas, et tagab nõude täitmise. Kostja on väljastanud dokumendi, mille pealkiri on „Warranty Letter“ ehk garantiikiri. Hageja seaduslik esindaja ei saanud garantiikirja tõlgendada teisiti kui VÕS § 155 mõttes. Hageja seaduslik esindaja sai selgelt aru, et tegemist on võlaõigusseaduse alusel antud garantiikirjaga. Kostja ekirjades ei ole selget viidet selle kohta, et tegemist oleks haldusmenetluse raames antud kinnitusega. Garantiist tulenev nõue muutub esitatavaks formaalsete eelduste täitmisel. Garantiikirjas sisaldub vaid nõue, et arved oleksid põhjendatud. Edasine menetlus on näidanud, et arved olid põhjendatud. Kostja ise on kirja käsitlenud garantiikirjana. Turismiseadus ega kostja põhikiri ei näe ette garantiikirja andmist haldusmenetluses, mistõttu saab tegemist olla ainult võlaõigusliku garantiiga.
16.Kohtule 06.02.2012.a esitatud seisukohtades hageja kordas oma varasemaid seisukohti. Hageja leidis, et garantiikirjast tulenev nõue muutus esitatavaks formaalsete eelduste täitmisel. Garantiikirjas on Tarbijakaitseamet välja toonud need eeldused, milliste täimisel garantiikirjast tulenev nõue esitatavaks muutub. Seega ei saa garantiikirja pidada haldusmenetluse käigus tehtud toiminguks, vaid võlaõiguslikuks lepinguks. Tarbijakaitseamet ei ole põhistanud garantiikirja haldusmenetluse raames, vaid on leidnud, et nõue kuulub rahuldamisele, kui on täidetud garantiikirjas esitatud nõuded. VÕS § 155 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et garantiist tulenev kohustus ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Seega on viide turismiseadusele garantiikirjas asjasse puutumatu. Garantiikirjas on Tarbijakaitseamet taganud rahalise kohustuse täitmist, mitte võimaliku tagatise jagamise otsustamist, mistõttu ei ole garantii antud haldusmenetluses. Hageja rõhutas veel kord, et turismiseadus ega haldusmenetluse seadus ei anna kostjale õigust väljastada garantiikirja. Garantiikiri anti välja enne haldusmenetluse algust. Enne haldusmenetluse algust välja antud dokument ei ole haldusmenetluse osa. Riigivõimu teostatakse põhiseaduse § 3 lg 1 alusel üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kostja täitis hageja põhinõude.
17.Harju Maakohtu istungil 13.02.2012.a leidis hageja, et tema nõude tsiviilõiguslikku alust tõendab eeskätt garantiikiri ise. Kostja poolne täiendav selgituskiri 16.06.2010.a saadeti alles pärast garantiikirja allkirjastamist.
KOSTJA VASTUVÄITED
18.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt puudub hageja ja kostja vahel lepinguline
suhe, mistõttu ei ole kostja vastu nõude esitamine võimalik. Nõude esitamine on võimalik juhul, kui T AS (pankrotis) vastu esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada või täita, kuid hageja ei ole sellekohastele asjaoludele viidanud.
19.Kostjale jäi ebaselgeks, milliseid turismiteenuseid hageja T AS (pankrotis) osutas ja millal ning millised arved on T AS (pankrotis) poolt tasutud. Kostja leidis, et hageja nõue ei ole sissenõutav. Garantiikirja andmise tingis vajadus toimetada Eesti Vabariigist pärit reisijad tagasi Eestisse, kuna 21.05.2010.a teavitas reisikorraldaja T AS (pankrotis) juhatuse liige kostjat asjaolust, et reisikorraldaja T AS (pankrotis) ei suuda täita pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi ning palus Tarbijakaitseametil asuda tagatist kasutama ja korraldama reisil olevate reisijate tagasitoomine. T AS (pankrotis) partnerid, sh hageja, esitasid kostjale ultimaatumi, et T AS (pankrotis) klientidele jätkatakse hoolitsuse ja toe pakkumist, nende majutamist ja nad transporditakse lennujaama alles siis, kui Tarbijakaitseameti poolt väljastatakse garantiikiri tagatisraha arvelt 30 000 euro suuruse summa tasumiseks. Väljastatud kirjaga kinnitas Tarbijakaitseamet, et hageja põhjendatud arved T AS klientide tasumata majutuse eest perioodil 08.05.2010 kuni 23.05.2010.a Türgi hotellides hüvitatakse turismitagatise arvelt vastavalt turismiseaduse § 15. Samuti kinnitati kirjas, et T AS tagatis on kehtiv ja väljastatud EKAS poolt.
20.Kostja juhtis tähelepanu sellele, et garantiikirjale ei oldud märgitud selle täitmise tähtaega ning hetke, millisest hagejal tekib nõudeõigus nõuda garantiikirjas märgitud kohustuse täitmist. Samas nähtub garantiikirjast, et selle alusel kuuluvad tasumisele MT Ltd põhjendatud arved. Seega sisaldab Tarbijakaitseameti antud garantiikiri mitmeid eeldusi, milliste nõuetekohasel täitmisel saaks esitatavad nõuded rahuldada.
