Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja Mariann Rosenbergi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib
menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Citadele Leasing & Factoring esitas 26.04.2010 Harju Maakohtule hagi Kristjan Uusmani ja Mariann Rosenbergi vastu solidaarselt liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 630 119,38 krooni ja viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas K. Uusman (M. Rosenbergi elukaaslane) 25.05.2006 hagejale liisingutaotluse ja soovis finantseeringut sõiduauto MB SL 350 liisinguks. Hageja ja E M (M. Rosenbergi ema) sõlmisid 31.05.2006 ostu-müügilepingu nr 1506-FKP OM, milles pooled leppisid kokku, et ostuhind 700 000 krooni tasutakse K. Uusmani pangaarvele. Hageja tasus 700 000 krooni K. Uusmani pangaarvele 01.06.2006.
3.Hageja ja K. Uusman sõlmisid 31.05.2006 liisingulepingu nr 15-06-FKP, mille alusel hageja finantseeris K. Uusmanile liisinguesemeks oleva sõiduauto omandamist. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja M. Rosenberg 31.05.2006 käenduslepingu nr 05-06-FKP KL. Käenduse maksimumsummaks oli 700 000 krooni. K. Uusman lõpetas liisingumaksete tasumise 08.01.2007. Rohkem liisinguvõtja makseid tasunud ei ole ja tasumata liisingujäägiks jäi 630 119,38 krooni.
4.14.08.2007 kohtumääruse alusel tagastati liisinguese Itaaliasse selle seadusjärgsele omanikule RasService S.c.p.A-le. Määruse kohaselt toimetas liisingueseme Eestisse K. Uusman, kuid sõiduk võeti arvele E. Mi nimele ning seejärel ostis liisingueseme hageja ja kandis raha E. Mi palvel K. Uusmani kontole, kes omakorda hakkas liisingueset omandama ja kasutama. Kuna liisinguese kuulus enne hageja poolt omandamist liisinguvõtja pereliikmele ja liisingueseme omandamise soov tuli liisinguvõtjalt, siis kohaldus VÕS § 362 lg-s 3 sätestatu. Kuna liisinguleping on VÕS § 401 lg 2 kohaselt krediidileping ja liisinguvõtja kohustus lepingu alusel tasuma krediidi kasutamise eest intressi, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 401 lg 1.
5.Peale liisingueseme võetust politsei poolt üritas hageja kostjatega läbirääkimisi algatada, eesmärgiga püüda tekkinud olukorda lahendada mõlemaid pooli rahuldaval viisil. Pärast mitmeid kohtumisi teatasid kostjad, et ei ole nõus kompromissi sõlmima. Hageja püüded asja lahendada kestsid üle aasta. Kuna kostjad liisingumakseid ei tasunud ega nõustunud olukorda lahendama kokkuleppel, saatis hageja kostjatele 30.12.2008 liisingulepingu ülesütlemise avalduse VÕS § 366 ja § 196 lg 1 alusel ning andis võla tasumiseks 5 päeva. Väljastusteate kohaselt sai M. Rosenberg ülesütlemisteate kätte 08.01.2009, seega oli kohustuse täitmise tähtpäev 13.01.2009,
kuid võlgnevus on tasumata. 2010. aasta märtsikuu alguses helistas hageja paar korda M. Rosenbergile ja kutsus teda kompromissi saavutamiseks hageja kontorisse. Teisel helistamisel teatas M. Rosenberg, et kostjad ei kavatse midagi tasuda. Hageja saatis M. Rosenbergile 12.03.2010 teatise selle kohta, et ka K. Uusman ei ole oma kohustusi täitnud, kuid M. Rosenberg ei võtnud kirja vastu. Hageja nõue liisingujäägi 630 119,38 krooni saamiseks on täies ulatuses sissenõutav alates 30.12.2008. Kuna M. Rosenberg sai ülesütlemise avalduse kätte 08.01.2009, siis alates 14.01.2009 arvestatakse vastavalt liisingulepingu p-le 5.1. viivist tasumata võlasummalt 0,04% päevas. Hagi esitamise seisuga 26.04.2010 oli muutunud viivis 116 446,06 krooni sissenõutavaks, mille eest M. Rosenberg vastutab solidaarselt summas 69 880,62 krooni. Hageja palus hagi rahuldada, mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg ja viivis ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Vastuseks