Swedbank Liising AS hagi Rasmus Rajaleid ja Indrek Roball vastu 5188.44 euro ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2802,53 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Swedbank Liising apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank Liising AS (RK: 10060701), esindaja Kadri Erm Vastustajad (kostjad): Vastustaja I: Indrek Roball (IK: XXX; Vastustaja II: Rasmus Rajaleid (IK: XXX), vastustajate esindaja Agu Eichenbaum
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsus osas, millega maakohus jättis Indrek Roballilt ja Rasmus Rajaleidilt välja mõistmata põhivõlana 852,12 eurot ja viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ja välja mõista Indrek Roball ́ilt ja Rasmus Rajaleid ́ilt 3238,03 (sh põhinõudena 2998,26 eurot) eurot; rahuldada osaliselt AS Swedbank Liising hagi Indrek Roballilt ja Rasmus Rajaleidilt viivise nõudes ja
mõista neilt solidaarselt välja viivisena põhinõudelt 2998,26 eurot 7 % aastas alates hagi esitamisest 9. septembril 2010 kuni põhinõude tasumiseni AS Swedbank Liiisng kasuks; menetluskulud jätta 37,3 % ulatuses AS Swedbank Liising kanda ja 62,7 % ulatuses solidaarselt Indrek Roball ja Rasmus Rajaleid kanda.
4.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsus muutmata.
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon lõplikult sõnastatuks järgmiselt: 5.1 Hagi rahuldada osaliselt. 5.2 Välja mõista Indrek Roballilt (Roball) ja Rasmus Rajaleidilt (Rajaleid) solidaarselt AS Swedbank Liising kasuks 3238,03 (kolm tuhat kakssada kolmkümmend kaheksa eurot ja 03 senti, sellest põhinõudena 2998,26 eurot)) eurot. 5.3 Rahuldada AS Swedbank Liising hagi Indrek Roballilt ja Rasmus Rajaleidilt viivise protsendina põhinõudelt väljamõistmiseks ja välja mõista kostjatelt solidaarselt viivisena põhinõudelt 2998,26 eurot 7 % aastas alates hagi esitamisest 9. septembril 2010 kuni põhinõude tasumiseni AS Swedbank Liising kasuks jätta 62,7 % ulatuses 5.4 Menetluskulud solidaarselt Indrek Roball ja Rasmus Rajaleid kanda ja 37, 3 % ulatuses As Swedbank Liising kanda.
Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord
Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust jätta 30% solidaarselt Indrek Roball ja Rasmus Rajaleid kanda ja 70 % AS Swedbank Liising kanda. Muud menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse järel hagiavalduse põhivõlgniku Indrek Roball (kostja I) ja käendaja Rasmus Rajaleid (kostja II) vastu 81 181,37 krooni (5 188,44 euro) väljamõistmiseks solidaarselt. Hageja palub kostjatelt välja mõista ka viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud määras 7 % aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 18. augustil 2006 liisingulepingu nr 0137133L (edaspidi leping), mille esemeks oli maastur Hyunday Terracan (va 2002). Lepinguga kohustus hageja andma maasturi lepingu perioodiks kostja I valdusesse ning kostja I kohustus selle eest hagejale tasuma lepingus sätestatud makseid (sh intressi). Kostja I sõlmis maasturi osas ka kindlustuslepingu, millega kohustus tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hageja vastavale arveldusarvele iga kalendrikuu
15.kuupäevaks. Samuti sõlmisid hageja ja kostja I teenuste lisa, mis võimaldas kostjal I Statoili krediitkaardi kasutamist. Kostja I rikkus lepingust, kindlustuslepetest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustus- ja kaskokindlustusmaksed. Hageja saatis kostjale I teatise, milles tegi ettepaneku võlgnevus tasuda. Kostja I ei reageerinud sellele. Seepeale lõpetas hageja lepingu ennetähtaegselt. Lepingu kohaselt pidanuks kostja I hagejale maasturi valduse tagastama. Kuna kostja I seda ei teinud, pöördus hageja maasturi valduse tagasi saamiseks tagastusteenuseid pakkuva firma Reeborn OÜ poole ning maasturi realiseerimiseks Valoor AS-i poole. Nimetatud teenuste eest tasus hageja 378,59 eurot. Maastur realiseeriti hinnaga 2 789,74 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on kokku 7 978,18 eurot (maasturi jääkmaksumus 6 105,13 eurot, debitoorne võlgnevus 1 470,93 eurot, maasturi tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 378,59 eurot, viivismaksete võlgnevus 23,53 eurot). Kostja I võlgnevuse suuruseks kokku on : 7 978,18 - 2 789,74 = 5 188,44 eurot.