21.Täiendavalt märkis kostja, et ta ei ole keeldunud garantiikirjast tulenevaid kohustusi täitmast või nende nõuetekohase täitmisega viivitanud. Lisaks kinnitas Tarbijakaitseamet, et ei ole T AS (pankrotis) tagatise menetlust lõpetanud. Samuti ei ole keeldutud hagi aluseks olevast garantiikirjast tulenevate kohustuste täitmisest ning garantiikirjast tulenevate kohustuste täitmiseks on T AS (pankrotis) tagatisrahad reserveeritud, mida kostja tõendab EKAS saadetud kirjaga.
22.T AS (pankrotis) pankrotimenetluse ja hageja nõude osas asus kostja seisukohale, et kuna hageja on T AS (pankrotis) pankrotihaldur Hele Kuut sõnul esitanud nõude ka viimase pankrotimenetluses, ei saa kostja arvates üks ja sama nõue olla rahuldatud mitmel korral erinevatest allikatest.
23.Kostja 25.07.2011.a vastuses kohtule rõhutas kostja uuesti, et garantiisummat saab hagejale välja maksta ainult teatud tingimuste esinemisel. Ainult kõigi tingimuste esinemise korral on kostjal võimalik otsustada garantiisumma väljamaksmine ning edastada sellekohane otsus EKAS-le. Esimene hageja nõue esitati kostjale 09.06.2010.a, kuid selleks ajaks ei olnud veel lõppenud isegi nõuete kogumine tagatise arvelt väljamaksete tegemiseks. Turismiseaduse alusel toimub tagatise arvelt võimalike väljamaksete tegemine kooskõlas antud seaduse nõuetega ning hagi esitamise seisuga ei olnud veel võetud vastu otsust hageja nõude osas tagatise väljamaksmise otsustamiseks. Menetlus on seni lõppenud vaid tarbijate osas ning sellele viitavad selgelt kõik Tarbijakaitseameti meediakajastused.
24.Harju Maakohtu 07.11.2011.a eelistungil väitis kostja, et garantii on antud turismiseaduse § 15 alusel. Kostja tahtis anda hagejale kindluse, et kui hagejal on tagatise osas põhjendatud nõudeid, vaadatakse need nõuded haldusmenetluses läbi ja rahuldatakse summas kuni 30 000 eurot. See nähtub garantiikirjast endast ning asjaolust, et tagatise andjaks ei ole mitte kostja ise, vaid kindlustusselts. Tagatise kasutamist otsustatakse haldusmenetluses, milles on üle tuhande nõude. Tegemist on sellise haldusmenetlusega, kus arvestatakse turismiseadusest tulenevate
erisustega. Istungi toimumise päevaks oli haldusmenetlus hageja suhtes lõppenud ning kostja hageja viivisenõuet ei tunnistanud. Asjakohatud on hageja väited tema nõude sissenõutavaks muutumise aja kohta, kuna hageja viidatud ajal ei olnud haldusmenetlus veel alanud, sest hageja nõuet ei olnud veel esitatud.
25.Kohtule 09.12.2011.a esitatud menetlusdokumendis on kostja rõhutanud, et tagatise väljamaksmine sai toimuda ainult turismiseaduse alusel. Sellele on garantiikirjas ka selgelt ja arusaadavalt osundatud. Tagatise väljamaksmine toimub haldusmenetluse käigus. Garantiikirjaga anti hagejale kindlust, et tema põhjendatud nõudeid täidetakse AS T tagatise arvelt kuni summani 30 000 eurot. Sellega fikseeris kostja hagejale tasutava summa ülempiiri, et tagada nende tarbijate õiguste ja huvide kaitse, kes olid AS T tasunud pakettreisi eest, kuid kelle reis jäi ära maksejõuetusse sattunud reisiettevõtte tegevuse tõttu. Hageja pidi arvestama ja olema teadlik sellest, et tema nõuet saab täita vaid AS T tagatise arvelt ning selle kasutamine eeldab ja nõuab Tarbijakaitseameti pikemaajalist kohast menetlust haldusmenetluse seaduse ja turismiseaduse alusel. Hagejat esindavale vandeadvokaadile ei saa see olla teadmata. Haldusmenetlus algas 21.05.2010.a ehk siis, kui AS T juhatuse liige ilmus Tarbijakaitseametisse ja tunnistas AS T maksejõuetust. Puudub vaidlus selles, et haldusmenetlus algas 21.05.2010.a kella 17 paiku. Garantiikiri kostjale anti pärast AS T maksejõuetuse selgumist. Garantiikirja andmise tingis vajadus tuua turvaliselt koju tagasi välisriigis asuvad reisijad, kuna hageja ei lubanud nendel hotellidest lahkuda, lukustas uksed ja keeldus nende lennujaama toimetamisest. Hagejale anti garantiikiri tema tungival nõudmisel. Haldusmenetluses pidi Tarbijakaitseamet kontrollima, millised teenuseid ja millises mahus oli hageja AS T perioodil 08.05.2010.a kuni 21.05.2010.a osutanud, millised arved oli AS T selle perioodi eest saanud ja maksmata jätnud ning millised nendest hageja arvetest