Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
05.10.2011 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja hind
40 271,97 EUR (630 119,38 EEK)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ CLF(registrikood XXX; asukoht XXX )
OÜ CLF(end ärinimega PLFOÜ) hagi KU ja MR vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Kostja 1: KU(isikukood XXX; elukoht XXX ) Kostja 2: MR (isikukood XXX; elukoht XXX) Kostja 2 lepinguline esindaja Ingrid Tomson-Kärner (Synergy Group OÜ, e-post: [email protected])
Menetlusviis
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul; kostja 1 suhtes tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada, seejuures kostja 1 KU’i suhtes tagaseljaotsusega.
2.Välja mõista KU’ilt ja MR’ilt solidaarselt OÜ CLF kasuks 47 714,23 eurot (nelikümmend seitse tuhat seitsesada neliteist eurot ja 23 senti, sh põhivõlg 40 271,97 eurot ja viivised 7442,26 eurot), kuid MRilt kokku mitte rohkem, kui 44 738,15 eurot.
3.Välja mõista KU’ilt ja MR’ilt solidaarselt OÜ CLF kasuks viivised 0,04 % põhivõlast (otsuse tegemise seisuga 40 271,97 eurot) päevas alates 27.04.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid MRilt koos põhivõlaga ja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivistega kokku mitte rohkem, kui 44 738,15 eurot.
4.Menetluskulud jätta solidaarselt kostjate KU’i ja MR’i kanda.
5.Toimetada tagaseljaotsus KU’ile kätte avalikult, teate avaldamisega väljaandes „Ametlikud Teadaanded“.
6.Kohtuotsus on tagaseljaotsusena kostja 1 KU’i suhtes tagatiseta viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse esitamine Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel
kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kaja esitamine Kostja K. U võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus tuleb kätte toimetada avaliku teatavakstegemisega, võib kaja esitada otsuse kättetoimetamisest alates 28 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kohtuotsuse vaidlustamiseks menetlusabi taotlemine TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
26.04.2010 OÜ CLF(selleaegse ärinimega PLFOÜ) esitas Harju Maakohtule hagi KU ja MR solidaarselt liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 630 119,38 Eesti krooni koos lisanduva viivisega väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt 25.05.2006 esitas K. U (M. R elukaaslane) hagejale liisingutaotluse ja soovis finantseeringut sõiduauto MB SL 350 liisinguks. 31.05.2006 sõlmisid hageja ja EM (M. R ema) ostu-müügilepingu nr 15-06-FKP OM, milles pooled leppisid kokku, et ostuhind 700 000 Eesti krooni tasutakse K. U pangaarvele. Hageja tasus 700 000 Eesti krooni kostja 1 pangaarvele 01.06.2006.a. 31.05.2006 sõlmisid hageja ja K. U liisingulepingu nr 15-06-FKP, mille alusel hageja finantseeris K. U liisinguesemeks oleva sõiduauto MB SL 350 omandamist. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja MR 31.05.2006 käenduslepingu nr XXX. Käenduse maksimumsummaks oli 700 000 Eesti krooni. K. Uusman lõpetas liisingumaksete tasumise 08.01.2007, mil tasus 13 761,55 krooni. Rohkem liisinguvõtja makseid tasunud ei ole. Tasumata liisingujäägiks jäi 630 119,38 Eesti krooni. 