Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUS KINDLUSTUSE VAIDLUSKOMISJONIS 24.09.2010. a kella 01.30 paiku toimus Vene Föderatsiooni Ivangorodi tollipunktis liiklusõnnetus, mille käigus seisvale sõiduautole Volvo S40 sõitis paremalt pool otsa veok Volvo FH-440. Süüdlase väljaselgitamisel pooled kokkulepet ei saavutanud. Liiklusõnnetuse kohta koostas miilits 24.09.2010. a õiendi, milles fikseeriti, et veoauto sooritas otsasõidu Volvo S40 avatud uksele, mis tekitas takistuse teistele liikluses osalejatele. Sellega rikkus Volvo S40 juht Vene Föderatsiooni liikluskorraldust reguleeriva administratiiveeskirja (*liikluseeskirja) punkti 12.7.

Miilitsa 24.09.2010. a määrusega määrati M. S.`le (sõiduki Volvo S40 juht) rahatrahv 300 rubla. V. I.`i osas keeldus miilits 24.09.2010. a määrusega haldusõigusrikkumise asja algatamisest. Sõiduki Volvo S40 (reg. märk xxx) omanik on Swedbank Liising AS, vastutav kasutaja G. S., sõidukit juhtis M. S. (G. S. tütar). Veoauto Volvo FH-440 (reg. märk xxx) omanik on Swedbank Liising AS, vastutav kasutaja OÜ FBM Holding, sõidukit juhtis V. I.. Veoauto Volvo FH-440 kindlustusandja (liikluskindlustus) oli ERGO Kindlustuse AS ja sõiduauto Volvo S40 kindlustusandja oli Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS. Nii ERGO Kindlustuse AS kui ka Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS tunnistasid oma otsustega liiklusõnnetuse põhjustajaks 100% ulatuses Volvo S40 juhi. G. S. esitas 06.12.2010. a kaebuse kindlustuse vaidluskomisjonile ning vaidlustas ERGO Kindlustuse AS otsuse nr L19100208, millega jäeti rahuldamata kindlustushüvitise taotlus. Kaebuse esitaja märkis, et miilits jättis välja selgitamata kõik asjaolud, eelkõige selle, et veoki juht ei veendunud liikumist alustades selle ohutuses ning sõitis avatud uksega sõidukile otsa, tekitades sellega kahju. Kindlustuse vaidluskomisjonis oli G. S. kaebuse esitaja, ERGO Kindlustuse AS oli vastustaja ning OÜ FBM Holding huvitatud isikuks. Kindlustuse vaidluskomisjoni 14.01.2011. a otsusega G. S. kaebus rahuldati. Otsuse resolutsiooni järgi tunnistati 24.09.2010. a liiklusõnnetuse põhjustamise eest täies ulatuses vastutavaks sõiduki Volvo FH-440 valdaja, kannatanuks tunnistati sõiduki Volvo S40 omanik G. S., ERGO Kindlustuse AS-lt mõisteti välja liikluskahju hüvitis summas 397,53 eurot G. S. kasuks. Komisjon märkis, et liikluskahju vahetuks põhjuseks oli veoki Volvo FH-440 liikumine vastu sõiduki Volvo S40 avatud ust ja enne sõidu alustamist ei veendunud juht selle ohutuses. Kaebuse esitaja poolt ukse avamine ja tekkinud kahju ei ole vahetus põhjuslikus seoses, kuna veok sõitis vastu juba avatud ust.