olid sisuliselt põhjendatud. Nendele küsimustele ilma haldusmenetluse läbiviimiseta vastata ei oleks saanud. Seetõttu on ebaõige hageja väide, mille kohaselt kuulus garantiisumma alusel nõue väljamaksmisele esimese sellekohase nõude esitamisel 09.06.2010.a. Nõude esitamise ajal puudus Tarbijakaitseametil ülevaade, kas hageja nõue vastab esitatud tingimustele ning seega oli teadmata, kas hageja soovitud summat saab välja maksta või mitte. Hageja ja kostja vahel puudub tsiviilõiguslik lepinguline suhe ja hagejale antud garantiikiri sellist suhet ei tekitanud, kuna kirjas oli selgelt viidatud turismiseadusele ja viimase alusel läbi viidavale menetlusele. Hageja nõue vaadati läbi haldusmenetluses, mis on ainuke võimalik menetlusliik turismiseaduse alusel. Hageja oli oma esindaja vahendusel teadlik nõude menetlemise käigust. Seoses AS T maksejõuetusega alustati kriminaalmenetlust nr 10730000461 Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt. Selle raames uuriti AS T majandustegevust ja seoseid välispartneritega, kelleks oli ka hageja. Kriminaalasi lõpetati 26.08.2011.a määrusega seoses tõendite puudumisega. Seejärel sai kostja lõpule viia tagatise väljamaksmise menetluse ja korraldad tagatise arvelt väljamakse tegemise hagejale. Enne seda täpsustati hageja poolt, kelle arvele soovitud summa üle kanda. Haldusmenetluses tehtud otsus tagatise väljamaksmise kohta ei tähenda kostja poolt hageja nõude tunnistamist ega õigeksvõtmist. Kostja viis lihtsalt lõpule haldusmenetluse ja tegi selles osas otsuse 06.10.2011.a.
26.Kostja poolt kohtule esitatud kohtukõne teesides rõhutas kostja veel kord, et poolte vahel puudub tsiviilõiguslik suhe. Harju Maakohtu istungil 13.02.2012.a märkis kostja, et garantiikirja väljastamise hagejale tingis hädavajadus. Garantiikirja väljastamise ajaks oli haldusmenetlus juba alanud. Turismiseaduse alusel saab hüvitada ainult teatud kulutusi, mistõttu anti hagejale kinnitus, et turismiseaduse § 15 alusel kantakse kulud teatud piirsummani. Väljamakse tegi hagejale EKAS. Kirja väljastamine hagejale oli seotud konkreetsete asjaoludega. Kuna kiri väljastati hagejale pärast tööpäeva lõppu, ei saanud sellesse lisada konkreetsemaid selgitusi, vaid need saadeti hagejale hiljem.
KOHTU PÕHJENDUSED
27.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki
tõendeid, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
28.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja AS T (pankrotis) vahel oli 13.02.2010.a sõlmitud leping, mille järgi kohustus T AS (pankrotis) korraldama turismiteenuseid Türki läbi hageja; 2) hageja esitas AS T (pankrotis) lepingu alusel arveid, kuid T AS (pankrotis) jättis hageja esitatud arved tasumata; 3) 21.05.2010.a esitas kostja Tarbijakaitseameti kaudu hagejale inglisekeelse kirja, mis oli pealkirjastatud kui „warranty letter“ ning milles kinnitati, et hageja arved T AS (pankrotis) vastu klientide tasumata majutuse eest Türgis perioodil 08.05.2010.a kuni 23.05.2010.a summas 30 000 eurot hüvitatakse turismitagatise arvelt Eesti Vabariigi Turismiseaduse § 15 alusel ning AS T tagatis on kehtiv ja väljastatud EKAS poolt; 4) hageja esitas kostjale 08.05.2010.a nõude maksta tagatis välja; 5) kostja saatis hagejale 16.06.2010.a selgituse tagatise väljamaksmise kohta turismiseaduse alusel; 6) Tarbijakaitseamet tegi 06.10.2011.a otsuse hagejale tagatise arvelt 30 000 euro väljamaksmiseks 7) EKAS kandis hageja esindaja arvele tagatise summa 30 000 eurot 12.10.2011.a.
29.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt hagejale 21.05.2010.a saadetud ja garantiikirjana pealkirjastatud kiri on tsiviilõiguslik garantii VÕS § 155 alusel või mitte ning kas kostjal oli kohustus tasuda hagejale viimase poolt soovitud summa alates hageja esimese sellesisulise nõude esitamisest või mitte. Hageja väidab, et kostja poolt 21.05.2010.a saadetud dokumendi näol oli tegemist tsiviilõigusliku garantiiga, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt maksete tegemisega viivitamise eest viivist seaduses sätestatud määras. Põhinõude osas võttis hageja oma hagi nõude kostja vastu tagasi pärast EKAS poolt väljamakse tegemist hagejale.