M. Rosenbergi väidetele leidis hageja, et hagi ei ole aegunud. Hageja ütles liisingulepingu üles 30.12.2008 ja andis võla tasumiseks aega 5 päeva alates ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Käendaja sai ülesütlemise teate kätte 08.01.2009. Ülesütlemine on kehtiv ja kostja ei ole ülesütlemise kehtivust vaidlustanud. Kuna K. Uusman oma kohustust ei täitnud, saatis hageja lõpuks M. Rosenbergile 12.03.2010 teatise selle kohta, et kohustus on täitmata ja nõuab käendajalt kui solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist. Võlausaldajal on õigus esitada nõue käendaja vastu selle tähtaja jooksul, mil on õigus esitada nõue põhivõlgniku vastu. Kuna nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud, ei ole nõue aegunud ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu. M. Rosenberg ei märkinud oma vastuses, mis kuupäeval tema arvates aegumise tähtpäev saabus. Hageja esitas hagi koheselt pärast seda, kui M. Rosenberg telefoni teel teatas, et ei kavatse kohustust täita. Liisingutehingute nõude aegumise tähtaeg algab sellest päevast, mil liisinguandjale saab selgeks ja on tuvastatud lõplikult kõik kulud ja kahjud. Alles siis hakkab kulgema aegumise tähtaeg. Seega ei alga aegumine liisingutehingus isegi mitte lepingu ülesütlemisest, vaid mõistliku aja möödudes lepingu ülesütlemisest arvates, kui on selgunud kõik kulud ja kahjud. Nii ostu-müügileping, liisinguleping kui käendusleping on kehtivad. Kui kostja leidis, et liisingutehing on tühine, pidanuks ta esitama hagejale avalduse tehingu tühistamiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kostjad ei taotlenud tehingu tühistamist ega näidanud ka oma vastuses, mis alusel võiks tehing tühine olla. Liisingutehing ei saa olla tühine seetõttu, et liisinguvara osutub varastatuks. Liisinguese otsiti ja valiti välja liisinguvõtja poolt, temal lasub kogu risk ja vastutus liisingueseme suhtes. Liisinguvõtja ei esitanud müüja vastu ühtegi nõuet ega soovinud ka liisingulepingust taganeda. Liisingueseme müüja oli käendaja ema. Kellelt käendaja ema sõiduki omandas, ei ole hagejale teada. Käendus ei ole seotud auto omandi kuuluvusega, vaid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Käendajal puuduks vastutus alles siis, kui liisinguvõtjal endal puuduks liisingulepingust tulenev kohustus. Liisingulepingust tulenev kohustus on kehtiv ja kuulub täitmisele. Hageja põhinõue on 630 119,38 krooni, seega käendaja vastutuse piirmäärast tulenevalt vastutab M. Rosenberg ka viiviste tasumise eest summas 69 880,62 krooni. Hageja ei ole nõus viiviste vähendamise taotlusega, sest viivis on lepingurikkumisele järgnev sanktsioon. Viivis on põhivõlaga võrreldes oluliselt väiksem, mistõttu on kostja kohustus tõendada, et hagejale ei ole järgnenud viivitamisest mingisuguseid kahjulikke tagajärgi. Saamata raha teeniks finantsasutuses vaieldamatult intressi,
mistõttu jäi hageja ilma tulust, mida ta oleks saanud siis, kui kostjad oleksid raha õigeaegselt tasunud. Seega ei saa M. Rosenberg väita, et hageja ei kandnud mingit kahju. Kostja vastuväited
10.K. Uusmanile toimetati hagiavaldus koos lisadega avalikult kätte, teadaande avaldamisega elektroonilises väljaandes „Ametlikud Teadaanded“. Kohtule teadaolevatel aadressidel xxxxx xxx xx – x, xxxxxxxxx ega xxxx xx x-x, xxxxxxx K. Uusman Põhja Politseiprefektuuri 02.03.2011 teate kohaselt ei ela ja K. Uusmani viibimiskoht ei ole politseile teada. Hagimaterjalide K. Uusmanile avalikult kättetoimetamise teade avaldati 31.03.2011 ning TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse hagimaterjalid K. Uusmanile kätte toimetatuks 30.04.2011. K. Uusman hagile ei vastanud.