14.08.2007 kohtumääruse alusel tagastati liisinguese Itaaliasse selle seadusjärgsele omanikule RasService S.c.p.A-le. Lisatud kohtumääruse kohaselt toimetas liisingueseme Eestisse KU, kuid sõiduk võeti arvele millegipärast EM nimele ning seejärel ostis liisingueseme hageja ja kandis raha E. M palvel K. U kontole, kes omakorda hakkas liisingueset omandama ja kasutama. Kuna liisinguese kuulus enne hageja poolt omandamist liisinguvõtja pereliikmele ja liisingueseme omandamise soov tuli liisinguvõtjalt, siis VÕS § 362 lg 3 kohaselt liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kuna liisinguleping on VÕS § 401 lg 2 kohaselt krediidileping ja liisinguvõtja kohustus lepingu alusel tasuma krediidi kasutamise eest intressi, siis VÕS § 401 lg 1 kohaselt kuulub hageja poolt väljamakstud krediit kostjate poolt hagejale tagasi maksmisele, arvestades liisingu erisusi. Peale liisingueseme võetust politsei poolt üritas hageja algatada kostjatega läbirääkimisi, eesmärgiga püüda lahendada tekkinud olukorda mõlemaid pooli rahuldaval viisil. Pärast mitmeid kohtumisi kostjad teatasid, et ei ole nõus mingit kompromissi sõlmima. Hageja püüded asja lahendada kestsid üle aasta. Kuna kostjad liisingumakseid ei tasunud ega nõustunud olukorda lahendama kokkuleppel, saatis hageja kostjatele 30.12.2008 liisingulepingu ülesütlemise
avalduse VÕS § 366 ja 196 lg 1 alusel ning andis võla tasumiseks 5 päeva. Väljastusteate kohaselt sai M. R ülesütlemisteate kätte 08.01.2009, seega kohustuse täitmise tähtpäev oli 13.01.2009. Võlgnevus on tasumata. 2010 märtsikuu alguses hageja helistas paar korda M. Rile ja kutsus teda kompromissi saavutamiseks hageja juurde kontorisse, teisel helistamisel M. R teatas, et kostjad ei kavatse midagi tasuda. 12.03.2010 hageja saatis M. Rile teatise selle kohta, et ka K. U ei ole oma kohustusi täitnud. M. R kirjasid vastu ei võtnud. Hageja nõue liisingujäägi summas 630 119,38 krooni on täies ulatuses sissenõutav alates 30.12.2008. Kuna M. R sai ülesütlemise avalduse kätte 08.01.2009, siis alates 14.01.2009 arvestatakse vastavalt liisingulepingu punktile 5.1. viivist tasumata võlasummalt 0,04 % päevas. Hagi esitamise seisuga 26.04.2010 on viivis muutunud sissenõutavaks summas 116 446,06 krooni, mille eest M. R vastutab solidaarselt summas 69 880,62 krooni. Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg ja viivised ning menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
KOSTJA 1 VASTUS
Kostjale 1 K. U on hagiavaldus koos lisadega kätte toimetatud avalikult, teadaande avaldamisega elektroonilises väljaandes „Ametlikud Teadaanded“. Kohtule teadaolevatel aadressidel XXX Tallinnas ega XXX Tallinnas kostja 1 Põhja Politseiprefektuuri 02.03.2011 teate kohaselt ei ela, kostja 1 viibimiskoht ei ole politseile teada. Hagimaterjalide kostjale 1 avalikult kättetoimetamise teade avaldati 31.03.2011 ning TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse hagimaterjalid kostjale 1 kätte toimetatuks 30.04.2011. Hagile vastamiseks kostjale 1 määratud tähtaeg 30 päeva lõppes seega 30.mail 2011.a. kell 00:00. Kostja 1 ei ole hagile vastanud.