18.augustil 2006 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille alusel vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I võlgnetava rahalise kohustuse tasumise eest. 10. märtsil 2009 saatis hageja kostjale II teatise, milles informeeris teda võlgnevusest ja tegi ettepaneku see tasuda. Kostja II seda ei teinud. Hagi on esitatud VÕS §-de 76 lg 1, 55 lg 1, 142 lg 1, 367 lg 1 alusel. Vastuses kostjate seisukohtadele märkis hageja järgmist: 1) Riigikohtu praktika järgi on lubatud lähtuda ka liisingeseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus; 2) liisingueseme müügihind ja selles väärtus on omavahel tihedalt seotud. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks reeglina selle harilik väärtus. Eseme harilikuks väärtuseks on aga selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamisel. Võõrandamishind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ostja, kusjuures hinna määrab ka iga konkreetse eseme seisukord. Üleandmis-vastuvõtmisaktist nähtub, et vaidlusalusel liisinguesemel oli märkimisväärselt palju puudusi, nimelt tagumine tuli katki, tagumine kojamees puudub, tagumine kaitseraud mõlgiline, puudub liikluskindlustus ja kehtiv tehniline ülevaatus, esineb roostet, pidurid väga minimaalsed, armatuuris piduri hoiatustuli põleb. Arvestades vaidlusaluse liisingueseme seisukorda, on hageja seisukohal, et liisingueseme võõrandamisest saadud summa oli sel hetkel ka selle turuväärtus; 3) anti kostjale võimalus osaleda müügiprotsessis, kuna talle edastati müügiprotsessi kirjeldus. Kostjal oli võimalus ise maasturile ostja leida.
2.Kostjad I ja II ei vaidlustanud lepingu sõlmimist, maksetega viivitamist ega tagatisena seatud käendust. Küll aga hindasid kostjad hagejast erinevalt maasturi turuväärtust (tagastamise aja seisuga) ning vaidlustasid hageja esitatud hüvise arvestuse ja ka nõudesumma. Kostjate vastuväidete kohaselt: 1) ei ole VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26, otsus nr 3-2-1-33-08, p 14, otsus nr 3-2-1-56-08, p 14). VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel; 2) on eksitavad hageja väited, nagu poleks kostjad hagejaga pärast lepingu lõpetamist ühendust võtnud. Kostjad esitasid 31. märtsil 2010 hagejale selgitustaotluse, milles palusid selgitusi liisingeseme müügi ja esitatud nõude kujunemise kohta. Hageja vastas sellele 21. aprillil, kus selgitas, et maastur suunati müüki 24. juulil 2009 alghinnaga 89 000 kr ehk 5 807 eurot. (74 166,67 kr + käibemaks). Müügiprotsessi käigus alandati hinda 3 korda ja lõpuks müüdi maastur 52 380 krooniga (43 650 kr + käibemaks); 3) ei ole hageja poolt arvestuse aluseks võetud sõiduki võõrandamise hind 43 560 kr (ilma käibemaksuta) maasturi väärtus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-08 kohaselt ei ole üldjuhul määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Müügihind ning sõiduki tegelik väärtus ei pruugi kattuda, seda eriti olukorras, kus kostjad ei saa müügiprotsessi kontrollida ega mõjutada. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Maasturi müükipanemise hinda 89 000 kr saab käsitleda maasturi liisinguandjale üleandmise aegse väärtusena. Ka hageja on sellise kohaliku keskmise turuhinna oma käitumisega omaks võtnud, pannes maasturi müüki hinnaga 89 000 kr. TsÜS § 65 mõttes on aga kohalik keskmine turuhind ka asja väärtus. Kostjad märkisid seda ka oma 21. aprilli 2010 vastuses hagejale ja võtsid edaspidiste arvestuste aluseks hageja enda määratud esialgse hinna 89 000 kr; 4) oli antud juhul auto tegelik väärtus veelgi kõrgem. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 p 20 märkinud, et kasutatud auto väärtust saab tõendada sarnaste autode müügipakkumiste ja müügiarvete võrdlemisega. AS Sanoma Baltic (tuntud kui auto24) suurima kasutatud autode müüjana pakkus ajavahemikus 01.03-31.06.2009 liisingeseme hinnaks keskmiselt 8938 EUR (139 849,31 krooni). Eeltoodust tulenevalt on 2009 turuhinna (139 849,31 krooni ehk 8939 EUR) ja hageja müügihinna (43 650 krooni ehk 2789,74 EUR) vahe 96 199,31 krooni ehk 6148,26 EUR; 5) on hageja erinev käsitlus nõudesumma arvestamisel käibemaksu lisamisest või mittelisamisest arusaamatu. Hagi punktis 1.10.1 on vara jääkmaksumusena 6 105.13 EUR, liisinglepingu kohaselt sisaldab see käibemaksu. Samas on hageja sõiduki võõrandanud maksumusega 2789.74 EUR, millele ei ole juurde arvestatud käibemaksu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 käsitles käibemaksuga seonduvat ning märkis, et käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta; 6) kostjate arvestuste kohaselt puuduvad neil hageja ees täitmata kohustused. 7) tõlgendab hageja Riigikohtu otsust nr 3-2-1-33-08 p-i 18 ebaõigesti. Liisingueseme väärtuse asemel on üksnes siis võimalik lähtuda tegelikust müügihinnast, kui poolte vahel on sellekohane kokkulepe ning müügihind ja turuhind ei erine üksteisest oluliselt. 10%-list hinnaerinevust võiks viidatud lahendi järgi pidada juba oluliseks. Kostjad lähtusid liisingeseme väärtusest, mis 2009 a seisuga oli 139 849,31 kr ehk 8939 eurot. Sellest 10% on 13 984,93 ehk 893,9 eurot. Seega
vähendades müügihinda üle 13 984,93 kr ehk 893,9 euro saab seda pidada oluliseks hinnaerinevuseks. Hageja suunas sõiduki esialgselt müüki hinnaga 74 166,67 kr. Tegelikkuses müüdi lõpuks sõiduk hinnaga 43 650 kr. Kui lähtuda hageja enda määratud/pakutud hindadest, on müügihinna erinevus 41,15%, mis ületab tunduvalt 10% ja on seega oluline hinnaerinevus; 8) viitab hageja tuginedes vara vastuvõtmis- üleandmisaktidele mitmetele puudustele liisingesemel. Viidatud aktides puuduste kirjeldus ei kattu. Lisaks ei ole AS-ile Valoor üleandmisakti allkirjastanud kostjad. Hageja ei ole tõendanud kui palju konkreetne puudus liisingeseme väärtust vähendab. Samuti ei nähtu, et hageja oleks arvestanud ka liisingeseme väärtust suurendavate asjaoludega nagu sõidukil eksisteerivad lisaseadmed, nt valuveljed, katuseraam, kärukonks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. juuni 2011 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja 2 385,91 eurot. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata 2 802,53 euro ulatuses ja viiviste nõudes. Menetluskulud jättis maakohus 54% ulatuses hageja 46% ulatuses solidaarselt kostjate I ja II kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et kostjatel on kohustus hageja ees 1 873,05 euro ulatuses liisingmaksete põhivõla, intressi, kindlustusmaksete võla, hageja kulutuste ja viivise katteks ja kostjad avaldasid kirjalikus vastuses hagile, et selles osas neil vastuväiteid pole. Samuti ei ole kostjatel vastuväiteid liisinglepingu ülesütlemise ja käenduslepingust tuleneva solidaarkohustuse osas. Liisingueseme müümise korraldas hageja ja maasturi hindamise akti sõiduki üleandmise aja väärtuse kohta kohtule esitatud ei ole. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et maastur Hyundai Terracan, universaalkerega, esmase arvelevõtmise aasta 2002, automaatkäigukastiga, võimsusega 110 KW, spidomeetri näiduga 211 754, lisadega: kliimaseade, valuveljed, udutuled, haakekonks, stereo, kesklukk, puitdekoor pandi AS Valoor poolt müüki 24. juulil 2009 hinnaga 89 000 krooni (5 807 eurot). Üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt olid müüki pandud maasturil järgmised puudused: esineb roostet, tagumine kojamees puudu, pidurid väga minimaalsed, armatuuris piduri/käsipiduri hoiatustuli põleb. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktis pole fikseeritud sõiduki katkist tagatuld ja mõlkis tagumist kaitserauda. Vaidlusaluseks asjaoluks on maasturi väärtus liisingulepingu lõpetamise ajal. Kostjate poolt esitatud auto24.ee hinnapäringu ajaloost on võimalik välja võtta maasturi arvestuslik keskmine väärtus. Jättes kõrvale 3 kõige kallimat maasturit, mis olid ilmselt parema lisavarustuse ja seisukorraga, ning 3 kõige odavama hinnaga maasturit, mis olid eriliselt halvas sõidukorras, võib viie allesjääva maasturi hindadest arvutada keskmise müügihinna. Selleks oli 2009. aasta kevadel 8 165 eurot (mis on lähedane müügis olevate sõidukite mediaanhinnale 7 989 eurot). Maasturi piduri(te) väidetava mittekorrasoleku kohta ei ole esitatud rohkem tõendeid, kui märgutule põlemise fikseerimine AS-i Valoor poolt koostatud aktil. AS Valoor ei ole esitanud remondiarvet, millest nähtuks pidurite remondi vajadus ja ulatus. AS Valoor on hagejale arve esitatud üksnes vahendustasu saamiseks, muid kulutusi sellest ei nähtu. AS Valoor müüs maasturi füüsilisele isikule, st tarbijale, vastutades seega sõiduki tehnilise korrasoleku eest. Eeltoodust tuleb kohtul järeldada, et maasturil ei olnud selliseid olulisi puudusi, mis oleksid sõiduki väärtust võrreldes teiste samal ajal müügis olevate samaväärsete maasturitega drastiliselt vähendanud. Vaidlusalune maastur realiseeriti 4 kuu jooksul, mille kestel langetati sõiduki hinda 41 % võrra. Kohtule ei ole hageja poolt tõendatud, miks pidi suhteliselt kiire müügiaja kestel langetama müüdava eseme väärtust niivõrd oluliselt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-33-08 punkt 18 kohaselt on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud
liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Hageja poolt teatatud väidetava alghinnaga 89 000 krooni on sisuliselt nõustunud ka kostja I oma volitatud esindaja kaudu. Selgitustaotluse kohaselt on I. Roballile teadaolevalt analoogse maasturi müügihind 86 000 krooni. Arvestades hageja poolt määratud müügihinda 89 000 krooni ja kostja nõustumist sellega, et müügihind võib olla ca 86 000 krooni, saab kohus asuda seisukohale, et konkreetse sõiduki kokkulepitud väärtus oli selle hagejale üleandmise ajal (89000+86000):2 = 87500 krooni, so 5 592,27 eurot. Kostja I. Roball ei ole põhjendanud, miks ta hiljem enam maasturi sellise väärtusega ei nõustu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjaid kaasati müügiprotsessi. Hageja esitatud liisingueseme müügiprotseduur on lihtsalt arvuti väljatrükk, sellel puuduvad dokumendile omased tunnused: kelle poolt millal koostatud, kellele millal üle antud, mis ajast alates kehtivad jne. Sisu osas peab kohus vajalikuks märkida, et kui hageja nimetatud protseduurile tugineb, siis on ta seda rikkunud. Punkt 4 kohaselt pidi hageja koostama liisingueseme müüki suunamise akti, milles on määratud kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sellist akti ei ole kohtule esitatud. Alghind nähtub ainult poolte kirjavahetusest, mis peeti pärast liisingueseme võõrandamist. Samuti pole kohtule esitatud ühtegi müügiprotseduuri punktis 9 märgitud komisjoni otsust müügihinna alandamise kohta. Sisuliselt on punktis 9 lahti kirjutatud ka ostja poolt pakutava hinna ja liisingueseme eeldatava väärtuse kaalumise vajadus liisinguandja vastava komisjoni poolt. Sellis(t)e otsustuste tegemist ja põhjendusi liisinguandja poolt ei ole kohtule tõendatud. Hageja ei ole võimaldanud kostjatel osaleda maasturi müügiprotsessis, hinna määramisel ja selle alandamisel. Hageja ei ole tõendanud liisingueseme väärtuse määramist ja müügihinna langetamise kohta hageja enda poolt kehtestatud protseduuri järgimist, et maastur müüdaks selle väärtust kajastava hinnaga, mitte ostja pakutava hinnaga. Kostjad on seisukohal, et maasturi väärtus (analoogsete maasturite keskmine väärtus auto24.ee andmetest arvutatuna) kattis ka hageja nimetatud nõuded, seega kokku 7 978.18 eurot. Kohus kostjate sellise seisukohaga ei nõustu. Kohus on esitatud kirjavahetuse alusel asunud seisukohale, et konkreetse maasturi kokkulepitud väärtus võis olla mais 2009 5 592,27 eurot. Sellest tulenevalt võlgnevad kostjad hagejale 7 978,18 - 5 592,27 = 2 385,91 eurot, so summa, mille võrra liisingueseme poolte poolt avaldatud väärtus ei kata kostjate solidaarset võlgnevust hageja ees. Maakohus jätttis rahuldamata ka viivise nõude, sest liisingueseme väärtus katab põhivõla. VÕS § 415 kohaselt tuleb tarbija poolt ebapiisava makse tegemisel saadud summast arvestada maha kõigepealt kulutused võla sissenõudmiseks ning teises järjekorras võlgnetav põhisumma.