MENETLUS KOHTUS

OÜ FBM Holding, keda kindlustuse vaidluskomisjon käsitles huvitatud isikuna, esitas 24.01.2011. a kohtule hagi G. S. vastu kahju hüvitamiseks summas 397,53 eurot. Kohus jättis 26.01.2011. a määrusega hagiavalduse käiguta ja andis OÜ-le FBM Holding tähtaja puuduse kõrvaldamiseks – hagi eseme täpsustamiseks. OÜ FBM Holding esitas 10.02.2011. a hagiavalduse liiklusõnnetuses süü tuvastamise nõudes ning taotles, et kohus tuvastaks, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest on 100% vastutav sõiduki Volvo S40 omanik G. S.. Kohus võttis 15.02.2011. a hagi menetlusse. 16.03.2011. a kirjalikus vastuses märkis G. S., et kindlustuse vaidluskomisjoni otsus on jõustunud, sest hageja OÜ FBM Holding pole seda 10 päeva jooksul vaidlustanud. G. S. märkis täiendavalt, et asja kompromissiga lahendamine on võimalik, kui OÜ FBM Holding tunnistab vahekohtu otsust ning ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kohus arutas asja kohtuistungil 23.08.2011. a ning selgitas menetlusosalistele, et tulenevalt LKindlS § 58 lg 7 tuleb G. S.`d lugeda hagejaks, OÜ FBM Holding kostjaks

ning ERGO Kindlustuse AS kolmandaks isikuks kostja poolel. Kohtuistungil kuulas kohus ära tunnistajad V. I.`i ja M. S.. 30.08.2011. a esitas ERGO Kindlustuse AS kohtule taotluse, et kohus teeks päringu Vene Föderatsioonile, selgitamaks välja, milline oli Vene Föderatsiooni Ivangorodi piiripunktis ettenähtud liikluskorraldus. 01.09.2011. a esitas hageja G. S. vastuväite kohtu tegevusele 23.08.2011. a toimunud kohtuistungil. 15.09.2011. a esitas kohus taotluse Välisministeeriumile Vene Föderatsioonis kehtiva õigusakti saamiseks. Välisministeerium palus pöörduda Justiitsministeeriumi poole. 19.09.2011. a esitas kohus Justiitsministeeriumi kaudu Vene Föderatsioonile taotluse Vene Föderatsioonis kehtinud õiguse väljaselgitamiseks. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole kohus vastust saanud. Kohtu 05.10.2011. a määrusega jättis kohus hageja vastuväite rahuldamata. Kohtuistungil 06.10.2011. a kuulas kohus ära tunnistajad R. T.`i ja A. P.`i. Hageja taotles, et kohus lahendaks asja edasi kirjalikus menetluses. Teised menetlusosalised nõustusid kirjaliku menetlusega. Pooled nõustusid sellega, et kohus kohaldaks Eesti õigust. 07.11.2011. a esitas hageja kohtule oma lõplikud seisukohad. Hageja märkis jätkuvalt, et OÜ FBM Holding ei saa olla kohtumenetluses pooleks, et liikluskindlustuse vaidluskomisjoni otsus on jõustunud ja täidetud. G. S.`l puudub igasugune vajadus esitada hagi OÜ FBM Holding vastu. G. S. leidis, et asjas puuduvad tõendid, mis annaks aluse tema süü tuvastamiseks liiklusõnnetuse põhjustamises. Sõiduki Volvo FH-440 juht rikkus liikluseeskirja (LE) § 44 lg 1 – juhil on keelatud oma tegevusega ohustada jalakäijaid; § 64 – juht peab olema tähelepanelik teel või teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud jalakäijate vastu ja vältima nende ohustamist; § 82 – suunamärguanne tuleb anda õigel ajal kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne manöövri või sõidu alustamist; § 91 – enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ja ei ohusta teisi liiklejaid; § 178 – sõidu ajal peavad sõidukil põlema lähi-, ääre ja numbrituled. Tunnistajate ütluste kohaselt veoautol tuled ei põlenud ning juht asus sooritama manöövrit, andmata selleks vastavat suunamärguannet ning veendumata manöövri ohutuses, veokijuht selgitas ise, et liikuma hakates ta vasakule küljele ei näinud. Ka nähtud muudest tõenditest (24.09.2010. a avarii skeem, õiendist liiklusõnnetuse kohta), et avarii põhjustas otsasõit seisvale autole. Hageja leidis, et kostja väited selle kohta, et sõiduautod ei tohi veoautode kõrval seista, ei ole asjakohased. Ivangorodi piiripunktis on väljakujunenud tava, et parempoolses reas seisavad veoautod ja vasakul sõiduautod. Kaks rida sõidukeid seisavad tõkkepuu taga ja liiguvad vastavalt reguleerija ning valgusfoori märguannetele. Kostja põhilised seisukohad olid alljärgnevad. Enne tollitsooni sisenemist on tee, kus veokid ja sõidukid on pargitud, kahesuunaline, tee keskel on pidevjoon. Sõiduautod ei tohiks seista veoautode kõrval reas. Kostja märkis, et hageja reisijana ja VOLVO S40 juht sõitjana rikkusid LE § 142, § 151 p 7, § 87, § 11, § 40, § 41, § 150, LE Lisa 3 p 911. Samuti ei veendunud G. S. sõidukist väljudes selle ohutuses. Liiklusõnnetuse põhjustas ootamatu sõiduki ukse avamine, mis takistas veoauto liikumist ja põhjustas õnnetuse.