KOSTJA 2 VASTUS
Kostja 2 esitas hagile kirjaliku vastuse 24.06.2010. Kostja 2 leiab, et nõuet ei eksisteeri, hagi tuleb kostja 2 suhtes jätta rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja 2 kasuks menetluskulud. Kostja 2 vastuse kohaselt M. R käendas sõiduauto MB SL 350, registreerimismärgiga XXX, liisingulepingut tuginedes sellele, et sõiduk läheb liisinguandja omandisse ja liisinguvõtja valdusesse ja lepingud on õiguslikult kehtivad. Antud juhul oli tegemist varastatud sõidukiga ning kuigi kostja 1, kes ise tõi selle sõiduki Saksamaalt, võis sõiduki varastamise faktist teadlik olla, ei olnud kostja 2 sellest teadlik. Kostja 2 käenduslepingut sõlmides eeldas, et liisinguandja, tuginedes oma kogemustele antud valdkonnas ja mõistlikule hoolsusele, on kontrollinud järgi, kas tal on üldse õigus selliseid lepinguid sõlmida. Kostja 2 on seisukohal, et kuivõrd müügileping on algusest peale tühine ning põhjusel, et auto oli varastatud ja omandamist liisinguandja poolt ei toimunud, on tühised ka liisingulepingu ning selle tagatiseks sõlmitud käendusleping. Hageja viited liisingueseme hävimise riisiko kostjale 1 üleminekule ja hageja kui liisinguandja vastutuse puudumisele liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest ei ole asjakohased, sest tegelikkuses liisingueset, millele oleks saanud kehtivat liisingulepingut sõlmida, ei eksisteerinud, varastatud sõiduki omandi üleminekut ei toimunud ning seetõttu ei saanud eelnimetatud sõiduauto üldse olla liisinguesemeks ja liisinguandjal puudus õigus selle eseme suhtes liisingulepingu sõlmimiseks. Kui kohus leiab, et hageja nõue eksisteerib, siis kostja 2 palub alternatiivselt jätta hagi kostja 2 suhtes rahuldamata aegumise tõttu. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.1.2. järgi on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja on jätnud tasumata kolm järjestikust liisingumakset. Seega lepingu ülesütlemise õigus oli hagejal alates 02.04.2007. Hageja e teavitanud kostjat 2 sellest, et liisinguvõtja oli nii pikalt maksete tasumisega viivituses. Hageja ütles liisingulepingu üles viimase makse tegemisest 1,5 aasta möödumise järel. Sellel ajal veel ei esitanud ta nõuet käendaja vastu, vaid alles informeeris käendajat, et võib realiseeruda käendaja vastutus ja nõude esitamine käendaja vastu. Kostja 2 ei ole pidanud hagejaga mingeid
läbirääkimisi ega „käinud korduvalt advokaadiga kohal“, nagu hageja hagis kirjutab, täpsustamata, milline kostja millal, kus ja kellega suhtles. Kostja 2 on vaid ühel korral 2009.a. kuulanud ära, mida liisinguandjal öelda on ning sellega mitte nõustunud, kuid seda ei saa lugeda läbirääkimiste pidamiseks. Hageja kirjas, mille kostja 2 sai kätte 8.01.2009, ei esitanud hageja kostja 2 vastu nõuet, vaid informeeris teda asjaolust, et liisinguandja on liisingulepingu erakorraliselt üles öelnud ja sellest tulenevalt võib realiseeruda käendaja vastutus ja nõude esitamine käendaja vastu. Kostja 2 ei ole saanud kätte hageja 12.03.2010 kirja. Nõude kostja 2 vastu esitas hageja hagiavalduses alles rohkem kui kolm aastat pärast seda, kui liisinguvõtja katkestas liisingumaksete tasumise, rikkudes liisingulepingut ja isegi rohkem kui 3 aastat pärast seda, kui hagejal tekkis õigus liisinguleping üles öelda. Eeltoodu alusel kostja 2 leiab, et hageja nõue kostja 2 suhtes on aegunud vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1. Kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv ja nõue ei ole aegunud, soovib kostja 2 juhtida tähelepanu sellele, et käenduse maksimumsumma on 700 000 krooni. Hageja on nõude esitanud kogusummas 746 565,44 krooni ja sellele lisaks viivise nõude 0,04 % päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Seega on hageja esitanud kostja 2 vastu suurema nõude, kui tuleneb käenduslepingus kokkulepitud käendaja vastutuse maksimummäärast. Käenduslepingus ei ole kokkulepitud viivist õiguskaitsevahendina, mistõttu ei saa hageja kostjalt 2 nõuda seaduses sätestatud määrast suuremat viivist, so VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kuivõrd hageja on põhjendamatult viivitanud nõude esitamisega aastaid, siis on kostja seisukohal, et hageja viivisenõue 69 880,62 krooni on ülemäära suur ning kostja 2 palub kohtul seda vähendada.
HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA 2 VASTUVÄIDETELE
Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud. Hageja ütles liisingulepingu üles 30.12.2008 ja andis võla tasumiseks aega 5 päeva alates ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Käendaja sai ülesütlemise teate kätte 08.01.2009. Ülesütlemine on kehtiv ja kostja ei ole ülesütlemise kehtivust vaidlustanud. Kuna K. U oma kohustust ei täitnud, saatis hageja lõpuks M. R 12.03.2010 teatise selle kohta, et kohustus on täitmata ja nõuab käendajalt kui solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist. Võlausaldajal on õigus esitada nõue käendaja vastu selle tähtaja jooksul, mil on õigus esitada nõue põhivõlgniku vastu. Kuna nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud, ei ole nõue aegunud ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu. Nõue aegunuks alles 2011.a. M. R oma vastuses ei ole märkinud, mis kuupäeval tema arvates saabus aegumise tähtpäev. Hageja esitas hagi koheselt pärast seda, kui M. R telefoni teel teatas, et ei kavatse kohustust täita. Riigikohus on öelnud, et liisingutehingute nõude aegumise tähtaeg algab sellest päevast, mil liisinguandjale saab selgeks ja on tuvastatud lõplikult kõik kulud ja kahjud. Alles siis hakkab kulgema aegumise tähtaeg. Seega ei alga aegumine liisingutehingus isegi mitte lepingu ülesütlemisest, vaid mõistliku aja möödudes lepingu ülesütlemisest arvates, kui on selgunud kõik kulud ja kahjud. Hageja leiab, et nii ostu-müügileping, liisinguleping kui käendusleping on kehtivad. Kui kostja leidis, et liisingutehing on tühine, pidanuks ta esitama hagejale avalduse tehingu tühistamiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kostjad ei ole tehingu tühistamist taotlenud ega ole ka oma vastuses ära näidanud, mis alusel tehing võiks tühine olla. Liisingutehing ei saa olla tühine seetõttu, et liisinguvara osutub varastatuks. Liisinguese on otsitud ja välja valitud liisinguvõtja poolt, temal lasub kogu risk ja vastutus liisingueseme suhtes. Liisinguvõtja ei ole müüja vastu esitanud ühtegi nõuet. Liisinguvõtja ei ole soovinud ka liisingulepingust taganeda. Müüja oli käendaja ema. Kellelt käendaja ema omandas sõiduki, ei ole hagejale teada. Käendus ei ole seotud auto omandi kuuluvusega, vaid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Käendajal puuduks vastutus alles siis, kui liisinguvõtjal endal puuduks liisingulepingust tulenev kohustus. Liisingulepingust tulenev kohustus on kehtiv ja kuulub täitmisele. Hageja põhinõue on 630 119,38 krooni, seega käendaja vastutuse piirmäärast 700 000 krooni tulenevalt vastutab M. R ka viiviste tasumise eest summas 69 880,62 krooni. Hageja ei ole nõus
viiviste vähendamise taotlusega. Viivis on lepingurikkumisele järgnev sanktsioon. Viivis on põhivõlaga võrreldes oluliselt väiksem, mistõttu on kostja kohustus tõendada, et hagejale ei ole järgnenud viivitamisest mingisuguseid kahjulikke tagajärgi. Saamata raha teeniks finantsasutuses vaieldamatult intressi, mistõttu on hageja vaieldamatult jäänud ilma tulust, mida ta oleks saanud siis, kui kostjad oleksid raha tasunud õigeaegselt. Seega kostja ei saa väita, et hageja ei ole kandnud mingit kahju.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus rahuldab hagi kostja 1 suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsusega, kuna kostja 1 ei ole kohtule esitanud kirjalikku vastust hagile. Tulenevalt TsMS § 413 lg-st 1 teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
2.Kostja 2 suhtes kohus lahendab hagi vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 kirjalikus menetluses poolte nõusolekul. Kohus määras menetlusosalistele tähtaja asja õigeks lahendamiseks vajalikuks peetavate tõendite ja avalduste esitamiseks ning teatas kohtulahendi avalikult teatavakstegemise päeva. Pooled täiendavaid tõendeid ega avaldusi kohtule ei esitanud.
