Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsus toimetada kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse ( TsMS § 187 lg 6 ja 442 lg 6) Asjaolud ja hageja nõue 24.08.2011.a. esitas hageja Swedbank Aktsiaselts Viru Maakohtule hagi kostja Oleg Tšurkini vastu võlgnevuse kokku summas 6380,55 eurot (sellest: põhinõue 5653, 14 eurot, kõrvalnõue 727,41 eurot) nõudes. Hagi on Viru Maakohtus menetlusse võetud 30.06.2011.a. Hagiavalduses esitatud asjaolud 24.03.2009.a. sõlmisid Swedbank Aktsiaselts ja Oleg Tšurkin laenulepingu nr 09-024582-VL summas 135 000,00 krooni (8628,07 eurot), intressimääraga 15 % aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 16.04.2014. Lepingu kohaselt kohustus kostja iga kuu 16 kuupäeval tagastama lepingujärgselt põhiosa ja intressi. Kostja ei ole kohustust nõuetekohaselt täitnud. Kostja jäi alates 16.102.1010.a. laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse. Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates hinnakirjas kehtestatud suuruses, milleks on EKP intress + 7 % aastas. 16.11.2010 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 01.12.2010 ning 02.12.2010 ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles. Hageja saatis korduvalt kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta andes aega võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 21.01.2010.a. kuid kostja võlgnevust ei tasunud. 24.08.2011.a. seisuga moodustas kostja võlgnevus hageja ees kokku 6 380,55 eurot, sh põhiosa 5653,14 eurot, intress 372,95 eurot ajavahemikul 16.01.2010.a.- 02.12.2010.a. eest ja põhiosa viivis 354,46 eurot ajavahemikul 16.01.2010- 24.08.2011.a. Hageja taotles hagi esitamisel põhinõude 5653,14 euro, intressi 372,95 euro ja põhinõudelt viivise 354,46 euro väljamõistmist kostjalt. Lisaks taotles hageja põhivõlgnevuselt ja menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohase täitmiseni. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hagejal on õigus nõuda nimetatud kohustuste täitmist. VÕS § 101 lg 1 ja 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda

rahalise kohustusega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega sellisel, et ei nõuta viivist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudelt. Hageja taotleb viivise nõude osas otsuse tegemist kuni põhinõude täitmiseni protsendina. Hagi tõendamiseks on lisatud kirjalikud tõendid - ärakirjad laenulepingust (tl 9-10, 7), laenulepingu tagasimaksegraafikust (tl 11-12), teatis laenulepingu ülesütlemisest (tl 13), teatistest laenusaajale ( tl 14-15), lepingul nr 09-024582-VL sooritatatud operatsioonidest (tl 17, 19-21) ja maksekorraldus riigilõivu tasumisest (tl 8). Kostja vastus Kostja tunnistas tema vastu esitatud nõudeid osaliselt. Ta ei vaidlusta laenulepingu olemasolu, kuid leiab, et tema kohustuse rikkumine on vabandatav, kuna ta kaotas töö. Kostja vaidleb vastu viivise arvestusele, kuna lepingust ei nähtu, et viivise arvestamist alustatakse järgnevast päevast arvates ning hinnakirjas kehtestatud suuruses. Kostjale ei ole esitatud teadmiseks hinnakirju ega EKP intressi määrasid. Lisaks eeltoodule ei ole kostja esitanud intresside ja viiviste arvestust. Kostja taotleb viivise vähendamist VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib taotleda selle vähendamist mõistliku suuruseni. Kostja taotleb viivise vähendamist mõistliku suuruseni arvestades kostja käitumist ning varalist seisundit, ning hagejale tekitatud kahju ulatust. Kostja leiab, et kuna tema ja hageja vahel on sõlmitud tüüptingimustega leping, mis kahjustab kostjat ebamõistlikult. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kostja leiab, et tühisel tehingul pole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning et tühise tehingu alusel saada tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja ei nõustu kostja arvamusega, et kohustuse rikkumine on vabandatav asjaoluga, et kostja kaotas töö. Rikkumise vabandatavus on sätestatud VÕS §-s 103. Hageja leiab, et vääramatuks jõuks ei ole võlgniku enda vastutussfääri kuuluvad sotisaalsed asjaolud ehk töö kaotus. Intressi tasumise kohustus tuleneb lepingu punktist 3, kus on selgitatud et intress on kostja poolt hagejale makstav tasu laenusumma kasutamise eest, punktis 2.5 on sätestatud intressimäär 15 % aastas ning punktis 7.1. on sätestatud kostja kohustatud igakuiselt tasuda intressi tasumata laenusummalt. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus-või kutsetegevuses antud

laenult tasuda intressi. Reaalselt arvestatakse intressi tagastamata laenusummalt, kostja on intressimaksetega võlgnevuses alates 16.01.2010.a. Viivis arvestamise õigus on sätestatud lepingu punktis 10.1, mille kohaselt on hagejal õigus alustada viivise arvestamist hagejale hinnakirjas fikseeritud määral, kui arvelduskontol ei ole varaliste kohustuste täitmise tähtpäevaks raha tasumisele kuuluva summa ulatuses. Hageja hinnakirjas fikseeritud määr on VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määr. Hageja hinnakiri on kättesaadav panga koduleheküljel ning hageja pangakontris, seaduses viidatud intressimäär on kättesaadav Eesti Panga koduleheküljel. Intressi ja viivise arvestus on esitatud lepingu nr 09024582-VL sooritatatud operatsioonide väljavõttel. Hageja leiab, et kuna kostja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ning hageja on arvestanud viiviseid seadusjärgses määras, siis ei ole alust viiviseid vähendada. Hageja leiab, et kostja ei ole põhjendanud, kuidas lepingu tingimused teda ebamõistlikult kahjustavad. Hageja on seisukohal, et intressi ja viivise nõue tuleneb seadusest, siis need lepingu tingimused ei saa olla tühised ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Kostja taotlus ja viide tühisele tehingule pole põhistatud. Hageja on seisukohal, et tehing ei ole tühine. Kohtumenetluse käik Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete ja vastuväidete juurde. Kostja oli nõus sõlmima kohtulikku kompromissi pakkudes hagejale 50 eurot kuus, hageja kompromissiga ei nõustunud. Kostja palus kohaldada TsMS § 163 lg 2 ja jätta menetluskulud hageja kanda, kuna hageja loobus kompromissist. Kostja palus vähendada viiviseid, kuna asjas pole esitatud tõendeid, et hagejale on tekitatud kahju. Kostjal on raske majanduslik olukord, on juba kaks aastat tööta. Lisaks on hageja esitanud ka teise hagi võlgnevuse nõudes. Kostja on nõus tasuma 50 eurot kuus, mile saab vanematelt. Kostja õigustatud huvi viiviste vähendamiseks on võlgnevuse tagastamise lihtsustamine. Maakohtu otsuse põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb täielikult rahuldada. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja sõlmisid 24.03.2009 laenulepingu nr 09-024582-VL summas 135 000,00 krooni (8628,07 eurot), intressimääraga 15 % aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 16.04.2014. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et tema kohustuse rikkumine on vabandatav ning taotlenud viiviste vähendamist.