30.Hageja on käesolevas asjas väitnud, et 21.05.2010.a kostja poolt hagejale väljastatud garantiiga võttis Tarbijakaitseamet kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lõikega 1 endale kohustuse teha garantiikirjas sätestatud toiming garantiikirjas nimetatud eelduste täitumisel. Garantiikirjas sätestatud toiminguks oli 30 000 euro suuruse garantiisumma tasumine soodustatud isikule ehk hagejale. Turismiseaduse § 15 lg 9 alusel otsustab tagatise kasutamise Tarbijakaitseamet, mistõttu oli kostjal võimalik otsustada tagatise kasutamine. Hageja esitas nõude 08.05.2010.a, kuid kostja summat ei tasunud. Garantiinõue muutus sissenõutavaks pärast hageja poolt nõude esitamist ning selle kättesaamist kostja poolt. Hageja ei esitanud kostjale enne garantiikirja väljastamist ähvardava sisuga ultimaatumeid. Poolte vahel toimusid läbirääkimised, kuni selgus, et Türgis asuvad reisijad on suletud uste taha ning nende võimalus koju naasta on ohus. Hageja garantiist tulenev nõue muutus sissenõutavaks 09.06.2010.a, mil hageja esitas vastava nõude kostjale ning kostja viivitas garantiinõude täitmisega kuni väljamakse tegeliku teostamiseni 12.10.2011.a. Kostja oli viivituses 489 päeva ja viivise summa päevas on 6,90 eurot, kuna viivise määraks on seaduse kohaselt viivitamise perioodil 8,25% aastas ehk 0,023% päevas. Viivise summa on 3374,10 eurot.
31.Hageja ei nõustunud kostja seisukohtadega, mille kohaselt ei olnudki poolte vahel tsiviilõiguslikku suhet. Eraõigusliku suhtega on tegemist siis, kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud. Kostja Tarbijakaitseamet esindab oma ülesannete täitmisel riiki ning avalik-õigusliku isiku poolt avaliõiguslike ülesannete täitmiseks on vajalik seadusandja volitus haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks, kuid turismiseaduse § 15 lg 9 annab Tarbijakaitseametile volituse tagatise kasutamise otsustamiseks, mitte tagatise garanteerimiseks. Seetõttu on garantiikiri välja antud VÕS § 155 alusel. Garantii enda sõnastusest ei saa välja lugeda, et tegemist oleks tingliku kinnitusega. Kostja on kinnitanud garantiikirjas, et tagab nõude täitmise ning garantiikirja
pealkirjaks oli „warranty letter“ ehk garantiikiri. Hageja seaduslik esindaja sai selgelt aru, et tegemist on võlaõigusseaduse alusel antud garantiikirjaga. Kostja e-kirjades ei ole selget viidet selle kohta, et tegemist oleks haldusmenetluse raames antud kinnitusega. Garantiikirjas sisaldub vaid nõue, et arved oleksid põhjendatud. Edasine menetlus on näidanud, et arved olid põhjendatud. Kostja ise on kirja käsitlenud garantiikirjana. VÕS § 155 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et garantiist tulenev kohustus ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Seega on viide turismiseadusele garantiikirjas asjasse puutumatu. Garantiikiri anti välja enne haldusmenetluse algust. Enne haldusmenetluse algust välja antud dokument ei ole haldusmenetluse osa.
32.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ning leidis, et poolte vahel ei ole tsiviilõiguslikku lepingut ning 21.02.2010.a kirja koostamine oli tingitud hageja ähvardavatest pöördumistest ja hageja tegevusest. Garantiikirja andmise tingis vajadus toimetada Eesti Vabariigist pärit reisijad tagasi Eestisse. Hageja esitas kostjale ultimaatumi, et T AS (pankrotis) klientidele jätkatakse hoolitsuse ja toe pakkumist, nende majutamist ja nad transporditakse lennujaama alles siis, kui Tarbijakaitseameti poolt väljastatakse garantiikiri tagatisraha arvelt 30 000 euro suuruse summa tasumiseks. Väljastatud kirjaga kinnitas Tarbijakaitseamet, et hageja põhjendatud arved T AS (pankrotis) klientide tasumata majutuse eest perioodil 08.05.2010 kuni 23.05.2010.a Türgi hotellides hüvitatakse turismitagatise arvelt vastavalt turismiseaduse § 15. Samuti kinnitati kirjas, et T AS tagatis on kehtiv ja väljastatud EKAS poolt. Esimene hageja nõue esitati kostjale 09.06.2010.a, kuid selleks ajaks ei olnud veel lõppenud isegi nõuete kogumine tagatise arvelt väljamaksete tegemiseks. Turismiseaduse alusel toimub tagatise arvelt võimalike väljamaksete tegemine kooskõlas antud seaduse nõuetega ning hagi esitamise seisuga ei olnud veel võetud vastu otsust hageja nõude osas tagatise väljamaksmise otsustamiseks. Menetlus on seni lõppenud vaid tarbijate osas ning sellele viitavad selgelt kõik Tarbijakaitseameti meediakajastused. Garantiikiri on selgelt antud ainult turismiseaduse § 15 alusel. Kostja tahtis anda hagejale kindluse, et kui hagejal on tagatise osas põhjendatud nõudeid, vaadatakse need haldusmenetluses läbi ja rahuldatakse summas kuni 30 000 eurot. See nähtub garantiikirjast endast ning asjaolust, et tagatise andjaks ei ole mitte kostja ise, vaid kindlustusselts. Haldusmenetlus algas 21.05.2010.a ehk siis, kui AS T (pankrotis) juhatuse liige ilmus Tarbijakaitseametisse ja tunnistas AS T (pankrotis) maksejõuetust. Haldusmenetluses pidi Tarbijakaitseamet kontrollima, millised teenuseid ja millises mahus oli hageja AS T (pankrotis) perioodil 08.05.2010.a kuni 21.05.2010.a osutanud, millised arved oli AS T (pankrotis) selle perioodi eest saanud ja maksmata jätnud ning millised nendest hageja arvetest olid sisuliselt põhjendatud. Nendele küsimustele ilma haldusmenetluse läbiviimiseta vastata ei oleks saanud. Seoses AS T (pankrotis) maksejõuetusega alustati kriminaalmenetlus nr 10730000461 Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt. Selle raames uuriti AS T (pankrotis) majandustegevust ja seoseid välispartneritega, kelleks oli ka hageja. Kriminaalasi lõpetati 26.08.2011.a määrusega seoses tõendite puudumisega. Seejärel sai kostja lõpule viia tagatise väljamaksmise menetluse ja korraldad tagatise arvelt väljamakse tegemise hagejale. Haldusmenetluses tehtud otsus tagatise väljamaksmise kohta ei tähenda kostja poolt hageja nõude tunnistamist ega õigeksvõtmist. Kostja viis lihtsalt lõpule haldusmenetluse ja tegi selles osas otsuse 06.10.2011.a. Kuna 21.05.2010.a kiri väljastati hagejale pärast tööpäeva lõppu, ei saanud sellesse lisada konkreetsemaid selgitusi, vaid need saadeti hagejale hiljem.