11.M. Rosenberg leidis, et nõuet ei eksisteeri ja hagi tuleb tema suhtes jätta rahuldamata ning mõista hagejalt välja M. Rosenbergi kasuks menetluskulud. M. Rosenberg käendas sõiduauto liisingulepingut tuginedes sellele, et sõiduk läheb liisinguandja omandisse ja liisinguvõtja valdusesse ning lepingud on õiguslikult kehtivad. Antud juhul oli tegemist varastatud sõidukiga ning kuigi K. Uusman võis sõiduki varastamise faktist teadlik olla, ei olnud M. Rosenberg sellest teadlik. M. Rosenberg eeldas käenduslepingut sõlmides, et liisinguandja, tuginedes oma kogemustele antud valdkonnas ja mõistlikule hoolsusele, kontrollis, kas tal on üldse õigus selliseid lepinguid sõlmida. Kuivõrd müügileping on algusest peale tühine ning põhjusel, et auto oli varastatud ja omandamist liisinguandja poolt ei toimunud, on tühised ka liisinguleping ning selle tagatiseks sõlmitud käendusleping. Hageja viited liisingueseme hävimise riisiko K. Uusmanile üleminekule ja hageja kui liisinguandja vastutuse puudumisele liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest ei ole asjakohased, sest tegelikkuses liisingueset, mille osas oleks saanud kehtivat liisingulepingut sõlmida, ei eksisteerinud, varastatud sõiduki omandi üleminekut ei toimunud ning seetõttu ei saanud eelnimetatud sõiduauto üldse liisinguesemeks olla. Liisinguandjal puudus õigus selle eseme suhtes liisingulepingu sõlmimiseks.
12.Kui kohus leiab, et hageja nõue eksisteerib, siis palus M. Rosenberg alternatiivselt jätta hagi tema suhtes rahuldamata aegumise tõttu TsÜS § 146 lg 1 alusel. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.2. järgi on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja jätab tasumata kolm järjestikust liisingumakset. Seega oli hagejal lepingu ülesütlemise õigus alates 02.04.2007. Hageja ei teavitanud M. Rosenbergi sellest, et liisinguvõtja oli nii pikalt maksete tasumisega viivituses. Hageja ütles liisingulepingu üles viimase makse tegemisest 1,5 aasta möödumise järel. Sellel ajal ei esitanud ta käendaja vastu nõuet, vaid informeeris, et käendaja vastutus ja nõude esitamine käendaja vastu võivad realiseeruda. M. Rosenberg ei pidanud hagejaga mingeid läbirääkimisi. M. Rosenberg kuulas liisinguandja 2009. aastal ühel korral ära ja ei nõustunud temaga, kuid seda ei saa lugeda läbirääkimiste pidamiseks. Hageja kirjas, mille M. Rosenberg sai kätte 08.01.2009, ei esitanud hageja M. Rosenbergi vastu nõuet, vaid informeeris teda asjaolust, et liisinguandja on liisingulepingu erakorraliselt üles öelnud ja sellest tulenevalt võib realiseeruda käendaja vastutus ja nõude esitamine käendaja vastu. M. Rosenberg ei saanud hageja 12.03.2010 kirja kätte. Nõude M. Rosenbergi vastu esitas hageja hagiavalduses alles rohkem kui kolm aastat pärast seda, kui liisinguvõtja katkestas liisingumaksete tasumise ja kui hagejal tekkis õigus liisinguleping üles öelda.