3.Kohus tegi kindlaks järgmised asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille üle vaidlus puudub: - Kostja 1 tõi Saksamaalt sõiduauto Mercedes-Benz SL 350, - sõiduk registreeriti Eestis 23.01.2006 (tl 9), VIN-kood (tehasetähis) WDB2304671F083393, sõidukile väljastati registreerimismärk 196AXC, sõiduki omanikuks oli registritunnistuse järgi EM ning kasutajateks kostjad K. U ja M. R. - 25.05.2006 kostja 1 KU esitas hagejale kirjaliku liisingutaotluse (tl 5), milles taotles kapitalirenti E M sõiduauto MB-SL 350 ostmiseks. - 31.05.2006 sõlmisid hageja ostjana, E. M müüjana ja K. U kasutajana sõiduauto MercedesBenz SL 350, registreerimismärgiga XXX ostu-müügilepingu (tl 6-8). Lepingu järgi oli müügihinnaks 700 000 krooni, mille hageja pidi kandma kasutaja K. U arvelduskontole Hansapangas. Vara pidi müüja andma kasutaja K. U valdusesse hiljemalt raha laekumisele järgneval päeval. - 31.05.2006 sõlmisid hageja ja kostja 1 K. U liisingulepingu nr 15-06-FKP (tl 11- 21), mille kohaselt hageja kohustus omandama E. M kostja 1 poolt soovitud sõiduauto MB SL 350, reg.märgiga XXX ning kostja 1 kohustus tasuma hagejale ostuhinna koos intressidega maksegraafiku alusel 61 liisingumaksena. - 31.05.2006 sõlmisid hageja ja kostja 2 M. R tarbijakäenduslepingu nr XXX (tl 25 – 27), millega kostja 2 kohustus tingimusteta ja tagasivõtmatult vastutama liisingulepingu põhivõlgniku poolt mistahes rikkumise eest solidaarselt põhivõlgnikuga ja tasuma võlausaldajale võlgnevuse kokku kuni 700 000 krooni võlausaldaja kirjalikul nõudel. Käenduslepingu punkti 1.3. kohaselt on käendatavaks kohustuseks mistahes liisingulepingu kohaselt, liisingulepingu rikkumise või kehtetuse tõttu võlausaldajale või liisingulepinguga seoses kolmandale isikule tasumisele kuuluvad summad, sh põhisummad, fikseeritud ja muutuvad intressid, viivised, leppetrahvid, kulude hüvitamine, riigilõivud ja muud tasud. - 14.08.2007 Harju Maakohtu kohtumäärusega kriminaalasjas (kohtuasja nr 1-07-9866, kriminaalasja kohtueelse uurimise nr 06230101661; tl 29 - 30) tagastati asitõend sõiduauto Mercedes-Benz 350SL (registreerimisnumbriga XXX, tehasetähisega WDB2304671F083393) seaduslikule omanikule RS S.c.p.A.-le. - 30.12.2008 hageja ütles liisingulepingu erakorraliselt üles (tl 34 – 37). Kostja 2 sai ülesütlemise kohta teatise (tl 31 – 32) kätte 01.08.2009.
- 12.03.2010 hageja saatis kostjale 2 teatise liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudega (tl 38), kuid vaidlust ei ole, et seda kirja ei ole kostjale 2 kätte toimetatud.