33.Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub poolte vahel tsiviilõiguslik suhe, mistõttu puudub hagejal ka tsiviilõiguslik viivise nõue kostja vastu. Kohus leiab, et kostja poolt hagejale 21.05.2010.a saadetud kiri (toimiku lk 97) ei kujuta endast tsiviilõiguslikku garantiid vaatamata asjaolule, et dokument on pealkirjastatud kui „garantiikiri“ ehk „warranty letter“. Kohus leiab, et turismiseaduse § 15 alusel antavate tagatiste väljamaksmise osas sai Tarbijakaitseamet teha toiminguid ja väljamaksmist puudutavaid otsuseid ainult haldusmenetluse raames ning asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks hagejale andnud täiesti eraldiseisva tsiviilõigusliku garantii.
34.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg 1 kohaselt on haldusmenetluseks haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Üldjuhul viiakse haldusmenetlust läbi HMS § 5 kohaselt vormivabalt ja eesmärgipäraselt, kusjuures HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus on leidnud, et haldusmenetlus tuleb läbi viia võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulusid ja ebameeldivusi isikutele (RK HKo 09.03.2009.a nr 3-3-1-94-08 p 19). Haldusmenetluse läbiviimise raames on haldusorgan ise kohustatud välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma tõendeid (HMS § 6). Haldusorganiks loetakse HMS § 8 lg 1 kohaselt seaduse või selle alusel antud määruse kohaselt avaliku halduse üleandeid täitma volitatud asutust, kogu või isikut. HMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt loetakse haldusmenetluse osaliseks isikut, kes on teinud haldusorganile ettepaneku haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Haldusmenetluse käigus saab menetlusosaline oma taotlusi esitada üldjuhul vabas vormis, kui seadus ei sätesta mõne taotluse jaoks kohustuslikku vormi (HMS § 14 lg 1). Haldusmenetlus lõpeb HMS § 43 lg 1 p 1 alusel üldjuhul haldusakti teatavakstegemisega. Haldusakt on HMS § 105 lg 1 kohaselt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Haldustoiming on seevastu haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes HMS § 106 lg 1 alusel. Haldustoiming peab olema antud kooskõlas õigusaktidega (HMS § 107 lg 1), kuid toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107 lg 2).
35.Kohus leiab haldusmenetluse seaduse ülalviidatud sätetele tuginedes, et Tarbijakaitseamet teostas hagejale 21.05.2010.a kirja saatmisel haldustoimingu, milline teostati turismiseaduse alusel läbiviidava haldusmenetluse raames. Käesolevas asjas kogutud ühestki tõendist ei nähtu, et Tarbijakaitseameti tegevuse eesmärgiks oleks olnud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine hagejaga ning seesuguse tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks puudus Tarbijakaitseametil pädevus. Tarbijakaitseameti näol on kohtu hinnangul tegemist täidesaatva valitsusasutusega, mille seaduslikuks ülesandeks on Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 lg 1 alusel täidesaatva riigivõimu teostamine. Seesuguste valitsusasutuste pädevus kehtestatakse seadusega või seaduse alusel nende asutaja poolt (Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lg 5). Valitsusasutused annavad akte ja sooritavad toiminguid oma pädevuse piires seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel ja täitmiseks (Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lg 6). Tarbijakaitseameti põhimäärus on vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003.a määrusega nr 32 ning selle määruse § 13 kohaselt on ameti üheks põhiülesandeks riikliku järelevalve teostamine tarbijakaitse valdkonda kuuluvatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle ja vajadusel riikliku sunni rakendamine.