13.Kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv ja nõue ei ole aegunud, tuleb arvestada sellega, et käenduse maksimumsumma on 700 000 krooni. Hageja esitas nõude kogusummas 746 565,44 krooni ja sellele lisaks viivise nõude 0,04 % päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Seega esitas hageja M. Rosenbergi vastu suurema nõude, kui tuleneb käenduslepingus kokkulepitud käendaja vastutuse maksimummäärast. Käenduslepingus ei ole kokku lepitud viivist õiguskaitsevahendina, mistõttu ei saa hageja nõuda M. Rosenbergilt seaduses sätestatud määrast suuremat viivist, so VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kuivõrd hageja viivitas nõude esitamisega põhjendamatult aastaid, siis on hageja viivisenõue (69 880,62 krooni) ülemäära suur ning M. Rosenberg palus kohtul seda vähendada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
14.Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 47 714,23 eurot (põhivõlg 40 271,97 eurot, viivis 7442,26 eurot) ja viivis 0,04% põhivõlast päevas alates 27.04.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid M. Rosenbergilt koos põhivõlaga ja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisega kokku mitte rohkem kui 44 738,15 eurot. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda.
15.Kohus tegi kindlaks järgmised asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille üle vaidlus puudub: K. Uusman tõi Saksamaalt sõiduauto Mercedes-Benz SL 350; sõiduk registreeriti Eestis 23.01.2006, VIN-kood (tehasetähis) WDB2304671F083393, sõidukile väljastati registreerimismärk xxxxxxxxx sõiduki omanikuks oli registritunnistuse järgi E. M ning kasutajateks kostjad K. Uusman ja M. Rosenberg; K. Uusman esitas 25.05.2006 hagejale kirjaliku liisingutaotluse, milles taotles kapitalirenti E. Milt sõiduauto MB-SL 350 ostmiseks; 31.05.2006 sõlmisid hageja ostjana, E. M müüjana ja K. Uusman kasutajana sõiduauto ostu-müügilepingu ja lepingu järgi oli müügihinnaks 700 000 krooni, mille hageja pidi kandma K. Uusmani arvelduskontole Hansapangas ning vara pidi müüja andma K. Uusmani valdusesse hiljemalt raha laekumisele järgneval päeval; hageja ja K. Uusman sõlmisid 31.05.2006 liisingulepingu nr 15-06-FKP, mille kohaselt kohustus hageja omandama E. Milt K. Uusmani poolt soovitud sõiduauto ning K. Uusman kohustus tasuma hagejale ostuhinna koos intressidega maksegraafiku alusel 61 liisingumaksena; hageja ja M. Rosenberg sõlmisid 31.05.2006 tarbijakäenduslepingu nr 05-06-FKP KL, millega M. Rosenberg kohustus tingimusteta ja tagasivõtmatult vastutama liisingulepingu põhivõlgniku poolt mistahes rikkumise eest solidaarselt põhivõlgnikuga ja tasuma võlausaldajale võlgnevuse kokku kuni 700 000 krooni võlausaldaja kirjalikul nõudel. Käenduslepingu punkti 1.3. kohaselt on käendatavaks kohustuseks mistahes liisingulepingu kohaselt, liisingulepingu rikkumise või kehtetuse tõttu võlausaldajale või liisingulepinguga seoses kolmandale isikule tasumisele kuuluvad summad, sh põhisummad, fikseeritud ja muutuvad intressid, viivised, leppetrahvid, kulude hüvitamine, riigilõivud ja muud tasud; Harju Maakohtu 14.08.2007 kohtumäärusega kriminaalasjas (nr 1-07-9866) tagastati asitõend sõiduauto seaduslikule omanikule RasService S.c.p.A.-le; hageja ütles liisingulepingu 30.12.2008 erakorraliselt üles ja M. Rosenberg sai ülesütlemise kohta teatise kätte 01.08.2009; hageja saatis
16.M. Rosenbergile 12.03.2010 teatise liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudega, kuid seda kirja ei toimetatud M. Rosenbergile kätte.