4.Hageja ja kostja 2 vaidlevad selle üle, kas liisinguleping ja käendusleping on kehtivad ning kas sellest tulenevalt on hagejal nõue kostja 2 vastu. Hageja ja kostja 1 vahel on liisingulepingust tulenev võlasuhe. Võlasuhe on tagatud kostja 2 käendusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 lg 1 järgi liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vaidlusaluses liisingulepingu punktis 4 on hageja ja kostja 1 kokku leppinud, et pärast kõigi liisingulepingu järgsete liisingumaksete ja intresside täielikku tasumist läheb liisingu eseme omandiõigus liisinguandjalt liisinguvõtjale üle. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 välistab varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asja heauskse omandamise. VÕS § 208 lg-st 1 tulenevalt ei pea müüja müügilepingu sõlmimisel olema asja omanik: müüjal on müügilepingu järgi kohustus anda ostjale üle olemasolev, valmistatav või müüja poolt tulevikus omandatav asi ning teha võimalikuks omandi üleminek ostjale. Seega fakt, et ostu-müügilepingu ja liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto oli varastatud ning seetõttu selle omandiõiguse üleminekut müüjalt hagejale kui ostjale ei toimunud, ei muuda ostu-müügilepingut, liisingulepingut ja viimasest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingut tühiseks. Kuna müüjal ei olnud varastatud sõiduki omandiõigust ning ta ei saa teha võimalikuks lepinguesemeks oleva sõiduki omandiõiguse üleminekut ostjale, on müüja müügilepingut rikkunud. Samuti loetakse hageja liisingulepingust tulenevaid liisinguandja kohustusi rikkunuks, kui hageja ei ole liisinguvõtja huvides omandanud liisingueset ning ei saa seetõttu seda pärast liisinguvõtja poolt kõigi maksete tegemist liisinguvõtjale üle anda. Lepingu rikkumine ei too aga kaasa lepingu tühisust, vaid annab kahjustatud poolele õiguse kasutada lepingut rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid, kui teine pool on lepingu rikkumise eest vastutav. VÕS § 365 sätestab liisinguvõtja õiguse esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt saab liisinguvõtja teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud lepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooled esile toonud, et hageja või kostja 1 oleks müüja suhtes või kostja 1 oleks hageja suhtes kasutanud mingeid õiguskaitsevahendeid, mis välistaksid hageja nõuete esitamise. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaolud lubavad järeldada, et hageja liisingulepingu võimaliku rikkumise eest ei vastuta. Kostja 1 ise sõiduki välismaalt toonud, sõiduk on Eestis registreeritud pereliikme, kostja 2 ema omandisse ning kostja 1 ise tegi liisinguandjale ettepaneku see sõiduk kostja 2 emalt kostjale 1 liisingusse andmiseks omandada. Kostja 2 on avaldanud arvamust, et kostja 1 tõenäoliselt oli teadlik, et sõiduk on varastatud. Nendel asjaoludel kannab sõiduki omandiõiguse üleandmise võimatusest tulenevat riski eelkõige kostja
5.Põhjendamata on kostja 2 seisukoht, et hageja professionaalse liisinguandjana pidi kontrollima, kas tal on õigus ostu-müügilepingut ja liisingulepingut sõlmida. Asjaolu, et lepingute esemeks olev sõiduk oli varastatud, ei võtnud hagejalt lepingute sõlmimise õigust. Vaidlusalune sõiduk oli registreeritud ja sellele oli Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt väljastatud ametlik registreerimistunnistus. Kostja 2 ei ole esile toonud, et sõiduki kerele graveeritud VIN-kood ei oleks ühtinud registreerimistunnistusele kantud koodiga. Harju Maakohtu 14.08.2007 kohtumäärusest kriminaalasjas nr 1-07-9866 nähtub, et Keskkriminaalpolitsei teeb varastatud sõidukeid kindlaks tema kasutuses oleva rahvusvahelise tagaotsitavate sõidukite andmebaasi ASF abil. Kostja 2 ei ole esile toonud, et hagejal oleks sellele juurdepääs. Kohus leiab, et käibes tavalise hoolsuse määr ei eelda, et hageja enne sõiduki
liisingulepingu sõlmimist pidanuks pöörduma Keskkriminaalpolitsei poole, kontrollimaks, et sõiduk ei ole varastatud.