Kolmas isik leidis, et liiklusõnnetus põhjustas G. S., kes rikkus Vene Föderatsiooni liikluskorraldust reguleeriva administratiiveeskirja punkti 12.7 (*analoogiline norm LE § 40). Samuti tuleb lähtuda vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist antud seletuskirjadest. Tähtsust ei oma, kas veokil olid tuled sisse lülitatud või mitte, ukse avamine ja veoki liikuma hakkamine toimusid ühel momendil, ukse avamisel ei veendunud G. S. selle ohutuses, veokijuhi süü liiklusõnnetuse põhjustamises ei ole ühegi tõendiga tõendatud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Esmalt märgib kohus, et jääb 05.10.2011. a kohtumääruses toodud seisukohtade juurde, mis puudutab LKindlS § 58 käsitlust. Pooled vaidlevad selle üle, kes põhjustas 24.09.2010. a Venemaal Ivangorodi linnas vahetult enne tollipunkti sisenemist liiklusõnnetuse. Eelnevalt on oma otsused selle kohta teinud nii ERGO Kindlustuse AS (Volvo S40 kindlustusandja), Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS (Volvo FH-440 kindlustusandja) kui ka kindlustuse vaidluskomisjon. Mõlemad kindlustusandjad leidsid, et liikluskahju põhjustamises on 100% süüdi hageja, kindlustuse vaidluskomisjon leidis aga, et vastutavaks tuleb 100% ulatuses määrata sõiduki Volvo FH440 valdaja (kostja). Liiklusõnnetus toimus Vene Föderatsioonis, kus kehtivad Vene Föderatsiooni liikluseeskirjad, mis näevad ette liikluskorralduse selles riigis. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 lg 4 sätestab, et kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha, kohaldatakse Eesti õigust. Menetlusosalised nõustusid sellega, et kohus kohaldaks vaidluse lahendamisel Eesti õigust. Kohus märgib järgnevalt, et ka olukorras, milles kohus peaks kohaldama liikluskorralduse ja liiklusõnnetuse põhjustaja tuvastamisel Eestis kehtivat liiklusseadust ja LE, on see äärmiselt keeruline, eelkõige seetõttu, et Eesti-Vene Narva piiripunktis on sissesõit tollitsooni (sh sõiduautodele, bussidele, veokitele) reguleeritud sootuks mõistlikumalt ja vastavuses liikluseeskirjadega, mitte tavaõiguse alusel. Üldteada on see ning ka ajakirjanduses kajastamist leidnud, et Eesti-Vene Narva piiripunkt oli aastaid probleemne piiriületusjärjekordade tõttu. Probleemid olid ka liiklusega Tallinn-Peterburi maanteel enne Narva linna sisenemist, sest teel seisid pargitud veokid, oodates piiriületust ja hõivates pool sõidurida kahesuunalisest maanteest, mistõttu liiklus mõlemas suunas toimus pooleteise tee laiusel, kusjuures Narva linna poole sõitjad sõitsid telgjoonel. Probleem lahenes peale seda, kui Sillamäele tehti spetsiaalne veoautode seisuplats. LE ja liiklusseadusele viidates lähtub kohus liiklusõnnetuse ajal kehtinud redaktsioonile (seisuga 24.09.2010. a). Asja materjalidest tuleneb, et transpordivahendid (veoautod ja sõiduautod) sisenevad VeneEesti tollitsooni Ivangorodist ning liikluskorraldus enne tollitsooni sisenemist on korraldatud järgmiste liikluskorraldusvahenditega: tõkkepuu, STOP märk, valgusfoor, reguleerija. Vaidlus puudub selles, et liiklusõnnetuse toimumise kohas on pärisuunas üks suunavöönd, milline on eraldatud vastassuunavööndist ühekordse pidevjoonega. Samuti selles, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli teele pargitud kaks kolonni sõidukeid, sõidutee äärepool seisid veoautod ning neist vasakul tee keskpaiga poole (sh pidevjoonel) sõiduautod. Hageja selgituste kohaselt