17.Hageja ja M. Rosenberg vaidlevad selle üle, kas liisinguleping ja käendusleping on kehtivad ning kas sellest tulenevalt on hagejal nõue M. Rosenbergi vastu. Hageja ja K. Uusmani vahel on liisingulepingust tulenev võlasuhe (VÕS § 361 lg 1). Võlasuhe on tagatud M. Rosenbergi käendusega. Vaidlusaluses liisingulepingu p-s 4 leppisid hageja ja K. Uusman kokku, et pärast kõigi liisingulepingu järgsete liisingumaksete ja intresside täielikku tasumist läheb liisingu eseme omandiõigus liisinguandjalt liisinguvõtjale üle.
18.Arvestades asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg-s 3 ja VÕS § 208 lg-s 1 sätestatut, ei muuda fakt, et ostu-müügilepingu ja liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto oli varastatud ning seetõttu selle omandiõiguse üleminekut müüjalt hagejale kui ostjale ei toimunud, ostu-müügilepingut, liisingulepingut ja viimasest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingut tühiseks. Kuna müüjal ei olnud varastatud sõiduki omandiõigust ning ta ei saa teha võimalikuks lepinguesemeks oleva sõiduki omandiõiguse üleminekut ostjale, on müüja müügilepingut rikkunud. Samuti loetakse hageja liisingulepingust tulenevaid liisinguandja kohustusi rikkunuks, kui hageja ei omanda liisinguvõtja huvides liisingueset ning ei saa seetõttu seda pärast liisinguvõtja poolt kõigi maksete tegemist liisinguvõtjale üle anda. Lepingu rikkumine ei too aga kaasa lepingu tühisust, vaid annab kahjustatud poolele õiguse kasutada lepingut rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid, kui teine pool on lepingu rikkumise eest vastutav.
19.VÕS §-s 365 sätestatud nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt saab liisinguvõtja teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud lepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Käesolevas tsiviilasjas ei toonud pooled esile, et hageja või K. Uusman oleks müüja suhtes või K. Uusman oleks hageja suhtes kasutanud mingeid õiguskaitsevahendeid, mis välistaksid hageja nõuete esitamise. Käesoleva vaidluse asjaolud lubavad järeldada, et hageja liisingulepingu võimaliku rikkumise eest ei vastuta. K. Uusman tõi sõiduki ise välismaalt, sõiduk registreeriti Eestis pereliikme ehk M. Rosenbergi ema omandisse ning K. Uusman tegi liisinguandjale ettepaneku see sõiduk M. Rosenbergi emalt K. Uusmanile liisingu kaudu omandada. M. Rosenberg avaldas arvamust, et K. Uusman oli tõenäoliselt teadlik, et sõiduk on varastatud. Nendel asjaoludel kannab sõiduki omandiõiguse üleandmise võimatusest tulenevat riski eelkõige K. Uusman.
20.Põhjendamata on M. Rosenbergi seisukoht, et hageja professionaalse liisinguandjana pidi kontrollima, kas tal on õigus ostu-müügilepingut ja liisingulepingut sõlmida. Asjaolu, et lepingute esemeks olev sõiduk oli varastatud, ei võtnud hagejalt lepingute sõlmimise õigust. Vaidlusalune sõiduk registreeriti ja sellele väljastati Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt ametlik registreerimistunnistus. M. Rosenberg ei toonud esile, et sõiduki kerele graveeritud VIN-kood ei oleks ühtinud registreerimistunnistusele kantud koodiga. Keskkriminaalpolitsei teeb varastatud sõidukeid kindlaks tema kasutuses oleva rahvusvahelise tagaotsitavate sõidukite andmebaasi ASF abil, kuid käibes tavalise hoolsuse määr ei eelda, et hageja pidanuks enne sõiduki liisingulepingu sõlmimist pöörduma Keskkriminaalpolitsei poole, kontrollimaks, et sõiduk ei ole varastatud.