36.Turismiseadus on üks tarbijate õiguste kaitsmise eesmärgil kehtestatud õigusakte, mille täitmise üle järelevalve teostamine kuulub Tarbijakaitseameti pädevusse. Poolte vahel puudub sisuliselt käesolevas asjas vaidlus selle üle, et Tarbijakaitseamet viis läbi haldusmenetluse turismiseaduse § 15 alusel, mis reguleerib reisiettevõtjate poolt tagatiste maksmist ning nende tagatiste kasutamist. Vastavalt turismiseaduse (TurS) § 15 lõikele 1 peab reisiettevõtja poolt antav tagatis muuhulgas tagama piisavate rahaliste vahendite olemasolu reisijate naasmiseks reisi lähtepunkti ning reisijate majutamiseks kuni reisija naasmiseni reisi lähtepunkti. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et antud juhul esitas reisiettevõtja AS T (pankrotis) Tarbijakaitseametile tagatise, mille oli andnud EKAS. Tagatise kasutamise pädevus on TurS § 15 lg 9 kohaselt antud Tarbijakaitseametile. Tagatise kasutamiseks määrab Tarbijakaitseamet TurS § 15 lg 10 alusel nõuete esitamise tähtaja, kontrollib seejärel nende isikute olemasolu, kelle suhtes on vaja kasutada tagatist ja kogub nende nõuded ning lõppastmes korraldab TurS § 15 lõikest 1
tulenevate nõuete täitmise ja määrab tagatisest väljamaksete tegemise tähtaja. Täpsemat tagatise kasutamise korda seaduse alusel kehtestatud ei ole.
37.Kohus leiab, et Tarbijakaitseamet viis seega EKAS poolt TurS § 15 alusel AS T (pankrotis) vastu esitatavate nõuete tagamiseks antud tagatise kasutamiseks läbi haldusmenetluse, mille tulemusena võeti muuhulgas vastu haldusakt kostjale tagatise alusel väljamakse tegemiseks (toimiku lk 186-187). Tarbijakaitseameti poolt 21.05.2010.a väljastatud kiri kujutab kohtu hinnangul endast ühte haldusorgani poolt teostatud haldustoimingut, mille alusel ei saanud aga hagejal tekkida kostja vastu iseseisvat tsiviilõiguslikku nõuet.
38.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et AS T (pankrotis) maksejõuetuse tõttu pöördus viimase seaduslik esindaja 21.05.2010.a tööpäeva lõpul Tarbijakaitseameti poolt palvega asuda kasutama TurS § 15 lg 1 alusel antud tagatist. Kohus leiab, et vastava pöördumisega algaski haldusmenetlus, kuna AS T (pankrotis) ühe haldusmenetluse osalisena sai haldusorganile esitada taotluse tagatise kasutamiseks vabas vormis. Asjas üle kuulatud tunnistaja KMon kinnitanud, et AS T (pankrotis) seaduslik esindaja pöördus Tarbijakaitseameti poole taotlusega tagatise kasutusele võtuks 21.05.2010.a õhtupoolikul ning kirjutas ametile ka vastavasisulise avalduse (toimiku lk 231). Kohus ei pea siinkohal võimalikuks nõustuda hageja väidetega, mille kohaselt on tunnistaja ütlused käesolevas asjas ebausaldusväärsed, kuna kostjat kohtus esindanud esindaja on mitmeid menetlusdokumente saatnud tunnistajale teadmiseks. Tunnistaja näol on tegemist Tarbijakaitseameti töötajaga, kelle pädevusse kuulus antud haldusmenetluse läbiviimine, mistõttu tunnistajale menetlusdokumentide saatmine ei vähenda tema ütluste usaldusväärsust. Muid asjaolusid tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks hageja esile toonud ei ole.
39.Järgnevalt selgub asjas kogutud tõenditest, et ka hageja pöördus kostja poole nõudega tasuda talle tagatise arvelt AS T (pankrotis) poolt võlgnetavad summad. See nähtub hageja seadusliku esindaja poolt tunnistajale KM21.05.2010.a saadetud e-kirjadest (toimiku lk 144), milles hageja seaduslik esindaja märkis, et kostja on kohustatud tagama reisijate naasmise Eestisse ning nõudis talle AS T (pankrotis) poolt võlgnetavate summade tasumist Tarbijakaitseameti poolt. Samuti nähtub hageja seadusliku esindaja e-kirjadest, et viimane nõudis kostjalt võlgnetavate summade tasumise tagamist. Samal ajal olid mitmed Eesti turistid Türgis sattunud ebameeldivasse olukorda, kuna hotellid nõudsid inimestelt endilt maksete tegemist ning keeldusid vastasel juhul võimaldama neil hotellidest lahkumist (ÜSe-kiri KM, toimiku lk 145-146, tunnistaja KM ütlused, toimiku lk 231). Hageja levitas Eesti turistide hulgas kostja töötaja KM mobiiltelefoni numbrit, mistõttu helistasid mitmed murelikud inimesed otse KM ja kirjeldasid olukorda, milles nad asusid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja nõudis kostjalt kinnitust, et talle makstakse AS T (pankrotis) tagatise arvelt klientide majutusega seonduvad kulud (toimiku lk 231), kuna vastasel korral ei tagata inimestele sõitu hotellidest lennujaama riigist lahkumiseks. Hageja seaduslik esindaja oli tunnistaja ütluste kohaselt teadlik asjaolust, et AS T (pankrotis) on andnud tagatise turismiseaduse alusel. Kinnituskiri koostati tunnistaja poolt 21.05.2010.a õhtul umbes kell 23.15. Tunnistaja sõnul puudusid temal volitused anda garantiisid võlaõigusseaduse alusel ning kinnitus anti selgelt turismiseaduse alusel. Kirja eesmärgiks oli kinnitada hagejale, et tema nõuded hüvitatakse turismiseaduse alusel antud tagatise arvelt. Pärast kinnituskirja saatmist olukord Türgis lahenes ning inimesed saabusid koju nädalavahetusel.