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Swedbank esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse vaidlustades maakohtu otsust 2 802,53 euro välja mõistmata jätmise osas, põhinõudelt (5 164,91 eurot) jooksva viivise (7% aastas) välja mõistmata jätmise osas ja menetluskulude 54% ulatuses apellandi kanda jätmise osas. Apellant palub teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja täiendavalt 2 802,53 eurot, samuti viivis protsendina põhinõudest (5 164,91 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0137133L punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas) ning kõik menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et vaidlusaluse liisingueseme turuväärtus oli 5 592,27 eurot. Esmast müüki suunamise hinda (89 000 kr) ei saa käsitleda liisingueseme turuväärtusena.
Ükski menetlusosaline ei ole tõendanud, et müüki suunamise alghind oli võrdne sõiduki turuväärtusega. Müüki suunamise alghind on üksnes esialgne pakkumishind, millega alustati sõiduki müüki. Apellant soovis müügist saada maksimaalset tulemust, mistõttu prooviti esialgu sõidukit müüa kõrgema hinnaga, kuid müügiprotsessi käigus selgus siiski, et algselt soovitud hind ei vasta sõiduki tegelikule turuväärtusele; 2) ei ole apellant liisingueseme müüki suunamisel maasturit hinnanud ega lasknud hinnata, kuna turuväärtus selgub alles reaalse müügi käigus; 3) vastab hind, millega õnnestus liisinguese võõrandada, liisingueseme väärtusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes; 4) eksib maakohus märkides, et internetiportaali www.auto24.ee väljavõte kajastab tegelikke müügihindu. Nimetatud internetiportaalist nähtub, millise hinnaga olid väljavõttes toodud sõidukit müüki pandud ehk teisisõnu on kohtule esitatud üksnes pakkumishinnad. See, millist hinda tegelikult ostjad sõidukite eest müüjale maksid, on teadmata. Pakkumishind hõlmab endas tingimisruumi ja reaalsed tehinguhinnad on eriti kasutatud autode puhul pakkumishindadest tunduvalt madalamad; 5) oli vaidlusaluse liisingueseme läbisõit (odomeetri näit) tagastamise hetkel 211 754 km. See on märkimisväärselt suur ning mõjutab sõiduki turuväärtust negatiivselt. Vastustajate poolt esitatud väljavõttel olevate enamike sõidukite läbisõidud on tunduvalt väiksemad (vastavalt 141 000, 138 000, 187000 ja 124 000 km). Samuti oli autol ka muid puudusi, nt puudus tagumine kojamees, tagumine tuli oli katki ning kaitseraud mõlgiline, esines roostet; 6) hõlmavad kuulutustes sisalduvad pakkumishinnad käibemaksu (juhul, kui müüjaks on käibemaksukohustuslane). Kuna hageja arvestab oma nõude suurust käibemaksuta, tuleb müügikahju arvutamisel hageja kogunõudest lahutada vara väärtus käibemaksuta; 7) ei ole menetluse käigus tuvastatud, et liisingueseme müügihind poleks vabalt kujunenud või müügiprotsessis oleks esinenud liisingueseme müügihinda mõjutavaid hälbeid. Lisaks on apellandil Riigikohtu seisukohast tulenevalt siiski õigus lähtuda turuväärtusest 10% madalamast hinnast. Sellisel juhul tuleb apellandi liisingulepingujärgsest kogunõudest summas 7 978,18 eurot lahutada 10% kohtu poolt tuvastatavast liisingueseme turuväärtusest väiksem summa; 8) olid vastustajad müügiprotsessi kaasatud. Vastustajaid oli teavitatud nende õigusest saada liisingueseme müügifaasi kohta infot ja tegeleda ise aktiivselt liisinguesemele võimalikult kõrge hinnaga ostja leidmisel; 9) jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata apellandi nõude jooksva viivise väljamõistmiseks. Maakohus on seisukohal, et liisingueseme väärtus katab põhivõla. Apellant eeltooduga ei nõustu. Apellandi nõue koosneb järgmistest osadest: vara jääkmaksumus (põhinõude osa) summas 6 105,13 eurot; debitoorne võlgnevus summas 1 470,93 eurot, millest 216,24 eurot moodustab intress ja 1 254,69 eurot moodustab põhinõue (osamakse, kindlustusmakse, kütuse krediitkaardi makse); viivisvõlgnevus summas 23,53 eurot; vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 378,59 eurot (põhinõude osa). Apellandi kogunõue on seega 7 978,18 eurot, millest põhinõue 7 738,41 eurot, intress 216,24 eurot ja viivis 23,53 eurot. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 teisele lausele kustutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid. Antud juhul sai apellant sõiduki müügist 2 789,74 eurot, millest sai kustutada vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud, liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intressi (debitoorne võlgnevus). Vara jääkmaksumuse ja viivisvõlgnevuse täielikuks kustutamiseks sõiduki müügist saadust ei jätkunud. Apellandi täiendavate seisukohtade kohaselt käsitlevad vastustajad ebaõigesti liisingueseme jääkväärtuse mõistet. Jääkmaksumus on liisinguvõtja poolt apellandile hüvitamata summa, mille apellant liisinguandjana on tasunud liisingueseme müüjale liisingueseme omandamisel.
Jääkmaksumus on summa, mille liisinguvõtja oleks pidanud tulevikus apellandile tasuma, et pärast kõigi osamaksete tasumist ja liisingulepingu lõppemist liisinguese omandada.
5.R. Rajaleid ja I. Roball palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
8.novembri 2011 otsuse muutmata. Vastustajate vastuväidete kohaselt on vaidluse esemeks eelkõige maasturi väärtus selle tagastamise hetkel, mille tõendamisel on olulised järgmised asjaolud: 1) apellatsioonkaebuse esitaja ei ole ise esitanud ühtegi tõendit turuväärtuse kindlakstegemiseks. Tõendamisreeglite kohaselt esitab kumbki pool oma väited ja tõendid nende väidete kinnitamiseks. Vastustajad on esitanud omapoolsed väited ja neid väiteid kinnitavate tõenditena esitanud www.auto24.ee portaali väljavõtted; 2) apellant ei ole osanud öelda ega tõendada, kui palju mingi konkreetne puudus maasturi turuväärtust vähendab, seega tuleks sellekohased väited jätta tähelepanuta. Apellant on küll loetlenud maasturi puudusi, kuid erinevates aktides puuduste kirjeldus ei kattu. AS Valoor üleandmisakti ei ole allkirjastanud vastustajad ning apellant ei ole tõendanud kui palju iga konkreetne väidetav puudus sõiduki turuväärtust mõjutab. Tähelepanuta on jäetud väärtust suurendavad asjaolud nagu valuveljed, kärukonks jne; 3) 4. veebruari 2011 hagiavalduse lisa 6 „teatis lepingu ülesütlemise kohta“ sisaldab küll viidet müügiprotseduurile, kuid lisa ennast juurdelisatud ei ole. Alles 2. mail 2011 on apellant koos kohtule esitatud seisukohaga lisanud müügiprotseduuri kirjelduse ehk teavitanud kostjaid tarbijatena sisuliselt nende õigustest. Pelk viide müügiprotseduuri võimalikule olemasolule pole vastustajate arvates piisav. Fakt on see, et kostjad müügiprotsessis ei osalenud ega saanud ka sõiduki müügihinda kujundada; 4) liisingeseme tegelikust müügihinnast (ja mitte turuväärtusest liisingeseme tagastamise aja seisuga) saab lähtuda üksnes poolte kokkuleppel ja juhul kui müügihind ei erine üle 10 % turuhinnast. Antud juhul puudus osapoolte kokkulepe sõiduki müümiseks 43 650 krooni ehk 2789,74 euro eest, millega tegelikkuses sõiduk apellandi poolt võõrandati. Hinnaerinevus oli üle 40 protsendi; 6) ei ole veenev apellandi käsitlus, et suurim automüügiportaal kajastab pakkumushindasid, mis on enam kui 40% kõrgemad tehingu tegelikust hinnast. Reaalne hinnaerinevus võiks olla 10-15 protsenti; 7) pooled leppisid liisinglepingu punktis 1.3 kokku, et liisingperioodi lõppedes ja peale kõigi osamaksete tasumist on vastustajal õigus omandada sõiduk 2383,15 euro eest. Jääkväärtus ei pea kajastama turuhinda, kuid seda on võimalik kasutada abistava võrdlusena turuhinna kindlaks määramisel. Apellant võõrandas sõiduki enne lepingu lõpptähtaega sisuliselt sama hinnaga, mis pidi säilima asja väärtuses liisinglepingu lõppedes kaks aastat hiljem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada hageja nõude rahuldamise ulatuse ja viiviste väljamõistmise osas. Tühistatud osas on ringkonnakohtul võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hageja nõudis hagis liisingulepingu ülesütlemise tõttu kostjatelt solidaarselt kokku 5188,44 euro väljamõistmist. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus, millega jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2802,53 eurot ja viivis tasumata põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