lastakse sõiduautod reguleerija märguandel tollitsooni eraldi järjekorrana, selleks jäetakse veoautode kolonnis enne tõkkepuud piisavalt ruumi, et sõiduautod saaksid veoautode eest tollitsooni sõita. Veoautod sõidavad tollitsooni tõkkepuu avanemisel ja fooris rohelise tule süttimisel. Kostja märkis, et kuna puuduvad eraldi tähistatud read veoautode ja sõiduautode parkimiseks, peavad nii veoautod kui sõiduautod ootama järjekorras võimalust tollitsooni sisenemiseks ühes järjekorras st ühes kolonnis. Samas kostja ei eitanud ning möönis seda, et tegelikult moodustub enne tollitsooni veoautode kolonn ja sõiduautode kolonn ning sõiduautosid lubatakse tollitsooni siseneda veoautode järjekorra vahelt. 24.09.2010. a toimunud liiklusõnnetus on fikseeritud Vene Föderatsiooni miilitsa poolt. 24.09.2010. a koostatud liiklusjuhtumi õiendi kohaselt (tl 27, 103) toimus otsasõit seisvale mootorsõidukile (Volvo S40), sõidukijuht V. I. (Volvo FH-440) liikluseeskirju ei rikkunud, sõidukijuht M. S. (Volvo S40) rikkus Vene Föderatsiooni liikluseeskirja p 12.7 (*keelatud on avada transpordivahendi ust, kui see takistab teisi liiklejaid ). Olemuselt sarnane säte on LE § 40 – sõiduki ukse avamine ei tohi ohustada ega takistada teist liiklejat ehk enne ukse avamist peab sõitja veenduma selle tegevuse ohutuses. Liiklusõnnetuse kohta on koostatud skeem, mille õigsust tõendasid mõlema sõiduki juhid (tl 119-120). Kohtule on esitatud peale liiklusõnnetuse toimumist miilitsa poolt A. P.`ilt (tl 59) ja V. I.`ilt võetud seletus (tl 105-107). Miilitsa 24.09.2010. a määrusega on V. I.`i suhtes keeldutud väärteoasja algatamisest (tl 54) ning 24.09.2010. a määrusega on väärteoasjas määrusega 47 AE nr 167484 määratud rahatrahv sõiduki Volvo S40 juhile M. S.`le 300 rubla Vene Föderatsiooni liikluseeskirja p 12.7 rikkumise eest (tl 86-87). V. I.`i seletuskirja kohaselt (tl 105-107) sõitis ta mööda Kingisepa maanteed allalaskumisel tolli suunas 3 km/h paremas teevööndis sisselülitatud gabariit- ja lähituledega, süüdi on sõiduki Volvo 497 AUF juht, kuna sõitis juurde vasakult poolt ja reisija hakkas väljuma ning juhtus liiklusõnnetus. 24.09.2010. a on miilitsa poolt seletus võetud sõiduauto Volkswagen Vento juhilt A. P.`ilt, kes kirjutas oma seletuses, et tema sõiduauto taha parkis sõiduauto Volvo, ning kui ta tuli kontrollpunktist välja, nägi, et veoauto sõitis vastu sõiduauto avatud ust (tl 59). Sama tunnistaja on oma 01.12.2010. a seletuskirjas märkinud, et kui ta parkis oma auto, põles fooris punane tuli ja paremal pool jalakäijate tee ääres seisis veoauto Volvo (xxx) töötava mootoriga, tunnistaja läks autost välja tolli dokumente vormistama, tagasi auto poole minnes nägi, et tema auto järgi on parkinud sõiduauto Volvo S40 seisva mootoriga, auto ukse avas ja autost väljus tüdruk. Samal hetkel aga hakkas paremal pool seisnud veoauto liikuma, veoautol polnud sisse lülitatud gabariittuled, suunatuld ei näidanud ning sõitis otsa Volvo S40 esiuksele (tl 18-19). Tunnistaja A.P. selgitas kohtus, et kui ta väljus autost ja läks tollipunkti, oli tema auto ainuke sõiduautode reas, sõiduautot Volvo nägi ta siis, kui tuli tollipunktist tagasi (tl 164). Kohtus üle kuulatud tunnistaja V. I.