40.Kohtule esitatud 21.05.2010.a kirjast endast (toimiku lk 97, tõlge lk 98) nähtub, et kostja kinnitas, et hageja põhjendatud arved T AS klientide tasumata majutuse eest perioodil 08.05.2010.a kuni 23.05.2010.a Türgi hotellides hüvitatakse turismitagatise arvelt vastavalt Eesti Vabariigi turismiseaduse § 15. Samuti kinnitati kirjas, et AS T tagatis on kehtiv ja väljastatud EKAS poolt.
41.Kohus ei nõustu hageja väidetega, mille puhul ei ole 21.05.2010.a kirja väljastamise
asjaoludel ega kirjas endas tehtud viitel turismiseaduse § 15 mingit õiguslikku tähendust. Kohus leiab, et kuivõrd haldusorganina viis Tarbijakaitseamet läbi haldusmenetlust turismiseaduse § 15 alusel tagatise kasutamiseks ning tagatise kasutamine oli võimalik üksnes haldusmenetluse raames, oleks hagejal tulnud käesolevas asjas tõendada ja esile tuua need asjaolud, mis võimaldaksid erandlikult pidada kostja 21.05.2010.a kinnituskirja tsiviilõiguslikuks garantiiks. Kohus selgitas hagejale viimase tõendamis- ja põhjendamiskohustust Harju Maakohtu 07.11.2011.a eelistungil (toimiku lk 192), kuid vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja ise viidanud ühelegi asjaolule ega tõendile, millest tulenevalt võiks tõlgendada kostja 21.05.2010.a kirja tsiviilõigusliku garantiina. Kohus leiab, et antud dokumendi sisu tõlgendamisel ei saa lähtuda pelgalt selle mõnevõrra eksitavast pealkirjast („warranty letter“), vaid arvestada tuleb kirja koostamise asjaolusid ning kirja enda sisu. Kiri koostati kostja poolt kohtu hinnangul haldustoiminguna TurS § 15 lg 10 p 3 alusel, mis võimaldab Tarbijakaitseametil teha toiminguid, mis on suunatud sama seaduse § 15 lõikest 1 tulenevate nõuete täitmisele ehk eeskätt reisijate tagasitoomisele koju. Kostja oli sunnitud hageja soovidele vastu tulema ning esitama talle kirjaliku kinnituse, kuna pärast kirjaliku kinnituse väljastamist oli reaalselt võimalik tagada Eesti turistidele Türgis nende häirimatu turvalisus ja koju tagasipöördumine. Kirjalikus 21.05.2010.a kinnituses endas ei ole Tarbijakaitseamet võtnud endale VÕS § 155 lõikest 1 tulenevat kohustust ning Tarbijakaitseamet ei ole kinnitanud, et täidab hageja kui võlausaldaja nõudel ise mõne garantiis osundatud kohustuse. Vastupidi, kirjalikus kinnituses on selgelt viidatud tagatisele, mille kasutamist reguleerib TurS § 15. Kirjas on selgelt välja toodud, et väljamaksete tegemine toimub EKAS poolt väljastatud kehtiva tagatise arvelt siis, kui tegemist on konkreetse perioodi eest esitatud põhjendatud nõuetega. Sega viidati kirjas kaudselt sellele, et hageja nõuete põhjendatuse kontrollimine toimub edasise menetluse käigus. Hageja ise on omaks võtnud, et tema nõuete põhjendatus tuvastati edasise menetluse käigus.
42.Hiljem, haldusmenetluse käigus on kostja saatnud hagejale veel täiendava selgituse selle kohta, milliseid tõendeid tuleb hagejal esitada selleks, et Tarbijakaitseamet saaks rahuldada tema taotluse tagatise väljamaksmise kohta (kostja kiri hagejale 16.06.2010.a, toimiku lk 147-148). Antud kirjas on selgitatud tagatise kasutamise korda, millest tulenevalt pidi hagejale olema selge, et tegemist on haldusmenetlusega, milles taotluse rahuldamiseks tuleb hagejal esitada täiendavaid tõendeid.
43.Kohus ei nõustu hageja väidetega, milliste kohaselt tuleks 21.05.2010.a kostja kinnituskirja lugeda eraõiguslikuks garantiiks seetõttu, et sellise garantii väljastamist turismiseadus ega ükski teine õigusakt ei võimaldanud ning samuti seetõttu, et mõlemad pooled olid selle lepingu sõlmimisel samaväärses seisus. Kohus leiab, et seesugused hageja väited on põhjendamatud. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi ja tahet sõlmida ise hagejaga mistahes tsiviilõiguslikku lepingut hagejaga võrdväärse partnerina. Selgusetuks jääb, milline oleks hageja arvates olnud kostja jaoks seesuguse tsiviilõiguslikku kokkuleppe eesmärk või mõte. Kohus leiab, et kinnituskirja kui toimingu teostamiseks oli kostjal olemas õiguslik alus, kuid isegi juhul, kui haldusorgan teostab mõne haldustoimingu omamata selleks seadusest tulenevat alust, ei muutu vastav toiming automaatselt tsiviilõiguslikuks. Ilma õigusliku aluseta teostatud toimingu vaidlustamine on asjast puudutatud isikul võimalik haldusmenetluse enda raames või halduskaebuse esitamisel halduskohtule.