Kohus ei saa nõustuda kostja väitega, et tema kohustuse rikkumine on vabandatav asjaoluga, et ta kaotas töö. Rikkumise vabandatavus on sätestatud VÕS §-s 103. VÕS § 103 lg 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leiab, et töö kaotus ei ole käsitatav vääramatu jõuna, mistõttu tuvastas kohus, et kostja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja märkis õigesti, et vääramatuks jõuks ei ole võlgniku enda vastutussfääri kuuluvad sotsiaalsed asjaolud ehk töö kaotus. Kostja peab ise kandma endale võetud kohustusi. Kostja on taotlenud viivise vähendamist ning leidnud, et laenuleping on tüüptingimustega leping, mille tingimused (intress, viivised) kahjustavad teda ebamõistlikult. Kostja ei taotlenud laenulepingu kui tüüptingimustega lepingu tühistamist, mistõttu ei saa kohus võtta seisukohta laenulepingu tühisuse osas, küll aga analüüsida väidetavate tüüptingimuste (intress, viivised) esinemist laenulepingus ja analüüsida kas need tingimused kahjustavad kostjat ebamõistlikult. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 järgi peab kostjal tõendada, et laenulepingu viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastupidiselt leidis kostja, et hageja peab tõendama kahju olemasolu, millisel alusel viivist nõuda. VÕS § 158 mõttest tuleneb, et leppetrahvi saab eelkõige kohaldada juhul, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kui hageja peaks tõendama kahju olemasolu iga lepingu korral, kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Riigikohus on selgitanud, et hageja peab tõendama rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet kui viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Antud juhul ei ole hageja nõudnud põhivõlast suuremat viivisenõuet, mistõttu ei pea hageja tõendama kahju tekkimist. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja on laenulepingu punktis 7 ja 10 kokku leppinud intresside ja viiviste tasumise kohustuses. Laenulepingu punktis 2.5 on sätestatud intressimäär 15 % aastas ning punktis 7.1. on sätestatud kostja kohustus igakuiselt tasuda intress tasumata laenusummalt. Hageja ei tõendanud, et need tingimused teda lepingu sõlmimisel ja ka käesoleval ajal ebamõistlikult kahjustavad.

VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb leping täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus-või kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja märkis õigesti, et Swedbank on ettevõte, kelle majanduslik tegevus seisneb laenuandmises, mistõttu on laenulepingus sätestatud intressi ja viivise nõue tulenevalt VÕS § 397 lg 1 ja 113 lg 1 seaduslikud. Laenulepingust nähtub viide panga hinnakirjale, mistõttu on need kostja väited, et ta ei olnud teadlik panga hinnakirjast ja EKP intressimääradest paljasõnalised. Kohus leiab, et intressi ja viivise arvestus on hagiavalduses jälgitav. Intressi ja viivise arvestus on esitatud lepingu nr 09-024582-VL sooritatatud operatsioonide väljavõttel. Hageja on selgitanud, et intressi arvestamisel võetakse laenu jääk, mis korrutatakse aastase intressimääraga, jagatakse 365 päevaga, saadakse ühe päeva intress, mis ümardatakse 2 koma kohani, siis korrutatakse ühe päeva intress tegelike päevade arvuga makseperioodil. Makseperiood algab maksepäeval ja lõpeb järgmisel kuul maksepäeva eelneval päeval. Viivise arvestuse kohta on hageja selgitanud, et lepingu kestel arvestati viiviseid võlgnevuse põhisummalt ning ennetähtaegsel lepingu lõpetamisel arvestatakse viiviseid tagastamata põhisummalt, kuni 30.06. 2011 oli viivis 0.022% päevas ja alates 1.07.2011 viivised 0.023% päevas. Eelpool toodud põhjendustel kuulub hagi rahuldamisele täielikult. Kohus tuvastas, et kostja Oleg Tšurkin ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostjalt Oleg Tšurkin`lt kuulub Swedbank Aktsiaselts`i kasuks väljamõistmisele võlgnevus kokku summas 6380,55 eurot (sellest: põhinõue 5653, 14 eurot, kõrvalnõue 727,41 eurot). Kostja ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks kohustust täitnud, mistõttu tuleb Oleg Tšurkin `l tasuda väljamõistetud põhivõlgnevuselt 5653,14 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtukulude jaotusest TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi rahuldamisel tuleb asjas esinenud menetluskulud vastavalt hageja taotlusele jätta täielikult kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kohus ei arvesta kostja taotlust, et kompromissi sõlmimata jätmisel tuleb hagejal kanda kohtukulud, kuna kohus tuvastas, et kostja ei nõustunud tasuma kompromissi korras laenu tagasi rohkem kui 50 eurot, mis on ebamõistlikut väike summa. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kohus juhindus TsMS § 173, 174, 436, 442, 452,453, 630-632 nõudeist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristel Vedro Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.