`i ütluste kohaselt seisis ta veoautode kolonnis, ta nägi, et alguses sõitis veoautode kolonni kõrvale Volkswagen, seejärel Volvo. Tunnistaja tahtis veokiga sõita STOP märgini, sest kolonn hakkas liikuma seetõttu, et tema ees seisnud veok oli ära sõitnud ning veokeid hakati tollipunkti läbi laskma, sõiduauto Volvo seisis tema juhitud veokist umbes 8 m eespool. Samal ajal, kui tunnistaja liikus veokiga ettepoole, avas sõiduauto kaassõitja ukse, mistõttu otsasõit avatud uksele toimuski (tl 81). Kohus leiab, et asja materjalide põhjal ei saa kohus teha järeldust selle kohta, et sõitja (*isik, kes kasutab liiklemiseks sõidukit, kuid ei juhi seda, liiklusseaduse §7 lg 3) rikkus LE § 40 nõuet, st ei veendunud enne ukse avamist selle tegevuse ohutuses, mis omakorda takistas teist liiklejat. Kohus põhjendab oma sellekohast järeldust. Kindlustusjuhtumi teatises (tl 23-24) on G. S. kirjeldanud juhtumit järgmiselt: enne autost väljumist veendus ta, et sõiduautost paremal tagapool olev veok seisis pargituna, ei liikunud ega andnud ka tuledega või käega märku

soovist liikuma hakata, veoki kabiini vasakpoolne aken oli avatud, veoki mootor töötas, ta avas ukse ja hakkas autost väljuma, kui ootamatult hakkas veok ettepoole liikuma ja sõitis otsa auto uksele, sel ajal põles fooris punane tuli ja tõkkepuu oli suletud (tl 23-24). Veoki juht V. I. selgitas kohtus, et ta ei näinud sõitma hakates ei sõiduautot Volvo ega ka seda, kas sõiduauto uks on avatud, ta oli nähtavuse „surnud tsoonis“ ning ei oska öelda ka seda, kas sõiduauto kaasreisija väljus parajasti autost või oli juba väljunud (tl 81), kõrval kolonnis seisvad sõiduautod on nähtavad siis, kui avada kabiini aken, sõitu alustades oli tal aken kinni, akna avas ta alles pärast otsasõitu (tl 81p). Asjaolu, et G. S. enne sõiduautost väljumist veendus, et see on ohutu, kinnitavad ka tunnistaja M. S. ütlused kohtus (tl 82) ja kindlustuse vaidluskomisjoni istungil (tl 13-14). Iseenesest on õiged kostja viited LE § 142, § 151 p 7, LE Lisa 3 p 911, kuid kohus leiab, et viidatud sätted olnuksid hagejale või sõitjale etteheidetavad juhul, kui nimetatud reeglite rikkumine olnuks otseses põhjuslikus seoses 24.09.2010. a Venemaal toimunud liiklusõnnetusega. Kohus ei saa märkimata jätta ka seda, et olukorras, kus riik kehtestab eeskirjad, kuid ei suuda korraldada parkimist ja liiklust nendesamade eeskirjade kohaselt, ei ole sõidukijuhile Volvo S40 ja sõitjale etteheidetav parkimine kahte sõidurada eraldaval pidevjoonel, niisamuti nagu ei ole ka etteheidetav veoki Volvo FH 440 juhile parkimine tee parempoolses ääres, mis on tähistatud teekattemärgistusega (kollane pidevjoon e peatumise ja parkimise keelujoon, LE Lisa 3 p 932). Vaidlust ei ole selle üle, et tollipunkti sisenemiseks pidid autod seisma kolonnis maanteel ning sõiduautode tollipunkti sisenemiseks kasutati täiendavalt reguleerija märguandeid. Liikluseeskirjade tähenduses mõistetakse reguleerija all isikut, kes korraldab muuhulgas vajadusel liikluse järjekorda, samuti on üldteada see, et reguleerija poolt liikluse korraldamisel tuleb liiklejatel käituda reguleerija märguannete järgi, ka juhul, kuid need ei vasta liiklusmärkidele või muudele liikluskorraldusvahenditele. Tunnistaja V. I.`i ütluste kohaselt on ta Venemaa piirivalve olukorrast, et piiripunkti sisenemist ootab kaks sõidukite kolonni, teadlik, samuti, et piirivalvur reguleerib sõiduautode sisenemist tollipunkti (tl 81p). Tunnistja V. I.`i seletused ja ütlused on vastuolulised. V. I.