44.Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et sisuliselt kujutab kostja poolt hagejale 21.05.2010.a saadetud kiri haldusorgani selgitust selle kohta, millises summas, millisel alusel ja millistel tingimustel toimub tagatise väljamaksmine. Täiendavalt on toimingute sisu selgitatud hagejale kostja 16.06.2010.a kirjas. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 3 näeb ette, et haldusorganil on pädevus anda selgitusi tema tegevuse aluseks olevate õigusaktide ja tema pädevuse kohta. Seega oli kostjal haldusorganina õigus selgitada hagejale kui haldusmenetluses osaleda soovivale isikule menetluse korda ning sellise toimingu tegemiseks ei pidanud turismiseaduses sisalduma üksikasjalik volitusnorm.
45.Kohus ei nõustu ka hageja väidetega, milliste kohaselt sai hageja seaduslik esindaja aru, et tegemist on tsiviilõigusliku garantiiga, kuna kinnituses endas puudus viide haldusmenetluse kohta. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest tulenevalt oleks hageja seaduslik esindaja talle 21.05.2010.a saadetud kinnituskirja mõistnud kuidagi teistsugusel viisil, kui kinnistuskirjas sisaldav tekst seda võimaldas. Tsiviilõigusliku garantiiga oleks saanud tegemist olla juhul, kui kostja ise oleks andnud garantii ja võtnud ise endale kohustuse tasuda hagejale viimase esimesel nõudmisel mistahes summasid. Seesugust kohustust ei ole kostja endale võtnud, vaid on selgesõnaliselt viidanud, et turismiseaduse alusel on tagatise andnud EKAS ja tagatise väljamaksmine toimub turismiseaduse alusel. Kohus leiab, et kuna tegemist ei olnud VÕS § 155 lõikes 1 toodud nõuetele vastava garantiiga, on asjakohatud hageja viited VÕS § 155 lõikele 2. Järelikult oli hagejal algusest peale võimalik aru saada ja mõista, et tegemist on turismiseaduse alusel toimuva menetlusega, mille täpsemat korda on hagejale selgitatud 156.06.2010.a kirjas. Kohus märgib, et käesolevas haldusmenetluses on hagejat algusest peale Eestis esindanud vandeadvokaadist lepinguline esindaja, kes pidi aru saama õigustoimingute sisust ning kelle kohustuseks oleks olnud oma kliendile selgitada turismiseaduse alusel toimuva haldusmenetluse sisu.
46.Kohus leiab eeltoodu alusel kokkuvõtvalt, et hageja viivisenõue kostja vastu ei kuulu rahuldamisele, kuna hagejal ei ole tsiviilõiguslikku nõuet kostja vastu. Kuna hagejal puudus tsiviilõiguslik garantiist tulenev nõue kostja vastu, ei saanud hageja eeldada, et kostjal on kohustus teostada väljamakse ainuüksi hageja lepingulise esindaja 09.06.2010.a vastavasisulise kirja alusel (toimiku lk 99). Kohus ei pea võimalikuks analüüsida käesolevas menetluses seda, kas kostja haldusorganina viis haldusmenetluse läbi mõistliku aja jooksul või mitte, kuna selleks puudub maakohtul pädevus. Kohus peab vajalikuks hagejale üksnes selgitada seda, et juhul, kui haldusorgan on mõne haldustoimingu teostamise või haldusakti väljaandmisega põhjendamatult viivitanud, ei teki isikul sellest tulenevalt haldusorgani vastu tsiviilõiguslikku viivise nõuet, vaid seaduses esinevate aluste olemasolul on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse § 2 lg 1 p 4 alusel võib isik viivitamise korral muuhulgas nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist. Kui viivitamisest tulenevalt on isikul tekkinud kahju, saab haldusorganilt nõuda § 7 lg 1 alusel avalik-õiguslikes suhetes tekkinud kahju hüvitamist, kuid ainult siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada riigivastutuse seaduses sätestatud muude õiguskaitsevahendite kasutamise läbi. Samas ei kuulu riigivastutuse seaduse alusel nõuete esitamine maakohtu pädevusse ning sellist nõuet ei ole hageja ka esitanud.
47.Vastamaks täiendavalt hageja nendele väidetele, mis puudutavad kostja poolt hageja 24.09.2010.a e-kirjale vastamata jätmist, peab kohus vajalikuks selgitada hagejale järgmist. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 2 alusel võib isiku märgukirjale või selgitustaotlusele vastata ka mõni muu asutuse pädev töötaja, mitte ainuüksi see isik, kellele konkreetselt oli pöördumine adresseeritud. Puhkuse ajal asutuse töötajale saadetud pöördumise puhul ei saa selgitustaotluse esitaja eeldada ega nõuda, et talle vastaks tingimata see konkreetne isik, kellele oli pöördumine adresseeritud. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja esindaja oleks pärast KM puhkusel viibimise kohta teate saamist pöördunud oma taotlusega nende isikute poole, kes olid KM eest pädevad tema puhkuse ajal taotlustele vastama.
48.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.