21.Eeltoodust tulenevalt on lepingud kehtivad. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada
krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Asjas puudub vaidlus, et liisinguese võeti kriminaalasja raames K. Uusmanilt ära ning tagastati kindlustusfirmale, kes hüvitas tegelikule omanikule sõiduki varastamisega tekitatud kahju. Seega ei ole käesolevas tsiviilasjas alust kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Kostjad ei vaidlustanud, et liisingueseme ostuhinnast on hagejale hüvitamata 40 271,97 eurot.
22.M. Rosenberg leidis, et hageja nõue tema vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. M. Rosenberg ei täpsustanud, millisel konkreetsel kuupäeval hakkas aegumine kulgema ning millal nõue tema arvates aegus. M. Rosenberg nimetas vastuses üksnes seda, et hagejal oli õigus leping üles öelda alates 02.04.2007, kuid hageja ütles lepingu üles alles 30.12.2008 ja mingeid läbirääkimisi, mis aegumise kulgemist oleksid peatanud, M. Rosenberg hagejaga ei pidanud ning nõude käendaja vastu esitas hageja alles 26.04.2010 hagiavalduses. Eelnevalt nähtub, et M. Rosenbergi arvates hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema alates 02.04.2007, so hetkest, mil hagejal tekkis õigus liisinguleping üles öelda. M. Rosenberg käendas K. Uusmani liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Liisingulepingu järgi kohustus K. Uusman tasuma liisingumakseid igakuiselt 61 maksena alates 01.06.2006. Seega oleks liisinguleping nõuetekohasel täitmisel lõppenud 2011. aasta juulikuus. Lepingu ülesütlemine K. Uusmani poolt kolme järjestikuse makse tasumata jätmise tõttu oli hageja õigus, mitte kohustus. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise õigust oli hagejal võimalik kasutada kuni lepingu korralise lõppemiseni. Arvestades TsÜS § 147 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, ei ole õige M. Rosenbergi seisukoht, et nõude aegumine algas 02.04.2007.
23.Hageja ütles lepingu üles 30.12.2008. Seadusest ja liisingulepingust ei tulene, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Hageja määras liisingulepingu ülesütlemise avalduses ülesütlemisest tuleneva krediidisumma tagastamise kohustuse täitmise tähtajaks 5 kalendripäeva alates ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Asjas ei tõendatud, millal põhivõlgnik ülesütlemisavalduse kätte sai. M. Rosenberg ei esitanud vastuväidet liisingulepingu ülesütlemise kehtivuse kohta. M. Rosenberg sai teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta kätte 08.01.2009.
24.Nõude aegumist ei mõjuta M. Rosenbergi väide, et hageja 30.12.2008 lepingu ülesütlemise teatis ei ole nõude esitamine käendajale ning et hageja esitas käendaja vastu nõude alles hagiavalduses. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise
kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Käenduslepingu kohaselt kvalifitseerub teatis käendajalt põhivõlgniku kohustuse täitmise nõudeks. Käenduslepingu p-de 2.1.1. – 2.1.3 kohaselt peab võlausaldaja kirjalik nõue, mille käendaja on kohustatud tasuma solidaarselt põhivõlgnikuga, sisaldama viite käenduslepingu numbrile ja põhivõlgniku nime, viite lepingu numbrile või kuupäevale ja põhivõlgnikupoolse lepingu rikkumise lühikirjelduse. Käenduslepingu p 2.2. kohaselt mistahes nõue, mis vastab käenduslepingu p 2.1.1. – 2.1.3 tingimustele, on küllaldane alus selleks, et käendaja p-s 2.1. sätestatud maksekohustus kuulub nõutud ulatuses tasumisele. Hageja määratud tähtaeg liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva krediidisumma tagastamise kohustuse täitmiseks lõppes 13.01.2009. Seega muutus nõue sissenõutavaks ja TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud nõude aegumise kolmeaastane tähtaeg hakkas kulgema 14.01.2009 kell 00:00 ning lõppenuks 14.01.2012 kell 24:00. Hagi esitati 26.04.2010, seega tähtaegselt. Hageja nõue ei ole aegunud.