`i seletuskirja kohaselt (tl 105-107) sõitis ta mööda Kingisepa maanteed allalaskumisel tolli suunas 3 km/h paremas teevööndis sisselülitatud gabariit- ja lähituledega, süüdi on sõiduki Volvo 497 AUF juht, kuna sõitis juurde vasakult poolt ja reisija hakkas väljuma ning juhtus liiklusõnnetus. 27.09.2010. a seletuskirja kohaselt (tl 25-26, 102) laskus ta oma sõidukiga mäest alla, kui tema kõrvale sõitis Volvo S40 ja avanes parem uks, ta ei suutnud pidurdada ja sõitis vastu avatud ust. Vastuolulised on ütlused eelkõige seetõttu, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli teel järjekord st kaks kolonni, sõiduautodest oli enne liiklusõnnetust kolonnis sõiduautod Volkswagen ning Volvo S40, tunnistaja A. P.`i ütluste kohaselt seisis Volvo FH-440 tunnistaja saabumise ajal veokite kolonnis. Seetõttu pole ka võimalik, et veoauto liikumise ajal sõitis tema kõrvale veidi ettepoole sõiduauto, mis jäi seisma ja kaasreisija avas ukse ning tunnistaja ei jõudnud pidurdada ning toimus otsasõit. Ümber lükatud ei ole ning kooskõlas hageja, tunnistajate M. S. ja A. P.i ütlustega on see, et veoki liikumise ajal oli suletud tõkkepuu ja fooris põles punane tuli. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et piiripunkti töökorralduse järgi said veoautod kolonnis edasi liikuda üksnes ühe autopikkuse võrra. V. I.`i enda ütlustest tuleneb, et enne liikuma asumist ei andnud ta sellest kuidagi märku (tl 81). Tunnistaja seletas, et ta kõrvale ei vaadanud, sest pole ju ristmikul, ning tema suund oli vaba ja kõrvale ta ei näinud, samuti polnud tal vaja mingit märguannet anda, sest ta ei sooritanud ju manöövrit ning et ta ei näinud, millal sõiduauto uks avati, sest oli nähtavuse „surnud tsoonis“ (tl 81).

Kohus leiab, et liiklusõnnetus juhtus ja liikluskahju põhjustas vahetult veoki Volvo FH-440 liikumine vastu sõiduauto Volvo S40 avatud ust. Enne sõidu alustamist ei andnud veoki juht sellest märku ning ei veendunud sõidu ohutuses. Kohus ei nõustu kostja ja kolmanda isikuga selles, et veoki juht ei pidanudki enne sõidu alustamist oma tegevusest märku andma, kuna liikus oma sõidureas ega sooritanud manöövrit. LE § 82 kohaselt suunamärguanne tuleb vastavalt liiklusolukorrale anda õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist, samuti peab juht tulenevalt LE § 91 enne sõidu alustamist veenduma, et see on ohutu. Kohus leiab, et liiklusõnnetusele eelnenud olukorras, kus oli piiratud nähtavus, pidanuks veokijuht enne sõidu alustamist muutma oma tegevuse kõikidele teistele ette ennustatavaks. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et 24.09.2010. a toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises tuleb täies ulatuses tunnistada vastutavaks sõiduki Volvo FH-440 valdaja.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab sisuliselt rahuldamata kostja taotluse kindlustuse vaidluskomisjoni otsusega tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks kohtus ning rahuldab hageja nõude tunnistada liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavaks sõiduki Volvo FH-440 valdaja (kaebus kindlustuse vaidluskomisjonile ERGO Kindlustuse AS otsuse peale liiklusõnnetuse süüdlase väljaselgitamisel), seega hageja menetluskulud kannab täies ulatuses kostja ning kostja menetluskulud tuleb jätta kostja enda kanda. TsMS § 167 lg 2 alusel tuleb kolmanda isiku menetluskulud jätta kolmanda isiku kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

Viljo Junolainen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.