8.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
- hageja ja kostja 1 vahel 18. augustil 2006 sõlmitud liisingleping, mille esemeks oli maastur Hyunday Terracan (va 2002) on hageja poolt kehtivalt üle öeldud; - hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv; - maastur realiseeriti Valoor AS-i vahendusel hinnaga 2789,74 eurot (ilma käibemaksuta); - maastur suunati hageja poolt algselt müüki hinnaga 89 000 krooni (käibemaksuta 74166,67 krooni) ja enne maasturi müüki alandas hageja maasturi hinda kolm korda; - kostja I võlgneb hagejale lepingujärgsete maksetena 1873,05 eurot (ilma käibemaksuta, sh debitoorne võlgnevus 1470,93 eurot, maasturi tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 378,59 eurot, viivismaksete võlgnevus 23, 53 eurot). Maasturi jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 6105,13 eurot.
9.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, mis oli liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel ja kas VÕS § 367 lg-s 3 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude esitamisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel või selle hilisemat müügihinda. Hageja on seisukohal, et kumbki vaidluse pool pole tõendanud, et müüki suunamise alghind oli võrdne sõiduki turuväärtusega. Auto turuväärtus selguski müügiprotsessi käigus. Kostjad lähtuvad liisingeseme väärtusest, mis tagastamise hetkel 2009. aastal oli nende teada 8939 eurot ehk 139 849,31 krooni. Maakohus tuvastas maasturi turuväärtuseks nn kokkuleppelise keskmise hinna 87 500 krooni ehk 5592,27 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud maasturi turuväärtuse.
10.Hagi on esitatud VÕS § 367 lg 1 alusel, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine) (lk 25). Seega erinevalt VÕS 367 lg-st 3 näeb liisinguandja poolt kasutatud tüüptingimus ette, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada mitte liisingueseme väärtust tagastamise hetkel, vaid liisingueseme võõrandamisest saadud summat. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17, 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Seega on tüüptingimusena vastavas osas tühine ka liisingulepingu üldtingimuste p 3.7. Pooltel ei ole vaidlust, et maastur suunati hageja poolt müüki alghinnaga 89 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostjad on oma vastuses kohtule (lk 78) sellega nõustunud. Hageja on esitanud kohtule liisingueseme müügiprotseduuri (lk 99). Maakohus on tuvastanud, et hageja on seda
iseendale kehtestatud protseduuri rikkunud ja kostjaid ei ole tegelikult müügiprotseduuri kaasatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Puuduvad andmed, et liisingueseme müüki suunamise kohta oleks koostatud akt koos alghinna määramisega, samuti pole kohtule esitatud komisjoni otsust müügihinna alandamise kohta. Tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidis Riigikohus, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Hageja pole käesolevas asjas tõendanud, et ta suunas maasturi algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga. Ringkonnakohus tuvastab maasturi turuväärtusena selle tagastamise hetkel 89 000 krooni (käibemaksuga), millise hinnaga pani hageja maasturi algselt müüki. Apellant viitab maasturi võimalikele puudustele, mis on fikseeritud üleandmisvastuvõtmisaktides. Maakohus on põhjendatult leidnud, et nimetatud puudused on juba müükipanekul hinna määramisel arvesse võetud. Vastupidist seisukohta ei ole apellant põhjendanud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostjatel ei olnud võimalik müüki kontrollida ja mõjutada. Hageja ei ole kostjaid teavitanud määratud hinna alandamisest enne liisingueseme müüki, mistõttu kostjad ei ole osanud hinna alandamisega arvestada.