25.Hageja ja M. Rosenbergi vahelises käenduslepingus lepiti kokku käendaja ning põhivõlgniku solidaarses vastutuses (VÕS § 145 lg 1). Käendaja vastutab VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 143 lg 2 ja käenduslepingu p 2.1. kohaselt vastutab M. Rosenberg põhivõlgniku kohustuste eest maksimaalselt 700 000 krooni (44 738,15 euro) ulatuses.
26.Lisaks põhivõlale taotles hageja kostjatelt TsMS § 367 kohaselt välja mõista viivise hagiavalduse esitamise seisuga summaliselt ja edasi 0,04 % päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hagi esitamise seisuga muutus hageja arvestuste kohaselt sissenõutavaks viivis 116 446,06 krooni (7442,26 eurot). Hageja märkis 04.08.2010 hagi täpsustuses, et tulenevalt käendaja vastutuse piirmäärast vastutab M. Rosenberg lisaks põhivõlale viivise eest summas 69 880,62 krooni (4466,19 eurot).
27.M. Rosenberg taotles viivise vähendamist. Tema väidete kohaselt ei ole käenduslepingus viivist õiguskaitsevahendina kokku lepitud ning seetõttu ei saa hageja nõuda M. Rosenbergilt viivist VÕS §-s 94 sätestatud määrast suuremas ulatuses. Samuti leidis M. Rosenberg, et hageja viivitas aastaid põhjendamatult nõude esitamisega. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Seega vastutab M. Rosenberg viivise eest liisingulepingus sätestatud määras. Liisingulepingus leppisid hageja ja K. Uusman kokku viivisemääras 7% + 6,6% aastas. Lepingus näidatud päevamäär 0,018% on ekslik, sest 7% + 6,6%=13,6% teeb päevamääraks 0,0372 % ehk ümardatult 0,04 % päevas. Sellisest viivisearvestusest lähtus ka hageja oma viivisearvestustes. M. Rosenberg ei toonud esile, et hageja poolt nõude varasema esitamise korral oleks M. Rosenberg võlgnevuse tasunud ning saanud vältida sellises summas viivise kogunemist. M. Rosenberg oli K. Uusmani elukaaslane ning pidi olema algusest peale teadlik, et liisingumaksed on tasumata. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 on viivise vähendamise eelduseks, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kohustatud isiku poolt, teise lepingupoole huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. M. Rosenberg ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust viivisnõude vähendamiseks.
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
28.M. Rosenberg palub ringkonnakohtul vastu võtta uus kirjalik tõend – hageja 09.03.2007 teatis nr 2.2.8/06-01/280, tühistada maakohtu 05.10.2011 otsus osas, millega kohus rahuldas tema vastu esitatud hagi ja määras menetluskulud tema kanda. M Rosenberg palub kohaldada tema vastu suunatud nõuetele aegumist ja teha asjas uus otsus, millega jätta hageja kõik nõuded M. Rosenbergi vastu rahuldamata täies ulatuses aegumise tõttu ja jätta menetluskulud hageja kanda.