6.Eeltoodust tulenevalt on lepingud kehtivad. VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Asjas ei ole vaidlust, et liisinguese on kriminaalasja raames kostjalt 1 ära võetud ning tagastatud kindlustusfirmale, kes hüvitas tegelikule omanikule sõiduki varastamisega tekitatud kahju. Seega käesolevas tsiviilasjas ei ole alust kohaldada VÕS § 367 lg-t 3, mille järgi tuleb kulutuste hüvitamisel arvestada liisingueseme väärtust juhul, kui liisinguese jääb lepingu ülesütlemise järel liisinguandja omandisse. Kostjad ei ole vaidlustanud, et liisingueseme ostuhinnast on hagejale hüvitamata 630 119,38 krooni (40 271,97 eurot, arvestus lk 28).
7.Kostja 2 leiab, et hageja nõue kostja 2 vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Kostja 2 ei ole täpsustanud, millisel konkreetsel kuupäeval aegumine hakkas kulgema ning millal täpselt nõue kostja 2 arvates aegus. Kostja 2 nimetab vastuses üksnes seda, et hagejal oli õigus leping üles öelda alates 02.04.2007, kuid hageja ütles lepingu üles alles 30.12.2008, mingeid läbirääkimisi, mis aegumise kulgemist oleksid peatanud, ei ole kostja 2 hagejaga pidanud ning nõude käendaja vastu esitas hageja alles hagiavalduses 26.04.2010. Eelnevast nähtub, et kostja 2 arvates hakkas kolme aastane aegumistähtaeg kulgema alates 02.04.2007, so hetkest, mil hagejal tekkis õigus liisinguleping üles öelda.
8.TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kostja 2 käendas kostja 1 liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Liisingulepingu järgi kohustus kostja 1 tasuma liisingumakseid igakuiselt 61 maksena alates 01.06.2006. Seega liisinguleping nõuetekohasel täitmisel oleks lõppenud 2011.a. juulikuus. Lepingu ülesütlemine kostja 1 poolt kolme järjestikuse makse tasumata jätmise tõttu oli hageja õigus, mitte kohustus. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise õigust oli hagejal võimalik kasutada kuni lepingu korralise lõppemiseni. Seetõttu ei ole õige kostja 2 seisukoht, et nõude aegumine algas 02.04.2007.
9.Hageja ütles lepingu üles 30.12.2008. Seadusest ega liisingulepingust ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Hageja on liisingulepingu ülesütlemise avalduses määranud ülesütlemisest tuleneva krediidisumma tagastamise kohustuse täitmise tähtajaks 5 kalendripäeva alates
ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Asjas ei ole tõendatud, millal põhivõlgnik ülesütlemisavalduse kätte sai. Kostja 2 ei ole esitanud vastuväidet liisingulepingu ülesütlemise kehtivuse kohta. Kostja 2 sai teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta kätte 08.01.2009.
10.Nõude aegumist ei mõjuta kostja 2 väide, et hageja 30.12.2008 lepingu ülesütlemise teatis ei ole nõude esitamine käendajale ning et hageja esitas käendaja vastu nõude alles 26.04.2010 hagiavalduses. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Lisaks kohus leiab, et käenduslepingu kohaselt kvalifitseerub teatis käendajalt põhivõlgniku kohustuse täitmise nõudeks. Käenduslepingu punktide 2.1.1. – 2.1.3 kohaselt peab võlausaldaja kirjalik nõue, mille käendaja on kohustatud tasuma solidaarselt põhivõlgnikuga, sisaldama viite käenduslepingu numbrile ja põhivõlgniku nime, viite lepingu numbrile või kuupäevale ja põhivõlgnikupoolse lepingu rikkumise lühikirjelduse. Käenduslepingu punkti 2.2. kohaselt mistahes nõue, mis vastab käenduslepingu punkti 2.1.1. – 2.1.3 tingimustele, on küllaldane alus selleks, et käendaja punktis 2.1. sätestatud maksekohustus kuulub nõutud ulatuses tasumisele.