11.Mõlemad pooled ja ka maakohus on viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, milles Riigikohus leidis, et „kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi.“ Samas jätsid nii pooled kui ka maakohus märkamata, et antud juhul on liisingulepingu üldtingimuste p 3.7, kus vastav kokkulepe on sõlmitud, tühine tüüptingimus, sest selle kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et konkreetse sõiduki kokkulepitud väärtus oli 87500 krooni, s.o. 5592,27 eurot, sest see ei tulene poolte poolt avaldatust. Maakohtu poolne matemaatiline tehe kokkulepitud hinna tuvastamiseks nn keskmise kaudu ei ole asjakohane ja sellisel viisil ei ole võimalik ka tuvastada kokkulepitud hinda. Tegelikult pooled ka ei saavutanud kehtivat kokkulepet lähtuda hüvitussumma määramisel erinevalt VÕS § 367 lg 3 sätestatust sõiduki müügiväärtusest, mistõttu ei saa ringkonnakohus ka kohaldada mõistliku kõrvalekallet tegelikust turuhinnast, mida apellant alternatiivselt taotleb.
12.Maakohus võttis hagi osalisel rahuldamisel hüvisesumma arvutamisel aluseks maasturi väärtusena 87 500 krooni ehk 5592.27 eurot koos käibemaksuga. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on teinud vea, kui on lähtunud hinnast koos käibemaksuga. Kuna liisingueseme jääkmaksumus 6105,13 eurot ei sisalda käibemaksu (maksegraafik lk 22), tuleb apellandi lõpliku nõude leidmisel kogunõudest maha lahutada liisingueseme väärtus ilma käibemaksuta, mis on 74166,67 krooni. Seega tuleb hüvisenõude arvutamisel lähtuda tehtest: 7978,18 eurot (hageja lepingust tulenev nõue, käibemaksuta) – 4740.15 eurot (maasturi turuväärtus ilma käibemaksuta) = 3238,03 eurot. Täiendavalt maakohtu otsusele tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hüvisena 852,12 eurot.
13.Maakohus on jätnud rahuldamata ka hageja viivise nõude põhjendusel, et liisingueseme väärtus katab põhivõla. Maakohus ei ole selles osas oma otsust piisavalt põhjendanud, millega on rikkunud TsMS § 436 lg 1 nõudeid. Hageja on esitanud viivisenõude lepingu p 5.1 alusel. Viivisemäär on 7 % aastas. Hageja taotleb viivise väljamõistmist hagi esitamisest põhinõude 5164,91 eurot täitmiseni. Vastustaja ei ole apellatsioonkaebust viiviste nõude osas vaidlustanud. Kohtud on rahuldanud hageja hüvisenõude 3238,03 euro osas. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sätestatud maksete järjekorda ning asjaolu, et, VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamisel, tuleb hageja põhinõudeks, millelt saab nõuda viivist 7 % aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, lugeda 2998,26 eurot ( 3238,03 – 23,53 (viivis)- 216,24 (intress). Hageja viivise nõue tuleb selles ulatuses rahuldada.
14.TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis kostjatelt solidaarselt 5164,91 euro väljamõistmist. Kohtumenetluse tulemusena mõisteti hageja kasuks välja hüvisena 3238,03 eurot ehk ligikaudu 62,7% nõudest. Seega jääb hageja menetluskuludest 62,7% kostja kanda ja kostjate menetluskuludest 37,3% hageja kanda. Apellatsioonkaebuse (hind 2802.53 eurot) on ringkonnakohus rahuldanud osaliselt, mistõttu on põhjendatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust jätta vastavalt apellatsioonkaebuse rahuldatud osale 30 % solidaarselt kostjate kanda ja 70 % hageja kanda. Ülejäänud poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätab ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.