29.Hageja 09.03.2007 teatis nr 2.2.8/06-01/280 on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Tõend adresseeriti K. Uusmanile. M. Rosenberg sai tõendi olemasolust teada alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Samuti sai M. Rosenberg tõendi oma valdusse pärast maakohtu otsuse tegemist. Hageja varjas antud teatist pahatahtlikult nii kohtu kui ka M. Rosenbergi eest eesmärgiga saada õigustamatult soodsamat kohtulahendit. Hageja ütles liisingulepingu üles 23.03.2007 Liisingulepingu Üldtingimuste p 7.1. alusel ning hageja nõudis kogu võlgnevuse kustutamist 23.03.2007. Kuna liisinguleping öeldi üles 23.03.2007, hakkas sellest kuupäevast alates kulgema kolmeaastane aegumise tähtaeg. Hagiavaldus esitati kohtule 26.04.2010 ehk nõude sissenõutavaks muutumisest üle kolme aasta hiljem. Arvestades TsÜS § 147 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, on nõue aegunud. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Hageja palub M. Rosenbergi poolt esitatud uut tõendit mitte vastu võtta, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud M. Rosenbergi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
31.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas, st osas, millega kohus rahuldas hagi M.Rosenbergi suhtes, samuti menetluskulude jaotuse osas.
32.Apellatsioonkaebuses palub M.Rosenberg kohaldada aegumist, tuginedes uuele tõendile - hageja 09.03.2007 teatisele nr 2.2.8/06-01/280, mille ta palus ringkonnakohtul vastu võtta. Hageja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Teatisest nähtub, et selle koopia saadeti ka M.Rosenbergile. Apellatsioonkaebuses ei põhista apellant, millal ja kellelt ta selle sai. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole ei ole uue tõendi esitamise lubatavust usutavalt põhjendanud, mistõttu oleks TsMS § 652 lg 4 kohaselt alus jätta see tähelepanuta. Kuna aga apellatsioonkaebus põhineb üksnes sellele tõendile, peab ringkonnakohus võimalikuks võtta see siiski asja juurde ja anda sellele hinnang.
33.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja uue tõendiga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
34.Hageja ei vaidlusta apellatsioonimenetluses asjaolu, et ta saatis tõepoolest 09.03.2007 kostjatele välja lepingu ülesütlemise teatised, kuid ta leiab, et see toimus ennatlikult ja ülesütlemine on tühine, kuna vastavad eeldused olid täitmata. Ringkonnakohus nõustub sellega.
35.Liisinguandja saab tarbijaga sõlmitud liisingulepingu kui tarbijakrediidilepingu ühepoolselt lõpetada, kui on täidetud VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud eeldused, mh tarbija makseviivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, võlgnevuse
tasumiseks vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja määramine ja läbirääkimiste pakkumine. Nimetatud regulatsioon on VÕS § 421 järgi tarbija kasuks imperatiivne, st sellest ei saa kõrvale kalduda.
36.Maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et viimane liisingumakse tasuti hagejale 08.01.2007. See asjaolu kajastub ka maksete tasumise graafikus (I lk 28). Seega seisuga 09.03.2007 ei olnud vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega viivitust. Vaidlusalusest teatisest nähtub, et hageja ei olnud määranud vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ega pakkunud kostjatele võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Seega on 09.03.2007 teatis nr 2.2.8/06-01/280 (I kd lk 109-110) lepingu erakorralise ülesütlemise kohta VÕS §-s 416 sätestatud eelduste rikkumise tõttu tühine. See teatis ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud pooltevahelisi õigussuhteid.
37.Kehtivalt on liisinguleping üles öeldud 30.12.2008 ülesütlemisavaldusega, millest juhindus hageja hagi esitamisel ja maakohus otsuse tegemisel. Seega ei alanud nõude aegumise tähtaeg 23.03.2007 ja nõue ei olnud hagi kohtusse esitamise ajaks aegunud, nagu M.Rosenberg apellatsioonkaebuses ekslikult leiab.
38.Apellatsioonkaebus ei sisalda peale uue tõendi alusel esitatud aegumise vastuväite muid põhjendusi selle kohta, miks on maakohtu otsus ebaõige ja tuleks tühistada. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
39.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate, st ka M.Rosenbergi kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja M.Rosenberg.
40.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.