11.Hageja määratud tähtaeg liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva krediidisumma tagastamise kohustuse täitmiseks lõppes 13.01.2009. Seega nõue muutus sissenõutavaks ja TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud nõude aegumise kolmeaastane tähtaeg hakkas kulgema 14.01.2009 kell 00:00 ning lõppenuks 14.01.2012 kell 24:00. Hagi esitati 26.04.2010, seega tähtaegselt. Hageja nõue ei ole aegunud.
12.VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja 2 vahelises käenduslepingus on kokku lepitud käendaja ja põhivõlgniku solidaarses vastutuses. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 143 lg 2 ja käenduslepingu punkti 2.1. kohaselt vastutab M. R põhivõlgniku kohustuste eest maksimaalselt 700 000 krooni (44 738,15 euro) ulatuses.
13.Lisaks põhivõlale taotleb hageja kostjatelt TsMS § 367 kohaselt välja mõista viivise hagiavalduse esitamise seisuga summaliselt ja edasi 0,04 % päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hagi esitamise seisuga on hageja arvestuste kohaselt sissenõutavaks muutunud viivis 116 446,06 krooni (7442,26 eurot). 04.08.2010 hagi täpsustuses hageja märgib, et tulenevalt käendaja vastutuse piirmäärast vastutab M. R lisaks põhivõlale viiviste eest summas 69 880,62 krooni (4466,19 eurot).
14.Kostja 2 taotleb viiviste vähendamist. Kostja 2 väidete kohaselt ei ole käenduslepingus viivist õiguskaitsevahendina kokku lepitud ning seetõttu ei saa hageja nõuda kostjalt 2 viivist seadusjärgsest määrast, so VÕS § 94 sätestatud intressimäär + 7 % aastas, suuremas ulatuses. Samuti kostja leiab, et hageja on põhjendamatult aastaid viivitanud nõude esitamisega. Nagu kohus otsuses eespool osundas, vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Seega vastutab kostja 2 viiviste eest liisingulepingus sätestatud määras. Liisingulepingus on hageja ja kostja 1 kokku leppinud viivisemääras 7 % + 6,6 % aastas. Kohus leiab, et lepingus näidatud päevamäär 0,018 % on ekslik. 7 % + 6,6 %=13,6 %, mis teeb päevamääraks 0,0372 %, ümardatult 0,04 % päevas, nagu on ka hageja oma viivisearvestustes lähtunud. Kostja 2 ei ole esile toonud, et hageja poolt nõude varasema esitamise korral oleks kostja 2 võlgnevuse tasunud ning saanud vältida sellises summas viiviste kogunemist. Kostja 2 oli kostja 1 elukaaslane ning pidi algusest peale olema teadlik, et liisingumaksed on tasumata.
Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 on viivise vähendamise eelduseks, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kohustatud isiku poolt, teise lepingupoole huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja 2 ei ole esile toonud mingeid selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivisnõude vähendamiseks.
15.Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja nõude ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 40 271,97 eurot, perioodil 14.01.2009 - 26.04.2010 sissenõutavaks muutunud viivised 7442,26 eurot ja alates 27.04.2010 viivised 0,04 % tasumata põhivõlast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni põhivõla täieliku tasumiseni, seejuures kostja 2 M. R vastutab viiviste tasumise eest kokku summas 4466,19 eurot.
16.TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostjate kanda. Tulenevalt TsMS § 165 lg-st 3 vastutavad solidaarvõlgnikest kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Hagejal on õigus esitada avaldus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest arvates.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.